Kirjanik loeb. Paul-Eerik Rummo

Foto: Harri Rospu

Huvitav mõtiskleda, kas need, kes on kirjanikud, loevad kuidagi teisiti kui need, kes ei ole kirjanikud. Ehk teistpidi öeldes: kas on olemas mingi eriline lugemisviis, mille harrastajaid vaadeldes julgeks oletada, et tegemist on kirjanikega või siis kellegagi, kellel vähemalt üks määrav eeldus kirjanikuks saada – see, et nad loevad nagu kirjanikud.

Analüütilise filosoofia algelise adeptina kipuks muidugi kõigepealt küsima: kellest-millest me ülepea räägime? Kes on kirjanik? Mida see sõna tähendab, keda tähistab?

(Meenub, et tihti on meenunud Jevgeni Švarts, kes olevat ikka tagasi ajanud, kui teda kirjanikuks nimetati. Ta öelnud, et kirjanik tema meelest tähendab hea inimene, aga tema, ennast tundes, ei pea ausaks endale sellist tiitlit lubada. Samas seoses meenub muide veel üks vene kõnekäänd: stihhi pišut ne horošije parni, stihhi pišut poetõ. Aga jäägu see iseenesest ju erutav haruteema – kellegi loomuomaduste ja moraalse palge seos tema mingi spetsiifilise, näiteks kirjandusliku võimekusega – praegu siin kõrvale. Pealegi tõuseks sellest kohe uus küsimus: mida tähendab hea inimene? Kui absoluutne ja objektiivne kategooria see on jne?)

Jah, aga ikkagi – kas ja kes? Ringi vaadates ja järele mõeldes: kipub vist olema nii, et mõned inimesed on eelsoodumuselt rohkem keelesõltlased kui teised. Nad tajuvad tegelikkust, sh iseennast, spontaanselt läbi keeleprisma. Vahetute meeleliste aistingute vastuvõtt ning oma vaistlike tundmuste teadvustamine langevad või sulavad nende puhul kuidagi automaatselt kokku keelelise refleksiooniga. Abstraktsed mõisted on neile niisama kombatavalt reaalsed nagu füüsiline nähtumuste maailm. Metafoori ja „otseütlemise” vahet kas ei tajuta või siis tajutakse seda, mida „teised” võtavad võrdpildi ja kaudse mõistaandmisena, just nimelt ainutäpse ja adekvaatsena (armulauavein ongi Kristuse ristiveri ja punkt, ei toimu mingit hüpet, mingit transsubstantsiatsiooni). Ja ka ümberpöördult: tavalist otseütlemist, „rääkimist, nagu asjad on”, tajutakse ähmase ja tõde lihtsustavana, sest see ei kasuta keele võimet reaalsuse keerukust täpsemalt tabada.

Kui nüüd säärase tajulaadiga juhtub kaasnema edevus (avaliku tähelepanu vajadus) ja/või missioonitunne (maailmaparanduslik tung oma tõesena tajutavat olemispilti sisendada ka teistele), ja/või kui samas ei küündita, viitsita või julgeta või ei peeta moraalselt õigekski (või ei adutagi sellist võimalust) teha radikaalne samm täismüstilisse, keeletusse universaalsesse samasusse (mille väljenduslikuks vasteks on vaikimine) – siis ongi meil tegemist kirjanikuga. Isikuga, kes fikseerib oma tajuprotsesse ja nende vahetulemusi keeleliste kunsti- või filosoofiateoste kujul, mis muu hulgas teeb nad edasiantavaks ka teistele inimestele. Kes neid siis huvi korral loevad. Kusjuures autoril pole mõistlik, kuigi võib olla ahvatlev, häälestada ennast huviäratavusele ja kommunikatiivsusele, vaid ikka ja ainult tõe tabamisele. Sa tekitad oma teose kui objektiivse fakti, mis sestpeale on olemas sõltumata sellest, kas keegi seda märkab või mis ta sellest arvab või kuidas sina omakorda reageerid sellele, mida arvatakse.

Usun küll, et selline isend, kirjanik niisiis, loeb teiste teoseid teisiti kui muud lugejad. Automaatselt analüütilisemalt. Kriitilisemalt. Vastavalt loetavale (või selle peegeldusele lugeja teadvuses) ja oma iseloomule üleolevamalt, imetlevamalt või kadedamalt. Enamasti mitte lihtsalt ajaviiteks (kui on tõesti aega, mida viita – kujuteldamatu olukord küll –, siis selleks on muid võimalusi). Vastavalt isiklikele eeldustele ja vilumustele tihti keskmisest kiiremini ja samas siiski mingil moel süvenenumalt. Keskendudes nii sellele, kas loetav pakub sulle – just sulle ja just praegu – midagi uut ja isiklikult kordaminevat (see ajend ilmselt langeb kokku kõigi lugejatega), kui ka sellele, kas on tunda autoripoolset tõetabamist, bingo’t (sõltumata sellest, kui palju sulle korda läheb loetava teema).

Üldisemalt rääkides: ei tee paha, kui nn ilukirjandusest ­proportsionaalselt rohkem lugeda nn mõttekirjandust ja oma taipamisvõime piires vähemalt nuusutada teaduste liikumisi, seda nii teadvuse paindlikuna hoidmiseks kui ka rahuldamaks ikka sedasinast erihuvi tegelikkuse ja keele koostöö vastu – huvi, mis, nagu siin postuleeritud sai, on kirjanikku defineeriv tunnus. Ähmaselt ju tajud niikuinii (või oled kuskilt kuulnud ja külge võtnud), et kõiksus on üks ja kõik üksikasjad on isekeskis seotud jne – aga ikka tahad teada ja täiega tajuda sedagi, kuidas nimelt (kuidas nii põhimõttelises kui tehnilises mõttes) ja kui palju sa ikkagi keelt ses tunnetamishimus usaldada saad. See’p see ju ongi, mis lugema ajab, kuigi südamerahuni iial ei vii. Võib küll kujutleda ka kirjanikku, kes suurt midagi ei loe, et see teda ta oma kuutõbise-rajalt kõrvale ei eksitaks. Täitsa mõeldav. Isegi kadestatav.

 

Mida (ja kuidas) ise praegu loen, ja miks just neid raamatuid?

Suurim kamakas juba omajagu päevi (vaheaegadega): Katrin Lauri „Tunnistaja”. Seda ühekorraga alla ei kugista, kuigi tõmme on suur ja tehniliselt tuleks ehk toime, muid asju kõrvale jättes. Hämmastab juba see materjali maht, mis autoril leitud, läbi töötatud, äratuntavalt läbi elatud, kohati pealtnäha juhuslike episoodide konspektiivse esituse juures siiski läbivale kontseptuaalsele teljele allutatud (mis samas pole mitte liialt ühemõtteline). Veenev detailideski, kuigi ju (nagu ajalooliste romaanide puhul ikka, ka siis, kui modelleeritav periood on alles nii hiljutine nagu „Tunnistajas”) iga sõna ei saa parimalgi juhul olla täisdokumentaalne. Tegelaste psühholoogilised portreed oma painavas paratamatuslikkuses joonistuvad ilmekalt ja usutavalt, küllap just tänu sellele, et on esitatud pigem biheivioristlikus kui analüütilises võtmes, suurema urgitsemise ja seletamiseta. Otsekui mingi elutarga läbinägelikkusega. Meenub nõue ajakirjandusele, et faktid ja nende kommentaarid (tõlgendused) hoitagu lahus. Kuid ka faktide esitamise laadi saab võtta kui kommentaari neile. – „Tunnistaja” lisaväärtuseks siinkirjutajale on, et mõnega raamatu ajalooliselt reaalsetest tegelastest (ja lausfiktiivseid ses romaanis vist polegi) on ka ise kunagi kokku puututud, muidugi raamatus hõlmatud ajast aastaid hiljem ja hoopis teistes oludes.

Äsjane kõrvalehüpe sellest oli midagi hoopis väiksemamahulist ja teisetooni­list, mis sobis kenasti õhtuseks rituaalseks kooslugemiseks abikaasaga mõnd eksootilist teed rüübates – Wilde’i „Salomé”. Tudengipõlvest tuttav, nüanssidelt unustatud või toona tabamata jäänud. Pigem nullstiilis „Tunnistaja” ja praegusele pilgule naljakalt maneerne (aga hiilgavalt välja peetud) „Salomé” – otsekui vastandid, aga ponnistamata omavahel haakuvad kui kaks lugu püüdest tuua Jumala tõde maailma masendavusse ja mis sellest ajalikus vaates sai. Mis on kirjanduse ja üldse kunstide roll selliselt nähtud maailmas – see on küsimus, mis päriselt silmapilgukski ei unu. – Veel niipalju, et lootusetust professionaalsest idiotismist tekkis tahtmine järele vaadata, mille poolest konkreetselt Wilde’i prantsus- ja ingliskeelne algupärand teineteisest erinevad (jah, ikka see keele osa kirjanduslikus olemistajus). Aga vaevalt et viitsin.

Just sain läbi Amar Annuse Tammsaare-käsitluse maikuu „Akadeemias”, vaate­nurgalt ootamatu (Anton Hansen kui autist), aga seda intrigeerivama. Ja veidra ajalise kokkulangevusena haakub see kummagi eelnimetatuga. Nimelt on hooti valgusvihku astuv Tammsaare üks omamoodi märgilisi tegelasi „Tunnistaja” külluslikus galeriis, kus tema isikuilminguid esitatakse päris sarnaselt härra Annuse esseega (osalt küllap samade allikate toel). Ja Wilde’iga seonduvalt: eks teadmine Tammsaarest kui „Dorian Gray” maakeelde toojast ole vaatlejaid ennegi õrritanud nägema temas midagi muudki kui tubli talupojatarkusega realistlikku kirjanikku ja ajakriitilist kolumnisti, kellele dekadentline estetismus võõras ja kauge. No ja pealegi valis ta ju piiblitegelaste ilmatust hulgast oma näidendi jaoks välja just Juuditi, naise, kes tegi ühe vägeva mehe kallal sama tembu mis Salomé. Midagi selles on.

N-ö jooksev lugemisvara on pikemat aega olnud seotud Joyce’i „Ulyssese” tõlkimisega; praegu, mil asi põhiliselt enam-vähem seljataga, püüan siiski veel takkajärgigi selle kurikuulsa 14. peatüki (mis koosneb inglise kirjanduse ajalooliste stiilide pastiššidest) paremaks jäljendamiseks tuhnida kõigis vähegi kätte­saadavais näiteis eesti kirjakeele kujunemise teelt. Tõesti-tõesti, suurim tänu keeleloolastele ja digiteerijatele! Muide, kui tahta mingile teosele tõesti tõsiselt pihta saada, siis pole selleks paremat lugemisstrateegiat kui püüd seda tõlkida. Pole close’imat reading’ut kui see.

Aga kevadisel ajal nagu praegu pakub elulist huvi veel üks lektüür, mille juurde nüüd siit arvuti juurest lähengi – lilletaimede ja -seemnete kirjeldused ja kasutamis(kasvatamis)õpetused pottidel ja pakenditel. Hirmus peenes kirjas küll teinekord, aga kuidagi tuleb toime.

1 kommentaar

  1. Üprus Avo ütleb:

    Miskipärast assotsieerub tekst Pierre Bayardi omaga, mis Loomingu kuldvaras ilmus. Oli vist “Kuidas rääkida raamatutest, mida ei ole lugenud.” Elegantsed kukerpallid raamaturiiuleil virgutavad suveunest ärkama.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood