Kirjaproovid ühistu esimehele

Livia Ulman

Tere, K.!
Kas saad anda mulle minu ülakorteri omaniku kontaktid? Tal on uus üürnik ja mul oleks vaja natuke aru pidada. Tähendab, asi on selles, et kuulatakse natuke liiga kõvasti muusikat seal korteris, just öösiti.
M.

Hei, K.
Kas te ka kuulsite midagi nädalavahetusel? See uus majanaaber pidutses kahel ööl. Meile kumas ikka väga läbi. Muide, ma käisin reede öösel vastu laupäeva kell neli hommikul tal ukse taga — ta vabandas (kuigi mitte väga siiralt) ja pani vaikseks. Aga järgmisel ööl ärkasin ma jälle kell 5 muusika peale. Seekord ei kestnud see pikalt, ma ei hakanud üles minema (muidu arvab veel, et mingi hulluke elab tal siin all, s.t mina). Und mul muidugi sel ööl enam ei tulnud.
Ühesõnaga, jälgime olukorda!
M.

Tere, K.!
Mul on väike mure oma uue majanaabriga (uus üürnik): tal on nüüd paar korda väga vali pidu olnud, täitsa varahommikuni välja, ja ma tahaksin enne paluda korteri omanikku, kui hakkan politseisse helistama. Proovin seda rahu­meelselt lahendada, ma olen alati uskunud sellesse, et inimesed peavad ikka enne proovima heaga, heaga ja suhtlusega.
Tervitades
M.

Tere, K.
Kuidas läheb? Pöördun su poole murega. Nimelt see uus majanaaber, kes meie ülakorterisse kolis… Ta pidutses mõlemal nädalavahetuse ööl, inimesi vooris seal sisse-välja (ma magan ju pea vastu seda seina, mis külgneb trepikojaga, kuulen kõike). Ma käisin isegi tal ukse taga. Vabandas, aga ise oli sellise näoga, nagu saaks aru küll, et tegi liiga palju lärmi, lubas kinni panna. (Tähendab, sai aru juba lärmi tehes, et teeb liiga palju lärmi, aga otsustas edasi lärmata. Minul aga tekkis küsimus, et kui inimene teab, et ta keset ööd liiga palju lärmi teeb, miks ta siis teeb. Teab, et teeb valesti, aga ei peata end mitte omaenda südametunnistuse käsul, vaid alles siis, kui vahele jääb. Mis see inimese kohta ütleb? Kas me selliseid elanikke oma majja soovimegi?) Mulle tundus kohe, et tal (sel uuel naabril) on imelikud silmad, sellised… sügaval, nagu surnupealuu sees. Võib-olla oli lihtsalt täis ja magamata, kes teab. Mul on kaks väikest last, ma pole ammu väljas käinud, minu „ööelu” on viimased viis aastat keerelnud laste ja nende ööhirmude ümber. Hah, selles mõttes nägin ma ilmselt samasugune välja. No see selleks. Aga asi polegi ainult selles öises lärmamises. Ma ei saa aru, miks inimene peab niimoodi trampima, kui ta käib. Eelmist naabrit ma ei kuulnud üldse! Kas ta hõljus üle põranda või? See praegune aga käib niimoodi, kand vihaselt vastu põrandat… Mulle ilmuvad silme ette lausa sellised tumeroosad kõvad läikivad kannaümarused, ja usu mind, need segavad, kui üritan parajasti näiteks raamatut lugeda (mul on kergelt sünesteetilised omadused). Sain kohe, kui ta sisse kolis, aru, et tegu on närvihaigega. Ta liikus kuidagi liiga äkiliselt ja kiirelt, nagu inimene, kes ei suuda hetkegi paigal olla. Nägin teda eile trepi­kojas: vaevalt tuli ta ülevalt oma korterist välja ja ma jõudsin viisakalt teretada, kui ta oli juba ühe pika sammuga samal astmel, kus mina, ma koguni ehmusin, igatahes see tundus peaaegu nagu rünnak… Isver, ära saa valesti aru, ma ei süüdista teda rünnakus, lihtsalt ma räägin, et see oli nagu rünnak — kuidagi äkiline ja järsk…
Igatahes, kui saad, saada mulle tema või tema omaniku, s.t korteriomaniku kontakt.

Tere, K.,
palun saada mulle kiiremas korras minu uue majanaabri omaniku number. Ma lihtsalt ei kannata seda enam välja. See pidev trampimine… külalised vastu ööd… muusika… Hea küll, tõele au andes kuulas ta tõesti vaid need kaks järjestikust ööd ja edaspidi on suhteline vaikus olnud, aga mis ma saan sinna parata, kui mul on hirm. Hirm, et see hakkab jälle pihta. Et ma kunagi ei tea, millal teda võib jälle tabada tung pidutseda. Sinul võib-olla on seda raske mõista, aga minul on teatavad sünesteetilised võimed, õigemini omadused, sellepärast olengi eluaeg olnud väga tundlik igasuguste helide suhtes: kui keegi kuulab kuskil muusikat ja bassilained poevad läbi seinte või põranda-lae minuni, siis tavainimene ei lase end sellest häirida, aga mina peaaegu näen neid oma silme ees, tungimas läbi lae… läbi seinte… minu poole… Sellised hallid piklikud hägused paksud ussid… Ja muidugi ei näe ma neid samamoodi ilmsi, nagu ma näen tegelikkust enda ees, ma pole ometi hullumeelne, vaid ma näen neid vaimusilmas, see tähendab, et ei aita isegi see, kui ma silmad kinni panen. See on palju hullem kui vaimuhaigel, sest ma tean, et see pole normaalne. Kui ma oleksingi hull, no mis vahet seal oleks, kui ma näeksin halle usse või, ütleme, rohelisi elevante. Mitte et ma näeks üldse midagi. S.t midagi imelikku. Olen täiesti selge.
Hea küll, ma ei taha, et sa arvaksid, et ma olen sallimatu inimene. Võta teadmiseks, et ma olen üks tolerantsemaid inimesi, keda ma tean — ma pean silmas, tõeliselt tolerantne. Mitte et ma pigem pooldan liberaalseid väärtusi, geide abielu ja adopteerimisõigusi, soovahetust jne, vaid ma tõesti oma südames peaaegu ei näegi, et nendes on midagi „teistmoodi”. Jah, kui olla üdini aus, tekitab minus segadust transsoolisus… Tähendab, võib-olla kui ma ka teaks täpselt, mis tähendab olla „mees” või „naine”, oleksin ma nende sugude vahel rändav, moodsalt öeldes voolav, aga mina pole oma neljakümne eluaasta jooksul veel kordagi kogenud ühtainumast päeva, mil ma poleks segaduses sellest, mida tähendab olla naine. Isegi kui ma alustan hommikut ulja ja enesekindla naisena, on mul õhtul koju jõudes ikkagi tunne, et mul on mask ees ja olen oma tõekspidamised reetnud. Või vastupidi, kui teen õhtul rahulikult järgmiseks päevaks plaane, tavalise naisena, nagu ma olen, siis hommikuks olen sellest kõigest ikkagi suures segaduses. Seepärast ma usun, et transsoolistel on tegelikult hoopis lihtsam kui minusugustel: nad vähemalt teavad, kes nad on.
Kui järele mõelda, siis ma pole mitte sallimatu, vaid mõistmatu. Istun siin, kuulan seda vihast ümarat läikivat kanda (uhh, vastik roosa läikiv „nupp”!) ja mõtlen, et no miks ta pidi siia kolima. On ju näha, et siin elavad lastega pered. Välisuksest sisse astudes roni muudkui üle kelkude, tõukerataste, titekärude… Ümberringi on turnimiseks mõeldud redelid ja liumäed… Ta ju pidi seda kõike nägema. Nüüd ongi küsimus: kas nägi, aga ei pannud tähele, või nägi ega hooli? Esimese puhul… No ma saan aru, tüüpiline tänapäeva inimene — inimesed on meie ajastul keskendunud peamiselt kahele asjale: sotsiaalvõrgustikele ja enda kuvandile. Kõik muu, kõik päris nende ümber on lihtsalt mingi tühi ruum. Inimesed ei pane enam üksteist tähele. Suhtlus on muutunud nii funktsionaalseks: loeb ainult see, mida tahetakse üksteiselt, ja mida suudetakse üksteisele pakkuda. Aga et istuks lihtsalt, silmad lahti, näiteks tänavakohvikus või kohvikuakna taga ja vaataks ringi… Märkaks elu enda ümber, erinevusi ja sarnasusi… Varsti on nii, et inimesed on harjunud ainult omasugustega suhtlema, mingis väga piiratud kontekstis, et ei oska enam astuda võõra juurde ja öelda näiteks: „Vabandage, teil kukkus kinnas.” Tehakse hoopis sellest pilt ja laaditakse kuhugi üles, teised kiidavad, et nii hea inimene, aga kinnas jääb sinnasamma lebama. Teisel juhul — kui nägi, aga ei hooli (s.t et välikoridor on laste asju täis) —, tuleb ka ühistul silmad lahti hoida. Jah, mõni nimetaks seda liialduseks, koguni paranoiaks, aga ei tea midagi… Kõik suur on kunagi alanud väiksena. Oletame, et praegu on meil lihtsalt see väike asi: no teab, et maja on täis lapsi (ja lapsed teadupärast lähevad vara magama), aga mõtleb, et tühja kah, ma lihtsalt panen muusika põhja ja mind ei huvita, et ma ajan sellega inimesed üles. Kui me seda nüüd lähemalt vaatleme, siis on see ju päris hirmutav: täielik empaatiapuudus! Ainult enda vajadusi ja soove arvestav. Aga lapsed?! Kuidas saab neile mitte mõelda? Ma ei tahaks nii kaugele minna, aga tundub, et mu järeldusloogika on iseenese eest kõnelnud, sosistanud ridade vahelt: psühhopaatia. Rohkem ma ei ütle midagi. Viskan selle lihtsalt õhku. Ärge siis hiljem öelge, et ma ei öelnud.

Tere päevast, K.!
Asjalood on nüüd sellised, et mina tunnen juba, kuidas ma võin varsti olla valmis tegudeks, mingiteks pöördumatuteks tegudeks (jah, muidugi, kõik teod on ju meie kosmoloogilises aegruumis pöördumatud), aga praegusel juhul „pöördumatuks” mingis palju olulisemas emotsionaalses tähenduses. Tähendab, ma juba kujutan vaimusilmas (!), kuidas ma lähen sellele vastikule ülakorruse tüübile kallale, kas talle või siis tema muusikakeskusele. Ma leban siin oma voodis, mis oli kunagi minu helge pelgupaik, ja värisen hirmust ja vihast, mind ründavad kõikjalt paksud karvased hallid ussid ja ainus, mis mind rahuldab, on fantaasia sellest, kuidas ma marsin üles tema korterisse, lasen uksekella ja kui ta avab, trügin tast mööda, otsejoones muusikakeskuse poole ja lihtsalt… peksan selle sodiks, kildudeks, kõikjale lendab plastmassitükikesi, väikseid punaseid tulekesi-nupukesi… Mikroplast purskub õhku… Oh, milline rahuldustunne…
Kas sa vahel mõtled, kui palju me peame oma viha tagasi hoidma? Ja kui paljudel meist see tegelikult päevast päeva õnnestub? Usun, et me kõik — ka sina, K., ära üldse salga! — väriseme vahel vihast ja rahuldame end vägivallafantaasiatega… Kuhu see viha läheb, kui see välja ei pääse, oled sa mõelnud? Kuhugi ta ju peab minema, suubuma lahustununa tagasi vereringesse, kus käib ikka ja jälle südant mürgitamas. Aga peaasi, et ei lõhuks teise muusikakeskust! Peaasi, et ei tõstaks häält! Peaasi, et ei teeks end lolliks! Oled sa mõelnud, kui palju me muretseme selle pärast, et keegi ei peaks meid ebanormaalseks? Kas see ongi nüüd selle heaolu ülim saavutus? Et me kõik käime kikivarvul ringi, tegeleme enesetsensuuriga, eos välistamisega… Ainult et ei ärritaks kaasinimesi. Meenutab mingit muud ühiskonnakorda, kas sulle ei tundu? Muidugi, ma ka ei tahaks elada elamupiirkonnas, kus naabrid muudkui üksteise vastu oma mobiiltelefone katki virutaks… Aga vahel tahaks küll oma emotsioone välja elada mingil väga otsekohesel ja ausal, tsenseerimata moel. Muide, see käib ka positiivsete emotsioonide kohta! Näiteks minuga on mitu korda nii olnud, et kõnnin mööda kodutänavat, tuju on hea, näen mõnda tuttavat või naabrit (mitte seda, kes just siia kolis) ja kohe tahaks teda kuidagi oma maailma kutsuda; tahaks talle kuidagi näidata, kes ma olen, milline pooleliolev raamat mul parasjagu kotis on või et mis muusikat ma just klappidest kuulasin. Ühesõnaga, avaksin ennast sellele tuttavale, aga sisuliselt võõrale inimesele, ja see võõras inimene astuks omakorda enda maailmast välja — unustaks korraks oma raamid, oma funktsiooni ja minu funktsiooni ja lihtsalt tuleks sellesse tühja ruumi koos minuga, ja me ei kardaks, et nüüd emma-kumma mees või naine arvaks, et see tähendab midagi… Tähendabki! Tähendab seda, et siin on kaks inimest, kes teevad seda, mida inimesed on loodud tegema: elavad ja suhtlevad!
Ära siis unusta mulle kontakte saatmast!

Tere, K.
Tahtsin lihtsalt öelda, et kui öösel tuleb politsei, ärge ehmuge, see olen mina, s.t mina arvatavasti helistan täna öösel, õigemini varahommikul politseisse, ma tunnen, et ma olen selleks valmis, viimasele piirile viidud. Jah, ega ma ei tea, et ta ka täna pidutseb, räägin sellest uuest majanaabrist, ärge öelge, et te pole kursis, aga ma ei suuda seda ootamist, seda aga-mis-siis-saab-kui-d välja kannatada. Pidin midagi tegema, kas või teid teavitama. Nii ma tunnen, et see kõik pole ainult minu peas.
Tegelikult, mida rohkem ma sellele mõtlen, seda vihasemaks see mind teeb, et mina pean üksi kannatama, mind on jäetud üksi selle hullu vastu võitlema. Kas mina olen ühistu esimees või?! Mis alusel sind selleks üldse valiti, kui sa meie heaolu eest ei seisa? See on lihtsalt uskumatu! Kui poleks nii tüüpiline — see vaikus, mittereageerimine, allaheitlikkus, see argpükslikkus! Sa oled kindlasti just see inimene, keda sõbrad iseloomustavad kui südamlikku ja abivalmit inimest, aga kes keeraks võhivõõrale selja, ma vean kihla, et sa kõnniksid lihtsalt mööda, kui sinu ees näiteks talvel libedaga üks kodutu kukuks. Fuh! Seda ei tahaks küll puutuda! Haiseb! Laskem tal surra, ta pole inimene! Või teeksid oma telefoniga pildi ja laadiksid abivalmilt kogukonna feissbuki-gruppi üles: Üks kodutu leitud, tulge koristage ära!
Häbi sulle ja su perele!

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood