Jutustaja tee on salatühik

Janek Kraavi

Kiwa: „Kummiliimiallikad”.
Tänapäev, 2021. 164 lk.

 

„Kummiliimiallikad” pälvis 2021. aasta kirjanike liidu romaanivõistlusel EKSA ja EKI stiili- ja keeleauhinna. Väljendus­laad on kindlasti oluline kõigi Kiwa raamatute puhul: kokku moodustavad „Roboti tee on nihe. Salatühik” (2004), „Lennuki kõrval toas” (2014) ja „Kummiliimiallikad” oma sarnaste stiilitaotlustega mõttelise triloogia, kuhu eriväljaandena lisandub veel Kiwa koostatud eksperimentaalse kirjanduse antoloogia „Tekstilääts. Kange­lasema toitepiim” (2006). Siiski on „Kummi­liimi­allikad” Kiwa tekstidest keeleliselt ja kompositsiooniliselt kõige lugejasõbralikum, kuid samamoodi ligipääsetav on life-writing’u vormis „Autoportree tundmatuga. Self-Portrait with the Unknown” (2015), mis on nullstiilis peatükk kohaliku interdistsiplinaarse kunsti loost, mh müramuusika sünnist, autori surmast, masina ja loomingu suhtest jms. Kui keegi paneb kunagi kirja eesti post­modernismi ajaloo, siis sellest raamatust leiab ainest, kuidas postmodernne tunde­laad sünnib kõigepealt popmuusikas ja kuidas toona tegutsenud bändid Vanemõde, Kulo ja Öörahu esindavad 1980-ndate lõpus postmodernistlikke hoiakuid, nagu „trollimine, antistiil, cross-dressing, genderfuck, märkide segipaiskamine ja tühjendamine, paroodia, spiel’imine”.[1] Need ja paljud teised märksõnad on olulised järgneva valguses – „Autoportreel tundmatuga” on tugev ühisosa „Kummiliimiallikate” aegruumiga ning üks võimalus oleks neid ka lugeda kõrvuti.

Kui mõnede autorite (nt Heinsaar) puhul kasutatakse määratlust omamütoloogia, siis Kiwa poeetikat võiks nimetada omaepistemoloogiaks, mis seisneb mingi tundmatu teadmise poole püüdlemises ning vastava protsessi kirjeldamises. Kokku­võtliku manifesti Kiwa eksperimentaalsest kirjutamisutoopiast leiab raamatust „Lennuki kõrval toas”, kus peatükis „Pidurdusjälg” sõnastatakse epistemoloogilise poeetika põhimehhanismid, näiteks vead ja kõrvalekalle, ürgmasin, f-null jmt. Selle aluseks on rutiinsete struktuuride ja retoorika hülgamine, tagasimineku ja tühistamise esteetika: „tähendus kaob, et asenduda uue ja suurepärasega (splendid one), mis rekonstrueerib mõtte ja aistingu suhte.”[2] Tähenduste tühistumist omakorda põhjendatakse antistiili kaudu, mis on „keelest kui kindlusest loobumine ja kuna see ilmaoleku suhtlusakt on privaatkeel, siis on ta hermeetiline ja asjassepühendu­matute jaoks illegaalne”.[3] Äratuntavalt poststrukturalistlik hoiak läbib ­paljudes kunstivaldkondades tegutseva Kiwa oeuvre’it, ühest meediumist teise liikuvate kujundite, märksõnade ja meetodite suurt tervikut. Auhinnatud stiilikategooria on lahutamatult seotud tema loomingu sisuliste ideedega, s.t kui enamasti on tema teostes keskseks tajuväljade laiendamine, siis saab nendest kogemustest usutavalt kirjutada tähtedega, mida pole veel olemas, või keeles, mille leiutamine on osa taju­spektri nihutamise narratiivist. Kõige selle foonil pakub Kiwa materjali lugematute kirjandusteoreetiliste, esteetiliste ja keele­filosoofiliste jne küsimuste arutamiseks, mis muidugi jäävad järgnevas jutus vaid äramärkimise tasandile.

Võrreldes näiteks „Roboti tee” ja „Lennukiga” on „Kummiliimiallikad” tunduvalt sidusam nii narratiivi, karakteriloome kui keeleloome mõttes. „Roboti tee” dominant on äärmuslik fragmentaarsus, mis tähendab lõhutud vormi ja katkestuslikku jutustamist. See on radikaalne küberpungi mõjutustega tekst, mille kõige tulemuslikum üksus on lause. Neid võib nautida väikeste autonoomsete kunstiteostena, mis natuke meenutavad J. G. Ballardi „Koleduste väljapaneku” lause intensiivsust ja küllasust: „Hüsteeriline urogäbbernoise: Me oleme siin selleks, et üksteisel juhe kokku ajada, et tantsida üksteise ajudega, et kõnelda vigaselt, vääralt ja samas boreaalse glamuuri õõvases võtmes.”[4] „Kummiliimi­allikates” on lausete väljendusrikkus ja vaimukus säilinud, aga need kinnituvad üksteise külge kindlamalt, moodustades sidusaid lõike ja peatükke, järgides tavapärasemat tegelikkuse jäljendamise traditsiooni. Kiwa varasem meetod, mis seisnes mitmete meelte ja ruumi­tajude korraga kehtestamises, selles, et „silm, kurk, k6rv on l6hestumise, jagunemise ja l6ikumise, sagunemise tööriistad”,[5] toimib üldises plaanis ka uues raamatus, kuid siin on protsessid sujuvamad, pikema kestusega ja konkreetsemad. Kirjutamistehnika seisukohalt on raamatu lõpuosas oluline tootlikkuse kontseptsioon, milles võib näha Andy Warholi ideed kunstnikust kui masinast, aga ilmselt saab Kiwa eksperimentaalsus kõvemat kütust Gilles Deleuze’i ja Félix Guattari skisonanalüüsi, organiteta keha ja ihamasina käsitlustest.

Romaani peategelased on Alissa ja Aljonka, mõlemal on omakorda teisikud, kuid intertekstuaalsel tasandil elustuvad nende kaudu vastavalt Alice’i ja alien’i tegelaskujud. Teisikutepaarid seiklevad Nõukogude Eestis, „urripära provintsis”, 1980. aastate teisel poolel, kui „impeerium mädanes sajaga” (lk 10). Muidugi on see 1980. aastate miljöö kujutus mõnevõrra eksitav, kuivõrd kunagised tuttavad asjad põimuvad fantastiliste edasiarendustega ning see muudab „Kummiliimiallikad” pigem psühhedeelseks alternatiivajalooks, mille paralleeliks eesti kirjanduses võiksid olla Paavo Matsini sümbolistlik-fantastilised maailmad. „Kummiliimiallikates” on jutustamist koordineerivaks seadeks Lewis Carrolli raamatust tuttav „jänese­urgu” kukkumine, kuid postindustriaalsel kolhoosi- ja linnamaastikul liigutakse läbi „parteiaugu”, torude, aiaaukude, heki­lõhede, katkiste akende jne. Võima­lik, et seda praktikat saab taas ühendada Deleuze’i ja Guattari skisoanalüüsis kasutatud mõistetega „pagemisjooned” ja „deterritorialisatsioon”, mis sisuliselt tähendab lahkumist tuttavalt maa-alalt võimalikele avastamata territooriumitele. Sageli tähendab see piire ületavat tegevust, teise ruumi satutakse üleastumise või transgressiooni tulemusel, mis Kiwa epistemoloogias tähendab lõhet tegelikkuse tajumise mustris, uut teadmist ja võimalikku naudingut (lk 75–78). See on lugu, mille narratiivset loogikat juhib „sala­tühik”, juba Kiwa varasemast loomingust tuttav motiiv. Salatühikuga kehtestatakse aja- ja ruumisuhted, mis taotlevad nihet või katkestust – s.t kõrvale­kaldumise seadeks on teatud tajuhetked, „kus minevik, olevik ja tulevik ei ole lahutatud, vaid toimu­vad üheaegselt” (lk 67).[6]

Kõige muu kõrval avaneb siin võima­lus seostada teost postmilleniaalse gootika trendiga, mis ei tähenda niivõrd kindlate žanrielementide kasutamist, vaid üldisemalt kultuuri tundmatute ja tumedamate vormidega tegelemist. Romaani kandvamat metafoori – kummituslikkust – arendatakse korraga nii atmosfääri, jutustamise kui ka tegelaskujude kaudu. Kummituslikkust seob klassikalise gooti poeetikaga näiteks tänapäevaselt ümber töödeldud teisikute troop: „Aljonkanoid oli Alissaga samas paraadnas elava Aljonka nähtamatu teisik, kes oli ühel hetkel nii nähtavaks muutunud, et Aljonka hakkas ise vähehaaval nähtamatuks muutuma.” (Lk 51.) Teisiku seade lubab vaatepunkti vahetusi, mida põhjendatakse muu hulgas (meta)noidi kontseptsiooniga. Noid on „mina” täiendav liides, mis võiks tähendada identiteedi mängulist ja kõrvalepõiklevat leiutamist. See lõikub omakorda jutustaja identiteediga, mille tõestuseks on katkendid Kiwa enda pool­ilukirjanduslikus vormis CV-st (lk 90–91). Kiusatusele järele andes osutaksin ühele identiteediteisendusele raamatust „Lennuki kõrval toas”, kus tegelase nimi IR on loodud initsiaalides JK oleva J-tähe kaarekese ümbertõstmisega K-tähele.[7] Kas siin puudutatakse õrnalt ka kodanik Jaanus Kivaste hästi varjatud olemasolu? Sellel taustal on muidugi loogiline autori muusikunimi Kiwanoid ja kirjanikunimi Kiwa. Samalaadne sümmeetria kehtib romaani struktuuris, kus „kummitab” pidevalt metafiktsionaalsust meenutav varipoeetika, mis kommenteerib ja muudab hetkiti nähtavaks jutustaja valikud ja kirjutamismeetodi.

Romaan keskendub esmajoones mitte­formaalsete ja subkultuursete gruppide kirjeldamisele, keda raamatus nimetatakse „kõverringkondadeks” ning kellest kõige salapärasemad ja „peeglitagusemad” on „urid”. „Keegi ei teadnud neist peaaegu et midagi, neid vahel nähti, ent mingit infot ei liikunud.” (Lk 24.) „Urid” on teadvuse ja mitteteadvuse piire ületav kogemus, sõnastamata ja tähistamata protsessina eksisteerivad „libisevad, libedad olevused”,[8] nad on teaduse ja eksperimendi kohtumispunkt, mis asub aegruumi kurvikohtades, aga potentsiaalselt ka tegelikkust loovas keelelises tähistamisprotsessis. „Urid” on taas millegi või kellegi kummitusliku kohalolu kinnitajad, aga kui varasemates teostes külgnes tontlikkus veel mõne sci-fi troobiga, siis selles romaanis on fookus sub­kultuurse temaatikaga vahetumalt haakuval teadvust avardavate ainetega katsetamisel. Sellest võrsuva tegelikkuse sümboolses keskmes on KL – kummiliimikaif kui reaalsusnihete allikas. Mineviku ja tuleviku kummitused ärkavad kummiliimi aurudest, millel on kindlasti nostalgiline paatos, aga teisalt jutustatakse sellest iroonilises teaduslik-konspiratiivses vormis.

Tajumoonutite ja salatühikute teine oluline allikas romaanis on muusika ja helieksperimendid. Psühhotroopsete ainete ja katsetusliku muusika mõjul laguneb tegelaste aegruumi tunnetus ja väljendusvahendite kindlus, kuid nihestus on omane ka mineviku ja tuleviku vahel kõikuvale jutustajale. Korraks võrreldakse keelekasutust ja muusikategemist: „rääkimine on nagu millegi eelneva sämplimine ja taaskasutamine” (lk 44), kuid edaspidi liigutakse lihtsate remix’ide kammitsatest järjest kaugemale. See on õhk, mida Kiwa hingab, selle mõju kirjeldatakse pikalt ja tehniliselt, see on valgustav lugemine muu hulgas autori enda eksperimentaalse muusika metakirjeldusena. Romaanis on lõikude kaupa teksti, mida võib käsitleda otsingulise või industriaalse helikunsti manifestina, nt: „sümboolse reaalsuse katkestustest uhas sisse uusi kaemusi, mille taga parimatel hetkedel ei olnud lingvistilisi jõude, sotsiaalseid protsesse, kultuuri­lisi stsenaariume või suunatud tahet.” (Lk 82.)[9] Võimaliku ürgheli tootva masina tööpõhimõtet ja mõju kirjeldavad kohad esitatakse näiteks võrgustiku või juurestiku võrdpildi kaudu (lk 83–84), mille tagant võib taas aimata Deleuze’i-Guattari mõtlemise mõjusid. Eksperimentaalse heli eelduseks on originaalsete tehnoloogiliste võimaluste leiutamine, mis ei tähenda üksnes arvutiprogrammide seadistamist, vaid näiteks olemasoleva tehnika mitteots­tarbelist kasutamist, erinevate veidrate ja kummaliste instrumentide ja ühenduste leiutamist, kuid paljudel juhtudel – alustades vilistavatest kassettidest ja lõpetades poolikute mootoritega – muutub keskseks ettemääratud funktsiooni tühistav vea­esteetika (glitch). Kuid masina ümber­ehitamine ja uuesti avastamine puudutab ka kirjutamisprotsessi, mille üldise olemuse võtab kokku Kiwa koostatud Raul Meele kunstiraamatu „Spiral of Void” saatetekst: „Glitch-kummitamine on XXI sajandi psühhedeelne meetod, kriitiline kognitiivne tehnoloogia, mis töötab mustrite „ära kummitamisega”. Anonüümsetesse datavoogudesse ja masinlikesse mustritesse inimese puudutuse tagasitoomine neid skrätšides, teisalt tajule sisendi tootmine, kus mustri sees, tänu pattern recognitioni harjumuslikkusele ilmuvad kummitused või n-ö „hingestatud olendid”, „vedelad tähistajad”.”[10]

Selle kirjelduse valguses muutub mõistetavamaks romaani lõpuosa oranžidele lehtedele trükitud rühmapäevik, mis võikski olla eksperimentaalse tekstitehno­loogia rakendamise katsetus. See on Alissa teisiku toodetud teadvusvool, mis paelub ennekõike keele ja stiili tasandil, aga mis puudutab ühtlasi „semioosist väljumise” (lk 116) üldiseid küsimusi ja võimalikkust. Selles on palju sõnamänge, keelevigasid, pimedas toas kirjutamist, masinlikku riimproosat jms. Keel ja narratiiv on siin reeglite süsteemid, millesse sisestatakse programmijupp, mis hakkab häirima kõikide struktuuride tööd. Rühma­päevik esimese osa narratiivse pidevusega väga enesestmõistetavalt ei haaku, kuid kogu kontseptsiooni seisukohalt töötab see loogilise sissevaatena peategelase noiditeadvusse.

Need olid mõned Kiwa romaanist ärgitatud sissejuhatavad jutupunktid. Pole põhjust arvata, et tegemist on laiemaid lugejamasse kõnetava romaaniga, kuid oma publik on kindlasti ka eksperimentaalsust taotleval eesti nüüdiskirjandusel. Liiatigi – Kiwa romaan pole üksnes kirjutamismaneer. Kitsama poeetika mõttes on teos jätkuks Kiwa esteetilise pretensiooniga tekstidele, aga sedakorda püütakse varasemalt deklareeritud maa­ilma­kuju­tamise loogikat kirjandusliku­malt või süsteemsemalt realiseerida. Praktikas illustreerib seda muuhulgas raamatu kaantel kindla nurga alt nähtavale ilmuv kummiliimiplekk, mis vääriks eraldi kujunduspreemiat detailitund­likkuse kategoorias. Võib arvata, et romaani loodud salatühiku maailmas on üle antud seegi auhind.

[1]Kiwa, Autoportree tundmatuga. Self-Portrait with the Unknown. Tartu, 2015, lk 66.

[2]Kiwa, Lennuki kõrval toas. Tartu, 2014, lk 151.

[3]Sealsamas.

[4]Kiwa, Roboti tee on nihe. Salatühik. Tartu, 2004, pagineerimata.

[5]Sealsamas.

[6] Vrd: Kiwa, Lennuki kõrval toas, lk 90.

[7]Kiwa, Lennuki kõrval toas, lk 186.

[8]Sealsamas, lk 55.

[9] Kokkuvõtte Kiwa helikunsti ideaalidest ja kirjelduskeelest annab loengutekst: Kiwanoid, yO-y0 rekords. „Vihik” 2002, nr 3, lk 59–62.

[10] Spiral of Void. Raamatututvustus Apollo ja Rahva Raamatu kodulehel.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon