Kirjanik loeb. Rein Raud

Foto: Siim Lõvi/ERR

[Kultuuri] kadumine, mida meie Prahas kogesime
kui katastroofi, šokki, tragöödiat, võetakse Pariisis
vastu kui miski banaalne ja tähtsusetu, vaevalt
märgatav, mittesündmus
.[1]
Milan Kundera

Kui mu käest küsitakse, millega ma (ametialaselt) tegelen, siis harilikult vastan, et loen ja kirjutan. See on tõsi. Muidugi ma teen ka vahet tekstide žanritel ja funktsioonidel, aga kuskil sügavamal suhtun ma romaanidesse, luulesse, filosoofiasse, ajalukku, muudessegi teadustesse ikkagi ühtmoodi. Need on kooslused lausetest paberil, mis räägivad minuga. See teadmine hoiab mind koos ja ühtlasi lahustab. Ma tunnen, kuidas ma läbi oma lugemiskogemuse ulatun üle oma füüsiliste ja maailmaliste piiride, ma tajun, kuidas hakkab elama mu sees see olnu, mis mind minuks teeb, ja kuidas see ühtlasi ulatub läbi minu edasi sinna, kus (võib-olla) keegi teine seda kunagi tulevikus kogeb, kui loeb. Mulle meeldib väga Andy Clarki ja David Chalmersi „laiendatud meele” teooria,[2] mille kohaselt inimese teadvus ei ole suletud tema pealuu sisse, vaid jätkub tema elukeskkonnas, näiteks märkmikes, kuhu ta midagi üles kirjutab, talletab samuti, nagu salvestaks oma mälusse, ja veel edasi tema raamatukogus või kus iganes tema mälu välised ressursid varjul on. Teoreetilisi tekste lugedes teen kogu aeg raamatute äärtele märkusi, mõned mu enda jaoks kõige olulisemad mõtted ongi kirjas ainult seal, nende tekkekohtades, selle lugemiskogemuse kaardistuses, mis mind inspireeris või ärritas. Need on minu jätkumine teisel kujul, nii-öelda.

Hiljuti nägin sotsiaalmeedias üht Mart Kanguri postitust, kus ta vaidles inimestega, kelle jaoks hea raamat on selline, mida ei saa käest panna – Mart ütles seal, et hoopis selline raamat on hea, mille pead iga natukese aja tagant käest panema, et seal kirjutatu üle järele mõelda. Just nii! Ja võib-olla tuleb selleks isegi toolist püsti tõusta, sest mõte ei uita lihtsalt niisama pea sees ringi, vaid sunnib lausa füüsiliselt liikuma, kas või toas edasi-tagasi kõndima. Kui praegu mõtlema hakkan, siis on see mul üsna varasest east peale nii. Ja teinekord äratab see erutus mingeid muidki seoseid ja mälestusi, võtad riiulist mõne raamatu, mis nendega assotsieerub, otsid sealt üles selle koha, mis meelde tuli. Ja siis muidugi selgub, et sul oli valesti meeles, aga sellest pole midagi, sest see, mis seal kirjas, puutub ikkagi asjasse, ehkki teistmoodi, ning et välja selgitada, kuidas täpselt, jäädki lugema hoopis seda teist raamatut, ja võib-olla veel ka kolmandat ja neljandat, kuhu need omakorda juhatavad, ning selle esimese juurde ei pöördugi võib-olla tagasi. Või vähemalt samal päeval mitte. Järgmisel hommikul alustad ikkagi sealt, kus põhivagu eelmisel pooleli jäi.

Hommikud: need on mu parim aeg. Ma ei tea, kas ma olen hommiku­inimene ka sünnipäraselt, aga ma mäletan, kuidas ülikooli ajal harjutasin end ­selliseks süsteemse distsipliiniga. Käisin õppimas ju toonases Leningradis, mis oli psüühiliselt väga survestav mitmes mõttes, kõigepealt muidugi kogu see Vene ühiskonna­korraldus, mis oli jõhker ja alandav oma nõukogude igapäevasuses, aga vaatas vastu ka arhitektuurist, mida üritasin end austama õpetada. Isegi raamatukogud neis XVIII ja XIX sajandi uhketes hoonetes olid üles seatud kui võimu instrumendid: vaata, õppur, sina oled tähtsusetu ja tühine, kui sinust siin üldse keegi saab, siis ainult meie armust. Mida sa, hing, teed, et sellistes oludes alles jääda? Eks ärkad üles varem, enne kui argipäev peale hakkab, paned oma sängi kõrval küünla põlema ja loed, loed, loed. Toona lugesin iga päeva alustuseks mõne luuletuse, mul olid seal kaasas Marie Underi ja Betti Alveri valikkogud, ja loetu viimased read võtsin pärast paratamatu ülestõusmiskellaaja saabumist endaga kaasa, kui end ühiselamust ülikooli viivasse täiskiilutud bussi kuidagi sisse litsusin.

See hommikuharjumus jäi alles ja on mul tänaseni. Õnneks on teised pereliikmed üldiselt olnud pika unega. Ärkan kergesti üles kuskil 5–6 paiku, keedan endale korraliku kannutäie teed ja loen mitu tundi, vahepeal muidugi kõnnin mööda tuba ringi, kuidas siis teisiti. Sel kellaajal loen põhiliselt kas luulet või filosoofiat. Mõned neist hommikustest luulehetkedest on ka tõlgeteks saanud, nagu Nelly Sachs, Paul Celan ja William Carlos Williams – eks ole ju parim viis üht võõrkeelset luuletust lugeda selle äratõlkimine. Mõned teised luuletajad, samuti võõrkeeles loetud, sinna jäävadki. Nooremas eas ei saanud ma näiteks vene luulega hästi kontakti, aga millalgi toimus teatav hüpe, avastasin kõigepealt Marina Tsvetajeva, siis Ossip Mandelštami ja Boriss Pasternaki, nende ilusad pisikesed kogumikud seisavad mul maakodus praeguseni kohe põhilise lugemistugitooli kõrval ja vahel võtan kätte, aga neid ma eesti keelde tõlkida ei ole proovinud.

Ilukirjandus sobib üldiselt paremini õhtusse aega, kui päevased tööd on tehtud, aga vaim veel virge. Isegi siis, kui eriti virge ei ole: mulle meeldib väga lugeda ka kriminulle ja spioonilugusid, eriti reisides, omal ajal neelasin neid meetrite kaupa kõigepealt rongides, siis lennukites ja laevades, kuna nende jaoks ­kõlbab ka seisund, milles meisterlik keelekasutus või nüansseeritud psühholoogia võiks muidu üle pea lennata. Seegi harjumus on jäänud. Tegelikult mulle üldse ei meeldi see „kõrge” ja „madala” kirjanduse vastandamine, pigem võiks teha vahet „heal” ja „halval”, sest mõlemat leidub igas žanris, päris suur hulk on traditsiooniliselt kõrgkirjandusse liigituvaid teoseid, mis on mu meelest küündimatud, samas mõni Raymond Chandleri fraas või Ted Allbeury süžeepööre on nii võimas, et ei lase pikalt lahti.

Võib-olla ma olengi siis see „kultuuriline kõigesööja”, kellest on põlglikult rääkinud hea kolleeg Zygmunt Bauman: keegi, kes võib võrdse naudinguga kuulata ooperit ja heavy metal’it või lugeda Samuel Beckettit ja Terry ­Pratchettit. „Ma olen kõikjal kodus,” võtab Bauman sellise inimese positsiooni kokku, „hoolimata sellest (aga võib-olla ka just selle tõttu), et mul tegelikult kuskil kodu ei ole.”[3] Baumani meelest eeldab vaimne terviklikkus ka enese identifitseerimist ühe kindla kultuuriliste väärtuste gammaga, millest saab siis sinu „kodu”. Ma saan aru, kust see hirm tuleb – sealtsamast, kust Kundera mure suure tähega Kultuuri kadumise pärast, selle järkjärgulise asendumise pärast esteetilise teenuse osutamisega, selle muutumise pärast meelelahutustööstuse tülikaks ja elitistlikuks nišitooteks. Ma jagan seda muret, kultuuri käsitlemine majandusharuna ei too paratamatult kaasa mitte üksnes kultuuri enese soojussurma, vaid halvab ka mitmed muud ühiskonna normaalseks toimimiseks vajalikud protsessid – kas või näiteks inimese võime mõtestada iseend, oma minevikku, kriitiliselt asjade üle järele mõelda paratamatult ja pidevalt muutuvas maailmas. Aga kaevumine „kõrge” kultuuri positsioonidesse mu meelest hoopis kiirendab seda hääbumisprotsessi, sest „kõrget” kultuuri on palju lihtsam tootena pakendada. Ning samal ajal saab selliselt kujundatud „kodust” paratamatult kindlus, mille väravad hoitakse võõraste eest kinni, kuni elu hakkabki uhkest kantsist kaarega mööda kõndima. Theodor Adorno võis kirjutada ühiskonna ja kultuuri keeristest täpselt ja teravalt, aga tema põlastavad killud džässi kohta ei teinud džässile midagi, pigem vähendavad need senini hoopis tema enese tõsiseltvõetavust.

Umbes nii on ju ka erinevate kultuuritraditsioonidega. Keegi, kes suudab suure­päraselt orienteeruda lääne klassikalises muusikas või probleemideta eristada üksteisest XIX/XX sajandi vahetuse kiirelt vahetunud maalikunstikoolkondi, ei pruugi üldse aru saada, mis näiteks Hiina või Jaapani kunstis on suurepärane saavutus, mis aga lääge kitš. Sama käib kirjanduse kohta. Muide, veel vähem kui 150 aastat tagasi ilmunud esimestes ingliskeelsetes jaapani kirjanduse ajalugudes on käsitletu kohta öeldud üsna pahasti – et jaapanlased ei olegi võimelised kirjutama midagi, mis küüniks lääne autorite tasemele. Läks küll ainult mõnikümmend aastat ning jaapani luulest sai oluline inspiratsiooniallikas lääne modernistidele ning ka jaapani proosa, nii klassikaline kui ka uuem, on pärast tõlgete ilmumist oluliselt mõjutanud ka lääne autorite kirjutamisviisi.

Jaapanlastel ongi kõigi Euroopa-väliste kirjanduskultuuride seas olnud mu maailmas juba aastakümneid eriline koht, ehkki ka teised pole mulle võõrad. Vanast klassikast ma ei räägigi, aga ka mitmed XX sajandi suurkujud – Jun’ichirō Tanizaki, Yukio Mishima, Osamu Dazai – on mulle erinevatel põhjustel olulised olnud ning tean ka mitut romaani, mida tegelikult tahaksin kunagi ise eesti keelde tõlkida. Samas paljusid neist nimedest, keda läänes kõrge au sees peetakse, ma kuigi oluliste kirjanike sekka ei paigutaks. Kultuurilise Teise mõistmine hakkab mu meelest peale sellest hetkest, kui ta ei ole enam eksootiline, vaid inimene nagu meiegi, lihtsalt teistmoodi. Kirjanikud, kelle puhul tuuakse esile nende erilist ja ligipääsmatut jaapanipärasust – eriti need, kes ise sellega mängivad –, võib rahulikult vahele jätta, kiidetagu neid kui palju või kui ­autoriteetselt tahes. Jäägu nad snoobidele. Sest eks olen minagi oma elus näinud küllalt ka sedaliiki kõigesööjaid, kellesse suhtun õlakehitusega – need ongi just inimesed, kellel ei ole oma viisi teha vahet sellel, mis neid kõnetab ja mis mitte, vaid kes peavad heaks kõike seda, mida hindavad kõrgelt kriitikud või sisuturundajad või kes need praegusel ajal otsustavad, mida tuleb kiita ja mida laita.

Mu meelest on „kõrgete” ja „madalate” kunstiliikide segunemine ütlemata vabastav. Ja nendevaheliste piiride avasilmne ületamine ütleks igaühele midagi olulist – eelkõige tema enda kohta. See on sama oluline kui maailma eri otstes kujunenud kirjandustraditsioonide dialoog, mida praegusel ajal pole enam tarvis õigustada, ehkki veel sada aastat tagasi tundus ka nende vahel kõrguv barjäär päris raskesti ületatav.

Olgu ühtlasi mainitud, et kaks minu lemmikkirjanikku, kelle kuulumist n-ö kõrgesse sfääri naljalt keegi ei vaidlusta, on ometi tuntuks saanud (vähemalt osaliselt) romaanidega, mis žanrimääratluselt mahuvad just nimelt „­madalate” kriminullide sekka. Need autorid on William Faulkner ja Fjodor Dostojevski. Näiteks Faulkneri „Augustivalgus” on ju selgete kriminulli tunnustega, ja sama käib ka „Põrmu häirija” kohta, mis on võib-olla mu suurim lemmik tema seni­loetud teoste seas üldse. See, et mõlemad on ühtlasi suurepärased näited modernistliku proosa võimalustest, ei vaja vist eraldi rõhutamist. Tore on aga ära märkida sedagi, et Raymond Chandleri „Pika une” põhjal tehtud filmi üks stsenaristidest on samuti ei keegi muu kui William Faulkner. Dostojevski puhul on tema teoste kuulumist kriminulližanrisse klassikaliselt märkinud Vladimir Nabokov, kes teda selle­pärast põlastas – minul on jälle Nabokovi suuruse mõistmisega teatavaid ­raskusi (ehkki tema, nagu ka Thomas Manni puhul tunnistan meelsasti, et asi ei ole neis, vaid minus, ja võib-olla seisab ka nende üle rõõmustamine mul ühel päeval veel ees). „Kuritöö ja karistuse” puhul pole raske ette kujutada filmi­versiooni, milles porutšik Porfiri osa mängiks Peter Falk, „Columbo” nimiosatäitja, ning ka „Vennad Karamazovid” on ju samuti kindla käega jutustatud mõrvamüsteerium. Tõsi, „Idioot”, mis on Dostojevski seniloetud romaanide seas minu lemmik, samade raamide sisse hästi ei mahu, aga ka see on ikkagi teos, kus juhtub asju, kus lugu on see skelett, millele asetuvad psühholoogiline täpsus tegelaste kujutamisel ja keeleline virtuooslikkus.

Sarnasel põhjusel on mulle eesti kirjanduse XX sajandi klassikutest kõige olulisem just Karl Ristikivi, kellele ainsana oli meie suurte nimede seas omane sarnast laadi triksterlikkus – Ristikivil on ette näidata ühelt poolt „Hingede öö”, vaieldamatult eestikeelse modernismi suurteos, mille avastamine laiemas maa­ilmas on nüüd ka lõpuks tasapisi lahti läinud, teiselt poolt aga ka korralikke kriminulle; ta on ennast näidanud nii traditsioonilise realismi suure­pärase valdajana Tallinna-triloogias kui ka ajaloolise põnevusromaani meistrina, rääkimata müstifikatsioonidest. Ta ei karda katsetada, end proovile panna. Mu meelest on igasuguse kunstilise saavutuse üks eeldusi valmidus riskida, valmidus läbi kukkuda. (Parem on muidugi, kui oma läbikukkumisest ise aru saad, või siis on sul häid sõpru, kes sulle seda ütlevad, enne kui end maailma ees narriks teed.) Aga tunnustus, et oled lõpuks ometi oma käekirja üles leidnud ning nüüd peaksid nii kirjutama jäämagi, on mu meelest pigem teatava ohu märk.

Ütlesin ülalpool nii Faulkneri kui ka Dostojevski kohta, et räägin vaid seni­loetud teostest, mis võiks mõnel lugejal panna kulmud kerkima – kui need mu lemmikkirjanikud on, miks ma siis neid oma praeguses vanuses juba täies mahus läbi lugenud ei ole? Aga sellepärast, et (minu meelest) tõeliselt head on maailmas ikkagi väga vähe. Muidugi, võib ka oma lemmikuid uuesti ette võtta (ise loen ka mõneaastase vahega pidevalt üle Jerome D. Salingeri „Franny ja Zooey”) ja neis alati midagi senimärkamatut avastada, aga esmapilgu uudsuse kogemust see siiski ei asenda. Seetõttu olen otsustanud, et teatavate raamatute lugemise õigus tuleb ära teenida. Või vähemasti peavad olema selleks olemas sobivad tingimused: piisavalt pikk aeg, mil keegi sind ei tülita, endalgi rahulik olek – või terav vajadus selle järele – ja korralik varu head teed selle oleku saateks. Nii nad seal seisavad, need mõned seni veel lugemata Faulknerid, Dostojevskid ja Mishimad, riiulil ootamas, kõik see ilus, mis ootab veel ees.

 

[1] M. Kundera, A Kidnapped West. The Tragedy of Central Europe. London, 2023, lk 72.

[2] A. Clark, D. J. Chalmers, The Extended Mind. Analysis 58 (1) 1998, lk 7–19.

[3] Z. Bauman, Culture in a Liquid Modern World. Cambridge, 2011, lk 3.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood