Kinnijäämised ja lahtilaskmised

Johanna Ross

Urmas Vadi: „Kuu teine pool”.
Kolm Tarka, 2023. 382 lk.

Kuu tagakülg on hirmutav slumm, kus elutsevad veidrad tegelased alates merehöövlitest ja lõpetades terevantidega ning alailma tuleb olla valvel, et piirid paigast ei nihkuks – see kõik on hästi teada Henno Käo 1989. aasta raamatust „Oliüks”. Niisugune keskkond sobib Urmas Vadi profiiliga suure­päraselt, tema oma rääkivate ­mäkrade ja märatsevate ahvidega on säherduste veidrike spetsialist. Muidugi peab ta kirjutama raamatu Kuu teisest poolest, kus toimub kõiksugu jaburusi. Aga võta näpust! Tundub, nagu oleks Vadi seekord saanud maha tõsise tekstiga. Kui 2017. aastal ilmus tema romaan „Neverland”, ennustas Kaupo Meiel seda arvustades, et autori edasises loomingus hakkame „följetonistlikke kõrvale­põikeid tõsisematest teemadest [—] kohtama järjest vähem”.[1] Tõsi, vahepeal tulid lavale veel „Ballettmeistri” (2019) koomilised rahvatantsijad; kogus „Elu mõtte­tusest” (2019) vesteti absurdilaastu­kesi ja „Hinges maanteeserval” (2021) ­pritsiti lõbusasti pohlamoosi. Kuid ka viimases diagnoosis Sveta Grigorjeva pärast esialgset maskuliinse muheduse eest sugemist, et muhedus on ikkagi üksnes Vadi pealiskiht.[2] Ja nüüd siis ongi käes – Vadi on avalikult hakanud tõsiseks kirjanikuks.

Või kas on ja kuidas seda hinnata? Raamatul on tõsise moega kaanetekst, mis kirjeldab inimolu kui vajumist „kulunud mustritesse justkui vankriratas roopasse”, nii et „pole kedagi, kes meid sealt välja tõmbaks”. Samas olevat maailmas palju ka „asju, mis muutuvad hoolimata sellest, et me üldse ei taha”. See kõik võiks mõjuda paroodiana. Näiteks „Neverlandi” alapealkiri oli „romaan inimestevahelistest suhetest”, mis tundus oma tautoloogilisuses küll päris üheselt napakas. Millest muust võiks romaan üldse olla? Ja mis võiks olla ilmsem kui see, et mõned asjad muutuvad, mõned mitte? Seekord aga nii selget paroodiaefekti ei teki. Kuigi ääri-veeri, viitavad ka mõned autori mujal antud kommentaarid, et asja on võetud tõsisemalt, või igatahes isiklikumalt, lähenetud materjalile suuremaid riske võttes, samal ajal ühtlasi õrnema käega. Raamatuesitlusel Tartus ütles Vadi näiteks, et nüüd ongi ta ära kirjutanud romaani, mille luhtumise vaatemängu toob lugeja ette „Kirjad tädi Annele” (2010, laguneva žanriga tekst sellest, kuidas kirjanikuks pürgijal koherentse romaani kirjutamine ebaõnnestub). Tõesti kohtame siin tädi Anne raamatust tuttavaid motiive: vanemat õde koos salapäraste sõbrannadega ning suurt lagunevat maja, mille eest peategelane koos mõne sugulasega hoolitsema peab. Toona ütles Jan Kaus Vadi kohta: „Urmas on lugude jutustaja, kelle elu üksikasjad on kõige otsesemal moel seotud tema lugudega ja vastupidi.”[3] Varasemas loomingus on see suhe tundunud veidi teistsugune, pigem omaeluloolist trendi õrritav, aga „Kuu teine pool” näitab end kui tõsimeeli isiklik raamat.

Pigem tõsiselt mõjuvad ka loojutustusrežiimid, mis romaanis esinevad, peamiselt kujunemislugu ja suguvõsalugu (olgugi et mõlemast on suurepäraselt võimalik anda koomilisi töötlusi). Esimeses kolmandikus on valdav teismelise noormehe täiskasvanuks saamise teema. Tempo on aeglane, nii nagu lapseeas ikka tundub, et kõik on igavene, suurte inimeste aeg venib ja kleepub, nemad jääksid nagu alati ühe­suguseks, sellal kui peategelane ise teeb läbi pöördelisi muutusi. Läbi käiakse mõned kohustuslikud verstapostid: vähehaaval vanemate suhtes tekkiv kõrvaltpilk; sellele vastu­kaaluks siginev „oma elu”, sõbrad, kellega seob armastus mingi popkultuurilise fenomeni (tavaliselt levimuusika) vastu; mõni tuumikpereväline mentor või muidu muljet avaldav täiskasvanu; kohmakas kokkupuude vastassugupoolega, enesest märku andev seksuaalsus, esimene suudlus. Hilju­tisest eesti kirjandusest täidab need lahtrid näiteks Tauno Vahteri „Hea venelane” (2022), mis räägib umbes samast ajast, viimastest nõukogude aastatest ja muutuste tuulte räsitud üheksakümnendatest. Vadi ja Vahter ongi eakaaslased, mõlema lapsepõlvele on nähtavasti tugeva pitseri pannud teleris kõnelev Kašpirovski. Selline meheks saamise lugu on sageli paratamatult ka põlvkondlik manifest.

Aga kui tavaline kujunemisromaan need verstapostid läbi käinuna lõpetab (esitanud ehk ka mingi puändi või lahenduse, et otsad kokku tõmmata), siis Vadi alles alustab. Ta vahetab käiku, linnukesed kirja saanud peategelane taandub nüüd kõrvalt­vaatajaks, kes asub jälgima end ümbritsevate inimeste elu. Need on peamiselt tema pereliikmed nii ammustest kui ka praegustest põlvkondadest, nii et avaneb laiem ajaline panoraam ja aktualiseerub perekonnasaaga register. Ei pääse me veel niipea Teisest maailmasõjast, rindel või metsas või laagris (või kõigis kolmes) käinud vanaisadest – ka see lisab romaanile tõsidust, kuigi Vadi ei küünita kaugeltki mälukirjanduse süngeimatesse soppidesse. Olulise teemana koorub välja romantiline või intiimsuhe, kõigist neist sugulastest, nende sõpradest ja tuttavatest moodustuvad igat masti paarid ja kolmnurgad: isa ja ema; vanaema ja tema mehed; ammune majaomanik Perenaine ja tema kosilased; naabrinaine Reet oma Nosferatuga; Kerli, Marie ja Paša; onu Andres ja Ave.

Nende suhtluses joonistuvadki välja needsamad mustrid, millest me iial ei pääse, seesama roobas, millesse me vajume. Inimesed on suhetes lõksus, alailma tahab üks teiselt midagi, mida too anda ei suuda. Kui suhe kestab piisavalt kaua, võib jõudude vahekord ka muutuda: kangekaelsest distantseerujast saab almusepaluja. Tihti ilmnevad ebakõlad dialoogides, alailma pressib end mõne tegelase seest välja repliik, mida sel hetkel kohe kuidagi lausuda ei oleks maksnud – teisiti aga ei saanud, miski sisimas sundis suud avama. Mida ma ometi räägin, miks ma midagi sellist ütlesin, miks ta midagi sellist ütles, imestab ikka ja jälle jutustaja ise, imestavad teised, vahel ei ole siirdkõnelisuse tõttu üheselt selge, kellele imestus kuulub. Tütrega rääkides ei saa ema muidu, kui peab temalt uurima, millal on loota pisiperet: „[—] kuigi oleks olnud parem lõpetada, kerkisid kusagilt sügavusest need vanad hoovused, mis kisku­sid ta kaasa ja ta pidi edasi rääkima [—]” (lk 169). Muidu sõnaahtra onu suust purskuvad emotsionaalsel hetkel välja „labased ja banaalsed laused ja küsimused, mida onu arvas, et ta iialgi ei küsi” (lk 265).

Nagu tagakaas lubas, mõned asjad maailmas siiski muutuvad, nõnda ka Vadi romaanis. Siin leidub režiimide ümberlülitusi, kepsakaid kurve, mis vähemasti minu ootusi (meeldivalt) petsid. Näiteks seatakse alguses tooni kirjeldusega sellest, kuidas nõukogude ajal oli kombeks lapsi peksta ja ükski naaber ei kergitanud kulmugi. Kui siis ema südamerabanduse saab ja ehmunud vanaisa selles lapsi süüdistab, võiks oodata sama registri jätkumist: kuidas küll toona lapsi koheldi, kuidas selline asi südamesse lõikab, kuidas me tänapäeva tarkusega lubame omaenda lastele mitte iial nii teha. Kahju on igatahes tehtud, armid jäänud. Aga ei! Juba järgmisel leheküljel selgitab vanaema välja, mis on juhtunud. Muidu tasane inimene, lööb ta nüüd käed puusa ja teeb vanaisale resoluutselt selgeks: lastele sellist lollust ei räägita, palu kohe vabandust. Päriselt vabandust paluma vanaisa keel küll ei paindu, aga ta mõistab siiski oma viga, kohmetub, poetab õele-vennale kojusõidul lepituseks kümne­rublased rahatähed. Niisiis ei kõnelda siin juhtunust vaikides talutud trauma võtmes, mille kirjeldamiseks alles aastakümneid hiljem sõnad leitakse. Oli mingi aru peas ka siirdeaja inimestel.

Või tehnoloogiliste saavutuste järkjärguline saabumine: algul amatöörraadio, seejärel kaabeltelevisioon, tagatipuks internet. Oleks lihtne ja ilus näidata, kuidas see protsess kannab noore peategelase kui uue aja esindaja nagu linnutiivul XXI sajandisse, sellal kui tema pere jääb kõigi oma traumade, ängide ja raadioaparaatidega maha eelmisse sajandisse. Taas – aga ei! Eelmine põlvkond ei alistu nii hõlpsalt! Onu, kelle tema hobi varem kammitses raadiosõlmeks ümber ehitatud vannituppa, puhkeb õitsele ja saab IT-ga rikkaks. Ema tõstab elutoa laua alla arvutikasti, avastab veebilehe geni.com ja hakkab innuga taasleitud sugulastel külas käima. Eluliselt on see kõik muidugi igati usutav, jutustuse kontekstis mõjub veidi üllatavalt. Seevastu peategelane ise muutub üha kahvatumaks, läbipaistvamaks, taandub õieti midagi tegemata ja kusagil käimata taustategelaseks omaenese elus. Mõnevõrra sarnases vaimus on autor kirjeldanud üht oma eluperioodi Loomingu rubriigis „Kirjanik loeb”;[4] vestluses Maarja Vainoga ütleb ta tähelepanuväärselt, et peategelase kui autori alter ego aeg algab alles siis, kui see raamat lõpeb.[5]

Kui Vadi „Neverland” tundus olevat mehelikkuse uurimise romaan, siis „Kuu teises pooles” tõusevad esile tugevad naised. Tugevaks osutuvad isegi need, kes algul paistavad nõrkadena, nagu habras onunaine Ave. Esile tõuseb traditsiooniline painav emakuju, kes raudkindlalt hoiab perekonda ohjes manipulatsioonide abil – ta on ikkagi südamehaige, nagu lastele alati meenutatakse, kui nood on mingit pahandust teinud. Perekond sõltub emast, kes suudab kõike, kontrollib kõike ja kelle eest ei jää miski saladuseks. Minategelast ennast enim rusuv muster polegi erinevalt teistest tegelastest mitte romantiline suhe, vaid suhe emaga. Vähemasti sama ere karakter on õde Kerli – naine nagu võitleja poksiringis (lk 169), nagu turvises raudrüütel (lk 282), nagu jäälõhkuja (lk 292). Teose algul kirjeldatakse üsna realistlikus režiimis õe-venna nägelemist. Siit võib aimata vahepeal täiskasvanuks saanud jutustaja tagantjäreletarkust: kui tugeva ja võitmatuna mõjus suur õde, kes lubas kiusajale peksa anda, ja too ei kiusanudki enam, enam mitte kunagi! Sedamööda, kuidas Vadi jutustusrežiimi vahetab, tõuseb aga nooruseromaani tuhast üleelusuurune karakter, kes jõuab justkui kõike: oma kätega maja renoveerida, käia ülikoolis, pidada parkimiskontrolöri ametit, vaimustuda radikaalökoloogilisest eluviisist, saada populaarseks lasteaiakasvatajaks.

Ka ema ja õe tegelased annavad kogu loole kõvasti isiklikkust ja tõsidust, kuigi nad on esitatud väga erinevalt. Kerli oma üheksa ametiga meenutab õieti tugevasti Vadi varasemate romaanide groteskseid tegelasi. Eriti silma hakkab see, kuidas on pilatud tema ökovaimustust: taime­kasvatust, nullkulueluviisi, prügisukeldumist. Nagu tsiteeritud iseloomustustest ilmneb, on ta selle juures ülemäära jõuline; käitub tihti arusaamatult; kehaehituse poolest kaldub ta tüüakusse; tema kirevad ettevõtmised luhtuvad järjest – kõik tuntud ja äraproovitud vahendid koomilise kuju loomiseks. Ometi mõjub Kerli mingil äraspidisel moel elulise ja kaalukana, kuigi raske on selgitada, miks. Pealtnäha ei oleks autor selle heaks nagu midagi teinud. Vadi küll tunnistab vestluses Maarja Vainoga, et õde tal tegelikult ei ole; midagi siin aga on. Samamoodi on midagi minategelase suhtes emaga, kuigi taas võib ju olla, et Vadit ennast ei ole sel moel painanud mitte ema, vaid keegi teine. Tähtsaid teemasid võib kaanetekstis sõnastada kui kaunilt iganes, aga just mõned ema ja õega seotud stseenid tunduvad kõige naha­lähedasemad, olgu faktilise autobiografismiga kuidas on. Esiotsa mõjus võõrikult ühes arvustuses välja käidud väide, et „Kuu teisest poolest” kumab „tegelaste sõnatu armastus oma pereliikmete vastu”, kuna romaani rõhk tundus nii tugevalt olevat just kirjeldatud suhete raskusel.[6] Aga tõepoolest, siin kusagil on olemas ka see aspekt.

Lõpphinnanguna olgu ausalt öeldud, et päris esimesest reast viimaseni kogu paks romaan minu meelest sama veenvalt ei kulge. Algust kannab ere lapsepõlvelugu, kus on selgesti kuulda kassettmaki sahinat ja näha, kuidas „sinise äratuskella fosforist seierid kumasid pimeduses ega liikunud” (lk 23). Perekonnaliinide pöörast looklemist ja ristumist oskab Vadi hea pajatajana kaasakiskuvalt edasi anda. Teksti pingestavad needsamad nahalähedased isiklikud stseenid, näiteks kui minategelane püüab õde veenda teraapiasse minema või taipab, et ema on dementne. Mõned liitekohad aitab professionaalne jutuvool üsna siledalt ära lappida. Kohati võib aga hakata puudust tundma seni Vadi tekste iseloomustanud kontrastist fantastilise ja realistliku vahel. Kuna sellest vastandusest tekkiv energia edasi ei tõuka, hakkab paks raamat keskel veidi venima, nagu oleks lihtsalt tarvis tekstikera edasi veeretada.

Jaburusi leidub, natuke kõik need tegelased ikkagi on nagu nood Kuu tagakülje veidrikud. Ent elus tuleb ikka absurdi ette, vähemalt varasema Vadiga võrreldes on see siin raamatus sordiini all. Grigorjeva, kelle arvustusele eespool juba viitasin, nägi muheduse all süvakihina para­normaalsust või „vaikset horror’it”,[7] mida soovitas autorile edaspidi veelgi rohkem. Seda para­normaalsust „Kuu teises pooles” ei ole, see on üsna selge realismi dominandiga romaan. Ühtlasi tekib siin-seal tunne, nagu autor alles harjutaks tõsise jutu rääki­mist. Mõnikord oleks nagu huumorikäik kogemata sisse jäänud, vanast harjumusest lõõpiv toon võetud, tagantkätt lauset puänteeritud, enne kui lõigu lõpus ootamatult meenub, et tegelikult ei tee me siin ju praegu nalja.

Ometi on näha ja tunda, et Vadi on ära kirjutanud midagi enda jaoks olulist. Sellest olgu lugejale küllalt – ei maksa temalgi ära vajunud vankriratta kombel roopasse kinni jääda ja nõuda mäkru või ahve, naljakamat nalja, tõsisemat tõde või fantastilisemat fantastikat. On asju, mis muutuvad hooli­mata sellest, et me üldse ei taha! Ja see ei olegi alati halb!

 

[1]K. Meiel, Teekond lõtvunud peenistega. Looming 2017, nr 6, lk 924.

[2]S. Grigorjeva, Mis viga sul muhe olla, mees? Sirp 28. I 2022.

[3]J. Kaus, B. Vaher, Kohanematu kohalolu kirjad. Sirp 21. IV 2011.

[4]U. Vadi, Kirjanik loeb. Looming 2023, nr 8, lk 1099.

[5] Loetud ja kirjutatud. Vikerraadio 3. II 2024.

[6]M-L. Müürsepp, Varjus tunnete väega suure eesti romaanini. Sirp 26. I 2024.

[7]S. Grigorjeva, Mis viga sul muhe olla, mees?

Kirjanik loeb. Urmas Vadi

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood