Kasukas / Konsultatsioon

Ave Taavet

Kasukas

 

Liina tundis, kuidas vana maamaja rõskus tema noortesse ihuliikmetesse hiilib. Hoone oli ammu kütmata. Ta polnud õigupoolest plaaninudki siia nii kauaks jääda – kõige enam mõneks tunniks, et kiiresti välja sorteerida asjad, mis enam kasutust ei leia, ja pakkida auto tagaossa see vähene, mis temaga linna kaasa pidi reisima. Kuid vanaema paistis olevat maja seestpoolt ära vooderdanud nagu suslik. Igast seinavahest ja põrandapraost turritas mingisuguseid esemeid, mille otstarvetki Liina ei osanud arvata. Rääkimata lõputult krabisevatest nafta­liinipaberitest, sõlmes nööridest ja kinni tursunud sahtlitest. Ta sai täitsa aru, miks ema oli otsustanud oma mugavasse Mustamäe korterisse nädala­lõppu veetma jääda ning palunud Liinal talule „pilk peale visata”.

Päranduse sorteerimist oli pikalt edasi lükatud. Vanaema oli lahkunud juba paari aastakümne eest. Ega Liina õieti ei mäletanudki teda. Hoones valitsev hämarus, rõskus ja rotipabulate hais olid ammu hajutanud pliidil särisevate pannkookide võised aroomid. Kergekäeliselt lendas üks asi teise järel musta prügikoti kõhtu.

Õues hämardus. Ööseks ei tahtnud ta kohe kindlasti jääda! Kuid läbi oli vaadatud alles köök, külalistuba ja pool sahvrit. Lisaks pidi kogu õue tassitud kraami suures raudtünnis ära põletama. Ohates avas Liina vanaema riidekapi. Sellel oli vähemasti veel võti ees! Ta lappas rõivad kahte lehte – lõviosa riidepuudel leiduvast moodustasid kirjud sitsikitlid, koitanud kampsunid ja välja veninud Marati dressid. Ablas kilekott tema kõrval täitus kiiresti. Siis aga puutus Liina käsi kapisügavuses millegi pehme ja koheva vastu. Tüdruk võpatas, kartes, et mõni metsloom on maja üle võtnud ning varitseb nüüd kapi põhjas saaki. Kuid kapist varises põrandale vaid täispikk talvekasukas. Jahmatavalt värske ja siidise olemisega. Isegi kasuka lõhn tundus muu majapidamise kõrval kuidagi kohatult karge ja metsane.

Liina tõstis riideeseme võlutult üles. Ta silitas kasuka käist, nagu silitatakse lepitavalt haiget saanud looma, ja proovis rõivatükki selga. See istus kui valatult! Kasukas moodustas täiusliku membraani tema sooja ihu ja vana maja ähvardava rõskuse vahel. Liina otse tundis, kuidas selle voodri vahelt temasse uut reipust ja jõudu immitses.

Ehkki ta plaanitud tööga päikeseloojanguks valmis ei jõudnud – ka kõige täiuslikum köösneritöö ei suuda kella aeglasemalt käima panna –, polnudki väljavaade veeta öö selle vana maja koilõhnalises vaikuses enam nii hirmutav. Liina põletas õues paar tünnitäit prügi, helistas südamerahustuseks emale, teatas, et maal läheb kauem, ja keeras ennast veidi enne südaööd tagatoa vedruvoodil mõnusasti kerra, kasukas tekiks peal.

Öö möödus rahulikult ja unenägudeta. Vähemalt ei mäletanud Liina hommikul midagi märkimisväärset. Vaatamata heale sügavale unele tundis ta end pisut väsinuna, kuid pani selle eilse pika tööpäeva arvele. Üllatunult märkas tüdruk veel, et tal pole ei saapaid ega sokke jalas, ehkki ta küll kindlasti mäletas, et oli täies rõivastuses sängi heitnud. Aga mis siis sellest! Küllap oli nähtamatu ettehoolduse käsi nad kenasti voodi kõrvale ritta seadnud.

Juba varasel pärastlõunal lennutas Liina tulle viimased marksistlik-leninistliku ajalookäsitluse köited, silmitses võidukalt taevasse lendavaid sädemeid ning istus siis puhtasse lõhnastatud autosse, kaasas mõned portselanesemed, lauahõbe ja kasukas. Nüüd jäi üle vaid maakleriga aeg kokku leppida.

Linnas töötas Liina ettekandjana Mustamäe alguses asuvas restoranis Kuuseke, milles juhtis vägesid Ukraina päritolu peakokk Matvei. Kuuldavasti pärinesid Matvei kulinaarsed oskused kolmest allikast – lapsepõlve kodusest Ukraina köögist, teenistusest Nõukogude sõjaväes ning 90-ndate Moskva resto­ranist Prestiiž. Neist esimene andis talle kaasa lihtsuse ja külalislahkuse, teine oskuse vähesega paljud sööjad ära toita ning kolmas kustumatu ilumeele, mis Mustamäe kontekstis avaldus kunstviinamarjades ja kogu restorani lage katvates peeglites.

Liina jõudis vaevu ära oodata, millal ta oma uue kasukaga tööle saab minna. Olgugi et vaid tagaukse kaudu kööki hiilida ja suitsupausidel tagahoovi kaubakastide vahele lipsata. Kibelemisest hoolimata ei tasunud esmaspäeval ka liiga vara tööle ilmuda, pigem väikese hilinemisega – kui publik juba kohal on. Sellal kui kõik teised puhvis sulejopesid ja Hiina plastikust pressitud mantleid seljast tõmbasid, astus Liina uksest sisse mitmekilose läikiva karusnahakuhila all. Ta vaatas võidukalt ringi. Efekt oli kesine.

„Nooh, kas peigmees tegi lõpuks kihlakingituse?” päris kaastöölistest kõige teravama keelega punapea Maria, kes enamasti leti taga passis.

„Margus? No ei! Tema peaks oma itimehe palgaga aasta otsa kahel käel progema ja ka siis saaks parimal juhul vaid ühe käise osta,” vastas Liina nipsakalt.

„On see päris?” uuris kleenuke ettekandja Lea ettevaatlikult mantlisiilu silitades.

„Tänapäeval on karusloomade kandmine ikka kujutlematu barbaarsus!” kuulutas kassapidaja Sveta oma kergelt ragiseva suitsetajahäälega, sinna juurde kaastundlikult silmi pööritades.

„Jah, nafta ja fliisi päralt on tulevik,” vastas Liina kuivalt. „See kasukas aga on mineviku pärandus – otse vanaema riidekapist!”

„No, siis pidi su vanaema küll bojaaritar olema!” astus peakokk Matvei rõõmsa naeratusega ukse vahelt sisse. Keerutas Liinat ja silmitses tunnustavalt kasukat: „Sellisega paneme su jõuludeks oligarhile mehele nagu naksti!”

Ehkki pereplaneerimine ei kuulunud Liina otseste eesmärkide hulka, oli tal siiski hea meel, et keegi kasukat hinnata mõistis ning osaliseltki oodatud reaktsiooni pakkus. Ta näitas Mariale ja Svetale Matvei selja tagant keelt – kadedad! – ja asus põlle ette siduma.

Päeval, kui restoranis eriti rahvast ei olnud, tegi Liina köögis aega parajaks ja vahtis, kuidas Matvei isuäratavat vasikafileed aeglaste, kaalutud liigutustega parajateks tükkideks lõikab. Liina nuhutas nõudlikult õhku.

„Kas tead, see ei ole üldse mingi hea liha,” ütles ta ootamatult.

„Jah?” nuga peatus koka käes. Matvei silmad olid üllatusest ümmargused. Kus seda enne nähtud on, et kokka, kes on teenindanud nii nõukogude kindraleid kui üleliidulisi superstaare, tuleb õpetama mingi ettekandjahakatis!

„Ei ole jah, lõhnast on tunda,” jäi Liina enesele kindlaks. Ta kummardus kergelt ettepoole ja tema nina käis nõudlikult mööda fileetükki: „Petta oled saanud, Matvei!”

Nüüd kokk lahvatas: „Petta ja petta! Ei ole veel sellist lihunikku nähtud, kes Matveil naha üle kõrvade tõmbaks! Juba üle kümne aasta veab Jaanus meile head ja paremat kohale. Linnasõidul peatub meie juures esimesena, laseb ilusamaid ja mahlasemaid tükke valida. Otse Lõuna-Eesti kuppelmaastike vahelt on see vasikas siia jõudnud, võilillevars veel suunurgas tolknemas! Ja nüüd hakkad sa, Liinotška, vaest looma häbistama. No ei sobi niimoodi!”

„Seep’ see ongi, et see loomake pole võilillevälju oma ihusilmaga näinudki. Liha lõhn on teine. Seda elukat on lambivalgel kasvatatud ja võõra toiduga nuumatud. Juba Jaanuse autogi lõhnas täna nagu patukahetsus ja häbi.”

Matvei kratsis kukalt: „Aga Jaanus on ju oma poiss! Ja kui nüüd uut varustajat otsida, siis on küll lood pahasti, võime veel tipphooajal omadega jänni jääda.”

„Eks leidub ausamaid talunikke ja tervemaid lihaloomi. Küsi temalt selle kohta, küsi otse. Võib-olla on tegu ajutiste raskustega, mis sundisid teda kauba­valikut muutma, võib-olla on tema senised kontaktid teist teed läinud… Aga lihal on võõras lõhn küljes.”

Matvei tegigi nii, nagu tüdruk soovitas. Ebamugavalt jalgadega nahistades tunnistas Jaanus üles, et oli tõesti suurtöösturite poole pöördunud – nõudlus oli sedavõrd suureks kasvanud, soov äri pisutki laiendada ei andnud südamele rahu ning retked Eesti teise otsa mahtusid aina keerulisemalt tema hanke- ja kojuveograafikutesse. Kuuseke tegi Jaanusega lõpparve ning turule uut varustajat otsima minnes kutsus Matvei terava ninaga Liina endale kampa. Tüdrukul oli tõesti nii hea haistmismeel, et ta suutis looma vanuse ja liha ­värskuse kaupmeeste üllatuseks eriskummalise täpsusega ära arvata. Samuti elaja toitumis­sedeli punkt punkti haaval välja lugeda. Restorani varustamine paremate paladega sai nüüd Liina ülesandeks ja pisuke palgalisagi kukkus selle eest.

Eks tüdrukul oli ka väike omakasu sees, sest ühes teravnenud meeltega tundis ta aina sagedamini, et nii, nagu tema vaimule on kasvamiseks vaja toitu, millest kohe jagu ei saa, palasid, mida pureda, nii nõuab tema kehagi pisut vintskemaid tükke. Ja mis kõige tähtsam – seda, millega tal mingi ühisosa on: verd, lihaseid, kõõluseid.

Jälgides, kuidas Matvei köögis borši jaoks liha tükeldab ja lihasemaid konte valib, lõnksatas Liina kuuldavalt ja limpsas huuli. Tema pilk liikus näljaselt mööda kööki.

„Võta-võta,” lausus kokk Matvei leplikult, märgates, kuidas tüdruk isukalt supikonte silmitseb. Matvei ja iseenesegi jahmatuseks lõi Liina neile raginal hambad sisse.

Saabus jõulude ja aastavahetuse aeg. Tööpäevad restoranis olid pikad, rahva­rohked ja väsitavad. Üks asutuse jõulupidu ajas teist taga. Kuusekese poisid ja tüdrukud seegasid köögi ja söögisaali vahet nii kiiresti, et parketist jäi vaid saepuru järele. Sealjuures pidid poiste lakk-kingad ja tüdrukute kontsadega rihmikud laitmatult puhtad ja samm kindel olema. Hommikul maaliti huulepulgaga enesele naeratus näole ning see lahkus sealt alles koos viimase kliendiga, kaugelt pärast südaööd.

Ühe sellise pika ja kurnava tööpäeva lõpul kodu poole lonkides tundis Liina eriti teravalt, kuidas tema kingadesse kängitsetud jalatallad tuld välja löövad. Ta peatus ühe mänguväljaku kõrval ning vaatas uurivalt ümberringi. Ei ainsatki hingelist! Kõheldes tõmbas ta kingade pandlad lahti ja libistas sukkades jalad välja, otse soolalumest märjale maapinnale. Ometi kadus osa tema pingest otsekohe. Nii loomulik ja vaba oli seada sammu vahetus kontaktis maapinnaga. Taasleitud jõuga edasi astudes ei märganudki tüdruk, millal tema energiline samm kergeks sörgiks ja, veel hetk hiljem, otse pööraseks jooksuks muutus. Pisut ettepoole kummargil, lippas ta seal – rõõmus ja vaba –, lumemärjad jalatallad asfaldil välkumas.

Sel ööl nägi ta esimest korda unes tüüakat, karusnahkadesse mässitud püssimeest, kes pidi peagi ta ulmade püsikülastajaks saama.

Liina lamas loopealse põllu ääres kraavis. Otse tema silme ees kerkisid maast mõned härmatanud takjavarred ja esimestest sügishalladest kahutanud hein. Silmapiiril kõrgus Kõnnuküla veski, mida Liina lapsepõlvest hästi mäletas. Nad käisid teiste suvevaheaega veetvate lastega selle varemetes meelsasti mängimas. Unenäos oli veski veel terve ja täies tööjõus. Selle laiad sõrestikulised labad tiirlesid hiidkiilina põlluserval. Kusagilt kostis koerte kauget klähvimist. Liina tundis, kuidas veri temas rahutult pulseeris. Ta püüdis nuhutada, kust võiks oht teda tabada, kuid õhus polnud tuuleraasugi ning nii jäid tarvilikud sõnumid tema meeltele kättesaamatuks.

Äkki kostis üsna lähedalt, veskitee poolt hobuste kabjaplaginat ja koerakarja kilamist. „Bõstreje, Krasavtšik, bõstreje, Bulan! Molotsõ! Ona ne možet bõt daleko. Ja eto tšuvstvuju…”

Liina heitis end kraavi põhja, sulas üheks selle häguse veega. Kuskil une­hägus selgines teadmine, et see ratsanik ja kuri koertekari otsivad just nimelt teda. Tüdruk koondas jõudu, et metsasügavustesse söösta. Kraavist üles hüppa­misel pidid ratsanik ja koerad teda paratamatult märkama. Küsimus ei olnud taibukuses, vaid ainult väledates jalgades.

Ta surus käpad vastu vetruvat kraavipõhja keskendunult nagu tsirkuse­artist enne trapetsile astumist. Iga lihas, iga kasukakarv ärevusest vibreeriv, rea­mehena valmis lahingusse sööstma. Veel veidi, veel veidi… Ratsamees ühes ­koertekarjaga ilmus teekäänu tagant nähtavale. Läikiva mustade külgedega täku seljas istus imposantne kuju – laiaõlgne ja lihaseline, lai voogav kasukas õlgadel, püss rihmaga risti seljas. Tema porised kirsad istusid kindlalt jalustes ning jahedale ilmale vaatamata vilksatas kasuka vahelt säravvalge triiksärk, ülemine nööbirida hooletult lahti. Sellise välimusega võib minna nii teatrisse kui hukkamisele. Eks ühed vaate­mängud mõlemad. Kuid see väheviljakas Põhja-Eesti põlluveer polnud ju ei teatriks ega tapalavaks loodud. Suured elu­draamad käisid siit kauge kaarega mööda.

Jahimees kadus väikese võseriku varju, mis tee kõrval endale kasvupinna oli leidnud.

Liina hüppas üles ja volksas metsa alla. Samal hetkel kõlas pauk!

Paugu kaja helises veel Mustamäe kortermajade vahel, kui Liina ärkas. Siin-seal süttisid akendes tuled. Stoilisema närvikavaga inimesed keerasid unes teist külge.

„Kuradi poisiklutid! Ehmatavad vanainimese poolsurnuks!” kuulis Liina ülakorruse naabrit käratsemas. „Aastavahetuseni on veel kaks nädalat aega, aga neil on tarvis keset ööd Stalingradi piiramist mängida! Hinge söövad seest!”

Ja lohisevad sammud käisid pahaselt magamistoa, köögi ja vannitoa vahet.

Liina ohkas kergendustundega ja vajus patjadele tagasi. Tema vasaku abaluu all tulitas ebamugavalt.

Ent aina kiirenevas pühadetrallis juhtus intsident, mis pani Liinat temas toimuvaid muutusi suurema tähelepanelikkusega seirama.

Kuusekese restorani oli broneerinud Kännula saeveski juhtkond.

Aukohal istus ettevõtte juhatuse esimees Stepan, kelle kohalolu täitis Liina seletamatu ärevusega.

Temas oli kõike liiga palju. Tema odekolonn oli liiga vänge, tema kuld­hambad särasid jõulutulede valgel liiga eredalt, raskete sõrmustega kaunistatud jämedad näpud ei paindunud hästi, haarates pitsikeste asemel terveid pudeleid ning tükikeste asemel käntsakaid. Tema naljad olid lihtsakoelised, veidras vastu­olus peente, hästi istuvate rõivaste ja austusväärse kohaga nii ettevõttes kui ka laudkonnas.

Õhtu oli restorani personalile kulgenud väsitavalt, kuid edukalt – kassa oli üüratu! Ühiste pingutuste najal oli jõutud juba magustoidu, kohvi ja konjakini. Küllap see liigne konjakipits oligi, mis kurjavaimu valla päästis.

Joobnud inimene ihkab lärmi ja muusikat, millesse uputada oma alkoholist räsitud hinge. Sooviti pühadelaule, sooviti estraadi, sooviti filmiklassikat. Kõlarid mürtsusid ja jalad tatsusid, saekaatris karestunud käed lõid uljalt vastu laudu, justkui tahaksid nad Kuusekese sisseseadegi saepuruks muuta. Siis algas makis üks näiliselt täiesti süütu pala – „Jutusta, Lumehelbeke!” vanast ­nõukogude multifilmist „Oota sa!”, mis sisuliselt oli eneseiroonilisem ja alltekstirikkam koopia „Tomi ja Jerry” julmustest.

Multifilmis esitasid seda lugu duetina näärivanaks maskeerunud Jänkuke ja tema abiliseks, Lumehelbekeseks, riietunud robustne Hunt. Tempokas, uljas viis, valehabemed ja parukad, nääritrall ja komejant on siin kõik üheks sütitavaks kokteiliks põimunud.

Rasskaži, Snegurotška, gde bõla…

Stepan, näost õhetav ja näol purjakil naeratus lai kui Volga, tagus sõrmustatud kätega aina uljamini vastu lauda.

A nu-ka, davaj-ka, pljasat võhodi!

Ning Belõi Aistist tiivustatuna haaras ta mööduval, desserdivaagnaid koristaval Liinal pihast ja kiskus ta tantsima.

Tõ menja, ljubeznaja, izvini, i svoju ljubov ko mnje sohrani…

Liina tundis, kuidas välismaailm temast eemale libises. Söögi-joogilõhnad mattusid Stepanist õhkuva odekolonnihaisu alla, mehe hammastesära jättis varju isegi prožektorituled ja sõrmused kohmerdasid ebameeldivalt põlle kallal…

Njet, Ded Moroz, njet, Ded Moroz, pogodi…

Eemale, ära… niikuinii oli tööpäev juba mitme tunni võrra pikemaks veninud, kui alguses plaanitud. Las jääda need tipid ja purjakil irvitused kus see ja teine ning killud, killud las koristab keegi muu!

Nakonets sbõvajutsja vsje metštõ…

„Ai, raisk!” Stepani vali karjatus katkestas paugupealt ümbritseva mürgli.

Poolküürakil seisis ta keset põrandat, ootamatult kainenenud, ning hoidis vasaku käega paremat, verest pulbitsevat kätt lubivalge näo ees.

„Ai, raisk,” kordas Stepan, vaiksemalt.

Liina, õudusest haaratud, sülgas aga suust välja ahhaadiga kaunistatud uhke klotsersõrmuse koos muu sinna juurde kuuluvaga.

Sel õhtul ei jooksnud Liina restoranist koju, vaid sammus aeglaselt ja noruspäi, kingade kurval klõbinal piduehtes majade vahel. Ta pilk eksles sihitult mööda valgustatud aknaid – inimesed olid veel üleval, nautisid televiisorist pühadeprogrammi, lõpetasid jõulusööminguid, veetsid lähedastega aega.

Liinat ei oodanud kodus keegi. Ema poole oleks ju võinud minna, kuid tema uue pere keskel oleks tüdruk end kuidagi kohatuna tundnud. Pärast väsitavat ja emotsionaalselt rasket vahetust igatses ta vaid voodi sooja rüppe. Vast jeesuslapsuke ei pahanda, kui Liina tema sünnipäevale ei jõua. Teine kord…

Ometi oli peibutav teiste valgustatud akendesse piiluda. Kortermajadest paistsid muidugi Liinale kätte vaid laed. Kuid millised laed! Igas teises Mustamäe korteris säras võidukalt kroonlühter – vabaduse, jõukuse ja hea elu sümbol. Väljast olid need lagunevad ebasõbralikud ja monotoonsed majad koledad kui öö, aga seest – palun väga! – Ermitaaž.

Järsku Liina võpatas. Ühes valgustatud tubadest ei säranud vastu mitte liikumatu elektrivalgus, vaid paistis, et laes rippuvat lühtrit kaunistasid elusad, ­soojalt hubisevad küünlad. Külgkardinad olid koomale tõmmatud ja nende raske sametine puna muutis isegi kõnniteed katva õhukese tuhklume kihi verevalt punaseks. Akna ääres seisis Liina unenägude alp külaline – karusnahkse mantliga kütt. Käed selja taga, pilk kaugustesse suunatud, valge rinna­esine majakana säramas. Liina hõõrus silmi. Kahtlemata oli see liiga pikast töö­päevast ja hooaja väsimusest esile kerkinud miraaž! Mees aknal silmas ­Liinat ja noogutas talle tervituseks. Liina raputas arusaamatuses pead. Ja justkui tema väsinud kujutlusvõimele vastu tulles hajusid külgkardinad, kroonlühter ja jahimees olematusesse. Laes vilkus taas 40-vatine pirn, akna ääres sügas kõhtu hommikumantlis pereisa ja aknaääri kaunistas lilleline nõukogude tüll.

Hoolimata hirmutavast vahejuhtumist jõuluõhtul ei jäänudki Liina oma suureks kergenduseks ja kaastöötajate kadeduseks tööst ilma. Matvei ajas asjad kuidagi nii, et restoran pääses vaid kopsaka kahjutasu ning maitsvate vabandustega. Saetööstuse mehed kehitasid ainult õlgu, elus hullematki nähtud, üks sõrm nüüd ees või taga! Ja lisasid sisimas – eks see Stepan oma rahutute kätega oli selle ka ära teeninud.

Elu Kuusekeses jätkus pärast pühadepohmelust rahulikumas tempos ja see oli kõigile suureks kergenduseks. Töötajate samm oli kergem, sisepinged lahtusid vaikselt ning harva külalisena ilmus naeratuski nende näole. Liina magas paremini, kosus jõudsalt ning vahetas peagi vanaema kapist leitud kasuka kergema ja kevadisema üleriide vastu välja. Elevus ja uus jõud, mis vahepeal kasukast temasse oli voolanud, paistis samuti suikuvat. Peenest prestiižesemest sai nüüd lihtsalt rõiva­ese riidepuul, mis kevade lähenedes aina vähem ja vähem kasutust leidis.

Maa sai täis soojust ja valgust, lõhnad ja värvid voolasid oma peiduurgastest välja ning hea meel ja energia olid esivanemate talismanidetagi leitavad. Vanaema talu sai korraliku kopika eest uutele omanikele maha müüdud ning viimane side, mis Liinat oma ema ja endise eluga ühendas, ühisteks aruteludeks ja asjaajamisteks põhjus andis, oli sellega katkenud. Aga ta ei kurvastanud. Pigem imestas, et see niigi pikale oli veninud, nagu Marati dressikumm, mis ennemini kolm keerdu maakerale peale tegi, kui katkes.

Suve jooksul jõudis Liina eriskummalise sügise ja talve, veidrad unenäod ja arusaamatud kihud juba peaaegu täielikult unustada, kui salapärane jälitaja end uuesti meelde tuletas.

Kõik oli nii kui varemgi – lage põld, üksikud kõrred, tuhkjas lumi. Liina lebas selili, silmitses madalat halli taevast ja lõõtsutas. Järsku kummardus tema vaatevälja tuttavlik kasukat kandev võõras. Laitmatult valgel särgiesisel särasid verepritsmed ahvatlevalt kui metsmaasikad. Liina imestas selle üle, kuid mitte liialt. Polnud jõudu imestada.

Mees naeratas: „Ära muretse, kullake! Homme viin ma su köösneri juurde! Küll ta alles rõõmustab oma pruudi ilu üle!”

Köösneri nimetamisel läbis Liina südant valuvahk. Ta niutsatas. Miks pidi elu nii julm olema? Ometi kahetses ta, et see elunatuke ühes oma julmusega temast vähehaaval lahkumas oli. Otse siia tohletanud põllule joostes, sõmera mulla vahelt külmale paekivile tilkudes…

Liina ärkas ja tema padi oli pisaratest märg.

Ometi oli tal nüüd üks härmalõngana habras niidiots – koduküla köösner või mälestuski temast, kui meest ennast enam leida ei ole, võis kasuka saamisloosse ja tegumoesse selgust tuua.

Liina pidas auto külapoe lähedal kinni. Ta astus välja ja vaatas nõudlikult enese ümber. Kaupluse ees betoontrepil istusid kolm vanameest. Või noh, õigemini istusid neist ainult kaks. Kolmas vedeles asfalteerimata platsi­kesel lompide vahel ja mulises nendega ühes rütmis.

„Jõudu! Ma otsin ühele tööle tegijat,” asus Liina kohe asja juurde.

Mehed elavnesid hetkeks – pudelid peideti kärmesti selja taha, kämblaga tõmmati juuksed siledaks, silmadesse ilmus lootusrikas helk.

„Ma oleme siin kõik väikestviisi töötegijad,” teatas maas lamaja rõõmsalt: „Eedi on tisler, Kalle ehitaja ja mina lukksepp. Teie teenistuses!”

Trepil olijad noogutasid varmalt.

„Mul oleks köösnerit vaja.”

„Ah soo…” Läige meeste silmades kustus.

„Võib-olla vana Miku…” pakkus Eedi kõheldes.

„Kui kurat tal hinge seest pole viinud,” lisas maas lamaja kurja naeru saatel.

„No missa ikka võtad sealt, kus midagi ei ole,” torkas teine trepil istuja vahele.

Mehed naersid üksmeelselt.

„Kust seda Mikut leida?” päris Liina.

„Noo vaata, sealtpoolt, kus sa sisse sõitsid, keera bussipeatuse juurest alla. Tema teeots on kolmas pahemat kätt. Viimastel aastatel on see küll pisut võssa kasvanud, nii et võib-olla pead auto pööraku juurde jätma, aga ega sest pole miskit. Astu aga julgelt sisse tallatud rada mööda edasi ning peaksid Miku maja angervaksade tagant üles leidma küll.”

Liina noogutas jahedalt ja istus tagasi autosse.

Mehed jäid temast maha poe ette koogutama, ükskõikselt aasal tihenevat udu põrnitsema.

Ta keeras bussipeatuse tagant alla ning luges mööduvaid teeotsi – esimene, teine, kolmas… Kuuseheki vahelt kulges tõesti üks väike kitserada õhtuhämarusse. Maja ennast polnud tee pealt nähagi, kuid võseriku tagant tõusis niitpeen suitsujuga halli sügistaevasse. Liina jättis auto teepervele ja astus rajale. Kuuse­heki pehme roheline pimedus neelas ta kohe endasse. Tüdruk lisas sammu. Kuskil nende okkaliste, kriipivate, väänlevate, lõhnavate kasvude sees vilksatas tulesilm. Puuderägastiku tagant avanes väike hall majapidamine, mille ühes aknas vilkus ebakindel tuluke.

Liina astus majaseina äärde ning puuris pilguga helendavat aknaklaasi, kuid tahm, tolm ja pori olid selle kallal oma töö teinud ning inimese väljavaate mõlemalt poolt oma kustumatu loominguga katnud. Kõheldes sisenes Liina tuule­kotta ja koputas ettevaatlikult uksele. Kui koputus vastuseta jäi, tõmbas ta julgustuseks pahinal hinge ning astus siis pikemata kambrisse.

Tulesilm põles väikese räämas köögilaua peal. Hais, mis Liinale ninna lõi, oleks ta peaaegu jalust niitnud. Köögi seinad olid kaetud erinevas lagunemis­astmes nahkadega kõikvõimalike metselukate seljast. Loomade muud maised jäänused, kondid ja pealuud, olid ühte nurka hunnikusse visatud ning valendasid nüüd seal tattnina hubisevas valguses. Seinapragudes, laual ja pinkidel vedeles erinevaid tööriistu ning kõige selle segadiku keskel istus väike vanamehenäss, kes parasjagu ühe vaheda helkiva noateraga nirgi saba puhastas. Ta tõstis pea.

Sealt välgatasid Liinale kaks nööpnõelapeana säravat silma vastu. Nõela­padjalikku üldmuljet suurendas seegi, et mehe nägu tiheda võrguna katvad kortsud üksmeelselt silmade sügavusse kokku jooksid. Hirmutavale sisse­seadele vaatamata rahunes Liina mehe pilku kohates otsekohe. See oli selge ja uudishimulik. Mehe liigutused olid rahulikud ja pehmed, kui ta tüdrukule istet pakkus. Ehkki temas oli jäikust, mis on omane neile, kes pole kaua inimeste keskel liikunud.

„Võta istet,” osutas ta madalale järile tööpingi vastas.

Liina tegi, nagu palutud.

„Kas sa tunned mind?” küsis ta üllatunult.

„Kuidas ma võiksingi unustada,” sõnas mees nukralt ja silmitses ainiti kasukat Liina süles. Nii tungivalt ja intensiivselt, et tundus, nagu kõnelekski ta rohkem riietuseseme kui tüdrukuga.

„Ma leidsin selle oma vanaema riidekapist. Kas… kas sina oled selle meisterdanud?”

Mees noogutas ainiti.

„Kas… see on harilik kasukas?” küsis Liina kobamisi.

Köösner suunas tähelepanu jälle nirgisabale: „Miks ei peaks olema?”

„Vahel on mul tunne, et see kasukas muudab mind. Justkui oleks ühes riide­tükis koos kaks erinevat hinge. Ja neil mõlemal on kitsas. Kui mul kasukas seljas on, olen mõelnud mõtteid ja teinud tegusid, mida ma varem ei ole enese põhjas näinudki. Veel enam, kasuka raskusele järele andes, tema juhtnööride järgi käitudes, tunnen ma sellest rõõmu! Vabadust ja loomu­likkust, mida ma üksinda igapäevaelus taga otsida ei oleks osanudki.”

Mees mühatas.

„Sellest on nüüd… Sellest on nüüd hea mitu aastakümmet möödas, kui ma selle kasuka valmistasin,” alustas ta jutustust, käed aina nirgisaba kallal urgitsemas, silumas ja sirutamas. „Kui mulle selle looma nahk toodi, kes minu hingele kõige kallim oli olnud, ei saanud ma muidu, kui vaid suurima hoole ja hellusega teda puhastada ja kuivatada ning valmistada meistritöö, mis tema olemust põlistada võiks.”

„Ja… te kinkisite selle meistritöö mu vanaemale?”

Paus mehe vastuses oli nii pikk, et vaikus jõudis Liina pea kohal kokku vajuda.

„Sinu vanaema oli ebatavaline naine,” jätkas mees Liina küsimusele vastamata oma jutustust. „Ei olnud teist nii ilusat, vaba ja vahetut inimest meie küla peal veel nähtud! Ta oli juba Nurme Endlile naiseks läinud, sinu emagi siia ilma sünnitanud, kuid mina käisin ikka ja aina tema akna all õhkamas. Ei olnud taibanud, õigemini, ei olnud julenud õigel hetkel ettepanekut teha. Eks ta siis võttiski Endli kosjad vastu, muidu ei oleks ju küla noormehed hingerahu saanudki. Need kolm tokerjat tonti, keda sa küllap poe ees istumas nägid – nemadki on endised Vilma kosilased. Kuldse Kandle Kolmik, niimoodi kutsusid nad end – küla parim muusikaline kollektiiv, kes igal peol tantsupõranda kuumaks küttis. Täiskoosseisus läksid nad Vilmale kosja. Kümneid ja kümneid armulaule kirjutasid nad tema ilu ülistuseks. Aga ei miskit. Kui Vilma juba oma käe ja südame ära oli lubanud, siis selle otsuse juurde ta ka jäi.

Aga ometi oli meil temaga üks sohilaps, üks väikene saladus, mis meid ühendas, ja millest isegi Endel ei teadnud. Nimelt oli Vilma Kõnnuküla viimane libahunt.

Tulin parasjagu mudateelt püüniseid kontrollimast, kui teda kuuvalgel lagendikul ühe suure raudkivi vastu oma piimjat keha hõõrumas nägin. Küll ehmus ta siis, aga rahustasin teda kiirelt ja lubasin vaikida. Ometi ei olnud minu südamel nüüd enam rahu – nii nagu endisele mõisahärrale ei meeldinud, kui inimsoerdid tema karjast enesele lõivu käisid võtmas, nii ei meeldinud ka toonasele kolhoosiesimehele, et tema piimakarjast igal teisel nädalal mõni vissi­kene kaotsi läks. Nii kavalalt ning jälgi jätmata käis varga töö, otsekui oleks võsavillemil inimese mõistus peas olnud!

Ainult mina ja Vilma teadsime, et nii see oligi.

Senine hea õnn õhutas Vilma auahnust takka ning tema külaskäigud kolhoosi lautadesse muudkui tihenesid. Aina sagedamini nähti tema kohevat saba pajuvõsas luuramas ja karjauste vahelt välja volksatamas.

Ning siis saabus siia külasse Miša. Ameti poolest oli ta küll kolhoosi tehnikuks määratud, kuid päritolult mitmendat põlve Siberi kütt. Terase silma ja kiire sõrmega noormees. Niipea, kui ta kolhoosi rüüstavast murdjaloomast kuulis, süttis temas jahimehe hasart ja püssirohi mehe jahisarves hakkas kihelema.

Mitu korda õnnestus Vilmal temagi eest ära lipsata, mitu hõbekuuli tabasid pehkinud aiateivast või laudaust, kuid saatuse püünised olid tulevikku seatud ning ühel varatalvisel päeval, mil põld oli lage ja jäätunud, puud-põõsad lehetud ning näljaaeg ligi, kuulsin veski poolt lasku. Üht ainumat, sellest piisas.

Saaklooma nahad toodi minule parkida. Kuid ma ei raatsinud oma kallimast kolhoosnikutele peorõivast teha. Vahetasin Vilma naha ühe teise, hariliku võsavillemi omaga ning sinu vanaema jäänustest tegin oma parimate oskuste järgi reliikvia, mille peielauas Endlile kinkisin.

See kasukas ei olnud sinu vanaema oma. See kasukas ongi sinu vanaema,” lausus köösner aeglaselt.

Liinas võitlesid uskmatus, õud ja… veel midagi. Mingi eufooriline ühtsustunne kasukaga. Ta libistas käe sügavale pehmesse taskusse ja tundis, kuidas nähtamatud vanainimesesõrmed talle voodripõhjast vastu sirutuvad. Liina naeratas.

Paar tundi hiljem lahkus ta Miku hurtsikust, kuid mitte enam neljarattalisel, vaid oma neljal jalal, nagu ühele vabale loomale kohane.

 

 

Konsultatsioon

 

„Näidake, kust teil valutab.”

„Iga-ga-igalt poolt…” habises kõhetu kuju karjäärinõustaja vastas toolil.

„Ja te otsustasite töötukassa, mitte EMO poole pöörduda sellepärast, et…?”

„S-s-see on ju tööga seotud õnnetus. Ja pärast seda ei ole ma enam suuteline oma senise elukutsega jätkama. Minu perekonna sajanditepikkune liin katkeb. Mul ei ole eesmärki. Mitte sellises maailmas!”

Ohates tõmbas töötukassa ametnik täidetud ankeedi lähemale ja kissitas silmi: „Siin on märgitud, et teie viimane ametikoht oli – luupainaja?”

„Jah, just nii, armuline härra… luupainaja, tallaja, panijas, luupatak – kuidas suupärasem on.”

Veel kord silmitses töötukassa esindaja kõhetut kogu teisel pool klaasi. Neiu oli koolnukahvatu ja õbluke nagu hurt tuules. Pikad hõredad juuksed langesid õlgadele ja ülakehale, paljastades vaid kaks hirmunud, murelikku ja ilmselgelt ahastuses silma. Peenikesed näpud mudisid närviliselt pastakat.

Jah, tüüpiline töötu, mõtles Aivo, kes juba aastaid töötukassa konsultandi ametit pidas. Kuid see luupainajajutt… oli kuidagi kahtlasevõitu. Kas töötukassa on selliste jaoks ikka õige koht, kust alustada? Kui mitte EMO-sse, siis ehk mõne hingehädade nõustaja juurde saata?

„Rääkige nüüd korra veel, rahulikult ja otsast peale, kuidas teie viimane tööpäev välja nägi?” lausus ta lõpuks leebelt. „Ja siis vaatame edasi, millist toetust ja millisel määral me teile välja maksta saame. Võib-olla tuleb teid tõesti töö­võimetuks kuulutada. Kui tegu on tööpaigas juhtunud õnnetusega, siis arvatavasti on teil oodata kopsakat kompensatsiooni. Kui aga ise tööülesannete täitmisel vääratasite, ei olnud nii-öelda ülesannete kõrgusel, siis on väljavaated pisut ahtakesemad. Nii või teisiti – meie oleme siin, et teid aidata.”

Luupainaja nuuskas pikkadesse õlekarva juustesse nina ja alustas kaebliku vileda häälega oma südantmurdvat jutustust: „Niisiis, oli öö…”

„Oli öine vahetus või ongi teie töö öise iseloomuga?”

„Meie töötame alati öösiti! Niisiis, ma saabusin sündmuspaika pisut enne südaööd. Minu klient, Marko – 46-aastane ärimees, põline linlane, raudse närvikavaga, lastetu, kuid kurameerimisaldis – valmistus parasjagu magama heitma. Öökapikesele voodi kõrval oli juba hoolikalt asetatud Šveitsi käekell, veekarahvin ja unerohupudelike. Ta haigutas laia suuga ja puges ohates raskete, jahedate linade vahele. Paar tabletti keele alla ja peagi täitis tuba sügav, ühtlane nohin. Nüüd algas minu etteaste!

Libistasin end kardinate vahelt välja ja istusin talle kaksiratsa seljale. ­Rõhusin kolme jõehobu jõu ja viie tiigri vihaga, pigistasin siit ja kiskusin sealt, kuid ainsamatki oiet ega vingatust ei pudenenud ta suult…

Peatusin siis korraks oma rutiinis ja jäin kohtlase ilmega magajale otsa vahtima. Tema silmad olid suletud, kuid läbi poolune kostis mõnulev palve: „Issand, kui hea, äkki saaks turja pealt ka pisut.”

Et ta juba poolärkvel oli, siis otsustasin teda teisiti kohutada… Enese välisilme jõletumaks muuta ning igasugu akrobaatilisi trikke ette võtta. Kargasin lakke ja ronisin seal ämblikuna ringi, tantsisklesin ümber voodi hauatagusel häälel ulgudes ja lõpuks keerlesin marutõbise koera näol vaibalgi, aga ei miskit!

Mu võimalik ohver vidutas vaid silmi ja pomises: „Need viimatised unerohud on vist kangemad mõikama, et täna sellised leebed unenäod kangastuvad…”

Selle „leebe” peale mul otse kihvatas sees! Võtsin viimased jõuvarud kokku ja lendasin oma ohvrile turja, tuletades meelde kõik esivanemate salatrikid ja jõuvõtted, mida abitute magajate, tüütute naabrimeeste ja armurivaalide kallal rakendada! Väänasin ja näpistasin, sikutasin-sakutasin, udjasin ja klohmisin nii, nagu ei iial varem, aga ei miskit. Aina pehmemaks muutus magaja keha, ainult mõnulevamaks tema unesegane mõmin.

Lahkusin pisut enne koitu, ära vaevatud ja poolelus, segadus hinges ja valu kontides, ning jätsin Marko ärkama hommikusse, mille kõrval, kõigi tunnusmärkide järgi, tundusid mu öised piinavõtted otse maasikaväluna.”

Töönõustaja, kes kogu ülevaate andmise aja mõtlikult pastakat näppude vahel oli keerutanud, vaatas nüüd kaastundlikult luupainajale otsa ja noogutas: „Arusaadav. Minu nõuanne teile: kui traditsioonilised töövõtted enam ei tööta, siis tuleb uudsemate lahenduste poole vaadata. Kas te olete proovinud… suunamudimist?”

„Kuidas palun?”

„Suunamudija. See on… noh, umbes nagu suunapatak siis. Töömehhanism ise liialt ei muutu – inimesed saavad endiselt soovimatut sisendit, mis nende päevast võimekust vähendab. Valuloome asemel on muidugi sisuloome ja ka mõningaid valuvõtteid tuleb, noo, vähem füüsiliseks timmida, kuid ümber­profileerumine on juba peenhäälestuse küsimus.”

„Nii-nii, rääkige täpsemalt,” naaldus luupainaja klaasile lähemale, esimest korda pärast töötukassasse sisenemisest lootusrikas helk silmis.

Järgmisel õhtul, kui Marko voodisse heitis, ootasid teda sootuks uued vintsutused.

Pisut enne teadvuse hajumist näis talle, et kuuvalguse vihus liugleb voodi poole habras pikajuukseline neidis, kes meelal häälel lausub: „Mul on rõõm näha, et olete taas minu kanalile häälestunud ja end mugavalt välja sirutanud. Kas muremõtted ei anna rahu? Kas hommik saabub liiga kiiresti? Mina aitan teil leida tooteid, millega tõsta oma heaolu, elukvaliteeti ja eneseväärikust…”

Instinktiivselt püüdis Marko põgeneda, kuid tema jalad ja rindkere olid juba näidistoodete alla mattunud. Oiates keeras ta pea kõrvale ning karjus patja. Esimene kukelaul oli veel tundide kaugusel.

 

Kirjanik loeb. Ave Taavet

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood