Kõrgus ja peegeldus

Iiris Viirpalu

Doris Kareva: „Suik ja sillerdus”.
„Verb”, 2019. 128 lk.

Doris Kareva luulekogu „Suik ja sillerdus” on mitmekihiline raamat, kus põhiküsimused ja teemad ilmuvad lugeja ette juba esimestes luuletustes. Autor vahetab registreid mängleva kergusega, kuid allhoovus — metafüüsiline või müstiline elutunnetus ning igavikulisuse ja transtsendentsuse teema — jääb kõikide tekstide taustale. Siingi on Doris Kareva kasutanud keelemängu, kõladest ja keele kui materjali enese võimalustest lähtuvat peent ja varjundirikast tunnetust.
Mõnes tekstis on luuletaja pöördunud otse tänapäeva ja ühiskonna tendentside poole. Ent meie aja kujutamisel pole tegu tüüpilise toorelt terava sotsiaalkriitikaga, vaid üldistusega. Ühiskonda kirjeldades muutub minahääl mänguliseks, pillavamaks, aeg-ajalt otsekui torkab, et siis jälle pehmusse taanduda. Luuletuses „Ajal, mil kõik see toimus” (lk 20) ühineb kaasajataju vaikimise ja lausumise, millegi eest või vastu kõnelemise vastutusega. Kareva üks peamisi teematelgi ongi keel ja sõnad, mis omakorda on tihedas suhtes vaikusega. Vaikus on sealjuures kaalukam. Nii saab tekstides nähtavaks luule kui pingeväli: kujundiloomes on sel, mis jääb ütlemata või sõnade taha, suuremgi kaal kui paberile pandul. Vaikus saabub, kui on jõutud tabamuseni, millegi mõistmiseni: „Sõnajulgus / ja vaikimistarkus — / see on üks peenike kruvi.” (Lk 18.) Nagu ka luuletuses „Ajal, mil kõik see toimus”, kus „Kolmandad teadsid, mis kaalul — / ja pidasid suu” (lk 20). Selles avaneb luuletaja tähelepanelikkus oma kaasaja suhtes. Autor on siin tabanud üha haruldasemat oskust tajuda olukorda kogu selle keerukuses ja esmalt mõelda, suuri seisukohti välja prahvatamata. See, kes mõistab, oskab ka vaikida, näib luuletaja vihjavat. Kõnelemises on alati vastutust, luule liigub aga laetud sõna ja vaikuse rindejoonel.
Täpsus, väljenduse treimine teravaks, miinimumini on midagi Karevale ise­loo­mulikku: mida hoomamatum on luuletuse objekt, seda täpsem olgu väljendus. Oma kõigis kogudes on autor paistnud silma erakordse keeletundmise ja täpsusega, nii ka siin. Karevalik on oskus luua uusi väljendeid, mis juba iseenesest on originaalsed kujundid: „Luule uks kiigub / vaikuse hingel; / sulatuli ja / linnupuulihv.” (Lk 95.) Teiste eredamate keeleliste leidudena jäid silma: „Sõnajulgus ja vaikimistarkus” (lk 18); „Kõndija mõtleb muust. / Aga ta sammusid sajab / läbi kuulaja une / kui lehti maailmapuust” (lk 44) ja „Kõigil üksildustel / on ükssama kõrge toon. [—] Mööda öö tumedat klaa­si / nõrgub poolitusjoon” (lk 90). Olgu siin ära toodud needki, milles on igavikulist tonaalsust: „Sinus on rahu linnus, / kuldse valguse veski” (lk 39) ning „Olin vaid unenägu, / sähvatus pärise põhjast. // Mida mõistsid, see loeb” (lk 40). Kõigis neis on minimalistliku väljenduse taga tugevalt laetud sisu. Kareva luulekeel on siingi erk, terane ja tabav ning saab nõnda selleks äratundmise välgulöögiks, millena autor ise on luulet kirjeldanud.
Riim ilmneb sageli just kõlasarnasustes või teksti kui terviku meloodias, tõstes esile keelemängu võimalusi. Paari hääliku muutmisega tuleb nähtavale sõnades peituv semantika ja mängupotentsiaal, mida Kareva ka vaimukalt kasutab. Sest „sõnade sõjaväes / õitseb kohatu ohaklus — / ei rivi, ei huvi” (lk 18). Mäng keele väikseima tähendusühiku, ühe tähe ja häälikuga annab tunnistust autori erilisest keeleandest. Sedasama demonstreerivad ka sellised read nagu „Ainus, mis võib su päästa, / on see, / millest enam ei pääse” (lk 12) või „Kell tiksub. / Ja süda tuksub, / otsekui seisaks valvel / mitmekümnendat talve” (lk 91). Niisugustes stroofides tekib kujund otse keelest — mitte omadussõnadest või metafoorsusest, vaid materjalist, millele on lähenetud korraga nii struktuuri kui minimaalsete ühikute, hääliku või tähemärgi erinevuse kaudu. Autori stiil on seda mõjusam, et tähendus antakse edasi äravahetamisel ja riimil põhineva üllatuse, mitte tavapärase võrdleva metafoori toel. Võttes, kus siseriim või kõlamäng sajab sisse kiire sisselõike või üllatusena, ilmneb ka lustlikkusenoot — autor kasutab keelt kergusega. Äravahetamised ühe teksti sees, nii et säilib tugev tähendus ja seostatud kujundiilm, on Doris Kareva kogudele iseloomulikud. Nii avaldub Kareva luules kogu keele potentsiaal ja lugeja vaimustub selle rikkusest ja mänguvõimalustest.
Veel rohkem kui varasemates kogudes on siin temaatiliselt liigutud seletamatu, inimesest olemuslikult erineva (jumaliku?) kvaliteedi poole, mis ometi on inimese ja tema olemasoluga põimunud. Luuletaja näib siin veel enam olevat meedium, vahendaja või sild meie maailma ja millegi kõrgema vahel. Mitmes luuletuses on rõhuasetus nägemuslikul või ilmutuslikul kvaliteedil. Kohati mainitakse otse „maailma hinge” (lk 10; lk 74), samuti on otsepöördumisi „Sina”, mis samuti viitab suhestumisele algallika või loojaga. Taustal võib näha liikumist tõe poole, olgu see siis sõnastatav või mitte. Kui autori varasemates kogudes leidub plahvatuslikumat kirge, suurt elujanu ja -jõudu, siis siin kohtame pigem tasasemat maailma ja olemise uurimist. Teravik on pööratud selle poole, mida ei saagi sõnas seletada. Kui, siis mõista vaid vaikuses. Paralleelselt jääb silma luuletajamina alandlikkus mitte autoriteedi, vaid Elu ees kummardamise ja oma mõõtme tajumise mõttes. See vaade ilmneb osalt austusena elu mõistatuse vastu, teisalt on seotud vastutusega, mida kannab see, kes kõneleb või kirjutab. Kirjeldatud hoiaku huvitav peegeldus leidub luuletuses, kus „Haldjas tuli ja ütles: Homme / sa kõneled rahvale” (lk 13). Tekstides on korraga nii kõrgust ja ülevust kui ka viletsuse ja kaotustunde, leppimise sedastusi. „Kõigil üksildustel / on ükssama kõrge toon” (lk 90) või teisal: „Liblikas eksis tuppa — / värelus vastu ust [—] Kõik elu, / nii lein kui lust.” (Lk 111.)
Vertikaalmõõdet on selles luulekogus varasemast enam. Inimese ja maailma hing (mis teineteises sisalduvad) ning metafüüsika on kandvaks liiniks: maailma nähakse kui võrrandit või korrastatust, millesse paigutub inimene kui tolmukübe või universumi osake: „Viimane valgustus / läbi liha ja luu / lahendab valemi, taandab / su üheks kübemeks / tolmust.” (Lk 28.) Nõnda tekib mitut puhku tunne, et sõnastatud on inimese peegeldumist maailmas ning oleva peegeldumist inimeses. Üks huvitavamaid luuletusi on nägemuslik üheksas osa tsüklist „Siirderiitus”. Siit leiab inimese ja maailma osaduse või samasuse, lõpmatuse kui omamoodi kvaliteedi: „Su keha on kookon. Seal suigub, / kiigub maailma hing” ja „…vahet ei ole, / on lõpmatus, / sirge sillerdav ring. // Meel ärkab vaikuse särast.” (Lk 74.) Keeleliselt on saavutatud puhtus, täpsus ja laetus ühtaegu: kujundid on minimalistlikud, ent hõlmavad transtsendentsi.
Luulekogu taustal aimub müstikutest luuletajate (Rumi, Khalil Gibran) pärandit. Doris Kareva on olnud ka nende põhiline vahendaja ja tõlkija eesti keelde ja kultuuriruumi (ta on valinud ja vahendanud nii Rumi tekstide kogu „Päikesesõnad” kui ka Khalil Gibrani poeemi „Prohvet”). Autori enda varase­ma loomingu kõrval aimubki siinses kogus sarnasusi just müstikute tekstidega. Eesti luulest võib paralleele leida Uku Masingu loominguga, kus on samuti viiteid meediumiks olemisele ja luuletajale kui kõrgema jõu tööriistale. Samas ilmneb jumalik alge ka inimeses — niisugust elutunnetust kohtab nii sufismis kui ka Kareva ja Masingu luules. Säärane metafüüsika on selles kogus olemas peaaegu igas luuletuses.
Autor vahetab siin sageli tonaalsust ja n-ö esmaseid teemasid või registreid, teose seob tervikuks aga tekstidetagune tunnetus ja maailma nägemise viis — teose helistik. Luulest saab püüd sõnastada Elu, tõde, nii inimese väiksust kui ka lõpmatust — kvaliteete, mis olemuslikult on sõnasse vormimatud. Keeleliselt peensusteni tunnetatud kujundite ja mõtiskluste kaudu ilmutavad end siiski killud Elu ja Olemise suurest mängust, kus kohtuvad leidlikkus ja sügavus.

Leia veel huvitavat lugemist

Max Blecher
Jaan Kross

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon