Kas Jüri Talvet unistab Leo Luksist?

Kaupo Meiel

Leo Luks: „Vaene maa”.
„Vabamõtleja”, 2018. 104 lk
.

Ühel õhtul läks kirjandusteadlane, mõtleja, tõlkija ja luuletaja Jüri Talvet mõttetööd pungil päevast väsinuna magama ja unes ilmus tema pähe mõte, et oleks aeg kirjutada midagi sarnast nagu kunagine kuulus luuletus „Armastus”: „ARMASTUS / on käsk, nii mõtles / Kierkegaard. Parem aga / on, mõtlen, armastada / käsust välja tegemata.”
1

Jüri Talveti unemõttest sai kinnismõte. Talvet avas silmad ja haaras öökapilt seal alati ootel püsinud paberi ja sulepea ning pimeduses täitis ta paberi ridadega. Rahunenuna vajus mees pehmele madratsile ja uinus taas ning magas varahommikuni, nägemata seekord ainsatki unenägu.
Hommikul ärgates ei sirutanud Jüri Talvet kätt öösel valminud luuletuse poole, vaid külastas korraliku inimesena vannituba, pesi hambaid, kasutas tualetti, täheldas, et tualettpaber hak­kab otsa saama, ja kastis end duši all kordamööda väga külma ja väga kuuma veega, sest nõnda on tervislik. Silmanurgast tabas Talvet mingit muutust vannitoas, kuid loomuliku hajameelsuse tõttu ei suutnud ta keskenduda ega tabada, mis täpselt on muutunud.
„Võib-olla on ämblik kudunud vanni alla võrgu, nagu näed ja nagu ei näe,” pomises Talvet. Seejärel, olles vahetanud pidžaama ülikonnapükste ja helesinise triiksärgi vastu, naasis Jüri Talvet magamistuppa ja võttis öökapilt paberilehe.
Paberile oli korrektse vana kooli käekirjaga kirjutatud: „täna ma luuletan läbi öö / läbi äreva vere / omavahel öeldes / läbi halli kivi / läbi ussimunni / ja mitte üksnes täna / vaid alati / st harva / alati ei jõua luuletada / täna ma luuletan läbi öö / päeval peab elama”. Talvet hämmeldus ja keeras paberilehe ümber. Seal seisis: „tööd tehes on mul / igapäine rituaal / pean valjust’ / hüüdma: / mine õige vittu, raal!”
Talvetile koitis, mis oli vannitoas nii tabamatult valesti tundunud. Ta sööstis pesukambrisse tagasi ja vaatas peeglisse. Jah, see oligi nõnda: ta oli tegelikult Leo Luks. Endistviisi kirjandusteadlane, endistviisi mõtleja, tõlkija ja luuletaja, aga ikkagi mitte Talvet, vaid Luks, ning luuletused, mis ta öösel paberile oli kirjutanud, pärinesid tema uue luulekogu „Vaene maa” lehekülgedelt 91 ja 92.
„Mida teha? „Olla või mitte olla — see on küsimus. / Mis oleks üllam — vaimus taluda / kõik nooled, mida vali saatus paiskab, / või, tõstes relvad hädamere vastu, / vaev lõpetada?”” mõtles Talvet. „„Su rüppe heidan unele / jah magada / võib-olla undki näha / sinust — isamaa / kui ainult teaks / et olen pime, ei näe enam / ööpimedus kataks / siis kooleks kohe / rõõmuga”,” (lk 19) mõtles Luks.
Jüri Talveti ja Leo Luksi vahel on põhjuslik seos. Kui eesti kultuuris on juba olemas Jüri Talvet, siis paratamatult peab olemas olema ka Leo Luks, vastasel juhul ei saaks me lihtsalt kõnelda terviklikust kultuurist ja selle üle uhkustki tunda. Samal ajal ei ole põhjust põhjapanevalt sedastada, et just Talvet tingis Luksi olemasolu, võib-olla oli see hoopis Rein Veidemann või Doris Kareva, aga Jüri Talvet on väga mõistuspärane valik. Sellega lõpeb siinse analüüsi akadeemiline osa.

2

Leo Luksi „Vaese maa” maht on patuga pooleks ehk koos illustratsioonidega veidi üle saja lehekülje, mille läbimiseks kulub lugemisoskusega inimesel pool tundi ja lugemisoskuseta inimesel veerand tundi. Lugemiskogemuse või lihtsalt laiema silmaringiga inimese puhul pikendab lugemisele kuluvat aega soov välja selgitada, milline varasem luule- või laulutekst on Luksi värssidele ühel ja teisel juhul aluseks.
Võimalik, et autoril on oma lemmi­kud vähetuntud inspireerijad, keda isegi keskmisest haritum lugeja ei pruugi ära tunda, aga suuremas osas on tegemist siiski kuulsate luuletuste ja lauludega. Juhan Liiv, Hando Runnel, William Shakespeare, Tõnis Mägi, „Viimne reliikvia”, piibel, Ruja, Vennaskond, Lydia Koidula ja nõnda edasi, ehk ikka kõik needsamad vanad head algallikad, keda me (jah, just „meie” …mea culpa, mea culpa, mea maxima culpa!) lõputult võime ja suudame parodeerida ja kellel parasiteerida.
Parodeerimine, viitamine, parasi­teerimine läheb Luksil vahel kenasti. Näide 1: „alguses oli sõna / ja sõna oli jumalast minu juures / alguses oli sõna / ja sõna oli rumala juures / ja sõna oli väike ja rumal” (lk 104). Ilus, loogiline ning terane lõpuni välja. Näide 2: „kui oma laulu / ei leia sa üles / siis miks ei saa / mitte vaiki olla?” (Lk 86.) Mõistlik edasiarendus tekitab uue kvaliteedi.
Sagedasti, kahjuks liigagi sagedasti muutuvad klassikalised iluread lihtsalt vormimänguks või mingiks suurema mõtte ja vormita möginaks. Näide 1: „ka vannitoal on must lagi / me seal ei julge kustagi” (lk 18). Näide 2: „milleks meile vaja / seda vaeste haigemaja / selle parseldame maha / lähme soome elama” (lk 25). Võib aru saada, miks need tekstid ja nende suguvennad, nagu „kuked kõikjal kirevad / aga eestis kiruvad” (lk 20), kirjutati, aga miks need raamatusse jõudsid, on mõistatus.
Parodeerimise kõrgemale tasemele nii allikakasutuselt kui lõpptulemuse kvaliteedilt jõuab Luks luuletuses „Kaeblejad”, mis põhineb ammu unustatud eurolaulul „Rändajad”, mida esitas projekt Urban Symphony. Rea eest „see on munn — tõuseb tuhast kui vaid katsuda julged” (lk 24) võiks Luksile paljugi andeks anda. Aga mitte kõike, eriti mitte lapsikuid lollusi, nagu „pille-riin, pille-riin / elutuul sind ära viind / minuga vaid / pihu-pille jäänd” (lk 70). See pole isegi nii halb, et on juba hea, ei, see on lihtsalt halb.
„Vaese maa” kõik kolm peatükki „Vaene maa”, „Vaesed inimesed” ja „Vaeslapse käsikiri” koosnevad rohkem ekskrementaalsetest kui eksperimentaalsetest värssidest. Kui luuleraamatus pole vähemalt viiendiku, hüva, kuuendiku jagu õnnestunud tekste, ei sobiks see isegi tualettpaberirulli ümbrispaberiks, aga õnneks pole lugu nii hull. „Vaene maa” sobib tualettpaberirulli ümbrispaberiks küll.
Kulunud kalambuuride ja punnitatud roppuste mädasoost lasevad Luksil nina kõrgemal hoida luuletused „Autoportree” ning mitmeosaline ja hoogne „Säästupirn taevas”: „vaevasüda peksab seni / peksab roided tuikama / käed ei küündi taevasteni / kuseketast haarama / kui ei peksaks haaraks päikse / rahva rõõmuks heidaks ta / üle lapiku maa ääre / kuristikku kaarega” (lk 37). See juba läheb, see on Leo Luks, keda me vajame. Kahjuks väärime aga vist sellist Leo Luksi: „oh blogi meile, mallukas / mis värvi on su alukas? / on’s ikka lumivalge ta / või hoopis pruuni triibuga?” (Lk 77.)
Kumbki, ei Leo Luks ise ega tema „Vaene maa” tundu lõppkokkuvõttes loogiline ja seda ei tõsise testosteroonluule võtmes nagu Lauriito või süvitsi mineva keelemängu ja absurdi võtmes nagu Ilmar Laaban. Järelikult… järelikult peabki ikkagi nii olema, et Jüri Talvet ärkas ühel hommikul üles ja ta oli tegelikult Leo Luks.
„Sitt järeldus,” ütleks ilmselt luuletaja Luks.
„Aga mitte nii sitt, kui sinu luuletused,” vastaks arvustaja.
Enne, kui magama läheme, üks hea sõna ka. Luksi värss „luule on / kujundujumine tühjaks / kurnatud elumeres” (lk 97) on viimase viie aasta parimaid luule olemust käsitlevaid lühiluuletusi. Vesi jääb peale tõmbamata. Küllap on see viga, või kui mitte viga, siis vähemalt ebahügieeniline.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood