Kirjanik koerakesega

Mihkel Mutt

Mida mõtleb vana kirjanik koroonaepideemia aegu publiku lemmikust

Mälestus

On aasta 1999. Jalutan Suur-Karja tänava alguses kultuuriministeeriumist mööda Draamateatri poole. „Rahva Raamatu” vaateakna juures kohtan teretuttavat noort meest, kelle tean olevat Andrus Kivirähki. Olen äsja lugenud tema romaani „Liblikas”, mis mulle väga meeldis. Tunnen vaja-dust seda talle öelda. Noormehe nägu kirgastub natuke, kui ta viisakalt tänab. Siiamaani tekitab see mälestus minus hea tunde.
Ja see ongi vist põhiline. Teatud hetkest alates on olulised tervikmuljed, üldine kuvand. Nii et sellega võikski lõpetada. Seda enam, et ma jõuan ringiga niikuinii sinnasamasse välja. Aga käime enne siiski natuke ringi.

Paar eelmärkust

Andrus Kivirähk on tekkepõhiselt heterogeenne nähtus, seistes kahe ajas-tu vahepeal: keskkooli lõpetas nõukogude ajal ja ülikoolis käis ülemi-nekuajal; kirjutama hakkas noorelt, aga täisvõimsuse saavutas Eesti Va-bariigi päevil. Kivirähki lugu on üks eesti edulugudest, mida paljud meie uuelt ühiskonnalt ootasid. Pole näha, et formeerumisaastad oleksid teda kuidagi pärssinud, jätnud temasse elamusi, mis võinuksid loometeed ko-nardada. Küllap tundub, et just nii peabki, joon alla ja edasi minna! Kivi-rähk näikse olevat aja suveräänne peremees niihästi sotsiaalses kui — etteöelduna — isiklikus mõttes. Ta kirjutamismasin on töötanud tõrge-teta ja kui selle rattarummu on sattunud ka liivateri, siis mitte ajaliivast. Üldse paistab Andrus Kivirähk võrreldes keskmise loovharitlasega loo-mulik ja kompleksivaba, millest johtuvad suuresti tema edu, õnn ja voo-rused, aga ka mõned ohud.
Kivirähk on ärgas isik, kes muudkui teeb, käib ja esineb. Tema jälje, mis eesti vaimuelus on suur ja lai, võib tinglikult jagada kolmeks: raamatud, teater, ajakirjandus. Kõigest võrdselt rääkida ei jõua, pealegi on tähtis tervikfenomen. Igast loovisikust saame rääkida kitsamalt kui subjektist, sellest, mis ta ise teadlikult või alateadlikult on, ja laiemalt — mis ten-dentsid tema kaudu väljenduvad ja milles seisneb kokkuvõttes tema täht-sus ja tähendus. Muu hulgas on Andrus Kivirähk tänuväärne ettekääne teha juttu mitmel teemal, mis mind ka muidu huvitavad.

Esiteks ja eelkõige ikkagi kirjanik

— prosaist ja lasteautor. Tema täiskasvanutele mõeldud romaanid, jutud ning naljalood võib jagada teemade järgi kolmeks: kunstnikukäsitlused, eesti päris- ja kunstmütoloogia (folk- ja poploor) ja nn lihtsa inimese elu. Kõigis on tal õnnestumisi. Tunnistan kohe oma ammust kiusatust Kivi-rähki Lutsu liistule tõmmata ja temaga kõrvutada. Kuigi neil on kapitaal-seid erinevusi, on ka sarnast: mõlemad on rahvakirjanikud selle tegelikus tähenduses, mõlemad on n-ö vilka sulega, mõlemad on tihti humoristli-kud (kuigi naeravad vähemasti seltskonnas harva täie suuga), mõlema hinges kripeldab midagi lüürilist, mõlemad kirjutavad pidevalt ajalehele jne.
Kivirähki kui kirjaniku tegelik sünniaeg on 1990-ndate lõpp, kui aastase vahega ilmusid „Liblikas” ja „Rehepapp”. Esimene tähendas läbimurret küpsustasandile ja kuuldavasti on mõne lemmikuks jäänudki. „Rehepap-pi” lugedes naersin end oimetuks ning olin üllatunud, et eelmise, lüürilise ja armsa, dokumentaalsest ainesest rõõmuga fabuleeritud romaani auto-ril on ka nii pöörane ja samas artistlik naljasoon.
Siis tulid „Ussisõnad”, läks lahti üldine Kivirähki-hullus, kuigi Ivan Orava lood võinuksid seda ennustada, minus aga tekkis mingisugune tõrge. Mulle tundus, et publik kiidab autorit vale asja eest, et uus põlv-kond tahab, et kistaks kildu, nalja iga hinna eest, ja niiviisi „rikub” andekat kirjanikku. Ei ole muidugi õige nuhelda autorit selle eest, kuidas publik teda kohtleb, aga ausalt, ma ei suuda tagantjärele teksti ja konteksti iga kord lahus hoida. Vastuvõtukontekst aga tekitas minus väikestviisi tül-gastust (seda enam, et just toona hakkas mus endas pead tõstma midagi rahvusluse taolist).
Muret, millest raamat mu meelest vähemalt osaliselt on kantud (sest ka naljaviskamine nalja enda pärast on Kivirähkile kindlasti omane, aga see on mõistetav nõrkus), ei paistnud paljud üldse mõikavat. Või olin mina millestki valesti aru saanud? Rohkem kui kõik need sugukarude mängud, naisrästikud ja muud sürrikillud läks mulle hinge terviku paatos: midagi on kadunud ja lootust seda tagasi saada pole palju. Kui tuhanded ühes-koos lausuksid ussisõnu, siis ärkaks Põhja Konn ellu ja „looks Eesti põlve uueks”. Ent seda ei juhtu, sest alles on vaid tema viimane valvur, ülejää-nud on leidnud paremat tegemist. See metafoor on ikka võimas. (Nii et küsiks, kelle üle te naerate, daamid ja härrad?)
Mõtlen, kas ei võinud autoris endas tekkida midagi pettumuse taolist, et tema hoiatusromaani võeti puhta naljaklusena. Ja kas on võimalik, et tema peas tärkas mõte: oot, kui te ei taha aru saada, siis keeran ma teile veel nii, et te vingute mu käes! Sest kuigi Ivan Orav ja muu minevikutra-vestia olid sündinud juba varem, avas autor oma vastava registrikraani alles nüüd lõpuni. Algasid „eesti rahva peedistamise aastad”. Ent ma tõt-tan ette…
Ükskõik, kui „Mees, kes teadis ussisõnu” ilmunuks enne kahte eelmai-nitud raamatut, oleksin ikkagi Kivirähkile „Rahva Raamatu” ees kompli-mendi teinud.
Kivirähk on alati olnud sürrilembene (juba ühes esimeses jutus, mida temalt mäletan, elasid suus hammaste taga mingid olendid). On vähe öel-da, et ta armastab fantaseerida, pigem on oma kujutlusel minna laskmine tema teadvuse loomulik olek. Ühtaegu on Kivirähk vahel kärsitu ja hüp-lev, piirdudes siin-seal paari detailiga. Kui ta viitsib oma maailmadega pikemalt ja süsteemsemalt tegelda, on tulemus nauditavam. Ikka on tore, kui sürrealismis on meetodit ja kui fantaasiailm on peensusteni välja joo-nistatud (nagu näiteks Tolkienil).
Kivirähkil on kerge kalduvus kasutada naturalistlikke või koguni obst-söönseid detaile, mis viitab ühele sürri alaliigile. Säärased seigad võivad olla sugestiivsed (siiani mõlgub meeles mingis nõukogude noorsoojuttu-de sarjas ilmunud pala, kus kelleltki ära rebitud sinine silm hulbib ranna-vees), aga näiteks Burksi-Pille sõrmeküüs toidupala sees („Vana taksoju-hi” nimijutus) ei täida mu meelest kunstilist ülesannet kõrgeimal tasemel.
Lutsul ja Kivirähkil on väike ühine huvi skatoloogia vastu. See on täiesti normaalne, s.t rahvalik, ükskõik, kas nimetame seda gargantualikuks või luterlikuks (usupuhastaja oli teatavasti väga otsese ütlemisega, enamik tema lopsakaid väljendeid oli pärit vankrivedajatelt, kelle kõnet ta tuden-gina kuulma juhtus). „Kaka ja kevad” — mis kaka? Koera loomulikult, koera julgad. Kas me ikka alati mõtleme, mida tähendab Julk-Jüri? Üks-kõik, kas see märkis asjaomase isiku kehakuju või midagi muud — hüüd-nimi on parasjagu ropp.
Omaette seisab autori senises loomingus romaan „Maailma otsas” alapealkirjaga „Pildikesi heade inimeste elust” (muidugi meenuvad kohe „pildikesed Paunverest”). See on Kivirähki „Tagahoov”, see on tema „Sü-gisball”. Ta demonstreerib head sotsiaalpsühholoogilist kuulmist, need inimesed ongi just niisugused. Nad ei ole halvemad ega paremad, autor ei pila ega idealiseeri neid. See on seltskond, kelle kohta Tšehhov kunagi üt-les, et kui sa sääraste inimestega kaarte mängid või einet võtad, on nad korralikud, viisakad, heasüdamlikud ja isegi arukad. Aga piisab, kui teha nendega juttu millestki kõrgemast, ja nad tulevad lagedale niisuguste juhmide ja õelate seisukohtadega, et tekib tahtmine käega lüüa ja minema kõndida. Kas ei peaks see meeleheidet tekitama — kus on siin siis inimene suure algustähega? Minu arvates muheleb Kivirähk elutargalt: just see, sõbrakesed, ongi peamine, võimatut, hing, ära ihka, ammenda võima-likkuse riik, oska vahet teha ning tea, kellega einet võtta ja kellega „kõrge-mast rääkida”, ja kõik saab korda. Pealegi luges šveitser Theo new age’i kräppi, aga kõrtsmik Ülo loeb „Tõde ja õigust”.
2019. aastal ilmus kunstnikuromaan „Sinine sarvedega loom” Oskar Kallisest, sellega paistab Kivirähk minevat uuele ringile — sealt, kust „Liblikaga” alustas.
Kokkuvõttes pole tema suurte proosat mahuldasa kuigi palju ja kõik pole ühtviisi kuldmunad. Muide, vahel jääb mulje, et luuletajatele andes-tatakse üldjuhul kergemini, s.t nende nõrkadele tekstidele vaadatakse läbi sõrmede. Võtame kas või ühe mu lemmiku Juhan Liivi paksu „Kogutud teosed” — kui palju on seal keskpärast, mille vahelt küünivad esile need, mis esindavad meile „päris” Juhan Liivi. Nõnda on paljude teistega. Kuigi leidub suuri erandeid, nagu Alver või Talvik, kellel nõrgad luuletused sa-ma hästi kui puuduvad, siis enamikku klassikuid tunneme põhimõtteliselt kaanoni järgi, mis mahub ühte (vahel ka kahte) „väikesesse luuleraa-matusse”. Ja veel: suuri luuletajaid tunnemegi enamjaolt nende üksikute luuletuste, mitte luulekogude pealkirjade järgi (kuigi on jällegi erandeid, nagu „Kurja lilled” või „Tähetund”). See on aga mõistetav, sest üksuste arvult jääb ka viljakaim prosaist väheproduktiivsele luuletajale alla, nii et iga tema raamatu erikaal on suurem. Ja kas ei tunta ka „Kevadet” ja „Tõde ja õigust” eeskätt kuulsate kirjakohtade järgi?

Teater

Viimasel veerandsajandil pole vist olnud hooaega, mil kusagil poleks mõnda Kivirähki tükki mängitud. Aga sellest las kirjutab keegi teine, sest viimane, mida mina teatris nägin, oli „Eesti matus”. Mainin ainult, et Ki-virähk on ka ise mõne korra lavastajana kätt proovinud. Üldse paistab ta olevat teatris omainimene, ja mitte ainult sellepärast, et pakub näitlejatele seda, mida nood peale „neid nägeva lavastaja” kõige enam vajavad — s.o tegelasi, keda kehastada. Räägin ühest teisest asjast, mis võib jääda mär-kamata. Nimelt on Kivirähkis vaatamata välisele tagasihoidlikkusele ja isegi vist teadlikule mitte-silma-torgata-tahtmisele tubli annus teatraali. See ei avaldu üksnes elava huvina lavamaailma vastu, mida kohtab üsna paljudel, vaid tüübi, „vaimse genoomi” tasandil. Teatraalitüüp seostub tavakujutluses vist ikka suurejoonelise käitumise, valju hääle ja kõmiseva naeruga. Õigupoolest on niisugusel puhul tegu eelkõige keskpäraste an-nete või taidlejatega. Tõelise näitleja üks peatunnuseid on, et kui ta astub lavale, publiku ette, siis ta n-ö puhkeb, läheb tõeliselt lahti, muutub huvi-tavaks.
Paljud suured eesti teatritähed, kellest mõnda omal ajal põgusalt ka kohtasin, olid inimestena pigem introverdid, sordiini all, kammerlikud. Aga astusid lavale ja… särasid! Nagu elektrivool oleks hõõgniidist läbi lastud ja pirn lõi helendama. (Siinkohal võib tuua paralleeli naisnäitleja-tega, kes elus ei tundugi nii väga ilusad, aga laval on ometi kaunid ja sar-mikad! Ja kogenud kino­inimesed, kes on tegelnud osaliste värbamisega filmi, teavad, et linna peale jätkub kenasid tüdrukuid alati, aga ekraani tarbeks on vaja midagi muud.) Seda omadust ei esine üksnes näitlejatel, nii on ka paljude poliitikute-kõnemeestega, kes publiku ees saavad uue hingamise. Andrus Kivirähk on paar korda aidanud mul raamatut esitle-da ja alati olen täheldanud, kuidas ta publiku ees nende neljakümne minu-ti jooksul lahti läheb, on oma elemendis. Muidugi ei tohi unustada, et tal on veerand sajandi pikkune raadiopraktika. Ent samas, kesse käsib, miks ta tükib sinna, kui ta sealt kaifi ei saa? Miks tahab vana näitleja lavale ja miks on talle tragöödia, kui teda sinna enam ei lasta? Lõigu alguse juurde naastes: ju näitlejad tunnetavad, et Kivirähki ja nende keemias on midagi ühist.

Ajakirjanikutöö

Kivirähk kirjutab (mõistagi korraliste puhkustega) juba veerand sajandit iga laupäev kolumni ning Mart Juurega on nad sama kaua teinud iganä-dalast raadiosaadet „Rahva oma kaitse”. Juurega on nad üldse hästi töö-tav ja teineteist täiendav tandem. Laias laastus esindab Juur rohkem tra-ditsioonilist iroonilis-parodeerivat stiili, Kivirähkil on fabuleerimislusti ja ootamatuid uperpalle.
Siinkohal peaks vist täpsustama loo alapealkirja ja viitama teatavale dünaamikale, mille tajumine põhineb küll täielikult minu empiirilisel ko-gemusel, mitte statistikal. Kuigi Kivirähki teoste müüginumbrid on ka praegu säärased, millest enamik kolleege võib vaid und näha, on tema lemmikustaatuses toimunud nihe. Ta pole selles seisuses enam nii väära-matult kui mõne aja eest, sest talle on tekkinud ka üpris kurje vastaseid. Selle põhjus ei peitu õieti Kivirähki ilukirjanduslike tekstide kvaliteedi võimalikus muutuses, vaid on seotud tema mittekirjanduslike sõnavõttu-dega, eeskätt arvamuslugudega „Eesti Päevalehes”. Võib ka öelda, et kui mainitud väljaannet on laiemaltki seostatud teatud suunitlusega, siis Ki-virähkil on selles oma osa, ja vastupidi.

Kivirähk kui sotsialist

Kivirähkis on sotsialisti — euroopalik-valgustuslikus mõttes, nii nagu neid leidus kunstirahva hulgas esimesel iseseisvusajal. Nende poliiti-lis-positiivne programm oli ja on enamasti poeetiline ja natuke utoopili-ne, mõjusam on ühiskonnakriitiline pool. Selles väljendub muu hulgas haritlase igipõline opositsioon „rasvase rahulolu” tundjatega, kelles tra-ditsiooniliselt nähakse vaimset piiratust, tagurlust ja muid patte. Kivi-rähki kriitika objektidest on üks — ametlik religioon — vanem, teine — poliitiline suundumus, mis seostub EKRE-nimelise parteiga — uuem. Siiski on ka viimasel seos tema üldisema ja pikemaajalise pilaga n-ö tõsi-rahvuslaste üle. Just nimetatud teemadel kirjutades on Kivirähk häirinud või koguni solvanud mõne lugeja paremaid tundmusi.
Peatun neil teemadel põgusalt. Vähemalt Voltaire’ist peale on uusajal kombeks kritiseerides vahet teha religioonil (mida võidakse pidada heaks või vähemasti kasulikuks) ja kirikul kui selle korrumpeerunud ainuesin-dajal (mis tuleks „hävitada”). Kivirähki piitsahoopide puhul pole see eristus nii selge, ta pilab oma kolumnides mõlemat. Mina ei ole kirikui-nimene ega ka mitte ilmutusreligiooni uskuja. (Kirjutan alla Thomas Manni ridadele „Mittepoliitilise inimese mõtisklustes”: „Kui mõista reli-gioossuse all vabadust, mis pole eesmärk, vaid tee, et see tähendab ava-tust, õrnust, lahtiolekut elule, alandlikkust, otsivat katsetamist ja kahtle-vat eksimist, siis jah, ma olen midagi enam-vähem usklikku.”) Siiski on mul raske mõista aktiivset vastuseisu neile. Ei kirik ega ristiusk ole praegu maailmas probleemide pingerea tipus. Sallimatu islam ja ka hinduism põhjustavad palju rohkem muret. Eestis on kirik täiesti n-ö taltsas, elades suuresti oma elu. Ma ei tea, mis patte Kivirähk talle süüks paneb. Kui vaadata ajaloolises plaanis, siis selle eest, et eestlased kirjasõna nii kõrgelt hindavad ja muu hulgas ka Andrus Kivirähki raamatuid kümnete tuhan-dete viisi ostavad ja loevad, peame olema tänulikud eelmiste sajandite pastoritele (ja ka Julk-Jüridele).
Enim kirgi on avalikkuses kütnud kiriku roll riigitseremooniatel. Mui-dugi ei arva keegi, et kui viljakuivati sisse õnnistada, siis jumal kaitseb seda tulekahju eest. Aga ei saa nii praktiliselt mõelda! On palju asju, millel pole mõtet, aga mida tehakse, sest nii on kombeks. Näiteks mis praktilist tähtsust on matuselillede värvil või et üle läve ei tohi kätt anda? Inimestele on vaja järjepidevust ja rituaale. Kirik on üks väheseid, kellel on mõlemat pakkuda. Kuni uued rituaalid pole kanda kinnitanud (ja võib-olla neid ei tulegi), ei näe ma midagi halba vanade kasutamises. Lisaks tekitab minus üle vana kiriku läve astudes ikka hea tunde teadmine, et siitsamast on si-senenud kümned meie esivanemate põlvkonnad ja sama teevad meie järg-lased saja aasta pärast. Nii võib natuke igavikku kogeda ja hingetuge saa-da.
Tugevatel natuuridel pole vahest tõesti tarvis usku transtsendentsusse, sest nemad julgevad vaadata kuristikku — umbes nagu Schopenhauer, Wagner ja Nietzsche. Valgustajad, sotsialistid jt eeldasid säärast julgust kõikidelt ja tahtsid asendada jumalausu usuga inimesse endasse, progres-si, ellu vms. Peagi aga ilmnes, et tavalisele inimesele sellest ei piisa.
Seepärast näib mulle, nagu kirjutaks Andrus Kivirähk oma juma-la-kolumnides (ja mõnes näitemängus, nagu „Köster”) üliinimestele ja hingesangaritele, aga tema muu looming on tavakodanikule. Seal ta jätab jumala rahule. Võimalik, et nende inimeste elus pole ruumi transtsen-dentsile, eriti praeguses „peenhäälestuse” maailmas. Aga kust siis nemad vahel harvagi hingekosutust saavad? Tean vastuseid ette, aga kas siis need kosutavad? Mõnikord tahaksin küsida, miks sa, Andrus, ei hooli lihtsast inimesest. Samas muidugi aiman, et ta hoolib neist väga. Seal „maailma otsas” piisab kiluvõileivast ja õllekruusist, piisab heast sõnast ja küünar-nukitundest. Nii oskarlutsulik, tõepoolest… Aga kas siis see, kui nad vahel oma hingele ja igavikule mõtleksid, jookseks neil tõesti mööda külgi ma-ha? Üks ei tohiks teist segada.
Ikkagi — millest Andrus Kivirähki selline hoiak? Mitte et see oleks ha-ruldane või skandaalne (kohtab veel radikaalsemat, nagu meie ühise vana hea kaaslase Ervin Õ. puhul), aga igasugune kirglikkus eeldab midagi isik-likku (eriti kui tegemist on muidu tolerantse inimesega). Näiteks on mõ-ned suurimad ateistid endised tõsi­usklikud. Või peituvad põhjused kau-ges lapsepõlves? Tulevased biograafid võiksid vastse juubilari elulugu vastavast aspektist lähtudes põhjalikult uurida.
Muidugi võib kõik olla palju lihtsam. Jumala-veste on mõnus formaat, hea loriseda. Ja publik on garanteeritud, sest eestlase suhtumine kirikusse on alati olnud ambivalentne kas või juba sellepärast, et see oli võõrvallu-tajate „toode”. Kui vaadata kirjanduslukku, siis on eesti olulised kirjani-kud kirikumeestest küll ka soojusega kirjutanud, aga sagedamini neid siiski töganud.
Kui usuteema on eesti ühiskonnas suhteliselt marginaalne, siis rahvus-lus mitte.

Kivirähk kui EKRE roosk

Siin on Andrus Kivirähk olnud üks armutumaid. Nagu meie ühiskonnas laiemalt, on kõrvalseisjal raske hinnata, kui palju on kellegi vastandumi-ses mainitud poliitilisele jõule tegemist lahknevusega poliitilistes vaade-tes, kui palju nende elluviimise meetodites ja kui palju antipaatiaga konk-reetsete persoonide vastu. Juhiksin aga tähelepanu, et paradoksaalselt võiks Kivirähk ühel tasandil (tõsi, teatava määrani) Eesti Konservatiivses Rahvaerakonnas liitlase leida.
Meil on tehtud katseid nimetatud erakonda natside liistule tõmmata. Toodud paralleelid on pealiskaudsed ega veena. Mõtteid võiks aga mõl-gutleda EKRE ja natsionaalsotsialismi religiooni suhtumise üle. Rahvus-konservatiivsusel võiks juba definitsiooni järgi olla tugev seos etableeru-nud enamuskirikuga (rahvakirik ei söanda öelda). Aga EKRE on olnud selles suhtes väga hillitsetud: mitte vastu, aga mitte ka silmatorkavalt poolt. (Kas on sel midagi pistmist Mart Helme orientalistikahuviga?)
Meenutame natside ambivalentset vahekorda kiriku ja kristlusega. Vormiliselt pidid mõlemad olemas olema, aga sisuliselt taheti neid muuta (ja osalt muudetigi) instrumentaalseks. Selle eesmärk oli aidata kaasa rahva mobiliseerimisel oma eesmärkide elluviimiseks. Hitler ei lasknud pappidel oma ideed kaaperdada: ei mingit teispoolsusejama, tuhandeaas-tane riik pidi tulema maa peale ja parim, mida kirik sai teha, oli kaasa kii-ta. Veel vähem sobis Hitlerile kristliku halastuse idee. Saksamaa oli teata-vasti usuliselt jagunenud. Kui protestantlik osa tasalülitati kiiremini, siis katoliiklus kui vanem, traditsiooniteadlik ja karastunud, ei taganenud kergesti. Temaga käituti kaunis karmilt. Kiriku opositsiooniline roll tõstis ta mainet ja see on üks põhjus, miks kristlikud demokraadid on praegugi sealses poliitikas tugev bränd.

Vahemärkusena. EKRE puhul näeme teistki veidi ootamatut seika. See on vahekord kunstikultuuriga laiemalt, mis on sel erakonnal samuti sordiini all. Ometi võiks eeldada, et rahvuskonservatiivse erakonna üks alussam-baid oleks just kultuur, mitte majanduse, sisekorra ja rahandusega tege-lemine. Samuti imestan vahel, kui vähe on selle erakonna liikmeskonnas kunstiinimesi. Muidugi on suurem osa loovharitlasi alati vasakpoolsed, aga enamasti on olnud esindatud ka vastasleer, ja vahel üsna kirglikult. Samuti tuleks siinkohal arvestada praktiliste asjaolude ja konjunktuuriga. On ju teada, kuidas kunstiinimesed end mitmesugustes valimisnimekirja-des üles seada lasevad, vahel ka lootusest saada sel kombel mõnd pü-siametit või sinekuuri, mis virelemisele lõpu teeks. Loogiline, et see oleks lihtsam seal, kus konkurents väiksem. Kui mõni tegus mees või naine, kel ka saavutused ette näidata, liituks kõnealuse erakonnaga, oleks tal suuri lootusi — kultuuriministri portfellini välja. Miks siis on loovharitlaste tung EKRE-sse väike (mida erakond paistab ka ise tunnetavat)? Võimalik, et praegu hoiab tagasi mingi (vale)häbi, mis aga peagi kaob. Muidugi ei arva ma hetkegi, et see võiks puudutada Andrus Kivirähki.

Kivirähk kui eesti mees

Mõni teine oleks niisuguse oma rahvuse kallal lõmpsimise pärast ammu kividega surnuks visatud. Kivirähkile on see olnud pikka aega lubatud ilmselt tänu ta muudele saavutustele ja üldisele kuvandile. Ta kuulub sa-masse rivvi, kus on peale Lutsu ka näiteks August Mälk, Einar Maasik, Teet Kallas — kui ainult mõnda nimetada. Nende kirjanike maailm on kodune, inimesed on seal kokkuvõttes siiski südamlikud ja ka autor ise on heatahtlik. Liiati on Kivirähk laste lemmik. Kuidas sa säärase inimese peale vihastad või vähemasti talle õigustust ei otsi?!
Ühtlasi on Kivirähkis palju ürgset eestlaslikkust. Viimane on ju vas-tuoluliste omaduste kogum nagu enamik asju ilma peal. Meenub õpetus Macchiavelli „Vürstist”, kuidas populaarseks saada: tuleb pidevalt kurta rahapuudust, aga aeg-ajalt korraldada rikkalikke pidusid — mõlemad meeldivad inimestele. Nõndasamuti kiidab rahvasuu küll töökust, aga ideaaliks on ka ahju peal lesimine. Kivirähk on rääkinid, kuidas talle meel-dib diivanil lamaskleda, aga tema tööde nimistu on maa peal olevatest eesti kirjanikest Valtoni ja Traadi järel juba praegu pikkuselt kolmas. Seega on ta kirjutav laiskelajas fast forward’is. Ka see meeldib inimestele, sest on täitsa õunaendellik lähenemine. (Muide, „Rehepapi” Õuna Endlile kui eestluse tõelisele kehastusele tuleks mõnda kaunisse paika monument püstitada. Miks mitte Rõugesse „Eesti ema” kõrvale. On ju mõlemad ai-danud eestlust läbi raskete aegade säilitada. See ei ole nali!)
Nagu öeldud, iga inimene, kel on mingisugune staatus, tõstatab endaga põhimõttelisi küsimusi. Mida kõrgekraadilisemad on tema erialased saa-vutused, seda kindlamalt osutab tema kõrgseisund sootsiumi mingitele iseärasustele. Eespool mainitud vastuolust — mis on siiski üldinimlik — tähtsam on Kivirähki puhul eestlase ambivalentne suhtumine iseendasse. Aredalt ilmneb see paaris ühe teise, samuti silmatorkava nähtusega, kel-leks on Valdur Mikita.
Ühel pool on Kivirähk, kes tögab eestlust ja viskab nalja „pühade alus-te” üle. Ja rahvas on n-ö sillas. Selle markantseim ilming oli Eesti Draa-mateatri lavastus „Eesti matus”, mis pilab vanu traditsioone ja oskusi ning vastandab neile paari noorema inimese eelarvamusvabaduse ja „avatuse”. Võiks oletada, et ka publikumenu kulges generatsioone mööda, aga ei, naersid vanad, naersid noored.
Kuigi Mikita traktaatide või esseeraamatute tiraažid on Kivirähki ti-raažidest suurusjärgu võrra väiksemad, on nad žanri arvestades põhi-mõtteliselt sama üüratud, Mikita on ses mõttes viimane suurem „hullus” pärast Kivirähki. Aga tema, vastupidi Kivirähkile, kutsub meid tagasi va-na juurde, kuulama linde ja kukeseeni, elama metsas ja üldse looduses, naasma oma sealsete vaimsete juurte manu. See, et Kivirähk tegeleb roh-kem olmelis-praktilise ja ka poliitilise eluga, Mikita aga poetiseerib bio-metafüüsilisi hingeantusi, on praegu teisejärguline. Peamine, et nende kahe literaadi maailma üldisemad vektorid on vastakuti. Aga kõigi tun-nuste järgi nad ei lõhesta lugejaskonda. Jääb mulje, et üks ja seesama ini-mene võib end õhtul teatris hingetuks naerda, jälgides „Eesti matust” (mida võib siinkohal võtta ka sõna-sõnalt), ja järgmisel hommikul kadu-da terveks päevaks metsa hingekosutust saama, vaimses paunas Mikita teosed. See ongi eestlus, see ongi eestlane!
Ühelt poolt ei maksa sellest vastandusest liiga suurt numbrit teha, sest lõpuks on eklektika ainus normaalne ja aus maailmavaade. Teiselt poolt tuleks siiski rõhutada, et eestlasele paistab ikka väga meeldivat ennast piitsutada. Samuti on ta suhteliselt agar samastuma võõraga, kes teda piitsutab, ta justkui vaataks seda kõrvalt. Põhimõtteliselt samuti, nagu ta võib ühel hetkel kinnisilmi ja ennastunustavalt laulda, järgmine hetk aga vaatab nagu ärgates ringi: olin see ikka mina?
Ka selles pole eestlane muidugi maailmaerand, küsimus on vastava nähtuse kontsentratsioonis. Kivirähk näibki kompivat eestlase masoh-hismi piire. Kui marslane loeks Ivan Orava saagat, kus pole hoo ega hoobi vahet, võiks ta arvata, et see on mingite põrandaaluste tegelaste poliitiliste paskvillide seeria. Lõmpslus võib olla tõsise mure väljendus, nii nagu iroonia on tihti enesekaitse sentimentaalsuse ja hingelisuse varjamiseks. Aga kas igasugune naer enda üle on ikka tugevuse tunnus? „Meist, matsi-dest, nüüd teejoojaid” — kõlab päris uhkelt. Jah, aga näita matsile tee-pakki, ja ta topib selle nurga taga kuivalt kurgust alla…
Kahtlemata esineb ennast rahvuslusega seostavas liinis silmakirja-likkust ja konjunktuurlust, mis ausat inimest pelutab. Häält väristav isa-maalus oli vastumeelt juba Tammsaarele, kuigi pole kahtlust, et sisimas tahtis ta, et eesti asjad edeneksid. Kas Kivirähki tekstid on nagu tõrjemaa-gia pateetika vastu või nagu keskaja karnevalikultuur enne kehalist paastu ja hingelist puhastumist? Kuidas selle kõigega ka poleks, siinkohal on peamine, et just oma ambivalentse eestlusse suhtumise poolest on Kivi-rähk tõeline eestlane ja ilmselt on see ka üks tema populaarsuse põhjusi. Tema hoiak on peremehe või ka lihtsa linnakodaniku oma: ärge minge leili, alati on elatud ja oldud!
Kivirähk rooskab Eestit ja on ühtlasi tõusikluse vastane. See avaldub näiteks suhtumises alkoholi. Tal on laiemaltki teeneid alkoholi humani-seerimisel, aga siin on oluline nüanss. Suurem osa sellest humaniseerimi-sest seostub meil veinikultuuri juurutamisega — „väike vein”, „veiniklaasi kõlistamine” ja muu eufemistika —, mis oleks nagu midagi sootuks muud ja õilsamat kui labane viinavõtmine (ikka et vana Euroopa, Vahemere-maad, tsivilisatsioon jne, justkui oleks vein õhtumaa kultuuri kolmas alustala judeokristluse ja antiikkultuuri kõrval). Kivirähk seevastu poeti-seerib täiesti demonstratiivselt pitsi haljast viina. Jätan meditsiini-lis-sotsiaalse aspekti praegu kõrvale ja hõikan Kivi­rähkile siinkohal imagoloogilis-sümboolsel tasandil: „Terviseks!”
NB! Kivirähk kirjutab peaaegu ainult Eestist. Ei ole tal võõraid maid ega kaugeid galaktikaid. „Maailma otsas” on ses mõttes programmiline. Ots ongi siinsamas! Kui sa ringiga niikuinii enda juurde tagasi jõuad, siis pole suurt mõtet pikka teekonda ette võttagi. See idee meeldib mulle suu-repäraselt, sest tundub kui kuulsate ridade ruumiline ekvivalent: „Ei ole paremaid, halvemaid aegu. / On ainult hetk, milles viibime praegu.” Jällegi, kas kriitikud/lugejad on autori seda üliolulist aimuskavatsust tabanud? Kahtlen natuke, meil oli veel äsja ikkagi odavlendude ajastu.

Ilona, Kaarin, Liisa ja Teele

Lõppu olen jätnud lastekirjanduse, millest mõni oleks ehk alustanud, sest Kivi­rähki kuulsus sellel alal on võib-olla suhteliselt suurim. Minulegi on laste­kirjandusega seotu tema puhul väga oluline, aga üldisematel põh-justel, nii et ma vastavatest raamatutest üksipulgi ei räägi.
(Mul on selleks veel spetsiifiline lisapõhjus — nn loteaanaga seoses. Ma olen suur loomasõber ja loomajuttude lugeja. Mu lemmiklasteraamat on „Wind in the Willows”, mis ilmus eesti keeles esimest korda 1995. aastal pealkirjaga „Pajud tuules”. Raamat ei löönud meil läbi. Mis on omaette teema, sest kultuuri kaugus ei oleks tohtinud olla takistus, mõni briti las-teraamat, nagu „Alice imedemaal” ja eriti „Karupoeg Puhh”, on meie las-temütoloogias tugevasti kanda kinnitanud. Kindlasti ei kavatse ma väita, nagu oleks Kivirähk „Pajudest tuules” midagi otse laenanud, sugugi mitte. See, et loomad käituvad nagu inimesed ja et nende kaudu kujutatakse inimmaailma, on ju igivana võte. Aga subjektiivselt, minu jaoks, kel see raamat on pealuu sees, takistab säärase teose olemasolu mõne teise sa-malaadse raamatu nautimist, olgu see kodu- või välismaine. See pole praegu aga üldse tähtis.)
Lastekirjandusel ja kõigel lapselikkusega seonduval on kindel roll Andrus Kivirähki fenomeni mõistmisel.
Abielu (või sellega võrdsustatud seisund) on kirjanikule kõige muu kõrval oluline tema kutsetöö pärast. Ta kirjutab kaasinimestest, järelikult peab ta nende elu tundma. Sealt saab ta ainet, prototüüpe, rollimudeleid ja kõike muud. Nagu teada, saavad lapsed vaimses mõttes kodust järjest vähem võrreldes väljastpoolt tulevaga — koolist, kaaslastelt, traditsioo-nilisest ja sotsiaalmeediast. Sama kehtib muidugi inimese kohta üldise-malt — eraelu osakaal võrreldes töö ja muu avaliku eluga on järjepanu vähenenud. Õigem oleks küll öelda, et eri sfäärid segunevad rohkem kui varem, suur osa seni privaatsest ja isegi intiimsest on nüüd avalik. Sellele vaatamata ei ole eraelu kitsamas mõttes üldsegi kadunud. Järelikult, et sellest kirjutada, tuleb ka tänapäeval inimeseks olemine läbi teha, soovi-tatav oleks, et kõigis selle astmeis ja reaalselt, mitte virtuaalselt. Kõlab küüniliselt, aga kirjaniku abielu on komandeering inimellu või täiendkoo-litus. Muidugi, mida andekam looja, seda rohkem oskab ta vähese najal luua, ta ei pruugi kogu tsüklit või koolitust läbi teha.
Mõnes suhtes on perekonna tähtsus kirjanikule hoopiski tõusnud. Ka see johtub elust laiemalt. Asi on muutuste tempos. Mäletatavasti hakkas kogu elu alates XVII sajandist kiirenema. Enne seda sarnanesid põlvkon-nad üksteisega ja nende konfliktid olid valdavalt seotud sellega, millal pääseb keegi hierarhias juhtpositsioonile. Kultuurilis-mentaliteedilised vahed olid väga väikesed, ühe indiviidi elus neid sama hästi kui ei tajutud. Tänapäeval jõuab iga inimene oma pika elu jooksul muutustele mitu kor-da jalgu jääda. Mida peaks kirjanik tegema, et ta „tundlakesed võtak-sid” — kauem kui need paarteist aastat, mil ta automaatselt püsib elu esimesel laineharjal? Kirjanik näeb, kuidas ta enda põlvkonna publik, kes on temaga koos kasvanud, klammerdub ta külge, tahab koos temaga va-naneda. See publik jaatab poolautomaatselt kirjaniku vaateid ja hinnan-guid, mõneti niimoodi ka iseennast valideerides. See pole autorile eba-meeldiv ühistunne, ometi võib talle intellektuaalse aususe silmapilkudel läbi kumada, et ta ise on muutumas anakronistlikuks. Siit jõuame laste tähtsuse juurde. Eluvaatlejale on lapsed ühed olulisemad eluantennid.
Olen — küll põgusalt ja empiiriliselt (kolleegide, tuttavate, ajakirjan-duses ilmunu põhjal) — jälginud, kuidas keskealiste prominentide arva-mused ja hin­nangud sõltuvad sellest, kas neil kodus sirguvad lapsed või ka lapselapsed. Seos on olemas. Säärased vanemad on vähem eshatoloogi-lised ja morbiidsed, vähem umbusklikud, vähem turtsakad, natuke libe-raalsemad ja avatumad. Leidub erandeid, aga üldiselt on nõnda. Ju nad näevad kodus, et lapsed „on ka inimesed”, ja et kui maailma hukk ka lähe-neb, siis ikkagi väga aeglaselt.
Toon kohatu paralleeli, viidates vabanduseks Ivan Orava kujundi-maailma hüperboolidele. 1950-ndail repressioonide kõrgajal, kui kirves rippus ka kirjanike ja kunstnike pea kohal, tahtsid nood — vähemasti legendi järgi — koos olla ja viina võtta just julgeolekutöötajatega. Ini-mestega, kellest sõltus nende endi võimalik vangistamine. Nad tahtsid olla mustade jõududega kontaktis, sest kõige hirmsam tundus teadmatus. Siin ongi midagi sarnast lastega: isegi kui nood on vanematest väga erinevad, on vanematel ikkagi hea nendega ühenduses olla. Kas või kuulda, kuidas nad kõrvaltoas midagi kopsivad. Isegi siis, kui nad sepitsevad vanematele käeraudu või puuri, kuhu neid pista.
Loomulikult võib õppida ka teisi perekondi ja tuttavate laste arengut jälgides, võib kasutada hoopis muid tehnikaid, mis tänapäeval olemas. Aga üks ei välista ega asenda teist.

Lapselikkus

Üks asi on laste kaudu elu muutumise tajumine, teine on lapse vaatepunk-tiga „töötamine” — mis iseloomustab enamikku kunstnikke. See vaate-punkt võib säilida ka siis, kui lapsed on suureks saanud ja vaatavad ema või isa heatahtliku võõristusega, sest too ei taha neile „järele tulla”. Sel vaatepunktil ongi pistmist Kivirähki loomingu ühisnimetajaga. Loomu-likult ei pea ma selle all silmas osalemist üleüldises maad võtvas infantiil-suses, vaid eelarvamusvabadust, võimatute asjade juhtuda laskmist, üle-meelikust, fantaasiat ja mängulisust, samuti teatud süüdimatust. Kui me vaatame Kivirähki tervikuna, siis lastekirjandus, mütoloogia töötlemine ja kunstnikumaailm kuuluvad tema puhul ühte ja samasse voolusängi.
Lastele kirjutamise puhul tekib traditsiooniline küsimus inimese ja te-ma tegevuse vahekorrast — seda muidugi tingimusel, et kutset saab va-balt valida. Vahel näib, et ainevaldkond tõmbab konkreetset inimest ligi mingil ürgsel tasandil, mis on sügavam kui pelk vaimne huvi. Aine ja sel-lega tegeleja leiavad teineteist, on teineteisele loodud. Arstiks õpib see, keda köidavad inimkeha saladused kõige üldisemas tähenduses, füüsika-huvilist kõditavad universumi teatud protsessid jne. Vastav huvi võib olla peaaegu kvaasierootiline. Kas pidev lastele kirjutamine muudab inimest lapselikumaks, süvendab temas teatud loomujooni, või kirjutab autor lastele, sest tal on need loomujooned kogu aeg olemas? Kaldun viimase variandi poole. Paljud kirjanikud kirjutavad elus mõne lasteraamatu — sellal kui enda (lapse)lapsed kodus kasvavad, sest kirjanikul on raske jätta midagi „ära kirjutamata”. Ent pikemalt jäävad seda tegema need, kelles on vastav „miski”. Keegi ei kahtle vist, et Astrid Lindgren oli elu lõpuni laps.
Kivirähkis elab edasi noorusromantik nagu Lutsus ja vähemal määral Tammsaareski. Romaanis „Liblikas” figureerib poolmüstiline hall koer, peale pressiv raskuse vaim. Konkreetsemalt tähistab see sõda ja kaost, leina ja vaesust, laiemalt võttes aga rahavõimu, väikekodanlikku elulaadi ning puritaanlikku moraali, millele teater kui totaalne kunstipesa oma olemusega väljakutse esitab. Kivirähk sõdib selle maailma eest oma leebel moel. Jätke ellu mõistatusi ja müstikat, tsirkust ja salapära, ärge dekonst-rueerige kõike! Ärge tehke kõigest äri, loomemajandust ja raamatupida-mist, jätke kääbikutele alles nende pehmed karvad taldade all, nii et nad saavad kuulmatult astuda!
Siin on veel midagi. Laps eitab sageli reaalsusprintsiipi, ei taha sellega leppida. Nii ka Kivirähk. Kuidas suhestub sellega tema teine komponent, kriitika ja satiir? Ka nendega on sama lugu. Lapse naer on tihtipeale ar-mutu, isegi julm oma teadmatuses. Kivirähk laskub vahel süütult lapse-likku halastamatusse. Nii võiksime tema põrpimist mõne poliitilise või ideoloogilise nähtuse peale pidada reaalsusprintsiibi eitamiseks. Ta on eesti kirjanduse Peeter Paan, kes ei taha suureks saada. Praegu ongi Peeter Paani ajastu, tema ongi praegu see Viies ratsanik. Kivirähki loomuoma-dused ühtivad ajastu omadega oivaliselt, ta sobitub tänasesse päeva ideaalselt. Ainult kahtlane, kas see hea oleks, kui seda ei „vabandaks” an-deküllasus ja huumorimeel.
Ütlen ausalt: elu ei ole Kivirähki veel õpetanud, sest ta on Elu jaoks liiga vintske suutäis olnud.

Kui eelnevast võib jääda mulje, et mul on juubilariga ohtrasti kana kitku-da, siis pole see üldse nii. Lihtsalt inimestega ei pea kõiges ühte meelt ole-ma. Tõsi, alati, kui Andrust näen, mõtlen: seal läheb keegi, kellega ei ole mõtet jumalast ja kirikust rääkida. Mitte et ma käiksin ringi kinnismõtte-ga, kust leida kedagi, kellega neist asjust vestelda, ei, mul pole üldse sää-rast vajadust! Aga näe, kui on keegi, kellega seda teha ei tohi, siis kohe nagu tahaks, miski ärgitab, ja seda tundes küsid endalt, kas kiusab kurat või kutsub jumal. Aga see mõte tundub endale kõrvalt vaadates nii koo-miline, et ei sega elamist.
Siinkohal meenub taas aeg-ajalt kerkiv küsimus vaimuinimeste ühis-rindest. See saab siiski olla ainult väga üldine, kõige põhimõttelisemates küsimustes, nagu loominguvabadus, intellektuaalne ausus ja võimalus oma tööst ära elada. Konservatiivsusel ja liberaalsusel, rahvusküsimusel, usul ja kõigel muul ei ole solidaarsuse puhul vähimatki tähtsust ega tä-hendust. Seda nõuda viib ainult vimmadeni.
Kui erinevad ka poleks meie vaated mõnes küsimuses, pole ma kunagi arvanud, et Andrus Kivirähk poleks aus. Et ta oleks konjunktuurne, tuu-lenuusutaja, määriks lugejale mett mokale või muud taolist. Ja ausus eel-dab kindlasti ka julgust. Muidugi pole ausus ja julgus alati ülimad väär-tused, aga enamasti on nad siiski sümpaatsemad kui nende puudumine. (Mõni ütleks: jah, mis Kivirähkil viga aus ja julge olla, tema võib seda en-dale lubada jne. Nõus-nõus, aga siiski, on ju neid, kes seda samuti võiksid, aga ikkagi pole.)
Nüüd pean saatana advokaadi rollis kohe lisama, et Kivirähk on vahel pohhuist. Temas on ajapikku tekkinud teatud tülpimus, mis teeb ta ku-ninglikult lohakaks. Vahel tundub, et kärbeste jumal (ikka see piibli oma) kiusab tedagi. Ta saadab lugeja ette nõrku tekste, et võtke, sähke, sööge see ka ära! Ja pakub neile niisuguseid palu, mida mõni teine ei söandaks. Ja võib ise koguni sapiselt muhelda, sest on ette teada, et seegi pala kuuluta-takse ülimaks saavutuseks. Säärases suhtumises ei puuduks teatav elula-vastamise esteetiline võlu ja trotsiilu. Need asjad võiksid nii olla, sest muidu olnuks mul raske mõnda kogumiku „Millest mõtleb vana takso-juht” juttu lõpuni lugeda ja „Köstrit” vaadata. Siit muidugi ka küsimus, kas Kivirähk oma EPL-i lugudega vahel teadlikult muhku ei nori.
Teataval määral on tema suhtumine mõistetav. Ta on saa(vuta)nud kõik, mis Eestis on võimalik. Ja kuigi teda on tõlgitud, kuigi ta ühena vä-hestest on ka võõramaises keskkonnas natukegi tunnustust pälvinud, siis loomulikult ta teab, et tõeliseks maailma menukirjanikuks saamine on tänapäeval loteriivõit, väikeses keeles kirjutajale eriti. Sel pole andekusega peaaegu midagi pistmist. Mida siis oma elukesega peale hakata?
Võib ka niisama edasi lasta, konveier töötab, masin on soojas. Nagu Luts. Teha jutukesi ja följetone, ja kui avanss käes, võtta „Vesiveski” koh-vikus järjekordne „nikolai”. Võiks puhata ja tegelda (Kalev Kesküla väl-jendi järgi) elu sumedusega.
On kombeks — ja see on loomulik — rääkida kirjaniku loomekõvera tõusudest ja langustest. Pikemas perspektiivis pole see siiski peamine. Aastakümnete või ülimal juhul sajandi pärast ei ole enam tähtis, kas kir-janik munes oma kuldmuna(d) loometee hakul, et pesa ära soojendada, või ilmus see postuumse järelkaagutusena. Peaasi, et kuldmuna või -munad on olemas. Kui palju on seal kõrval muud, see pakub huvi eeskätt kirjanduskriitikutele ja -loolastele. Nii on tegelikult. Ma tean, et alles ela-vale loojale annab see teadmine vähe tuge, nõuda temalt ausat resignat-siooni ja suure kunstniku väärilist tagasitõmbumist oleks üleinimlik, eriti vanuses, kui romaanikirjaniku akme võiks alles alata.
Kuigi Kivirähk armastab asuda lapse vaatepunktile, jälgib ta ennast paratamatult ka kõrvalt. Seepärast ei suuda ta ilmselt asjadel lihtsalt minna lasta. Oletan, et ta seisab mitte just eluisu ära võtvate, kuid siiski mõtlikuks tegevate valikute ees. Seda võib nimetada kriisiks, kuna kriis saab esineda tollel, kel enne seda on olnud kõrgaeg ja saavutusi. (Keskpä-rasusel ei tohiks mingit kriisi olla, või kui on, siis on see keskpärane kriis.)
Kui ma Kivirähkile midagi soovitada oskaksin, siis jätkata kunstnike ja inimestega „maailma otsas”. Ja satiir las jääda ajakirjandusse igapäevaste asjade kallal torklemiseks. Mitte et ma naljategemist vähimalgi määral tauniksin, aga ülemeelik villase viskamine kuulub siiski ealiste iseärasuste hulka.

Kokkuvõte

Igapäevarutiinis on kerge ühe või teise tegelase mõnda külge kritiseerides tervik silmist lasta. Andrus Kivirähki puhul on tegemist üsna erandliku nähtusega meie kultuuris. Ainult kaks kõrvalist tähist. Pole just palju neid, kelle looming on tunginud ellu kõige otsesemalt, s.t brändide maailma. Kivirähk on siin kõige võimsam: Lottemaa, kihisev jook ja kindlasti veel midagi. (Et kirjanike majas asunud raamatupood kandis mõnda aega nime „Felix & Fabian”, ei küüni ligilähedalegi!)
Teiseks on Kivirähk vist ainus elav eesti kirjanik, kelle teoste najal on loodud kaks ooperit!
Aastatega muutub põhiliseks, kas mingi asi sind veel erutab või ei viitsi enam reageerida. Kas kolleegi raamatu ilmumisfakt ajendab — ei, mitte juba öösel järjekorda asuma, vaid mõtlema, kuidas seda natuke odava-malt ka endale hankida. See on ülim, mida tänapäeval ühel loovisikul tei-selt oodata.
Aastatega avastad, kui erinevad on siiski kolleegid, kellega oled end ar-vanud ühte veregruppi kuuluvat. Seepärast tuleb olla tänulik ja õnnelik, et ka siis, kui mõned asjad ära langevad, jääb järele piisavalt palju, mis siiralt meeldib.
Nagu paljudel, on ka mul oma Kivirähk. Seal on Erika Tetzky ja Oskar Kallise kunstnikemaailm, seal on rehepapi oimetuks tegev vanarahva huumor, seal on „Maailma otsas”, kus elavad need, kes on „tasased maa peal”. Ja äärepealt oleksin unustanud! Kuigi elus endas on nalja nabani, on see sageli must või mõnd hoopis koledat värvi, pärishuumoriga pole aga lood kiita. Seetõttu, kui tahan naerda saada, siis lähen välja kindla peale — otsin võrguavarustest üles „Vremja”! Kuigi Andruse osa on sel-les Mart Juure, Dan Põldroosi ja Jan Uuspõllu kõrval formaalselt ainult veerand, on sedagi rohkem kui mõnel teisel neljal naljamehel kokku.
Viimastel aastatel olen Andrus Kivirähki kohanud koerakesega. Alati, kui mulle tuleb vastu keegi koeraga, vaatan esiteks loomale otsa ja küsin temalt endamisi: noh, kelle sa mulle näha tõid, inimese või ufo? Kivirähk on üsna samasugune nagu paarkümmend aastat tagasi Draamateatri vastas. Tõsi, siis oli ta näost veidi heledam ja natuke saledam nagu kõik noored kirjanikud. Aga pole kahtlust, et põhiline on sama. Ta on inime-seks jäänud. Olen seda formuleeringut kasutanud viimasel ajal ka mõne teise kirjaniku juubeliloos. Aga nii ongi, ainult inimestega tahakski tege-mist teha.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood