Kirjanik loeb. Ave Taavet

Foto: Elisa Johanna Liiv

Ajal, mil tegelikkus nõuab häälekamalt tähelepanu kui kunagi varem, võib ilukirjanduse lugemine näida iganenud praktikana. Tegelikkus on fantastilisem ja muljeterohkem kui mis tahes kirjaniku fantaasia. Tunnen, et meediast tulev uudisvoog ei sea kahtluse alla mitte ainult minu rolli innuka lugejana, vaid ka kirjanikuna. Kunsti loomine võib näida seina lupjamisena hetkel, mil katus juba leekides kokku variseb. Ometi on ilukirjanduslike tekstide lugemisel – ja kirjutamisel – tänapäeva maailmas, vaimse kriisi ja humanismi devalveerumise ajastul, täita olulisem roll kui iial varem. Kirjandus pole „lihtsalt eskapism”, vaid omamoodi pommivarjend, mis aitab meil keerulisi aegu üle elada.

„Paradiis – see on aja puudumine. Kui aeg peatub, ei tule rohkem mingeid sündmusi. Jäävad mittesündmused. Männid, näe, jäävad, alt pruunid, muhklikud, ülevalt siledad ja vaigused. Tikker ka ei kao aiast. .. kõik see, mida ei muuda valitsuste vahetamine ja impeeriumide langemine,” kirjutab Kiievis sündinud vene kirjanik Jevgeni Vodolazkin teoses „Aviaator”. Romaani peategelane Innokenti Platonov külmutatakse stalinistlikus vangilaagris ning sulatatakse edukalt taas üles 1999. aastal tundmatuseni muutunud maailmas. Aastal, mil Venemaal algas Putini valitsusaeg. „Aviaator” uurib inimese identiteedi suhet mäluga ning Suure ja Väikese ajaloo suhet mälestustes. Platonovi päevik, kuhu ilmuvad mälestuskatked tsaariaegsest idüllist klaasverandaga suvilas, varase Nõukogude Venemaa vangilaagri kannatustest ning lagunenud impeeriumil tärkava varakapitalismi kummalisest inimtõust, on üks kaunemaid kirjanduslikke kujutisi mälu toimimisest ses heitlikus maailmas. Pöördeliste ajalooliste sündmuste keskel klammerdub inimese tähelepanu jonnakalt argielu külge. Kõige püsivamad, kõige kallimad mälestuskillud peituvad elu pisiasjades ja mittesündmustes.

Vodolazkin puudutab ka digitaalse ja kirjandusliku maailma erinevusi. Oli ju millenniumivahetus, mil Platonov oma härmatanud silmad avas, aeg, kus aina jõulisemalt hakkas pead tõstma internet. „Sellesse [internetti] sukeldumine ei ole ohutu: väga hästi võib juhtuda, et selles basseinis ei ole vett. Elu, reaalsus inimhinge tasandil, seal on kõige halva ja hea juured. Kõik otsustatakse hinge puudutamisega.” Need paar rida võtavad hästi kokku, miks tänapäeval on endiselt oluline, et toidaksime oma kujutlusvõimet ka millegi muuga peale õõvauudiste. Raamatutes ei tule „uut infot peale”. Seal ei ole interaktiivseid linke ega spondeeritud reklaame – nad nõuavad meie jagamatut tähelepanu ja info töötlemise aeglust. Ehkki võib muidugi ka siit-sealt lehitseda, n-ö diagonaalis lugeda või mitut teost läbisegi nautida, kontrollib inimene siiski seda, kuidas ta infohulgaga ümber käib, mitte vastupidi. Paberraamatutest pärinevaid teadmisi ja mõttekilde ei saa lihtsalt kopeerida ja kleepida, neid tuleb lugeda, meelde jätta, ümber jutustada või kirjutada. Kirjandus vajab inimest oma peremeesorganismiks.

Vene kirjandus on suureks kirjutanud ka väikese inimese tegelaskuju – pisikese anuma, millesse mahub mõõtmatu kannatus. Enamasti vaadeldakse neid kaastunde ja sooja huumori võtmes. Suured kirjanikud on alati nõrgema poolel. Ei ole erand ka tänapäeva vene kirjanduse üks säravamaid naiskirjanikke Tatjana Tolstaja, kelle jutukogumik „Taevane leek” on eesti keeldegi tõlgitud. Vanad naised, lootusetud unistajad ja ühiskonna heidikud on tegelaste galerii, kelle keskel Tolstaja jalutab, kirjeldades nende läbielamisi sageli muinasjutulises ja fantastilises võtmes, vahel aga lihtsalt trööstitu otsekohesusega. Paar rida sellest, kuidas veetis ühe öö oma maises elus lootuste lõppjaama jõudnud Peters: „Ta sidus hoolikalt salli kaela, et mitte mandleid ära külmetada, kõmpis koju, ja leidnud kobades sussid, läks akna juurde, kust kavatses välja hüpata, ning sikutas aknatiibu. Aken oli talveks hästi kinni kleebitud, ta ise kleepis, ja kahju hakkas oma tööst. Siis keeras ta praeahjus gaasi lahti, pani pea külma leivapuruga kaetud ahjuplaadile ja lamas natuke aega. [—] Pärastpoole tuli Petersile meelde, et gaasi pole juba hommikust saati, et gaasijuhtmes on avarii, ta sattus pöörasesse raevu, valis värisevate näppudega dispetšeri numbri, karjus jubedalt ja seosetult, et kommunaalteeninduses on korralagedus, istus vanaisa tugitooli ja istus seal hommikuni.” Tolstaja raamatus helisevad Ida-Euroopa karmid elurütmid, kuid fooniks on siiski usk inimliku alge võitu argimaailma kannatuste üle.[1]

Lugemine ei ole mulle niivõrd tegevus kui olemisviis. Teose kujutluspildid saavad hetkeks minu kujutluspiltideks. Teksti meeleseisundid ja tonaalsus osaks minu siseilmast. Olen alati pidanud kirjutajatest, kes suudavad tabatud hetkele katedraali mõõtmed anda. Suurim neist, kes argihetkedest kalliskive sõelub, on tšehhi kirjanik Bohumil Hrabal. „Hrabali aeg on aeg „olla teel”, ilma et sihi teadvustamine oleks oluline. See ei ole horisontaalne liikumine kuskilt kusagile, vaid vertikaalne liikumine, pidevalt korduv sööst ajalisest nullsituatsioonist hetke särama löönud intensiivsusesse,” kirjutab tõlkija Küllike Tohver 2020. aastal ilmunud jutustuse „Liiga vali üksindus” järelsõnas. Taolisi vertikaalsusesse sööstvaid hetki on mul vahel endagi elus rõõm kogeda ning ikka ilmuvad nad sama ootamatult kui metsloomad läbitungimatus tihnikus. Harva oskan peale hetkelise rõõmuelamuse ning elaja silmadesse põrnitsemise nendega midagi arukat peale hakata. Hrabal aga, näe, püüab nad kinni ja köidab raamatusse ning seal saavad need osakeseks igavikust.

Kirjanik, kes majutas oma Praha-lähedases suvilas ebamäärast arvu metsikuid kasse, loovutades ajapikku suurema osa eluruumist täielikult kaslastele ning kes väidetavalt suri, püüdes haiglaaknast tuvisid toita, leiab mõistmise märke sageli just loomades. Jutustuses „Liiga vali üksindus” näeb keldris vanapaberipressi taga töötav vanamees hiire silmades Kanti moraaliseaduse peegeldust, romaanis „Ma teenindasin Inglise kuningat” (eesti keeles 2013) vaadeldakse aga taevast hobuse silmade läbi: „Kõndisin hobuse üles-alla kõikuva pea kõrval, see oli üks neist hobustest, keda kasutatakse kaevandustes, mulle näis, et hobune pidi olema elanud kusagil maa all, sest tal olid nii ilusad silmad, nagu olin näinud katlakütjatel ja inimestel, kes on sunnitud päevasel ajal töötama elektrivalguses või silmitsema piirituslampi ja siis kaevandusest päikesevalgusesse tõusma, või kes oma katelde juurest korraks välja jooksevad, et taevalaotust imetleda, sest nende silmadele paistis igasugune taevas kaunis.” Hrabali hobuse silmade taevas on ju sama, mida nägi Borodino lahinguväljal vürst Andrei, kuid Tolstoi taevaga võrreldes lõpmatult kodusem ja lähem.

Samamoodi argine ja empaatiline on eksistentsiaalne naivist Peeter Sauter. Erinevalt Hrabalist ei poleeri ta liigselt argihetkede merekivikesi, vaid pistab lepliku naeratusega kõik taskusse, mis saatusel on pakkuda. Inimliku seisundi leebe, hinnanguvaba vaatlemine ning ladna jutuvestmisviis teevad temast mõnusa kaaslase aegadel, mil poolte valimine ja seisukohtade kuulutamine näivad olevat igaühe moraalne kohustus. Prantsuse kirjaniku Georges Pereci laadi elu inventari pakub Sauter välja oma läbimurdeteoses „Indigo”: „Elus on sellised asjad:/ niisama olemine/ tegutsemine/ magamine/ veel:/ kunst/ töö/ sõbrad/ maailm/ pidu/ sellised asjad on veel elus:/ kodu, raamatud, plaadid, söögid (mitte nii tähtis), teiste perekonnad ja kodud, viin, ja siia tuleks veel igasugu asju.” Kui need ei ole elu püsiväärtused, siis mis üldse?

Sauteri mõttekaaslane ingliskeelses maailmas on muidugi Charles Bukowski. Samavõrd terane ja muhe lontrus, kel oli suur nõrkus naiste ja napsi vastu. Ometi pakub see äraspidine askees talle lepitust maailmaga ja oskust olemasolevaga rahul olla. „.. jumalad on mu vastu väga kenad olnud, mind on elus hoitud ja ma olen isegi veel tegija, teen märkmeid, uurin elu, tajun, kui kenad need kenad inimesed mu vastu on, tunnen, kuidas mingi ime mu kätt pidi üles jookseb nagu mingi hull hiireke. Siuke elu on mulle kingitud, kui ma olen nelikümmend kaheksa, ja kuigi tulevik on tume, on tänane päev imeline nagu unistus.” (Jutukogust „Tavalised ogarused”, 2005, Sauteri tõlkes.) Ennekõike tasub aga Sauterilt ja Bukowskilt õppida head, süümepiinadest vaba ja loovat molutamist, mille hulka, otse loomulikult, saab arvata ka lugemisele kulutatud tunnid.

Tänapäeva neoliberaalse kapitalismi tootlikkusele suunatud maailmas meenutab lugemine meile, et aeg ei ole raha. Aeg on kogemus. Aistingud, kujutlused ja igaühe kordumatu siseelu. Lugemine on ilmselt kõige antikapitalistlikum ja demokraatlikum kunstivorm. Iseendale varastatud enesehoole aeg, mis on süsteemist vaba, kuid ometi ühenduses aegade- ja riikideülese lugevate ja kirju­tavate inimeste kogukonnaga. Raamatud, mis on laenatud raamatukogudest või sõpradelt, ringlevad või ootavad oma aega kodustes raamatukogudes, on kõigile kättesaadavad. Lugemine ei pea olema kaubastatud tegevus. Teoseid jagades ja laenutades, neist sõpradega rääkides kasvab ühisus, mille eeltingimuseks ei ole piletihind või istekoht ning millel on mitmete muude kunsti­vormidega võrreldes ka üsna väike keskkonnajälg.

Ja lõpuks – raamatud on lihtsalt ilusad. Neil on tähed, seljad, lehed, nimi, oma kordumatu lõhn ja lehe pööramise heli, mis oleneb väljaande aastast ja paberitüübist. Nende lõhn räägib raamatut ümbritsenud ruumist (on ta saanud päikest? kogunud endasse niiskust? on teda purenud hiired?), omaniku eluviisidest (mu vanaisa raamatud lõhnavad siiani raskest piibutubakast) ja perekondlikest mälestustest (oma esimesed joonistused ja kirjutatud sõnad jäädvustasin pahatihti just lasteraamatutesse). Nad on peaaegu nagu elusolendid, kes vajavad meie hoolt ja seltsi. Ning pakuvad rasketel aegadel lohutust ja turvatunnet.

Kui ärevus on (enamasti põhjendamatu) hirm juhtuma hakkava pärast, siis ärksus on kindlustunde leidmine olemasolevas. Mulle tundub, et lugemine on just taoline ärksuspraktika, mis ankurdab inimese tähelepanu ning sunnib hetkes olema. Nii lugeja kui tegelasena. Laske keelel sulada Prousti kurikuulsal madeleine’i küpsisel või istuge koos Tšehhoviga härmas kristallpitsidega kaetud einelaua taga! Ilukirjanduse lugeja on kui uudishimulik kärbes, kes vaatab maailma läbi kirjanduse liitsilma – iga teos, iga autor peegeldamas üht kordumatut maastikku. Just see vaatenurkade paljus on miski, mida isegi suurima meediaväljaande arvamusliidrite paremik pakkuda ei suuda.

On enam kui mõistetav, et paljudel ei ole viimastel kuudel olnud aega, jaksu või keskendumisvõimet, et midagi muud peale meedia lugeda. Katkematus uudisvoos pakub kirjandus kindlat kallast, millele viivuks astuda ja meenutada, et kõige selle kaootilise ja kontrollimatu keskel õitseb meist igaühes inimliku kogemuse kordumatu ja habras õis.

^[1]  Iga päevaga, mil sõda Ukrainas kestab, tunnen, kuidas politiseerub ka lugeja pilk. Pillava keelekasutuse ja fantastilise maailmaloome poolest võiks Tolstaja paigutada Bulgakovi ja Gogoli kaaskonda. Kirjanikuna on tema suhe oma tegelastesse humanistlik. Teisalt ei saa küsimata jätta, kuidas mõjutavad tegelased lugejat? Äsja „Vikerkaares” (nr 4–5) ilmunud Maarja Kangro „Ukraina päevik” osutab nn väikese inimese poliitilisele tähtsusele just agentsuse puudumise kaudu. Olgu ta siis aristokraatia, bürokraatia või kaasaja poliitikute meelevallas, rõhutab selline traditsioon tahtevabaduse puudumist, alistumist ja kodanikuühiskonna loomise võimatust.