Kirjanik loeb. Mari-Liis Müürsepp

Autor/allikas: Sven-Sander Paas

Kõik meie peres on alati lugenud. Ema, vanaema, vanaisa, vend. Üks mõnusamaid asju oli enne magamajäämist kuulata, kuidas ema mulle ja vennale ette loeb – selleta võis unest vaid unistada. Menüüs oli klassika: Annie M. G. ­Schmidti „Jip ja Janneke” ja „Viplala”, Astrid Lindgreni „Bullerby lapsed”, „Hulkur Rasmus”, „Röövlitütar Ronja”, Aino Perviku „Kunksmoor” jne. Paar aastat tagasi leidsin vanaema juurest sellesama valge „Jipi ja Jannekese” tellise. Olid vaesekesel kaaned õmblustest lahti, mõni leht kortsus, mõni veidi rebenenud – see raamat on sõna otseses mõttes ribadeks armastatud.

Hakkasime vennaga mõlemad vara lugema. Ema on rääkinud, kuidas lugesin kuueaastaselt lasteaias teistele H. C. Anderseni „Väikest merineitsit” ette – sealjuures mõjunud veidi ootamatult, et kuulajaskonna moodustasid üksnes poisid. Ise ma seda ei mäleta. Küll aga mäletan, kuidas hakkasime (kaks aastat noorema) vennaga raamatukogus käima – veidi pärast seda, kui temagi lugema õppis. Haapsalu raamatukogu oli meie kodust kaugel, sinna kõndis ikka omajagu, ja tagasi tulles olid kotis rasked raamatud. Enamasti sain mina varem valmis, vennal nõudis valimisprotsess rohkem mõttetööd. Seepärast läksin lugemissaali teda ootama. Lugemissaal meenutas pigem küll mõne vanaema hubast tuba kui avarat ja tühja saali, ning sealt hoovas mõnusat vanade raamatute lõhna. Istusin pehmesse punase vaibakesega kaetud kiiktooli, mis oli veidral kombel alati vaba, ning lugesin Miki Hiire ajakirju. Appi. Need Miki Hiired… Meil ei saanud Miki Hiirtest küllalt. Neelasime neid vennaga mägede viisi, mingi hetk oli juba natuke raske leida numbrit, mida lugenud poleks, enamasti läks see siiski korda – ja õnneks leidus ka lugemissaalis rikkalik valik hiirepoisi ja tema sõprade seiklusi. Kui vend oma raamatud viimaks valitud sai, küsisid raamatukogutädid temalt alati, kas nii väike poiss jõuab nii suurt hunnikut ikka tassida ka. Jõudsime küll.

Kui ma põhikoolis käisin (ja noh, varem ja hiljemgi), ei olnud meie perel eriti raha. Kuid ausalt öeldes ei tundnud ma sellest väga puudust, võib-olla suuresti just tänu raamatutele. Ma lihtsalt ei teadnud, et inimesed võivad ka teisiti elada. Alles siis, kui jõukamas peres elav klassiõde mind enda juurde kutsus, sain teada, et on teistsuguseidki kodusid. Kodusid, kus polegi seinakõrguseid ja -laiuseid raamaturiiuleid, vaid kus teler näitab välismaa kanaleid, kus saab PlayStationis mängida „Crash Bandicooti” ja süüa kõrvale pitsat. Vahelduseks oli uue maailma kogemine põnev ja lõpuks sain „Crash Bandicootis” päris osavaks, aga ometi polnud mul kunagi kahju koju minna. Sest tavaliselt oli ikka mõni hea raamat pooleli.

Kui ema meile enam õhtuti ette ei lugenud, lugesime vennaga ise, mõlemad oma asju, ning „Vendade Grimmide muinasjutud” ja Silvia Rannamaa „Kadri” ja „Kasuema” hoidsid mind kaua üleval. Ning kui ema siis ukselävele ilmus ja juba neljandat korda magama minna käskis, sai ta alati vastuseks: „Üks peatükk veel!” Arvan, et oskasin tol ajal paremini, mõjusamalt lugeda kui praegu: minus oli lugeja rahu, võime üleni teose sisse minna, selles elada, sinna kaduda. Nüüd täiskasvanuna tunnen vahel, et see oskus hakkab kaduma. Pea on tihti laiali, elamise probleemidega ametis, raske on korralikult keskenduda. Paar aastat tagasi lugesin Nicholas Carri raamatut „Triiv madalikule: mida internet meie ajuga teeb”, mis näitab tänapäevase internetitarbimise saatuslikku mõju inimeste keskendumis­võimele. Tuleb välja, et need, kes pikki seotud tekste ei loe (ja selle asemel internetist paariminutilisi videoid ammutavad), võivad end lõpuks leida väga nigelast olukorrast. Nende aju hakkab end ise ümber program­meerima, mitte seotud teksti, vaid just nende pisikeste dopamiini­paukude järgi – kuni ühel hetkel ei olegi enam võimalik lugeda. Aju on juba teistmoodi harjunud ega saa aru, mida sa temast ometi tahad, kui tantsivate TikToki tütrekeste asemel talle ühtäkki hoopis Piret Jaaksi „Taeva tütred” ette söödad.

Gümnaasium jääb mulle meelde ajana, mil hakkasin lugemist kohe tõeliselt nautima. Just siis leidsin raamatute psühholoogilise, tuge pakkuva funktsiooni, mida olen sealtmaalt alates kirjanduse juures kõige rohkem väärtustanud. Hermann Hesse „Stepihunt” rääkis kellestki, keda väga hästi tundsin, Jerry ­Spinelli „Tähetüdruku” ja J. D. Salingeri raamatu „Kuristik rukkis” peategelaste juures imetlesin nende eeskuju pakkuvat julgust olla eriline ning Erich Maria Remarque’i „Läänerindel muutuseta” oli sama efektselt jõuline kui minu tolleaegne lemmik­bänd System of a Down. Franz Kafka „Protsess” pakkus samuti õlatunnet, adusin, et kirjanik on ühiskonnas toimimise paine ja võimatuse kuidagi nii hästi ära tabanud. Josef K. oli oma maailmas nii neetult üksi, aga mina tänu temale vähem. Minu lemmikteos oli aga pikka aega Ernest Hemingway „Vanamees ja meri” – ühtlasi ainus raamat, mis on mu nutma ajanud.

Tänu kirjandustundidele jõudsin ka luuleni. Kui seni oli mind toetanud ja inspireerinud proosa, siis Charles B-d (Bukowski ja Baudelaire) avasid ukse luule­maailma, kus ootasid ees ka Doris Kareva, Heiti Talvik, Eda Ahi, Triin Tasuja, fs, Jüri Üdi, Wimberg, Contra, Jürgen Rooste ning paljud teised, lisaks muidugi Toe Tagi ja Eminemi laulusõnad. Nende autorite mõju oli sedavõrd tugev, et varsti hakkasin ka ise luulet kirjutama, kuigi enne olin kirja pannud üksnes jutukesi. Muide, seoses selle nimekirjaga: ma pole kunagi eriti mõistnud, miks ei taheta oma eeskujusid või mõjutajaid otse nimetada. Enamasti öeldakse, et kardetakse kedagi unustada ja et siis on pärast tema ees piinlik. Aga see teeb nii hea tunde, kui keegi avalikult ütleb, et talle meeldib sinu looming – kuidas sa muidu peaksid teadma, et see kellelegi korda läheb? Vahel on nii väga vaja seda kuulda või näha, vahel on enesetunne kehv, oled vaimselt halvas seisus ja siis võib kübeke kiitust palju head teha. Minu jaoks kaalub vist võimalus kellelegi seda toetavat hetke pakkuda solvamise hirmu üle. Ja kui kogu aeg oma lemmikautoreid salajas hoida, siis jõuame lõpuks selleni, et keegi ei julge enam kedagi nimeliselt tunnustada, mis on ju ka halb. Igatahes, kui keegi nüüd nimekirjast välja jäi (või jääb tulevastest) ja see teda häirima hakkab, siis kirjutagu mulle ja pärigu aru.

Ülikoolis sattus lauale palju tarka lugemisvara – teoseid, mida ise poleks osanud validagi. Keeleteadus, filosoofia, ajalugu, sotsioloogia, ajakirjandus, psühho­loogia… Psühholoogiat lugesin veel ise ülikooliväliselt juurde, Carl Gustav Jungi „Nelja arhetüüpi” kohe mitu korda, sest see oli nii keeruline ja esimesest lugemisest ei piisanud. Tänu Mart Velskrile (ja tema kirjandusteaduse loengule) jõudis minu kirjanduslikku psüühesse ka varalahkunud luuletaja Jim Ollinovski, kelle „Aeroplaan esimesest pilgust” on minu öökapiraamat siiani.

Peale aju tervise hoidmise on lugemisel teisigi eesmärke. Vahel võib selleks olla ka loetust arvustuse kirjutamine. Tihti on arvustatav teos midagi niisugust, mille lugemisele olen ka ise mõelnud, teinekord jälle midagi võõrast ja ootamatut. Aga kui tore on postkastist kriitikatoimetaja kirja avastada! Iseäranis innustavalt mõjub see hetkedel, kui parajasti endas kahtled, oled näiteks veidi kade mõne saavutusega hakkama saanud sõbra peale, või tunned lihtsalt, et kõik kirjutavad sinust alati paremini. Tulvil rõõmu vastselgunud asjaolust, et kedagi siiski huvitab see, mida mõtled ja kirjutad, et sinu arvamus loeb, sina kui kirjanik loed, asudki lugema. Mis siis, et pisut kohustuslikumas korras kui tavaliselt.

Muidugi peab alati ette võtma sõprade kirjutatud teosed. Seega võib lugemise eesmärk olla ka suhete hoidmine. Kui sõber on äsja mõne raamatu avaldanud ja sulle järgmisel kohtumisel särasilmselt otsa vaatama jääb, võid ju ühe korra öelda, et „kuule, sorri, veel pole jõudnud”. Aga kui see juhtub ka teine, kolmas ja neljas kord, võib asi kurjaks minna. Ja kui peaksid veel Goodreadsis mõne sõbra või tuttava raamatule vähem kui neli tähekest panema! Üks mu sõber ütles targalt, et tema ei hindagi enam Goodreadsis tuttavate raamatuid, põhimõtte pärast. Et seda ei saagi kuidagi neutraalselt, objektiivselt ja ausalt teha, mistõttu sõbrale pandud hinne on mõttetu. Tal on õigus. Ja tegelikult tahaksin ise sama põhimõtte järgi toimida – ainult et siiani olen iga viimast kui loetud raamatut kohusetundlikult hinnanud. Ja kui ma nüüd äkki esimest korda mõne sõbra raama­tule hinnet ei pane, vaid selle üksnes loetuks märgin, tekib kohe küsimus: ei meeldinud?

Goodreads tekitab vahel pingeid, aga teisalt pakub ka vajalikku lisamotivatsiooni, sest seal saab endale lugemisväljakutseid seada. Üle-eelmisel aastal tegin natuke sohki, mul oli vist eesmärgiks pandud 50 raamatut, paraku olin detsembri lõpuks lugenud ainult 43. Tean-tean, äärmiselt nõrk sooritus. Aga – simsalabim! –, muutsin väljakutse ära, toksisin 50 asemel lahtrisse 45, lugesin veel kaks väikest luulekogu ühe päevaga läbi – ja olemas. 2023. aasta eesmärki ma ka ei täitnud, aga see oli üldse nii halb aasta, et läbikukkunud lugemisväljakutse oli kui kuivetanud kirss hapuks läinud tordil, kaunistas ülejäänud kannatusi kuidagi sümboolselt, valu kaunis poeesia.

Kirjandusinimesena imetlen väga nii-öelda skeeneväliseid paljulugejaid. Üks mu tuttav töötab haiglas õena ja on (Goodreadsi järgi) mitmel aastal järjest lugenud üle saja raamatu, kusjuures ta ei loe mingeid õhukesi luulevihikuid nagu mina, vaid ikka korralikke 300+ lk teoseid. Üks mu teine tuttav töötab hoopis IT valdkonnas ja alati, kui teda näen, on tal suur raamatupakk kaenlas – on jälle ReaDis või mõnes muus raamatupoes käinud varusid täiendamas. Ülilahe. Niisugused inimesed panevad vahel mõtlema, et huvitav, kas ma ise loeksin praegu­ses vanuses nii palju, kui samal ajal kirjutamisega ei tegeleks. Mina ju natuke ka nagu pean lugema, sest põhimõtteliselt on kogu mu elu seotud kirjandusega. Aga nemad ei pea. Seepärast on eriti lahe, et nad vabatahtlikult nii palju loevad. Kuidagi nagu suurendab usku inimkonda.

Kui lugeja on ühtlasi kirjanik, loeb ta tihti inspiratsiooni saamiseks – olgugi et enamasti mitte teadvustatult ja sihipäraselt: „Nii, nüüd panen lambikesega kaevurikiivri pähe ja hakkan siit raamatust inspiratsiooni kaevama!” Mind aitab kõige rohkem, kui loen võimalikult palju erinevaid tekste. Miki Hiiri, füüsikaõpikuid, mangasid, krimkasid, Malluka blogi (kui see veel tasuline polnud), Imelist Teadust, haikusid, koomikseid, Margus Vaheri sebimisnõuandeid ja koeraentsüklopeediaid. Ega kunagi ju tea, kustkohast inspiratsioon võib tulla, ja parafraseerides üht sõpra: ühesuguste tekstide lugemine on sama hea, kui iga päev McDonald’sis süüa. Muidugi võib sel juhul mõni tähtteos kogu maailma raamatute paljususes lugemata jääda. On veidi piinlik tunnistada, et ma pole kunagi lugenud näiteks Dostojevski „Kuritööd ja karistust” ega Tolkieni „Kääbikut” – võib-olla lugesin nende asemel huviga hoopis esimese kolme raseduskuu kohta, kuigi pole elus päevagi rase olnud. Mitmekesisus! Aga muidugi on ports kirjandust, mida eriti naudin ja mida võin lugeda ka mitmendat-setmendat korda. Näiteks Bernadine Evaristo „Tüdruk, naine, keegi teine” või Kjell Westö „Lang” (mõlemad kriitikatoimetajate soovitatud). Või mõni novellikogu, näiteks Armin Kõomäe „Perifeeria kangelased”, Etgar Kereti „Kissingeri igatsedes” või Jean-Claude Mourlevat’ „Siluett”. Autorid, nagu Elfriede Jelinek. Anaïs Nin. Margit Lõhmus. Katrin Tegova. Riste Lehari. Sveta Grigorjeva. Ave Taavet. Andrus Kasemaa. Siim Sinamäe. Joonas Veelmaa. Jaanus Saar. Tõnis Vilu. Ja paljud teised veel.

Kirjutada on mõnus. Ja lugeda. Praegu siin lugemisest kirjutada on mõnus. Ja kirjutamisest lugeda samuti. Kirjutamiskirjanduses troonivad minu maa­ilmas kaks teost: Stephen Kingi „Kirjutamisest” ja Mason Currey „Daily Rituals”. Esimest teavad ilmselt kõik, aga teine on ka äärmiselt põnev, seal on juttu ­mitmete loovisikute igapäevarituaalidest ja sellest, kuidas nad oma kunsti teevad. Näiteks Patricia Highsmith pidas tigusid, Beethoven luges iga päev oma kohvi jaoks täpse arvu kohviube ja kirjutuslaua jaoks liiga suurt kasvu Thomas Wolfe kirjutas püsti seistes ja külmkapile toetudes. Äge.

Lugemine aitab ka rahuneda. Mul on kombeks teha mitut asja korraga ja hoo pealt, aga lugedes peab keskenduma, olema hetkes, lugemine on meditatsioon. Iga kord püüan saavutada samasugust raamatusse neeldumise tunnet nagu lapse­põlves. Vahel see õnnestub. Üldse on lugemine – nagu ka filmide, lavastuste, näituste või teiste kunstiteoste vaatamine – energeetiline asi. Vale energiaga teos võib tšakrad sassi ajada, mingi sageduse ära segada, seepärast ei loe ma raamatuid, mille energia tundub kuidagi vale. Ja tegelikult ei tahaks väga lugeda ka halbu raamatuid, sest nagu heade raamatute puhul, võib sealtki mõni bakter külge jääda. Vahel tuleb siiski ka halbu teoseid lugeda, et häid veel rohkem hinnata. Ja ikka tahaks ju teada, mis kirjandusmaailmas toimub, mitte ainult koore-, vaid ka settekihis. Pärast halva maitsega raamatut haukan ruttu head peale.

Praegusel, genotsiidide ja suvaliste mõrvamiste ajal tahaksin raamatutest vastust leida küsimusele, kust tuleb kurjus. Kas selle istutavad meisse pasapeadest oligarhid või on kurjus meis kõigis vaikimisi juba olemas, ootamas sobivat hetke, mil natuke… proovida? Philip Zimbardol on raamat „Luciferi efekt” („The Lucifer Effect”), mida olen tahtnud lugeda ülikooliajast saati. Selle teosega on kummaline lugu: me pole siiani kokku saanud. Vahel on see välja laenutatud, vahel unustan, et seda lugeda tahan. Tean enam-vähem, millest Zimbardo seal räägib, aga kas saan ka vastused oma küsimustele, kas tegu on üldse hea raamatuga, pole aimugi.

Kui kellelgi on, laenaks heameelega.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood