Keda muudavad „Muutmissõnad”

Andrus Kasemaa

 

 

 

 

Piret Bristol: „Muutmissõnad”.

„Ilmamaa”, 2017. 74 lk.

 

Lugesin „Muutmissõnad” tähelepanelikult läbi — lootuses ehk, et need mindki muudavad. Püüdsin astuda samm-sammult Bristoli sõnade kannul. Enamasti viis teekond läbi Tartu, läbi Piret Bristoli enda elumaastike. Bristol ongi viljakas Tartu poetess ja proosakirjanik, olnud Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees. Väga tugeva Tartu kohamõjuga, seda on ka siinses, tema üheksandas luulekogus tunda. Äratuntav on Raekoja plats, Jaamamõisa, kino „Illusioon”, „Lõbusa Ränduri” trahter. Kohti, äratuntavat võiks tegelikult rohkemgi olla, oleks kergem matkata läbi selle Bristoli reaalsuse. Praegu on küll tunne, et tegelikkus, millest ta jutustab, jääb luuletaja enda omaks. Ehkki ta sellest räägib, on ta kiivas lugejat sinna sisse laskma. Meelitab vaatama oma maailma, aga päriselt seda ei ava. Raamatu kujundus on sealjuures kärts-mürts ja ekstravertne, esikaanel kirkavärvilise kameeleoni pilt, sees vahelehtedel mustvalged värvi-ise-võimalusega pildid. Jäin mõtlema, kui raamat läbi sai, miks kameeleon, miks nii värviline? Võib-olla on sellel mõte. Kameeleon ei muuda oma kirkaid värve mitte selleks, et ennast näidata, vaid selleks, et ennast peita.

„Muutmissõnad” on tegelikult väga sissepoole pööratud raamat, täis isiklikke mälestusi 1990-ndatest, kohtadest, nagu Rapla raudteejaam, Viljandi bussijaam, Tartu vaksal. Ja kõigil neil kohtadel lasub kurva mälestuse, mingi seletamatu valu pitser. Muidugi, armastus, olnud armastused, mälestus endisaegsetest kallimatest, kõik see heidab ka uutele kohtumistele-kohtingutele oma nukrat kuma. Mitte et Bristol mingi sarikohtaja oleks, aga poetessina ta uurib ja vaatleb oma tundeid, eilseid ja tänaseid. Armastus on „Muutmissõnade” keskne teema. Teine inimene. Igatsus. Lembelüürika värskeid roose pole. Pigem valearvestused, hingetraumad, armastuse julm ja tume külg. Palju on raamatus tagasivaateid minevikku, 1990-ndatesse, autori noorusaega, muut(u)misaega, kui Eesti sai vabaks. Armastusel on alati üks koht, paik, linn, millega ta seotuks jääb. See koht jääbki tähendama seda armastust. Esimene niisugune armastusepaik on kindlasti Rapla, Bristoli sünnilinn. Luulekogu algabki Rapla raudteejaamaga. „Mälu lõikab su välja Raplast ja rongijaamast. / Olime seal viimati kahekesi, kuid nüüd meenun endale üksi / jaamahoone nurga taga suitsu tehes — seda ma tõepoolest / sinu nähes ei teeks. Mu elu siinkandis / on väljalõigatav trauma / kuhu ma sind ei kaasa.” („Rapla jaam”, lk 9.) Selles luuletuses on olemas juba kogu „Muutmissõnade” armastus ja valu. Avaluuletus, nagu peabki, annab noodi kätte. Kolmas luuletus kirjeldab lapsepõlvemaja vaatamas käimist. Taas üks pildike minevikust. Trauma. Nagu ikka, on seegi maja aja jooksul ümber ehitatud, seal elavad võõrad. Jääb üle vaid aia tagant pildistada ja põgeneda. Neile uutele inimestele seal ei saa ju seletada, mis kunagi oli. Nendel pole seda olnud. Luulekogus püüab autor mõnes mõttes endale tõestada — niisiis ka lugejale —, et ikka oli. Kõik see.

Kogu „Muutmissõnade” üle on äng — valu maailma muutumise pärast. Äng linnade, isegi vana hea Tartu, luuletaja kodulinna muutumise pärast. Iga muutusega kaovad ju ühed mälestused, kaob üks tõend, et oleme elanud, armastanud. „näita mulle maa pealt / kadunud kvartaleid / varakevadist pimestavat Tartut / millest segan endale tulevikku” („Teisendused”, lk 61).

Kuid sama tugev, kui soov leida üles olnud armastus, on soov muutuda, olla ka ise nagu ümberehitatud linn, kuhu armastus võiks võõrana tagasi tulla. „kes siis ei tahaks muutuda ja ärgata üles / teisena igaüks tahab näha seda / muutuse-und kus pole endal vaja / rohkem teha kui leida magamisase // kes siis ei taha vana mina unustada / ristteele prügikasti kõrvale / ja sealsamas harutada pakendist välja / uus puhas veel kandmata ilme…” („Kasutusjuhend”, lk 10.) On need sõnad šamanistlikud, nõiasõnad, suudab luule midagi muuta? Kas Piret Bristol on suutnud oma üheksandas luulekogus muutuda, värvuda kameeleonina uue aja värvi? Kas tema luuletused ehk muutmissõnad peaksid muutma, uuendama autorit ennast või ka teisi? Muidugi, luule on ikka väga isiklik. Miski jääb alati teada vaid autorile, lugejale ainult aimata, ja see ongi hea. Hea, kui tunned, et seal taga on saladus.

Ometi, kui see saladuseloor on liiga paks, ei oska lugeja neid udupilte enam kokku panna. Mulle jäi „Muutmissõnad” liiga isiklikuks, läbitungimatuks. Oli tunne, et autor juhatab mu kuhugi tihnikusse, aga miks? Mis tihnik see on, mis koht, mida tähendab? Selles kimbatuses meenusid Lembit Kurvitsa „Väike-Kamari õhtud”. Kah luuletused ühest väikesest kohast, väga isiklikud, aga samas kuidagi läbipaistvad, selged. Nüüd juba klassika. Muidugi, see oli teine aeg, luule oligi teistsugune ja Bristol ei ole Kurvits, Bristol on Bristol. Võib-olla on Kurvitsa luule rohkem selles hetkes, Bristoli read ekslevad pigem minevikus, ei toimu kokkusaamist, minevik ei jõua siia, sellesse õhtusse.

Aga vahel siiski jõuab, nagu leheküljepikkuses proosaluuletuses Tartust „Reaalsuse kokkukukkumine” (lk 30): suits, sigaretid, armsama nägemine, ootus. Tuleb välja, et kõige reaalsem reaalsustunne tabab meid siis, kui „reaalsus” on kokku kukkunud. Samasuguse tugeva tegelikkusetundega puudutas mind luuletus „Meil pole aimugi” (lk 33) — ilus, selge, realistlik, mind kui lugejatki minevikku viiv pildike: „Need Rannu külavahemaastikud / suvelõpu puuduva päikesega, / põgenemismeeleolud ja kusagil / 40 kilomeetri kauguses linn oma / telefonikõnede, ootuse, ebaõnnestumistega.” Üks mõjuvamaid on minu meelest ehk luuletus „Elu sest elu” leheküljel 48. Selles on midagi ilusat, nõiduslikku, sõnamaagilist. „Elu sest elu on ainult ootus igaviku eestoas / mille maine asupaik / on Tartu vaksal / kus pärast edasisõitu / saab teada tõe ja / õiged ka varem.”

 

Õnnepalu ütles kord, et hea luule tunneb ära sellest, et see paneb mõtted voolama. Vallandab mõtted, emotsioonid nagu mingi paisu tagant. Bristoli „Muutmissõnad” jäävad minu arvates tihti kuidagi poolele teele. Tihti on tunne, et autor pole osanud lõpetada, luuletus algab huvitavalt, aga siis kaob jälle kuhugi isiklikkusesse ära. Samal ajal see muutumisvaev ja muutumisvalu ja äng, soov olla keegi teine, unustada oma vana mina, unustada kogu aegade taak — see kõik on ju mullegi tuttav, ja ma usun, et kuidagi igaühele. Isiklikkus on luules alati hea, aga tuleb välja, et liiga suur isiklikkus siiski ei ole. Tunnen küll, et „Muutmissõnades” räägib Piret Bristol endale väga olulistest asjadest, aga mulle need sama tähtsaks ei saa. Ütleme nii, et „Muutmissõnad” ei suutnud mind muuta. Võib-olla oli liiga vara seda lugeda. Kord aastate pärast, kui Piret Bristol on ka oma autobiograafia välja andnud, ehk õpin teda alles siis paremini mõistma, ja selle kaudu ka tema luulet. Neid tema elu ja armastuse, valu ja igatsuse peeneid nüansse, neid Tartu ja Rapla õhtuid. Kõike seda, mis on praegu salvestunud tema vabavärssi. Vahel on nii.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood