Kirjanik loeb. Toomas Raudam

Foto: Siim Lõvi

 

Machiavelli olevat oma lemmikautoreid lugedes pannud endale selga vastava ajastu rõivad, katnud laua, võtnud kätte raamatu ja jäänud ootama. Kas ka road tolles ajas elanud kirjanikule sobisid, ma ei tea. Lugesin seda kuskilt, kust, ei mäleta. Autoritruu olemine nõuab mälu ja seda mul ei ole, mis oli, hakkab kahanema, ootan huviga, mis saab, saama hakkab. Ootan kadumist, kaotust, kõdu. Heitkem enne siiski pisuke pilk võimalusele olla Prousti-truu – ­garderoobi kaudu.

Mina olen viimast Prousti lugedes, „Õitsvaid neide” kätte võttes, põlvedele asetades, mõne aja pärast põlvede asemel padjale toetades, riides nagu ikka. Need mõned vanainimesehilbud, mis mulle on jäänud ja mida ma kangekaelselt uuendada ei taha, sest siis tekiks ahvatlus ennast mõnel ­raamatuesitlusel või mõnel teisel, ülimalt hüpoteetilisel juhul ihus (kuid ühelgi juhul mitte ­hinges!) ühiskonnakõlbulikuna välja näidata. Kuigi ka Marcel, ehkki tüüp-pildil mukitud-­lakitud, vesti ja valge maniskiga ülikonnas, lillega nööpaugus, polnud üleliia korralik, vaid ilmus seltskonda higise ja haisvana. Olen oma laste (tegelikult küll oma poja laste) käest vahel küsinud, kas vanaisa mitte halba haisu välja ei aja, ning saanud vastuseks pearaputuse, aga ma pole kindel, kas lapsed teavad, mida ma tegelikult mõtlen, ja kas ma ikka olen saadud vastuse üle päris rõõmus.

Samad riided olid mul tõenäoliselt seljas ka siis, kui lugesin eelmist Prousti, Tiina Ainola Swanni-osa, aastaga pole ma isegi uusi sokke endale viitsinud muretseda, võimalik küll, et aasta eest olid nad mul seljas mingis teises järjekorras, sokk võis ju ka pähe sattuda. Tõnu Õnnepalu kaheksateist aasta taguse „Taasleitud aja” ajal polnud mul suurt muud üle jäänud kui soki algne ülesanne taastada. Tualetid aga on, teadagi, teada-tuntult (ja kohe unustatult; muidu pole ju mäletamine üleüldse võimalik, kes kõike mäletab, ei mäleta midagi, on sant) Prousti loomingus ülitähtsad, võimatu on seda mitte märgata. Anti Saar toob oma tõlke järelsõna lõpus katke, ühe „kristallselge veepiisa”, milles arvab „peegel­duvat kogu Prousti maailma”,[1] ei hakka täies mahus kordama, võtaks hinge kinni, kui aga hing kinni jääb – jääb! jääb! –, siis oled juba vaata et päris-Proust valmis. Pisuke tükike vast siiski, lubatagu:

„Nagu mõnes kunstistiilis, milles erinevaid vorme paigutatakse üksteise peale ning mida tugevdab varjatud traditsioon, kandsid Madame Swanni tualettide juures nood ähmased heiastused vestidest või silmustest, vahel vaid viivuks ka mõni ühisjoon jakikesega või veelgi kaugem ja ebamäärasem vihje kübara­paeltele, oma konkreetse väliskuju all lõpuni väljendumata sarnasust teiste, varasemate vormidega, mida õmbleja ega modist polnud neisse ­meelega jäädvustanud, millele aga mõte lakkamatult liikus, ning rüütasid Madame Swanni mingi iselaadse õilsusega – võib-olla seetõttu, et nende kaunistuste ­otstarbetus ise lõi mulje, et need vastavad mingile praktilisest kõrgemale eesmärgile, võib-olla nende möödunud aastatest säilitatud jäänuste tõttu, või hoopis mingi rõivastumis­alase isikupära tõttu, mis oli sellele naisele omane ning tekitas perekondliku sarnasuse ka kõige erinevamate riideesemete vahel.”[2]

Siingi, nagu ka mujal (mida pikem lause, seda enam) on tunda hingetõmbeid, omaseid astmaatikule – ühtlasi, rahustavaid, karedaid, hinge ja õhu vahelisi õhukesi sildasid. Või siis südamelöökide katkestusi, mis ju oligi „Kadunud aja” algne pealkiri.

Mis oli mul seljas, kui lugesin „Soodomat ja Gomorrat”, enam ei mäleta, kuigi toonastest piltidest, edevuse laatadest,[3] võib üht teist dedutseerida – tuletada, tulla lasta. Aeg oli siis 1995. Oli justkui midagi pruuni, vist triipudega, ja laiad reväärid vist ka – pintsak, püksid peale selle, sõnaga ülikond. Töötasin siis „Postimehes” ja jõin palju veini. Muuseas, muidugi.

Paremini mäletan seda, mis mul seljas oli, kui ilmus esimene Proust, Leili-Maria Kase „Swanni armastus”, ja ma seda oma kodurõdul käes hoidsin, sõrm selle koha vahele pistetud, kus oli öeldud, et armastus on haigus, ja ema tuli ja ma siis küsisin, sõrm vahel (välja tõmmata läks meelest), ja ema ütles, et ei ole, armastus ei ole haigus, aga ta saab aru, kui mina nii ei arva, mul polnud armastusest aimu, aga arvasin küll, ka nüüd arvan, mitte alati, õhtupoole tavaliselt, mõni minut enne und. Mul oli seljas midagi ruudulist, kollase põhja ja pruunide joontega särk – päevasärk, päikesesark. Lapsena, viiesena, oli mulle meeldinud panna endale selga ema sügisjope ja siis ennast peeglis vaadata. Jope oli tumeroheline, nagu muru, kus ma suviti kaktuse all raamatut lugesin; nööbid ei olnud nööbid, vaid ümmargused luumunad, mustad ja külmad nagu linad voodis, kus mul oli öötundideks valmis seatud lugemiskoobas, mida valgustas elektrilambi vihk. Ka vooder oli külm või vähemalt jahe – sulnis siid. Värvid on mälu, mälu on värvid. Kollane on enne rohelist, mäletamisspektris, mis kuulub vaid mulle, ei kellelegi teisele.

Siinkohal on huvitav märkida, et Prousti loomingu ühe tuntuima kujundi „Madeleine’i küpsise” kõrval järgmisena mu kõrvus kajav „Delfti kollane” ei pärinegi Proustilt endalt, vaid tema sõbra kriitik Jean-Louis Vaudoyer’ kirjutisest Vermeeri maali kohta. Jumal temaga, jumal tänatud.

Jätkangi värvidega, paratamatult ka rõivastusega.

See juhtus Visbys. Millal, ei mäleta. Kunagi. Ammu. Eelmisel sajandil – uhke on nõnda öelda. Ja kurb ka. Siis, kui mulle armsad inimesed veel elus olid. Mulle on Visby armas. Nagu Bergotte kahetses, et pole oma loomingus Vermeeri maali väikese kollase müürilõigu tundelist tooni tabanud, nii jään ka mina kauni, mäkke kleebitud väikelinna ees süüdlaseks. Mõistagi pole ma ­siiras. Ei saa olla – pärast Prousti pole see võimalik. On võimalik vaid poosetada ja selle üle (siiralt) rõõmu tunda. Olla õnnelik.

Jalutan linnast välja, selja taha jäävad linnamüürid. Visby on Tallinn, mõtlen, ainult parem, sest on väiksem. Ja kõik, mis on väiksem, on ka parem. Visby on Tallinna taskuvariant. Olen õnnetu, kui kuulen, et talvel on Visby tühi, et seal püsielanikke/pärismaalasi peaaegu pole. See sahmakas vett, mis mulle näkku visati, kui üritasin üle aia piiluda, soovides uurida, mis toimub rootsipruuni majakese siseõues, polnud mitte põliselaniku loomulik reaktsioon, vaid suvitaja vimm võõraste (piilujate) vastu.

Kahel pool teed käib askeldamine, omamoodi rahulik, rahustav, tavaline, igapäevane. Kaubeldakse, küsitakse hindu, noogutatakse pead, sõbralikkust ning abivalmidust on tunda kõikjal, küünar- ja põsenukkidest kuni laulva keeleni.

Äkitselt seisab mu ees tüdruk. Klassis, koolipingis, tema minu ees, mina taga. Viimane ja eelviimane rida. Tüdrukul on seljas mingist koredast riidest Pruun kleit. Olen mõelnud, et võiksin temaga abielluda. Ta pole küll eriti ilus, aga see sobiks kokku mu enda haigusega. Kui ma temaga abielluks, siis ei pruugiks mu ema minu pideva jälgimise, minu eest hoolitsemise, suhkrutükkide taskurätti mähkimisega ja tasku pistmisega enam vaeva näha. Ma pean neid sööma, kiiresti suhu pistma, närima ja alla neelama, kui tunnen, et suhkur veres hakkab langema. Õnneks seda tihti ei juhtu ja mul õnnestub haigushood ise likvideerida, nii et keegi ei näe. Mul on häbi. Nähtuse nimi on hüpoglükeemia ehk hüpo. Diabeet ja hüpo on esimesed sõnad minu isiklikus võõrsõnade leksikonis. Need sõnad jäävad mind saatma surmani. Tüdrukuga abielludes jääksid ära ema ja isa salajased nõupidamised, vanaemade valvsus, vanaisade mure. Siis, vaid siis oleksin õnnelik. Nüüd aga on minu tulevane, minu tulevik ja truudus, endale selga pannud midagi kirjeldamatult koledat, ihukarvu püsti ajavalt jõledat. Ka tema enda välimus, mis pole ju teab mis kiita, kuid millega olin olnud valmis teatud tingimustel leppima, tõuseb selle taustal eriti esile. Ning vastupidiselt sellele, millest veel eile olin unistanud, tunnen nüüd, et mitte tema ei jätaks mind maha, nagu olin kartnud, et ta võib teha, kui mu endale saab, vaid et mina jätan tema maha, kui ta kakavärvi kleiti edasi kanda tahab, tahab meelega olla inetum, kui on. Tahaksin tema käest aru pärida, miks ta seda teeb, kas tal tõesti siis mõne kenama hilbu jaoks raha ei ole, ma oleksin ju andnud, aga kuidas ma saaksin anda, kui me pole mitte ainult abielus olnud, vaid ma pole isegi ettepanekut teinud, silmast silma vaadanud, higistavat, õrna kätt oma peopesas tundnud.

Enda teada pole ma selle tüdruku peale varem kordagi mõelnud, teda isegi mitte unes näinud. Nüüd aga, Visbys, selles kohas, tolles paigas, üks jalg õhus, teine maas nagu toonekurel, kerkib ta mu silme ette. Tee minuga midagi, ma palun sind.

Oleks siis, et oleks, siis vast ka teeks. Paraku pole ma näinud tervet toonast juhtumit, isegi mitte sarnast, vaid ainult sama karva Pruuni värvilaiku ühe juhuslikult möödunud Visby neiu kleidil. Oksendan, abikaasa annab mulle taskuräti. Pühin suu puhtaks, soolkibe maitse huultelt kaob.

(Olen küll Prousti selleks ajaks juba lugenud, aiman, mida tähendab maitsta Maitset, kuulda Kuulmist, näha Nägemist, haista Haistmist, tunda Tunnet. Mul on mu Moncrieff[4] – tema, see tõlkijaideaal, tegi üksipäini ära töö, mida tavaliselt tehakse mitmekesi. Olen endale muretsenud ka Terence Kilmartini tõlke, mille tiitellehel on märgitud „esiisa” Moncrieff, järelevalvajaks (revisor, märksa kõvem amet kui toimetaja) D. J. Enright, kirjanik, luuletaja. Tõlge ilmus 1992. aastal. Moncrieffi poeetilistest liialdustest on seal lahti saadud. Peal­kirjas Shakespeare’ilt võetud poeetilise „mälestuste” asemel on leebelt lootuslik „kadunud”: „Remembrance of Things Past” / „In Search of Lost Time”.[5] Mulle on alati karm „kaotatud” tundunud autoritruum kui meil juba traditsiooniks muutunud „kadunud”. Kadunud asju ei saa kunagi üles leida. Ei asju ega aegu. Mis läinud, see läinud. Ühtki elu ei saa kaks korda elada.)

Lugemisest, lugemusest hoolimata tabab mind üllatushoog. Külm higi tõuseb otsaette. Ei, ma ei ole õnnelik. Mul on häbi. Iga kord, kui mul Visbys juhtunu jälle meelde tuleb.

Meil on nüüd kokku neli tõlkijat, kes tegid Prousti, ehitasid hoone, mis pole veel kaugeltki valmis: Leili-Maria Kask, Tiina Ainola, Tõnu Õnnepalu, Anti Saar. Ja neil kõigil on oma Proust. Anti Saar: „„Kadunud aja” tsükli seniste tõlgete valik on mõistlik ja loogiline.”[6] Julgen olla „anti” – nati. Pole mingit põhjust kahelda, et tõlkijad on oma tööd teinud hästi – pühendumuse ja kutsumusega, nagu Antile meeldib ütelda (ning mul kuulata). Milles võib vast kahelda, on see, kuidas hakkab välja nägema teos kui tervik. Anti põhjendab veenavalt, miks ta otsustas tõlkida just „Õitsvate neidude varjus”, romaanitsükli teise osa, „mis katab jutustaja elust perioodi, mida laias laastus nimetatakse murdeeaks”. See oli aeg, kus siinkirjutajagi oli armunud ja ei teadnud, mida teha, kuidas oma eluga edasi minna, olles saanud korvi (ja kõrvakiilu); ja mõtles, kas ei peaks katsuma oma üleelamisi kuidagimoodi ka kirja panna? Anti Saar peab tõlgitud teost „läbinisti arusaadavaks”.[7] Kindlasti oli igal tõlkijal oma motiiv, oma sisemine sundus, miks just Proust, miks just see osa ja mitte teine.

Prousti kohta ilmunud sekundaarkirjandus on ülimalt huvitav ning vääriks eraldi käsitlust. Mõned pealkirjad „söödaks”.

Garderoobi puutuvalt. Aastal 2010 ilmus Lorenza Foschini raamat pealkirjaga „Prousti vest: tõsilugu mehest, kes armastas kõiki asju, mis kuulusid Proustile”.

Aastal 2007 Jonah Lehreri „Proust oli neuroteadlane”.

2017 – Marianne Woolf, „Proust ja kalmaar”.

Viimase kahe autorid on neuroteadlased, kes otsivad ja leiavad oma teooriatele toetust Proustilt. Prousti ajus olid minevik ja olevik samaaegsed – tabamatult, tapvalt. Kui olevikus midagi juhtus või oli juhtumas, siis pidi see kohe, samal hetkel ka tähtedesse jõudma, lauseisse sulanduma. Viimane lause ei jõudnud enam kohale, see, millest lause rääkis, oli juba juhtunud. Ma olen surnud. See jäi (via Bergotte) ütlemata, huultele, sulge. Informatsiooni lakkamatu, täistuurides töötlemise ja mõtestamisega, eesmärgi otsimisega, tagantjärele tõe taotlemisega ajus on seletatav Prousti pidev parandamispaine, lisamissundus. Surm oli elust – ajust, ajast – vaid veidi kiirem.

Ka Anti Saar peatub põgusalt sellel: „Ent kui jälgime kirjutamise kronoloogi­list protsessi, lõpmatuid ümbertõsteid, vahelisandeid ja laiendusi, tundub vägagi tõenäoline, et teos oleks võinud veel avarduda seestpoolt.”[8]

Eraldi tahaks tähelepanu juhtida poola ohvitseri ja vene sõjavangi Jósef Czapski (1896–1993) mälestustele ajast, mil tal tuli koos kaaslastega, Katõnist imekombel pääsenutega, laagris olla. Väärikad ja uhked poolakad tuletasid meelde „Kadunud aja” sisu, tehes konspekte ja jooniseid, mis olid mälu turgutamiseks vajalikud. Raamat kannab pealkirja „Kadunud aeg. Loengud Proustist Nõukogude vangilaagris”! Kolmesaja üheksakümne viie vangi hulgas polnud vabanedes kedagi, kes poleks Proustist kuulnud. Czapski ise oli kunstnik ja ka kirjanik, kes oli Pariisis Prousti kaasaegsetega kokku saanud ja vestelnud. Sõna-sõnalt säilinud, kaasvangidele hiljem dikteeritud loengute sissejuhatavas osas kirjutab autor: „Olgu mu tagasihoidlik essee tänutäheks Prantsuse kunstile, mis aitas meid noil aastail NSV Liidus ellu jääda.” Seda lugedes tekib endal tahtmine ise midagi taolist üle elada. Ja mõistagi, muiates, ellu jääda.[9]

Proustile meeldis üldistada. Ja ülistada, peaks kohe lisama. Sest pea iga metafoor, mis ojana voolamist alustab, lõpeb kas meres (veres, genealoogias) või taevas, kosmoses. Prousti tekst on täis tuhandeid ettekäändeid, tekitamaks kõike­hõlmavaid kujundeid, ohjeldamatuid oksüümorone. Piisab „­tumedapäisest täidlaste põskedega tüdrukust, kes lükkas käekõrval jalgratast”, kellega pea­tegelase, nimetu mina (Marceliks saab ta raamatus vaid korra) pilk kohtub, ja me kuuleme teleskoobist, tänu millele on avastatud „teatud iseärasusi meie naaber­planeedil”, ja meil on keeruline neist järeldada, „et seal elavad inimesed ja et nad meid näevad”.[10] „Mina” muutub ülikiirelt „meieks”. Põhjus pole muud kui varjatud tagajärg. Näivat ajakarusselli valitseb letaalne lineaarsus. Aju keeb, aeg lõpeb enne, kui kätte jõuab.

Prousti tekst on täis sulgusid. Sulud on vahel pikemad kui põhilause ise, mõnel äärmuslikul juhul sisaldavad nad mitut uut terviklauset. Sulud võivad tunduda puhkepaikadena, ka vastutustundliku lugeja pilk libiseb neist hõlpsalt üle kui liigsest, tarbetust. Tegelikult on need omamoodi reservuaarid, kus võiksid vabalt paikneda ka kõik õnnehetked, küpsised ja teed, kopsud ja kõpsud, kahinad ja kingapaela sõlmed. Nende sünd, ilmaletuleku kiirus pole ei väiksem ega väetim kui tahtmatutel „kogemata mälestustel”, küll aga on nad mõnevõrra sisutumad, vähem kontsentreeritud, kuid see-eest kohmakamad, nurgelisemad, sihitumad, vast isegi valulisemad.

Prousti teos on ülimalt tundetundlik. Tõlkija peab usaldama oma intuitsiooni. Seda nii läbivalt kui ka ainiti, silmast silma tekstiga. Sama tegi ka Proust kirjutamisel. Siit need õnnehetked ehk tahtmatud mälestused, mille arv kõigub kogutekstis üheteistkümnest üheksateistkümneni.[11] Just need leheküljed, noid hetki, ajapunkte kirjeldavad laused tahtnuks, et neid oleks eesti keelde ümber pannud, kodustanud (taltsutanud?) Üks, kordumatu isik. Selleks võinuks olla ükskõik kes neljast. Pole ka ju päriselt võimatu, et mingil ajal ilmub välja keegi entusiast, kes on omal käel, omas teos ja tahtes eesti keelde ümber pannud otsast otsani tõlke. See oleks siis Eesti oma Moncrieff, mis, arvestades Joyce’i-kogemust „Akadeemias”,[12] on küllaltki usutav. Aga – ja jäägu kahtlusele siiski viimane sõna –

Keel, milles Proust kirjutab, pole prantsuse keel. Prousti keel on siseasisasikeel (vast ka säsi-?). Mis jääbki tõlkimata. Ei aita ei Anti, ei tema ja teiste, tulevaste pühendumus. Osaliselt, paratamatult, peatseltki, postuumne. Kui kedagi pole, siis on see Proust.

Igavesti ilma, see on Tema.

Nii see on.

Jumal tänatud.

 

[1]M. Proust, Õitsvate neidude varjus. Tõlkinud A. Saar. Tallinn, 2022, lk 620.

[2]M. Proust, Õitsvate neidude varjus, lk 621.

[3] Olen selle fraasi võtnud William Makepeace Thackeray teose pealkirjast. Raamat ilmus 1959. aastal eesti keeles kahes täpselt ühepaksuses sümmeetrilises jaos (vastavalt 22 cm ja 432 lk). Ka selle raamatu taga on tõlkijate kollektiiv: H. Allikas, V. Rummel, E. Siimson, ESTER-i kirjes on kujundaja H. Vitsuri kõrval eraldi ära märgitud üllitise ihukatte ehk ümbris­paberi autor: P. Reeveer. Thackeray teos ilmus järjejutuna ajakirjas „Punch” 1848. aastal. 1846–1847 oli viljakalt kirjanikult ilmunud „Snoobide raamat”, kust sai alguse vastava nähtuse, moenarruse, tähistus ja millest kujunes Prousti „Kadunud aja” domineeriv teema. Daniel Karlin käsitleb uurimuses „Prousti ingliskeelsus” sõna „snoob” esinemist ning kirjel­dab sotsiaalset konteksti, kus vastavat mõistet kasutati. Vt: D. Karlin, Proust’s English. Oxford, 2007, lk 58–70.

[4] Vt: J. Findlay, Chasing Lost Time. The Life of C. K. Scott Moncrieff. Soldier, Spy, and Translator. New York, 2014.

[5] „When to the sessions of sweet silent thought / I summon up remembrance of things past” – nii kõlab Shakespeare’i 30. soneti algus autori sõnades, ja „Kui vaikse leebe mõtte kohtu ette / ma kutsun kokku mälestused rohked” – nii kõlavad need read Harald Rajametsa tõlkes.

[6]M. Proust, Õitsvate neidude varjus, lk 602.

[7]Sealsamas, lk 618. Soov olla arusaadav nii, et ka aru ise asjast aru saaks – läbinisti, täielikult, absoluutselt –, oli põhjuseks, miks tekst on siiski mitte just liiga lihtne, sisaldades ­tõlkija sõnade kohaselt „arutlusvigu, loogilisi vasturääkivusi ja mõistatuslikke väiteid”. Vead ei tulnud väsimusest, hooletusest, sule vääratusest jms, vaid kumulatiivsest vaimsest ülepingest, sünaptilistest lühiühendustest, sildade põle(ta)misest. Vead olid head. Ilma nendeta poleks olnud mäletamist.

[8]M. Proust, Õitsvate neidude varjus, lk 617.

[9] Prousti ja elu seoste kohta võib lugeda Alain de Bottoni teost „How Proust Can Change Your Life” (1997); samuti siinkirjutaja artiklit „Pool aastat kadunud aja jälil ehk 14 korda ümber pudeli” („Eesti Päevaleht” 11. II 2005). 

[10]M. Proust, Õitsvate neidude varjus, lk 424.

[11] Vt: R. Shattuck, Proust’s Way. A Field Guide to „In Search of Lost Time”. London, 2000, lk 257–264.

[12] Vt: J. Joyce, Ulixes. Tõlkinud K. Vende. „Vikerkaar” 2016, nr 7/8; „Akadeemia” 2017, nr 12; 2018, nr 11 ja 12; 2019, nr 11; 2020, nr 8; 2021, nr 7; 2022, nr 6.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood