Kosmonautikapäev

Kai Kask

Jälle olin teel, jälle bussis, treppidel, liftis. Polnud S-i ammu näinud. Seesama väike toake, armsake, hubane, kellestki jäänud mööbel, vaade aknast kaugele üle tuledes linna, kusagil all sagivad elanikud planeedil, perenaised tulevad töölt, loomulikult poekotid ja vinguvad lapsed käe otsas, mehed rehvivahetusest, noh näiteks, see on neil ju tõsine päevakava, hämarates nurgatagustes kriminaalid, siin-seal keldripoed, ikka veel hingitsemas, pandimajad, kahtlased rõdualused. Sinu leebe naeratus ja sassis kulmud, näh, ära põe nende kulmude pärast, need on lahedad. Ei allu valemitele. Osake sellest valemist mu käe ümber, mäletad.

– Lähme rõdule, mis, istume, vaatame? Nüüd on juba soe, ütlesid.

– Lähme jah, jälle mu unistus oma rõdust pooleldi täitumas. Kuule, rõduga saaks mind isegi ära osta, aga see oleks ka ainus asi. Ei, tead, eile mingi vend püüdis mind roosa Hugo Bossi kostüümiga, et ostab mulle sünnipäevaks mu enda raha eest. Mida perset. Kuid rõdul istuksin, ei segaks, sina saaksid omi asju ajada. Mul klapid muusikaga peas, võiksid rääkida palju tahes, mind ei segaks. Istuksin, vahiksin.

– Istuksin koos sinuga.

– Sittagi. Sul hakkaks igav. Sa oled tegudeinimene. Aga võib-olla kah. Vaataksid mind oma nukrate silmadega. Oled lihtsalt liiga hea inimene, mina seevastu reetur.

– Oled täna kuidagi sõjakas.

– Ei, tunnen end lihtsalt vabalt, seepärast räägin niiviisi, ei pea kontrollima igat sõna, ei pea meeldima.

– Nagunii meeldid.

– Ära õienda. Oleme parem vennad. Tead küll, see märk. Annab juhised. See on suurem kui meeldimine. Ütleksin midagi vene keeles, kuid praegu ei sobi.

– Kuulad ikka neid laule?

– Nojah, selles olengi reetur. Pa daroge adnoi, no v raznõje storonõ, kto mõ s taboi, arlõ ili voronõ? Aga mis parata? Mina, väike inimene, olen kõik teinud, mis mu võimuses. Annetasin mööblit, riideid, kui põgenikud tulid, põgenesid. Üürisin neile korteri välja, oli võimalus. Sümboolse hinnaga. Siiani elavad seal, kaks aastat juba, maksavad korrektselt, probleeme pole. Rohkemgi annaksin hinge tagant, mürske annaksin, padruneid, kui mul oleks. Nuge kas või. Kahvleid, kurat. Need kah relvad. Meie siin istume, ainuke mure on, kas osta mustikaid või maasikaid. Vahel ma mõtlen, mis neist süütepudelitest sai, mida alguses tehti, mäletad, telekas näidati. Kaugtule vastu nendega ei lähe ju.

– Ikkagi oled sõjakas?

– Olen jah. Oh, tead, mu geenitestile tuli eile vastus. 10 protsenti poolakas! Vana poola ohvitser ise, mis seal’s imestada. Käed sügelevad juba. Mõne raisa lööks maha. Ei, mitte sõduri, neist mu jõud üle ei käiks. Mul omad teemad. Ei julge sulle rääkida praegu. Kuritegu on parem teha üksi. Aga kui ta satuks mu teele, kusagil trammis näiteks, hakkaks väljuma, kõrged astmed, tramm pidurdab ja kogemata ma kaotan tasakaalu, vääratan, tead küll, annan väikese tõuke eesseisjale. Trammist jäisele asfaldile, poleks paha. Ei, eks see on kujutelm ainult, küll aeg teeb ise oma töö. Pole palju jäänud, arvan.

– Hakkan sind kartma.

– Sul pole vaja. Ma ei tee, kui, siis ainult kirjutan. Pealegi, ma olen ju haritud inimene, äh? Sina ka. Aga aru ma neist ikkagi ei saa, mis kuradima rahvas see küll on. Iseennast hävitavad. Nii palju rikkust, nii palju kirge ja kõik see veereb mudavooluna kaldast alla. Sajandite kaupa. Näe, kohtasin täna trepikojas naabrit, sealt 47-ndast, see punase jopega tüüp. Purjus oli, noh, laupäev ju, tuigerdab seina ääres, vaevalt püsib püsti, aga hakkab vabandama, müts pihus, izvinite gazpaža, kummardab vaat et maani, uvažaju, uvažaju. Nagu tsaari, raisk, tsarinnat. See on neil ikka veres. Nahhui bljät mul nendega.

Jäin mõttesse. Maailm pole minu asi. Või on? Ta pöörleb ja keerleb nagunii ja pole vahet, kas ma viskan oma vanad plekkveljed jõkke või mitte. Ma viskan nagunii. Mul pole piire.

– Andrjuhat mäletad, seda väikest sitapead? Tead, mis ta tegi?

– Mäletan. Mis temaga?

– Ma ka ei tea. Ainult mäletan. Oli selline. Tüüpiline nagu need teised. Äraandja. Rabe. Silmad vilasid, nagu tahaks kogu aeg varastada midagi. Püüdis meeldida. Siis aga läks kituma su peale. Siga.

– Lase olla, ta ammu läinud siit.

– Nad on suureks saanud. Kõik kohad on neid täis, lipsud ees. Oskavad keelt.

Ta pani käe mu õlale. Rahune, ütles. Näe, siin me istume, nende ehitatud linna­jaos, isegi rõdu on, midagi oli kasu vähemalt. Jah, vastasin. Hea, et liiga palju ei jõutud. Hakkas hämarduma. Istusime vaikides ja nagu romantilises jutus ikka, kõrgus tumesinises taevas külmalt hõbedane täiskuu. Kas sa oled seal, küsisin mõttes. Kusagil tumedate galaktikate vahel, pudenenud võib-olla mõnele planeedile, tuul on viinud? Oled ikka veel tuhk või ehk uue kuju võtnud, kes teab, millise, aga võib-olla oled samasugune kahejalgne, ainult hingata saad, olematut õhku küll, aga sulle kõlbab seegi, ajasid alati vähesega läbi. Küllap mantelgi seesama ja kingad. Ära muretse, see oli ainult elu, mis siin oli. See on väike. Täna on, homme möödas. Küll ma tulen. Mõned asjad vaja korda ajada.

– Millest sa mõtled?

– Ah, ei. Et kui olen juba nii kaua elanud, noh, sina ka muidugi, enam-vähem, siis nagu tead juba kõike. Hakkad romantiseerima. Igatsema lapsepõlve, kõige hullem. Mingeid suvevaheaegu ja naabertalu karjateed ja kanakakat varba vahel. Kõrre otsa aetud metsmaasikaid, tulitava liivaga mereranda. Ja see kordub ja kordub ja meist järgmised igatsevad oma Orkutit ja MSN-i ja Super Mariot ja nii edasi. Ma igatsen ka oma vana Nokiat. Õigemini neid kõnesid, kõnede ootamist, numbrivalimist, pettumust kinnise tooni peale, paanikat. Telefon on ju nagu väike armastus su käes, kallim peopesas. Aga kui vihastad, lendab tükkideks. Pärast üritad jälle akut õigetpidi kohale sättida, murdunud nurki liimida, teipida ja hinge kinni pidada – kas tuleb pilt ette või ei. Enamasti tuli ja ka kallim helistas enamasti tagasi. Mõtle, kui palju armastuskirju on sajandite jooksul kaminates ära põletatud, pliidi all, ahjudes. Ikka üks ja seesama. Igatsus. Ja see kõik muudkui tuleb ja läheb ja kordub ja möödub ja kõik arvavad, et see on ainukordne. Vot sellest olengi väsinud. Kui näed selle läbi. Noh, ilus ikka. Mõni asi oleks veel hullem, kui usud seda, mida olemaski pole. Ja siis uneled seal, oma mullis, ühes käes mustikad ja teises maasikad, ja siis äkki algavad mingid sireenid. Mis me teeme? Mida sa teeksid? Haaraksime joped või? Edasi, kuhu? Lifti? Koos nendega? Ja miks nad jooksevad, kui omad pommitavad? Olgu paigal siis ja nautigu oma pomme. Me läheme trepist, oleme ju kärmed. Hetkel ei hooli, kui keegi jalus koperdab, invaliid, mutike, lapsekäruga naine. Las kukuvad, inimene jookseb ikka oma elu eest, nüüd on meie kord. Sul on auto maja ees. Punane. Sõidame otse mööda Priislet, kohe oleme linnast väljas. Ma arvan, et mitte suurele maanteele, vaid läheme läbi Maardu ja siis edasi mööda vana teed, Maardu on muidugi kahtlane, aga ikka parem kui magistraal. Või peaks varjuma siiasamma panga alla mõneks ajaks? Aga kuidas see rakett tuleb? Kas ma nagu näen, et mingi asi sööstab lähemale, tulejutt taga. Eks nad umbes lasevad, aga Maardut vast teavad, püüavad mööda sihtida. Mõnel vanaema seal, onuke, tädike. Peenra­maad. Eest ära ei saa vist joosta? Ta tuleb ikka kiiresti ju. Telefonid jäid tuppa lauale. Mis siis. Inimene pole telefon. Kahekesi sinu autos, keegi ei tea, kas pääse­sime. Jõelähtmes on see kitsas sild, seal ole ettevaatlik. Nii lage on kah, oleme ikka veel head sihtmärgid. Kuid sõdureid siin ju pole, keegi ei luura tukastikus, ei võta ­kirbule. Oli vaid see sireen, võib-olla proovisid. Et kuidas käitutakse. Sõidame ikka. Ja seal nad teevad oma lillepeenraid, Maardus, Ahtmes, Ivangorodis, üle kogu Venemaa. Peaasi, et oleks telliskive, mida nurkapidi maasse lükata ja siniseks värvida. Või mõni autorehv, see ka siniseks ja muld keskele. Ja jumala pärast, et nüüd kollast triipu külge ei tee. Ei tea, kas need mendiautod on neil ikka kollase-sinisega, peaks kah nagu kõhe olema.

– Siit vasakule või?

– Jaa see, näe, silt – Kuusalu 16 kilomeetrit. Kütust on?

– Üle poole.

– Siin on varsti üks kohalik tankla ka, Kiius, ei pea trassile keerama. Ütled, et kuulan neid lugusid. Vaenlast peab tundma. Paljust niigi enam aru ei saa. Ega see pole mingi burja mgloju nebo kroet vihri snežnõje krutja. Ilus, see on nii ilus, aga näe. Kõik rikuvad ära.

– Minu juurde võime ju ka sõita, kui sa tõesti kardad. See on kaugemal, rahulikum.

– Kauaks me jääksime? Ja kuidas sinu juurde, seal on ju naabrid sul, sugulased. Mis sa ütleksid, kes ma selline olen?

– Sõjaajal ei loe, lihtsalt tulime pakku.

– Ega mina ei kardagi. Vaatan taevasse ja kõik on selge. Mõistad, mul on kõik olnud. Pilvi vaatan vahel või vareseid.

Suunasin pilgu aknast välja. Siinsamaski varesed puuokstel, kaks kogukat, samuti halli kuju, pead küljele kallutatud, näevad, mida vaja. Kui need on tema? Saadikud? Valvake mu üle. Rammusad ja elukogenud varesed. Mida enamat vaja olekski. Jälle läheb poeetiliseks, hoidugem siiski. Sõitsime vaikides, Haavakannu, Lamme, Valkla. Kõik näis sujuvat. Ja siis, pikal sirgel enne Kiiut, lautade juures, käis kusagil auto tagaosas kahtlane kolksatus-krääksatus, masin rappus ja hakkas end väevõimuga teelt välja vedama. No mis nüüd, jäi S siiski rahulikuks ja pigistas sõnakuulmatu rooli sõidurajale tagasi. Aga ei, tehnika tahtis teisiti. Miski metalne kraapis võikalt vastu asfalti ja vänderdades pidurdasime hoo. Sel hetkel ma loobusin. Kas mu elu hind ongi üks alt ära kukkunud sumps. Las olla siis. Aga ikkagi, poollagunenud lehmalaudad ühel pool, mingid vanad pumba­jaama varemed ja roostetanud tsisternid teisel pool teed, siin ikka ei tahaks surra. Varesed, palun, kas te võiksite mind õhku tõsta ja viia kuhugi eemale, meid mõlemaid, ilusamasse kohta, kas või tagasi sinna rõdule, elamiseks, suremiseks, niisama korraks. Üheks suudluseks.

S tuli samuti autost välja ja kõik oli sõnadetagi selge. See vana käru jääb siia teepeenrale pikemaks ajaks. Homme-ülehomme võib-olla tullakse töökojast ja treileri peale. Ongi kogu meie romantiline plaan. Sõja ettekäändel põgeneda, kokku hoida, jääda, süütute silmadega ilmarahvale otsa vaadata. Sireenid olid, me tormasime alla, kogemata sattusin sellesse autosse. Läheks läbi küll. Mängiksin vaeslast, koduta, vanemateta, küll ma juba oskan. Võetakse omaks, jäetakse perre, olen S-i hoole all, ta jutustab mulle lugusid, kuidas elu vanasti oli, linnas viib kohvikusse, näitustele, džässiklubisse, võib-olla sõidame Poola. Saan küsida Talvesõja kohta, kosmose kohta, kõige kohta, mida tahan. Kümnendikest, sajandi­kest, protsentidest, promillidest, Kesk-Aasiast ja teatriajaloost. Vaatasime üksteisele otsa, skeem tundus klappivat, tekkis minutitega, eemal vedelev väändunud plekikärakas polnud veel jõudnud jahtudagi.

– Hääletades läheme või ootame homse ära?

– Ootame, vast panevad uue summuti või saab keevitada. Lähme poeme seniks sinna pumbajaama, küllap mõni uks on lahti.

Oligi. Sees oli rõske ja räpane, kuid kahekesi koos hakkas soojem. Nagu ikka, leidus ka seal mingi rõve madrats, läppunud tekk ja tühja taarat. Sõja ajal ei loe, kõik kõlbab. Homme on jälle elekter, soe vannituba, hambapasta, kamm, puhtad trussikud. Lokitangid.

Siia nad ei jõua, ega, küsisin. Vaevalt, pole mõtet keset põlde laskemoona raisata. Ma ei teagi, kas sa sõjaväes oled käinud? Ei, ma olin ju ülikoolis, hiljem doktorantuuris. Õige kah, milleks selline lollus üldse on välja mõeldud. Me ise mõtleme kogu selle pasa välja, meie, inimesed. Selle nimel peame nüüd siin sitahunnikus kükitama. Jah, ja ootame, et mingid viis-kuus täissöönud tüüpi võtaks lõpuks otsuse vastu. Neil oleks nagu kahju. Iga sekund loeb. Aga ei saa, üks on demokraat, teine vabariiklane, kolmas mingi kuradima uimane sotsdem, Danke schön! Mis vahet sel on sõja ajal. Kui see ongi meie võimalus, sõda üle kavaldada? Kuule, see pole siin veel alanudki. Aga sireenid olid. Ütlengi, et nutsid südantlõhestavalt hoovi peal, tormasid edasi-tagasi, küsisin, mis viga, ajasid segast juttu vastuseks. Võtsin su auto peale, lubasin turvalisse kohta viia, et sõidan ise nagunii linnast välja, et mul on, kuhu minna. Tahad nii? Siis teeme nii.

– Ma tahan.

Kuu oli taevas end veelgi paremale nihutanud ja kõrgemale tõusnud. Kas ta keerleb ümber maa, vist jah, või oli vastupidi? Ei mäleta. Kusagilt horisondilt hakkas paistma punakas kuma. See justkui lähenes, muutus heledamaks, muutus põletavaks, tulejooneks. Nagu lõke.

– See ongi, karjatas S. Rakett! Jookseme nüüd!

Tardusin. Hilja juba. Nüüd hoia sina minust kõvasti kinni. Ära karda, kui koos oleme. See on lihtne. See on ainult elu. Hullemaks ei lähe. Ootame. Viimane, mida kõrvaklappides kuulsin: Ne platš, pastoi; deržis, ja budu s taboi; vernjus, živoi…

See ongi reeturi surm ja paras mulle. Ei saa kahte jumalat korraga teenida, isegi salaja mitte. Isegi mina ei saa. Pean valima.

Kui silmad lahti tegin, näis, et naabermajadest olid ainult tahmased müürid jäänud. Rõdu, kus istunud olime, tundus kõikudes rippuvat põrandapaneeli küljes, kükitasin nurgas, kramplikult seina ääres. S-i polnud näha. Vaatasin selja taha. Tuba paistis siiski alles. Tõusin ettevaatlikult.

– Näe, võta juua.

S tuli klaasitäie Boržomiga. Sa suigatasid vist hetkeks, siis aga nagu ehmusid, siputasid jalgadega unes, hüüdsid midagi. Korras kõik?

– See oli… me pidime…

– Me lähemegi.

– Ma ei saa tulla, pärast seda. Ma ei muutu, jään reeturiks, selge see. Nad ei saa minust jagu, aga mina ka ei loobu. Veri selline. Saatus. Sõida sina, oled kindlas kohas. Varsti on maikuu, sul vaja aiamaa üles kaevata, maja kallal kõpitseda, õunapuud hakkavad õitsema, lapsed, lapselapsed tulevad külla. Mulle piisab sellest, mis olnud. Nüüd ma tean, mida vanad inimesed tunnevad, kui ütlevad, et nemad kodust ära ei lähe, pakku ei poe. Neil pole vaja. Pole midagi karta. Kõik on olnud. Sina aga sõida. Küll ma jalutan meie teedel, piisab sellestki.

– Oled kindel?

– Olen. Kirjutan sulle… kokkulepitud päeval.

 

Möödus aastaid, aastakümneid. Rakette ei tulnudki. Need mõjuvõimsad leppisid siiski kokku, tähendab, hakkasid kartma oma näruste elukeste pärast. Ka mina elasin veel pika elu. Roosa kostüümi saingi sellelt tüübilt kingiks. Ja veel palju ilusaid asju. Uude korterisse kolisin. Auto, tumemust ja läikiv, uhkeldas ukse ees. Numbrimärgiks ostis 555 OIL. Kõik tegi, mis kokku oli lubanud. Kullakeseks kutsus. Polnud paha inimene. Mind aga huvitas taevas ja saladused selle sees. Paljud olid seal, kellega kunagi teed ristunud, igatsus näris.

Siis ühel päeval saigi mõõt täis. Avasin lihtsalt järjest aknaid ning uksi, igalt poolt kahises tubadesse peenekoelist halli liiva, suuremate klibudega segamini. Seda lihtsalt voolas. Tuhk. Kondipuru. Peagi olin põlvini sees, ei liikunud paigast. Lasin tal end sisse müürida. Oli kuidagi hea ja rahulik. Omade seas.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood