Kes ohverdatakse?

Jaanuar, 2022

Mart Velsker

 

Natalja Nekramatnaja: „Sinine pojeng”.
Tuum, 2021. 86 lk.

 

 

Natalja Nekramatnaja tulek kirjandusse on lusti ja hoolega läbi mõeldud. 2020. aastal hakkasid kultuuriväljaannetes nagu paisu tagant ilmuma seni tundmatu luule­taja tekstid ning ilmus ka lühiintervjuu „Värskes Rõhus”.[1] Esialgu tundus mulle Nekramatnaja luule ebaühtlane – ühes väljaandes olid nagu tugevamad luuletused, teises jälle nõrgemad. Pisut häiris ka see, et autor on endale niivõrd totra pseudonüümi valinud. Nime tähendused hakkavad vältimatult kaasa mängima – mis tähendused, sellest on kirjutanud oma arvustuses Sveta Grigorjeva.[2] Tema lisaoletus selle kohta, et „nekra” võiks siin tähendada ka surnut ja pseudonüüm ka surnumatjat, on päris intrigeeriv, ükskõik siis, kas raamatu autor seda nii on mõelnud või mitte. Nime esmane tähendus vene keeles on aga selge: meie ees on autor, kes näib end kuulutavat kirjaoskamatuks ehk „negramotnajaks” ja kirjutab samal ajal luulet, mis on vägagi „gramotnaja”.

Minu 2020. aastal tekkinud eba­lused on nüüdseks kadunud. Kui lugeda „Sinist pojengi” tervikteosena – ja seda ta kindlasti on –, siis tulevad luuletuste tähendused paremini välja ning raamatu kontseptuaalne tugevus veenab. ­Üksiktekstid ei kaota küll täiesti oma iseseisvust, aga nad hakkavad paremini kõnelema, kui nad asetuvad teiste taustale. „Sinine pojeng” aitas mul ka leppida pseudonüümiga – veiderdav rollimäng pannakse siin ju lõppude lõpuks päris huvitavalt kokku tõsiselt võetava sisuga. Pseudonüüm jätkab seda eesti varjunimenduse poeetikat, mille avas varastel 1980. aastatel Matti Moguči. Nekramatnaja luule on küll hoopis teist­sugune, kuid analoogia näib kehtivat ka selles mõttes, et põimitud on individuaalne looming ja kollektiivne mäng. Minu andmetel on luuletused ühe autori kirjutatud, kuid luuletaja kehastajaid on vist olnud ka teisi. Muidugi on mängu teenistuses siis ka mainitud lühiintervjuu „Värskes Rõhus” ja näopilt, mis seal juures.

Minu arvustust mõjutab praegu see, et arvan end teadvat, kes on tekstide autor. Sellest hoolimata ei väsi ma uskumast, et „Sinine pojeng” oleks mulle korda läinud ka selle teadmiseta ning et mu tõlgendus poleks praegusest väga palju erinenud. Ma ei väsi ka kinnitamast, et ükski toimetaja ega kirjastaja pole mulle autori õiget nime välja lobisenud. Ka autor ise pole mulle midagi öelnud – ja kui nii, siis jäägu autori „õige” nimi ka praegu ütlemata.

„Sinine pojeng” on mitmekihiline, omal kombel koguni tõsine ja sügav, aga samas mängib ta kogu aeg tinglikkusega ning esitleb end kui väljamõeldist. Kui autorikuju loomisest välja kasvavat loogikat jätkata, siis peaks siin mõnigi asi olema vastupidine sellele, mis esialgu näib. Kui on valitud venelase ja naise vaatepunkt, siis pole võimatu, et tekstid on kirjutanud hoopis eestlane ja mees. Kui raamat on pühendatud „pojale / kelle ma tapsin”, võime peaaegu kindlad olla, et „päriselt” pole kedagi tapetud. Mitu lugejat on kaldunud arvama, et tegemist on traagilise raamatuga. Minu jaoks muudab aga see nihkesse viidud mäng teose ikkagi mitme­mõtteliseks, osalt koomilisekski. Jah, traagika on siin kuskil olemas, aga mitte ainult see. D. H. Lawrence’ilt võetud moto ütleb: „Meie aeg on põhiolemuselt traagiline, niisiis keeldume seda traagiliselt võtmast.”

Nagu juba öeldud, „Sinine pojeng” on terviklik ja kontseptuaalne teos. Tervet luulekogu läbivat lugu ma siit leida ei oska, kuid narratiivseid jooni on näha. Esimeses osas algab Natalja lähetamine laia maailma peategelase kodulinnast Narvast – esimese osa lõpus sõidetakse Narvast Jeruusalemma („tuleme narvast”, lk 34) ja Iisraeli maastikud loovadki suures osas tausta teise osa luuletustele. Kolmandas tsüklis ollakse siiski Eestis tagasi ja pärast seda lõpetatakse raamat kokku­võtetega, mida minu jaoks on koguni kolm – pikem ja mitmeid teemasid hõlmav tekst „kui eluks hakkas minema seisin keset põgenike­voogu” (lk 77) ning luuletused „täna hommikul keetis saara köögis kohvi” (lk 82) ning „PALJUD AVASTASID ET HIRM EI PANEGI MAGAMA” (lk 83).

Aga mitte ainult lõpp ei ole sel raamatul, vaid on ka algus, mis käivitab minu jaoks ühe selge lugemisviisi. Avaridades öeldakse: „umbisikuline laps joonistab õhku / perekonna / kõikvõimalikud olekud” (lk 13). „Sinist pojengi” ongi võimalik lugeda perekonnaloona või siis ka kõikvõimalike perekondade kõikvõimalike lugudena. Raamatu korduvad tegelased on isa, ema, vanaisa, vanaema ja vend. Kõige keskmes muidugi laps, kes ajuti tundub olevat elus ja näljas, ajuti peategelase poolt tapetud, ajuti sünnitamata jäetud, ajuti aga näib ta olevat ise sündmuste käivitaja – on ju umbisikuline laps see, kes kõik üles joonistab. Surrakse selles raamatus palju, lausa „üksteise võidu”, nagu ütleb üks vana laulusalm. Aga nagu elus, nii on „Sinise pojengi” surmadeski mingi lõpetamatus ja ebakindlus. Ei me õieti siis teagi lõpuks, millal ema suri (luuletuses „see oli täna kui suri mu ema”, lk 63) või mitu korda suri vanaisa („aga”, lk 64).

„Sinine pojeng” võib olla raamat perekonnast ja oma veetlevas ebakindluses võib see olla ka samas raamat mäletamisest ja mittemäletamisest, eksistentsi fundamentaalsest paratamatusest ja selle fiktsionaalsusest. Kriitikute[3] (miks mitte ka minu) lemmikkohaks on kujunemas read luuletusest „jalutades hilisõhtul mööda buss­ipaviljoni”, olgu neid tsiteeritud siingi ja pisut pikemalt: „talumatult palju surma / ühes peatatud hetkes // võib-olla on kõik see pelk kontseptsioon / võib-olla ei saa enam milleski kindel olla / võib-olla oleme kõik siin väljamõeldud” (lk 72). Ma ei imestaks, kui see luuletus oleks siia raamatusse pandud ka söödana igasugustele arvajatele, aga see ei muuda asja, üks tõlgendusvõti siin ju ikkagi välja pakutakse. Või koguni kaks? Küsimus on ju selles, et kõik on „võib-olla” – võib-olla on surma talumatult palju ja see on talumatult tõeline, aga võib olla ka teisiti. Välja­vaade, et me kõik oleme välja mõeldud, on kurb, kuid talutav. Väljamõelduse kätte ei sure ning kui milleski enam kindel ei saa olla, siis võib see mõjuda ka vabastavalt. See näib olevat maailm, kus pole võimalik öelda „ma armastan sind”, ja tundub, et seda pole võimalik teha kahel põhjusel. Ühelt poolt – „iga armastus on sama­sugune / traagiline ja igav”. Sellest traagikast saaks võib-olla ülegi, kui ei oleks teist põhjust, armastuse objekti kõige suuremat viga: „sina oled väljamõeldis / see on su kõige suurem viga” (lk 43).

„Sinist pojengi” näib valitsevat väljamõeldud maailm ja ometi ei taha ma seda üleliia palju rõhutada. Siinse maailma võlu on minu jaoks just selles, et ta on tinglik ja tõeline korraga ning ka teadlik oma tinglikkusest ja tõelisusest. Ka Natalja Nekramatnajaks konstrueeritud kuju on korraga lõbus mäng ja midagi veel. Kerge on lõbu pakkuda Natalja tugevalt rõhutatud seksuaalsusega ning Kreenholmi tänava ja Puškini allee (ehk siis Puškini tänava) reaaliatega. Lõbus on ka vaadata, kuidas lugejad õnge lähevad ja hakkavad arutama selle üle, milline asend võiks Nekramatnajal olla eestivene luules ning võib-olla isegi Kirde-Eesti kultuuriloos. Aga ometi pole Nekramatnaja perekondlik, geograafiline ja poliitiline kontekst ka niisama lõbutsemise tulemus. Mängu sees arvan nägevat tõsisemaid taotlusi. Lapse ja vanemate suhete ängid on ikkagi nagu päris, samamoodi pole ka poliitilise ajaloo kihistus tühipaljas aksessuaar Natalja-nimelise fiktiivse kuju loomisel. Omamoodi lõbus luuletus on ju küll „see pidi juhtuma 1949. aasta märtsikuus” (lk 18), mis viitab samas vägagi ­traagilistele sündmustele, nimelt 1949. aasta märtsiküüditamisele. Tekstis peituv lõbu on rajatud mingitele painavatele „päristeadmistele” ning maailmale, kus kõik ei ole kõigega vabalt tähistamismängus asendatav.  Enne seda teksti öeldakse luuletuses „VANAEMA LAULAB SURIVOODIL INTERNATSIONAALI”: „viiekümne kolmanda märtsist on surnudki asendamatud” (lk 17). Märtsis 1953 suri Jossif Stalin, järjekordne isakuju nii tollases Nõukogude Liidus kui ka luulekogus „Sinine pojeng”. See maailm võib olla küll kontseptsioon või suur nali, kuid – meenutan – võib-olla on siiski surma selles maailmas talumatult palju, see on siiski päris ja päriselt asendamatu.

Kui autor balansseerib tõelisuse ja tinglikkuse piiril, siis võib eeldada, et ta on teadvustanud selle, et teksti tähendused valmivad suhetes teiste tekstidega. Seda ongi „Sinises pojengis” näha. Viiteid on raamatus palju ja kindlasti neidki, mida ma ei osanud ära tunda. Varasemad arvustajad on seoseid juba välja toonud, kui ma ei eksi, siis on seni märkimata seos Hasso Krulli luulega. Näppu ongi raske peale panna, aga olen peaaegu kindel, et kui luuletuses on rida „muidu võiks õlimäel mõne mintsa palvetada” (lk 40), siis selle on pidanud kirjutama keegi, kes mäletab Krulli luuletust „Modern Discourse” – ja samas keegi, kes ise Krull ei ole. Üksikute viidete leidmisest veel tähtsam on see kontseptuaalsuse laad, mida „Sinine pojeng” esindab. Ka Krulli viimaste aasta­kümnete luules on iseloomulik selline terviklikkus, kus tekstid on iseseisvad, aga kuuluvad samas kindlasti ka kokku ning see koosolu on kuidagi ühte seotud keeleliste ja intertekstuaalsete niidikestega, kuid seejuures meelelisi kogemusi minetamata.

Nekramatnaja luulekogus paistavad olevat kõige siduvamaks niidiks viited piiblile. Eriti oluliseks saab Aabrahami ja Iisaki lugu, mis tuleb esile luulekogu keskosas ning jätkub mitmes tekstis. Arusaadav, miks – see on poja ohverdamise lugu ja Nekramatnaja on oma raamatu pühendanud tapetud pojale. Iisaki ohverdamine seostub Nekramatnajal omakorda Kristuse saatusega, kuid Iisak on „Sinises pojengis” siiski tähtsam kui Kristus ning ilmselt siis on ka suremisest ja ülestõusmisest tähtsam Iisaki saatus. Meeldetuletuseks neile, kes Esimest Moosese raamatut ei mäleta: viimasel hetkel, kui Aabraham hakkas Iisakit tapma, sekkus Jumala ingel ja plaan jäi katki – tuli välja, et Jumal tahtis Aabrahami usku lihtsalt järele katsuda. Kas pidada seda Jumala lolliks naljaks või mitte, jääb praegu paika panemata, aga olgu öeldud, et ohver siiski piiblis toodi: „Ja Aabraham tõstis oma silmad üles, vaatas, ja ennäe, üks jäär oli rägastikus sarvipidi kinni. Ja Aabraham läks ning võttis jäära ja ohverdas selle põletus­ohvriks oma poja asemel.” (1Ms 22:13). Jäära vilksatusi tasub siis samuti selles raamatus tähele panna ja mõelda jätkuvalt sellele, et kõik ei ole alati nii, nagu pealtnäha paistab. Kes ohverdatakse? See võiks olla „Sinise pojengi” keskseid küsimusi.

Muid tekstiseoseid pakub luulekogu mitmeid, need mõjuvad kuidagi targalt ja suhtlevad omavahel. Olgu näiteks toodud lühike luuletus „aga”, kus vanaisa peielauda saabub ihualasti „kaine abel” (lk 64).  Tema ilmumine on eriti tähendus­rikas ning elegantnegi, kui teada, et piiblis tappis Kain Aabeli. Seoste ahel jätkub, luuletuse lõpetab tsitaat The Doorsi laulust „Light My Fire”, mis ühe luuletuse piires käitub piiratult, kuid terve „Sinise pojengi” taustal seostub tahes-tahtmata ohvrilõkkega, kus pidi põlema Iisaki keha, aga jäi põlemata. Kui peaks veel olema nii, et luuletuse esimesed read „aga / kui vanaisa esimest korda suri” seostuvad Krulli eepose „Kui kivid olid veel pehmed” Vanaisaga (Krullil näiteks nii: „Kui kivid olid veel pehmed, läksime Vanaisaga / esimest korda sauna”),[4] siis on tulemuseks tekstipundar missugune. Aga kui ei seostugi, on pundar sellegipoolest.

Kultuurset luuletajapositsiooni märgivad ka mõned „Sinise pojengi” vorminõksatused muidu suhteliselt „normaalsena” mõjuvas vabavärsilises kogus. Näiteks soneti stroofijaotuse kasutamine luuletuses „kas me täna jälle peitust mängime emme” (lk 19) või üdiliku vaibiga silbilisrõhuline ja lõppriimiline luuletus „kerberose huuled tihkelt vastu rinda” (lk 75). Või see, kuidas viide Ene Mihkelsonile ei näita mitte ainult kahe autori seost ema ja lapse suhete pinnalt, vaid toob esile ka Mihkelsonile iseloomuliku siirde: „katkun vana kärna suruda pea vastu / kõhtu mihkelsonlik hääl jonnib ema- / üsas koera süda köögipõrandal silmad” (lk 25). Peale­kauba saab lugeja siit kätte viite Mihhail Bulgakovile.

Kas Nekramatnaja luulekogu pealkiri samuti viitab mingile kultuurilisele artefaktile, ma ei tea. Võib viidata, aga mu mõttekäigud dekadentlikust sümbooli­kast, rühmitusest Der Blaue Reuter ja Hiina lillepiltidest ei viinud kuhugi. Kuigi see võib luulekogu poeetika taustal tunduda kahtlane, siis ma siiski ei välistaks, et „Sinine pojeng” ongi sinine pojeng, mille vaikelulisse olemisse tullakse tekstuaalsetelt rännakutelt aeg-ajalt tagasi („tuleme tagasi”, lk 59).

Neid tekstuaalseid rännakuid on palju, võiks siis eeldada, et Nekramatnaja luule tegeleb ka erilisel viisil keele enesepeegel­dusega. Ega seda päris eitada ei saa, aga asi pole ka selge. Luulekogus on mitu kon­tsentrit (Natalja-mäng, perekonnalugu, tegelikkuse ja tinglikkuse vahekord, mäletamine, ohverdamine, intertekstuaalsus, keel), ma arvan, et keel polegi nende seas esimene – kui maha salata tõsiasi, et mingis mõttes on keel luules alati esimene asi. Kui küsida, millist maailma kogemise viisi see raamat kõige rohkem esindab, siis ma kalduksin isegi väitma, et see pole tingimata kirjutamine või kõnelemine, vaid nägemine. Luulekogu algab joonistamisega, siin vaadatakse korduvalt pilte ning kogetakse maailma ka muidu visuaalselt. Ka nägemises võib olla samasugune ambivalentsus nagu muudeski „Sinise pojengi” elementides (näiteks „nagiseva keerdtrepi keskel”, lk 70), kuid kui see nii ka on, siis võiks kokkuvõttes siiski väita, et peamine probleem pole maailma keelelise tähistamise tinglikkuses, vaid maailma mis tahes kogemise viisi ebakindluses ja mitme­mõttelisuses. Isa võib ju tuua värviteleviisori, aga minevik on ikkagi muutunud mustvalgeks – nagu see on juhtunud raamatu lõpuluuletuses.

Seni on jäänud ütlemata, kes keedab „Sinise pojengi” eelviimases luuletuses kohvi. Loomulikult võib olla tegemist jälle mitme Saaraga korraga, nii on ju „Sinises pojengis” ikka, kuid minu ettekujutuses on see kindlasti Aabrahami naine Saara, kes „paneb ka toidumoona rännumeestele kaasa” (lk 82). Aabraham ja Iisak asuvad teele, minevik muutub mustvalgeks, aga kas lõpuks ohverdatakse Iisak või jäär, seda meile Nekramatnaja ikkagi ei ütle.

 

^[1] Autorist: Natalja Nekramatnaja (32). „Värske Rõhk” 2020, nr 66, lk 7.

^[2] S. Grigorjeva, Mul on sulle väga puhtad käed. „Sirp” 16. XI 2021.

^[3] A. Loog, Trauma otsib teadvust, mis oleks talle koduks? „Postimees” 23. XI 2021; J. Vesselov, Nekramatnajat ei ole olemas. „Värske Rõhk” 2021, nr 73, lk 107.

^[4] H. Krull, Kui kivid olid veel pehmed. Tallinn, 2014, lk 36.