Kirjanik loeb. Jan Kaus

Raamat on raam, mille sisse maalib lugeja pilk pildi. Lugeja muidugi teab, et mingi pilt on juba raami sees olemas, aga see on olemas umbes nagu loto­piletit kattev kiht, mille pilk maha nühib, et avastada sealt alt see kombinatsioon, milles mängivad kaasa lugeja ootused, (eel)arvamused ja varem loetu. Nõnda ei tegele pilk ainult pildi avastamisega, vaid ka loomisega. Kui jätkata lotopileti metafooriga, siis kihi nühkimine muudab seda, mis on kihi all peidus olnud.

Seesama pinge kehtib muidugi kõige kohta, mida vaadatakse. Iga vaatamine on juba eos mõistmine, mis kadreerib, keskendab – küsimus on sageli selles, mis jääb fookusse, mis fookusest välja. Seetõttu on igas mõistmises peidus valesti mõistmine, millest tuleneb mõistmise lõpetamatus, selle jätkuvus. Ega Ingmar Bergman asjata öelnud, et kontakt reaalsusega on anne, mis on antud vähestele. Ja tõenäoliselt neilegi pole seda antud iga olukorra tarbeks. See muidugi ei tähenda automaatset kriitikat kujutlusvõime, elava fantaasia suhtes. Bergman juhib lihtsalt omal moel tähelepanu idealismi ja realismi paratamatule ja püsivale vastandusele. Kui palju loob teadvus keskkonda ja kui palju keskkond teadvust? Muna ja kana küsimus. Kuigi muna (teadvus) asub usutavasti ikkagi kana (keskkonna) sees.

Mil moel, mil määral suudab teadvus tungida reaalsuse olemuseni? Füüsik Kaido Reivelt seletas seda mulle kunagi vaimukalt Metsaülikoolis. Oli lõunapaus, kõik einestasid ning meie Reiveltiga rääkisime elementaarosakeste mõõtmise keerukusest, sellest, et mõõtja püüab tabada küll mõõdetava olemust, ent mõõtmisaktiga sekkub ta mõõdetava reaalsusse ja muudab seda. Kujuta ette, ütles Reivelt, et siia ruumi siseneb „Kroonika” fotograaf. Me kõik, nii sina kui mina, muudaksime enda olekut, tõmbaksime käega üle juuste, kohendaksime rühti ja nii edasi. Fotograaf püüab tabada autentset keskkonda, aga oma juuresolekuga on ta seda autentsust juba muutnud.

Mõtlesin Reivelti kuulates, et kvantfüüsikutel on põhimõtteliselt samad probleemid mis dokumentalistidel ja antropoloogidel. Või ükskõik kellel, kes tahab midagi uurida ja peab tegelema eksliku eeldusega, et asub uuritavast väljas­pool, et suhe uuritavaga polegi justkui uuritava osa.

Kaido Reivelt on üks neist, kelle isiklik mõju on suunanud mu üha rohkem lugema teaduskirjandust. Muidugi populaarteaduslikke käsitlusi, kuna erialakeel jääb mulle kättesaamatuks. Üks põhjusi, miks mulle meeldib teoreetiline füüsika – mis siis, et mul puuduvad igasugused eeldused seda adekvaatselt mõista –, on katsetes jõuda üha laiemaks paisuva reaalsuse tuumani, ulatuda meie empiirilisest maailmast välja, vaadelda kõiksuse neid piirkondi või kihte, mis ei puuduta vahetult vaatleja igapäevast elu. Ühelt poolt võib öelda, et füüsikud tegelevad ennekõike reaalsuse eri tasanditest pärit andmetega, ent kuna nemadki ei pääse andmete tõlgendamisest, kaasneb sellega ka loomingulisus. Nõnda pole teoreetiline füüsika mitte ainult asendanud mingil määral metafüüsika positsioone, vaid tundub mulle vägagi loomingulise valdkonnana, kusjuures mingist rakursist vaadatuna palju loomingulisemana kui ükskõik milline kaunite kunstide väljendusvorm. Keskendun kõigepealt keelele, sest füüsikud soovivad matemaatikas kergesti väljendatavaid teooriaid või andmeid tõlkida igapäevasesse keelde. Sel juhul tuleb kasutada ka igapäevase keele kirjanduslikke kihte, nagu näiteks metafoore.

Võtame kas või mõiste „must auk”. See kõlab väga ilusalt, poeetiliseltki – kuigi suur osa auke võivad paista inimsilmale mustad. Mõiste muudab eriti huvitavaks selle ebatäpsus – must auk on tegelikult augu, täpsemalt iga­suguse augulikkuse absoluutne vastand, täielik mitteauk. Ent teatud mõttes võib pidada „musta auku” jällegi täpseks, kuna väljend tähistab aegruumi piirkonda, mille osas pole suurt/täit selgust. Must auk on aegruumi piirkond, mille asjus valitseb meie teadmistes must auk. (Nojah, eks siia tuleb lisada „niivõrd-kuivõrd” ning „veel”.) Ja teadmatuse tõttu pole musta augu külgetõmme ainult füüsiline.

Kui tuletada veel meelde, et universum koosneb peamiselt varjatud ainest ja varjatud energiast, siis võib üldistada, et füüsikute jaoks pole ebatavaline uurida aegruumi selgusetust, püüda kaudsete andmete kaudu selgusetust selgi­tada. Seda laiemale publikule vahendades kasutavad füüsikud sageli vägagi poeetilist keelt. Toon ühe näite raamatust, mis kuulub minu viimase viie aasta kõige olulisemate lugemiselamuste hulka. Lõigu olen tõlkinud ise (teadlikuna võimalikest ebatäpsustest):

„Musta augu keskmest on tavaks rääkida nii, nagu oleks tegu asukohaga ruumis. Aga seda see pole. Tegu on momendiga ajas. Kui ületada musta augu sündmuste horisont, vahetavad aeg ja ruum (radiaalsuund) omavahel kohad. Kui sa kukud näiteks musta auku, esindab su radiaalne liikumine edasiliikumist läbi aja. Seega tõmmatakse sind musta augu keskme poole samal moel, nagu sind tõmmatakse ajas järgmisse momenti. Musta augu kese on selles mõttes suguluses aja viimase momendiga.”

Tsitaat pärineb ameerika füüsiku Brian Greene’i teosest „The Hidden Reality” („Varjatud reaalsus”). Olen lõigu kõrvale teinud hariliku pliiatsiga ingliskeelse märke „WTF?”. Olgu, võimalik, et siin öeldakse seda, et nii nagu me ei saa viia tavakogemuses oma kehasid minevikku, s.t meie liikumine ajas on ühesuunaline, tänasest homsesse, ent mitte tänasest eilsesse, nii saab mustas augus liikuda vaid ühes suunas, musta augu keskme poole. Aga on nagu on, antud juhul võiks rõhutada väljendi „aeg ja ruum vahetavad omavahel kohad” poeetilist alatooni. Kogu sellesse juttu on peidetud midagi, mis sobiks hästi ka filosoofilise luuletuse keele- ja meelelaadiga. Kusagil mujal ütleb Greene, et kui tahta musta augu pinnalt minema saada, tuleb liikuda mitte tuleviku, vaid oleviku suunas. Selline sõnastus on ere näide, kuidas paradoksaalse aegruumi tavakeelne kirjeldus kõlab vägagi ebatavaliselt, lausa poeetiliselt ja võib mõjuda tänapäeva lugejale samamoodi, nagu keskaja inimesele võisid kõlada mõne pühaku imeteod.

Olen füüsikutega suheldes aimanud, et teoreetilise füüsika avastatud aegruumi adekvaatseks kirjeldamiseks läheks vaja ühtaegu lihtsat ja praegusest sootuks teistsugust keelt. See aegruum, milles planeet Maa ei tähista isegi liivatera rannal, vaid ühe liivatera sees asuva ranna ühe liivatera üht miljardikku, on täis nähtusi ja seaduspärasusi, mis mõjuvad nagu muinasjutud või põnevusromaanid. Niisuguste lugude kõrval kahvatub igasugune ulme (olmest rääkimata).

Üks põnevusromaan mahub ära paarile leheküljele, leidsin selle seitse-kaheksa aastat tagasi kusagilt lennujaamast, ajakirja „Scientific American” ajale pühendatud erinumbrist. Selles on artikkel aja liikumise ja keha liikumise seostest, mida olen lugenud lugematuid kordi. Loo autor on Ronald C. Lasky, artikkel kannab pealkirja „Time and the Twin Paradox” („Aeg ja kaksikute paradoks”). Artiklis tuuakse aja paradoksaalsusest piltlik näide, jutustatakse lugu kaksikutest, kellest üks reisib kuue valgusaasta kaugusel asuvale tähele ja teine jälgib tema reisi maapinnalt. Ettevõtmisele kulub kakskümmend aastat. Kogu lugu on olemuselt hüpoteetiline – kuigi üldjoontes eksperimentidega kinnitatud –, artikli autor pakub välja muinasjutulisena mõjuva eelduse, mille kohaselt on reisiv kaksik võimeline liikuma tempoga, mis moodustab umbes 60 protsenti valguse kiirusest, samuti on kaksikutel võimalik üksteise kelli näha. Selle käigus selgub – Doppleri efekti ja relatiivsuse mõjul –, et kui reisiv kaksik jõuab oma teekonnalt tagasi, on ta Maale jäänud kaksikust neli aastat noorem. Moodne muinasjutt missugune: empiirilise maailma toimimist painutav kujutluspilt, mis päädib väikse imega, kuigi kirjeldab väidetavalt füüsikalist reaalsust. Teisisõnu, väga lihtsustatult: Lasky räägib loo, mille struktuur on traditsiooniline, aga sisu harjumatu.

Aja paradoksaalsusest on võimalik lugeda ka eesti keeles, mu meelest sobib kõige paremaks sissejuhatuseks sellesse itaalia füüsiku Carlo Rovelli teos „Aja kord”. Rovelli on samuti keeleliselt andekas, ta suudab pakkuda füüsikalisest reaalsusest üldistusi, mis mõjuvad nagu kõige lihvitumad aforismid. Üks Rovelli üldistusi kõlab nii: maailm pole asjade, vaid sündmuste kogum. See tähendab, et teoreetiline füüsika on avastanud maailma(st) varjatud dünaamilisuse, enamgi: maailm polegi muud kui dünaamilisus, liikumine, võnkumine, ristlainetus, pidev millestki millekski saamine. Meiegi inimestena oleme niisama palju interaktsioonid kui objektid, meid on lihtsalt harjutatud pidama meeltega tajutavat staatilisemaks, kui see tegelikult on, ning meeltele tajumatut kas ebatõeliseks või ebatavaliseks, sõltuvalt inimese metafüüsilisest laetusest. Aga püsivus ja voolavus (või see, mida me tajume püsiva ja voolavana) ei pruugi olla vastandlikud seisundid, need võivad olla ka ühe ja sama oleku (või pigem olukorra) väljendused.

Laiapõhjalise ontoloogilise vaate tõttu võibki pidada teoreetilist füüsikat sügavalt loominguliseks valdkonnaks: füüsikas (nagu ka bioloogias) on juba mõnda aega käimas maailma ümberloomine. Seda pole veel laiemalt teadvustatud, ent sellel on potentsiaal panna toime suurem kognitiivne pööre, uutmoodi kontakteerumine reaalsusega. Tõsi, sel juhul leiab niisugune pööre aset mitte ainult aine, vaid ennekõike laine tasandil – see peaks algama meeltes ja mõtetes, meelelaadis ja mõtteviisis.