Kui Kekkonen Nõmmele suusatas

Jouko Vanhanen

 

 

 

 

                                                       Kerge kummardus

                                                       Maimu Bergi poole

 

Ühel neljapäeva hilisel pealelõunal tuli adjutant, kolonel Leinonen Tamminiemis Kekkose kabinetti, kus too rahulikult diivanil puhkas ja pärast päevatööd ajalehti luges.

„Härra president, telefonil on maavanem Hillilä ja tahab teiega rääkida.”

Pääjohtaja, Leinonen, pääjohtaja. Mis ta tahab?”

„Ta ei öelnud, aga tundus natuke erutatud olevat.”

„On ta ehk purjus?”

„Ei saa päris kindel olla, aga igatahes mitte väga, härra president.”

„No kuulame ära, mis tal südamel.”

Muidugi, Lapi lääni kunagine maavanem ja praegu rahvapensioniameti Kela peadirektor, aga ennekõike Kekkose sõber, usaldusmees ja kaasvõitleja juba tudengipõlvest, oleks muidugi võinud helistada ka Kekkose eratelefonil, aga võib-olla oli numbri valinud tema sekretär. Kekkonen võttis toru ja ütles:

„Urho, tervist!”

„Tere! Kuule, Känä, mul oleks üks jutt, neljasilmajutt. Oled sa seal juba lõpetanud, äkki saad siia tulla?”

„Kas asi on seda väärt? Sylvi ootab mind varsti õhtust sööma… Tule ise siia, paneme ühe taldriku juurde?”

„Tuleks küll, aga mul on siin paar inimest, kellega sul oleks hea kohtuda, ja neid ma ei saa sinu juurde tuua… No kuidas ma seda ütlen? Võtmesõnaks on…” Hillilä jätkas poolsosinal: „Tuglas.”

Kekkonen tõstis tahtmatult häält: „Mis, kas Tuglas on sinu juures?”

„Ei, ei, muidugi mitte. Aga asi puudutab teda.”

„No tont sinuga. Eks ma siis tule. Kus sa oled?”

„Kontoris ikka. Sul lühike tee tulla. Aga tule märkamatult — nagu läheksid suusatama. Ära võta tentsikut kaasa.”

Kekkonen lõpetas kõne ja pöördus Leinose poole: „Kolonel, „Volvo” ette, ning Harala, viisteist minutit. Põikan Hillilä juurest läbi ja lähen siis suusatan natuke. Olete vaba!”

„Just nii, härra president!”

 

Veerand tunni pärast laskis Kekkose ülemkelner ta uksest välja juba pimenevasse õhtusse. Oli paras krõbe veebruarikuine pakane. Ihukaitsja ja autojuht Harala avas presidendile eesukse. Kui sõideti sinise tsiviil-„Volvoga”, istus Kekkonen alati eesistmel. Selle autoga tegi Kekkonen tavaliselt kõik oma dis­kreetsemad sõidud, ja eks neid oli ka üksjagu.

„Sõidame Kela peakorterisse. Sõitke kõrvalukse ette, te ju teate…”

„Just nii, härra president!”

 

Hillilä tuli ise Kekkosele uksele vastu. Ikkagi Vabariigi President, kuigi omakeskis ei peetud meeste vahel formaalsustest kinni. Ja Hillilä oli tüüp, kes ei võtnud mütsi peast kellegi ees, kui ta ise ei tahtnud. Ta oli kõrgete Saksa ohvitseridega suhelnud terve sõjaaja ja saanud hästi hakkama: Lapimaa keiser — nagu teda hüüti.

„Noh, mis sul nüüd õieti on?” küsis Kekkonen oma semult ja tundis kerget konjakilõhna.

„Kohe räägin. Mul on kaks külalist Lapimaalt. Neil on tähtsad asjad arutada.”

„Oot, oot, mina sain aru, et tegemist võiks olla pigem Eestiga…”

„Ongi. Küll sa kuuled.”

Suured saksad astusid sisse peadirektori nõupidamisruumi. See oli sisustatud soome arhitektuurikorüfee Alvar Aalto mööbliga, ka terve punastest tellistest alles mõni aeg tagasi valminud uhke hoone Taga-Töölö linnaosas oli tema projekteeritud. Ruum oli täis mahedat tubakasuitsu, mida oma kõverast piibust popsutas hallipäine vuntsidega viiekümnendates eluaastates härra. Kekkonen tundis ta ära, sest oli meest põgusalt kohanud oma Lapimaa-retkedel.

„Ah, Herr Baron von Pandy,” lausus Kekkonen üllatunult.

„Härra president, teie alandlik teener,” vastas suurilmamees Pandy puhtas soome keeles ja kummardas elegantselt. Ungarlasest väikeaadlik Paavo von Pandy oli 1930. aastatel ennast sisse seadnud oma ema sünnimaale Soome ja edasi Lapimaale, kus elas koos perega kaugel laanes Inari järve idakaldal väikeses talus. Aga mõnel korral aastas tekkis tal siiski vajadus tulla välja inimeste sekka. Siis reisis ta Euroopas ringi ja tegi Lapimaale turismireklaami kõigis seitsmes Euroopa keeles, mida ta valdas.

„Armas parun, mis teid siia toob? Mulle pole vaja Lapi võlusid tutvustada, nagu te teate, me kõik siin oleme ju Lapi-hullud, eriti see Hillilä, kes terve sõjaaja seisis seal in der Wacht am Rhein, kuigi vist valel kaldal,” nöökis Kekkonen.

„Tean, härra president. Ma olin seal tema alluvuses, tõlgiks, Soome jalaväe lipnik von Pandy, kui lubate. Aga ma tahaksin teile tutvustada natuke kõrgemat ja suurema sõjakogemusega ohvitseri, kes on sõjajärgsetel aastatel olnud minu nii-öelda protežee ja mu selja taga Inaris väikeses onnikeses oma varjatud erakuelu elanud.”

Kekkonen oli sisse astudes tajunud, et ruumis viibib veel teinegi mees, aga koloriitne Pandy oli hetkeks hõivanud kogu tema tähelepanu. Nüüd silmas ta meest, kes oli muidugi jalamaid aupaklikult püsti tõusnud, kuigi mitte just sõjameheliku krapsakusega, sest ta oli vanem mees ja käis kindlasti juba kaheksakümnendat. Aga ta oli veel rühikas, sale ja riietatud pisut vanamoelisse kaherealisse tumehalli ülikonda, mis tegi ta kohe Kekkosele sümpaatseks, sest presidentki armastas kanda kaherealist.

„Kolonelleitnant Arthur Valdes, erus,” ütles Pandy aupaklikult, aga üldse mitte bravuuritsedes. „Ka kirjanik, luuletaja…”

„Härra president,” ütles Valdes, pigistades Kekkose ulatatud kätt. Ja jäi vait.

Ka Kekkonen oli tükk aega mõtlikult vait, enne kui sõnas: „Ma oleksin nagu kuskil teist kuulnud. Kas mitte seoses Tuglasega, keda Hillilä telefonis nimetas…”

„Sa oled kindlasti lugenud Vaaskivi reisiraamatut,” sekkus Hillilä. „Selles on kirjeldatud Tuglase suu läbi Valdese saatust, aga ekslikult või kuidagi nii… Valdes ei langenud Esimeses ilmasõjas Belgias, nagu arvati. Härra Valdes on pesuehtne eestlane Tartumaalt, sealt kandist, kus meiegi vennaga suutsime Vabadussõjas punastele valu anda… Jõudsime juba enne sinu tulekut mõned asjad klaariks rääkida,” jätkas Hillilä ja kallas suurel nõupidamislaual olevast „Monopoli” pudelist kolme klaasi tubli mõõdu, jäi hetkeks, pudel käes, seisma ja tõi siis ühe klaasi juurde.

„Tuleb vist meelde küll. Aga mis te, härra parun, ütlesite… nagu elaks härra Valdes teie juures Lapimaal?” Kekkonen oli hämmelduses.

„Nojah,” asus Pandy seletama, „viimase sõja lõpus käis kolonel Valdes Rootsi kaudu korra väikese mootorpaadiga Eestis ja katsus tulutult Tuglasega kokku saada, et veenda teda võtma Eesti vastupanuliikumise juhtimine enda kätte, aga tagasiteel läks mootor katki ja torm viskas kaatri Hanko lähistel randa. Nii pidid paadimees ja Valdes teekonda jätkama maad mööda. Neil õnnestus lasta end Torniosse viia, sest paadimees oli rootslane, kes suutis Tvärminnes kohaliku vallaarsti nõusse rääkida, nad seal kõik rootsikeelsed ja too arst ise vana jäägriohvitser — nendel kõik tapiteed Rootsi teada. Ühesõnaga, otse üle mere ja Ahvenamaa nad ei saanud, vaid pidid üritama Pära-Põhjamaa kaudu…”

„Ja arva ära, kes see rootslasest paadimees oli?” hõikas Hillilä vahele. „Mothander! See sama Eestisse kolinud rootsi seikleja, kes kirjutas raamatu „Baroner, bönder och bolsjeviker i Estland”. Sina veel kiitsid seda!”

„See oligi väga hariv raamat. Aga härra parun,” pöördus Kekkonen Pandy poole, „mis teid siis härra Valdesega kokku viis?”

„Peab tunnistama, et ma tegin natuke pattu, aga mul õnnestus härra Valdes Lapimaal viibivate sakslaste patrulli käest endale rääkida. Ta oli nimelt vahele jäänud ja pidi juba tina saama — tema ju Prantsuse passiga kahtlase eestlasena lääneliitlaste spioon —, aga minul kui tõlgil olid kinnivõtjatega head suhted, nendel oli häving teada ja kõik enam-vähem ükspuha. Eks see maksis mulle muidugi kogu mu napsi- ja tubakavaru. Sain kohe aru, missuguse väärt isikuga on tegemist. Rootsi ei õnnestunud teda sel hetkel enam toimetada, nii ma siis viisingi ta kui illegaali enda juurde metsa.”

„Aga on vist ebaviisakas niimoodi härra Valdesest rääkida, kui ta ise meie seltsis viibib,” ütles Kekkonen ja pöördus Valdese poole.

„Jah.” Valdes köhatas ja ütles vaikse häälega: „Ma olen seal tõesti siiamaani illegaalina elanud. Kohalikud võimud ei ole probleemi teinud, sest ma ei ole kedagi tülitanud ega riigi käest midagi nõudnud. Lai Lapimaa on alati erakuid talunud. Ja eks mind olekski raske kuskil hingekirja panna nii-öelda poolmüstifikatsioonina. Ja mu teine pool ehk Tuglas elab ju raudse eesriide pimedal poolel,” jätkas Valdes tõsiselt. Ta rääkis soome keelt aegamisi ja pisut vanamoeliselt, oli ta ju Tuglase alter ego’na kõik Aleksis Kivid ja Aino Kaldad läbi võtnud.

„Aga nüüd teeme vahepeal meie haruldaste külaliste terviseks väikesed napsud,” segas Hillilä vahele ja torkas kõigile klaasid kätte. „Sulle, Känä, Urho, härra president, ma valasin topelt, et jõuaksid järele.”

„Sulle ei jõua ma iialgi järele,” ütles Kekkonen lõõpivalt. „Aga härrad,” pöördus ta klaasi tõstes külaliste poole, „tõesti meeldiv üllatus, ja teie terviseks! Aga mul on kahtlane tunne, et jutt läheb varsti tõsiseks, et te ei tulnud sealt Pärapõhjala kaamosest ennast niisama tuulutama.”

„Niimoodi see tõepoolest on,” kinnitas Pandy. „Julgesin pöörduda oma endise lugupeetud ülema härra Hillilä poole, et küsida, kas tal oleks võimalus korraldada meile jutuajamine teiega, härra president. Arthuri, härra Valdese südamel on nimelt suur mure, mis ei ole mõistagi ainult tema mure — ega me muidu ei oleks söandanud lasta ennast teie ette smugeldada. Ja meil on eine Ahnung, et see mure võiks ka teie südamel olla, härra president.”

Kekkonen tõmbas korra käega üle oma kiila pealae, mõtles hetke ja ütles aeglaselt: „Mnjaa. Ja mis see võiks olla?” Ta jõi oma klaasi põhjani ja silmitses üle laua tähelepanelikult kaugeid külalisi.

Pandy heitis köhatades pilgu Valdese poole ja andis noogutades märku.

Valdes oli hetke vait, vaatas siis tõsise pilguga küsijat ja sõnas kähedal häälel: „Eesti saatus, härra president.”

„Vaata, Urho, mehed teavad su Eesti-huvi ja tegevust,” kädistas Hillilä kiiresti seletuseks, „ja mina muidugi tean, kuidas sa oled oma südant valutanud Eesti pärast, võib-olla isegi rohkem kui Karjala pärast…”

„Minu Karjalat ära torgi!” käratas Kekkonen ja rehmas vihaselt käega. Hillilä jäi paugupealt vait. Tekkis äraootav ja pisut piinlik vaikus. Alles hetke pärast julges Hillilä hakata kõigile juurde valama.

„Kui lubate, ma püüan natuke seletada,” alustas Valdes tagasihoidlikult. „Me kõik teame, kuidas olukord seal on, suuri sõnu ei ole vaja. Teie, härra president, teate kindlasti kõige paremini kõiki väliseid fakte, teil ju vastav riigiaparaat selleks, et teid informeerida. Ja ehk on teil ka isiklikke sidemeid… vabandust, ma ei tahtnud olla ebadiskreetne. Aga seestpoolt, inimlikust küljest, eesti rahva kui sellise seisukohalt, tunnen mina olukorda kõige paremini. Nii, nüüd te mõtlete, et vana toi on ogaraks läinud seal Lapimaa pimedas kolkas — pardon Paavo, no offence —, kuidas tema saaks midagi teada või midagi tunnetada, nii lootusetult kaugel kodumaast ja ilma igasuguse sidevahendita. Aga tegelikult suurt vahet ei ole, kas sa oled siin Helsingis saja kilomeetri kaugusel või tuhande kilomeetri kaugusel Lapimaal või kümne tuhande miili kaugusel Austraalias, ära lõigatud oled sa täpselt ühtmoodi. Või umbes nii. Aga mina, andke mu häbematus andeks, olen ju pooleldi Tuglas, mina tunnen, nagu tema tunneb, tema rõõm on minu rõõm, tema valu on minu valu. Ja lubage öelda, seda valu on viimase veerandsajandi ajal olnud ängistavalt palju. Sinna pole muidugi midagi parata. Aga! Aga! Juba mõnda aega kostab sealt mingi vaevukuuldav vulin nagu paksu lume alla mattunud jäätunud jõe kohal. Andke andeks nüri keelepilt, ma ei ole enam endises vormis…”

Valdes ohkas. Hillilä oli vahepeal uue pudeli riigi viinamonopolis Alko villitud konjakit välja toonud ja klaasid täitnud. Mehed rüüpasid. Kekkonen noogutas, et Valdes võiks jätkata.

„Maha surutud rahvas vaja ellu äratada. Seda on võimalik teha ainult noorsoo kaudu, vanad enamasti lömastatud. Mis seal imestada, kui mõelda, mida nad läbi teinud. Me ei…”

Sõjaväelase napp keelepruuk hakkas luuletaja keelest üle käima. Kiire taibuga Kekkonen tõstis sõrme.

„Rahu, härra Valdes. Ma arvan, et meil ei ole eriarvamusi.”

„Sellepärast ma pöördungi teie poole, härra president. Äkki oleks teil võimalus eesti noorsoole mingi impulss anda, et ta ei tunneks ennast nii hüljatuna ja maailmakultuurist äralõigatuna. Ma saan muidugi aru, et väljastpoolt ei või vaimset muudatust importida, see peab sündima seestpoolt ja kindlasti sünnibki, aga mõjukas moraalne toetus võiks protsesse kiirendada ja eluusku tugevdada. Ma usun, et Soome sild võiks olla see pioneerisilta, see toetav konstruktsioon, mis hoiaks vaimset Eestit ja selle elutahet vee peal. Esialgu ärme räägimegi millestki muust.”

Nüüd oli Kekkose kord ohata.

„Esialgu ei näe ma erilisi võimalusi. Katsusin küll juba esimesel riigivisiidil Moskvasse ka Eestit programmi lülitada, et sealse olukorraga tutvuda, aga sel korral kupatati mind hoopis Usbekistani. Nüüd, Nikita ajal, on olud siiski järk-järgult pisut leevenenud. Grupiturism on näiteks lahti läinud, soomlased on hakanud käima Leningradis. Bussidega. Paljud loodavad näha endisi kodukohti Karjala kannasel. Eestis ei käida, sinna ei korraldata reise, ja marsruut rongiga ümber Soome lahe oleks tüütu,” kurtis Kekkonen.

„Täpselt nii, härra president,” sõnas Valdes. „Aga sellele oleks loomulik lahendus — laevaühendus Helsingist otse Tallinna, nagu enne sõda.”

Kekkonen jäi vait, jäi päris tükiks ajaks. Siis ütles ta:

„Teil on muidugi õigus, härra Valdes. Aga isegi kui antaks luba, ei hakka ükski Soome reeder seda liini avama, see ei oleks tasuv. Laeva võiks kurseerima panna ainult nõukogude pool, aga kuidas neid selleks veenda? See nõuaks kõrgeima taseme poliitilist otsust, need tehakse Moskvas.”

„Täpselt nii, härra president,” kordas Valdes ja jäi kergelt muiates Kekkost silmitsema.

Kekkonen vaatas vastu ja purskas siis naerma.

Mehed tõstsid jälle klaasi. Seejärel jagunesid nad kuidagi loomulikult kahte rühma. Kekkonen ja Valdes vestlesid omavahel nõupidamisruumi ühes otsas suure laua ääres ning Hillilä ja von Pandy jäid leentoolidesse ühiseid sõja­kogemusi meenutama. Valdes oli võtnud välja mingi kausta, mille sisu ta Kekkosele keskendunult tutvustas. Läks aega tunnike. Siis ajas Valdes ennast laua ääres sirgu, ja von Pandy sai aru, et ta oli oma ülesande täitnud. Nad asutasid viisakalt lahkuma. Valdes jättis laua peale kausta, mille ta oli koos Kekkosega läbi vaadanud. Kui Kekkonen ja Valdes jumalagajätuks kätt surusid, ütles Valdes:

„Härra president. Nagu öeldud, katsuge, kui kuidagi võimalik, Tuglasega kontakti saada. Üks variant on nüüd teile antud. Aga ainult teie saate otsustada, kas see on üldse mõeldav, ohutu see ei ole. Igatahes soovin teile jõudu ja õnne teie raskes ametis Soome hüvanguks ja olen õnnelik, kui saate piskutki ka minu isamaa heaks teha.”

„Härra Valdes, ma ei taha tühje lubadusi anda. Aga ma kaalun tõsiselt neid asjaolusid, millest meil täna juttu oli.”

Hillilä saatis mehed isiklikult välja. Kekkonen istus niikaua leentoolis, valas endale konjakit ja läitis sigari. Hillilä naasis mõne aja pärast, vaatas Kekkost üksisilmi ja üllatavalt kainena ning sõnas:

Hitto soikoon, ma näen, et sa plaanid nüüd midagi. Loodan, et mitte midagi niisugust, mille pärast ma pean kahetsema, et teid kokku viisin.”

 

Reede hommikul tahtis Kekkonen oma koera Isabellaga Seurasaarisse jalutama minna. Läkski, et värskes õhus mõtteid korrastada; eelmine õhtu vana semu ja kaasvõitleja Hillilä seltsis oli pikale veninud. Aga nüüd oli Kekkonen veendunud, et Tuglasega kohtumine on omamoodi kategooriline imperatiiv. Ihukaitsja Harala käis mõni samm tagapool. Kekkonen viipas ta enda kõrvale.

„Harala. Homseks minule natuke laiemad matkasuusad, niisugused, mis peavad ka jääl vastu. Saja kilomeetri retkemoon ja vett. Liiter konjakit, aga plastmassplaskudes. Valge anorak. Orienteerumisvarustus.”

„Just nii, härra president. Kui tohib küsida, mis meil homme ees seisab?”

„Mitte meil, vaid minul. Ma pean teile ütlema, et homme kaon ma paariks päevaks vaateväljalt.”

„Härra president, seda ei või ma isegi parima tahtmise juures endale ja teile lubada. Mul on riigilt saadud käsk ja kohustus teid kaitsta igas olukorras,” põrutas Harala.

„No ma ei saa nagu Napoleon öelda, et riik, see olen mina, aga riigipea ma siiski olen. Ja ma käsin, et homme pigistate oma silma kinni!”

„Härra president, oma silma olen ma korduvalt paljuski kinni pigistanud, aga füüsiliselt ei tohi ma teid ilma kaitseta jätta, muidu ootab mind sõjatribunal.” Harala tegi pausi ja jätkas siis vaikse häälega: „Pealegi, kui lubate, olen ma oma ülesandele isiklikult pühendunud ja teie austaja.”

Selline tunnistus lõi Kekkose tummaks. Ta mõtles hetke ja selgitas siis Haralale mõne lausega, milles asi. Selle peale ütles Harala:

„Härra president. See on nii veider ja ohtlik plaan, et ma peaksin otsekohe sellest oma ülemustele teatama. Lausa hullumeelne — see võib ju lõppeda teie, meie, mõttetu surma ja rahvusvahelise skandaaliga.” Ta mõtles veidi, aga lõpuks lausus alistunult: „Noh, mina löön kaasa. Eks te tea paremini, mis riigile kasuks.” Kuid vaikselt pomises: „Ainult ei tea, millisele riigile.”

„Aitäh, Reino, Reino on ju su eesnimi,” ütles Kekkonen ja surus Harala kätt. „Jäta meelde, et nüüdsest olen ma sulle Urho, välja arvatud muidugi olukorrad, kus on vaja protokolli järgi teeselda, aga seda oskad sa nagunii. Muretse siis ka endale vastav varustus. Mis relv sul on?”

„Üheksamillimeetrine Browning.”

„Asjatult raske pikale suusaretkele. Võta väiksem FN 7,65. See oli minulgi Valpos teenistuspüstoliks. Sellise pilliga on isegi ilmasõda käivitatud!”

Selle peale haugatas noor Isabella etteheitvalt.

 

Laupäeval läksid Kekkonen ja Harala mootorsaaniga Soomele tagasi loovutatud Porkkalast lõuna poole „kalale” ja nautisid lumisel merejääl ilusat talvepäeva. Pakast oli pisut üle kümne kraadi, aga õnneks oli ilm tuulevaikne. Nad koguni puurisid paar auku jäässe, mis võis olla oma 70 sentimeetrit paks, ja proovisid sikutitega kalaõnne, ent ilma mingi eduta, sest nende mõtted olid suunatud teisele eesmärgile. Ranna lähedal oli olnud rohkemgi jääl liikujaid, aga keegi ei pööranud neile erilist tähelepanu, kuigi „Ski-Doo” ei olnud veel just igapäevane. Kellelegi ei tulnud pähegi, et paksu talvejope kapuutsi ja suurte päikeseprillide taha võis varjuda Soome president.

Kui päike loojuma hakkas, sõitsid mehed ühe ulgumere laiu taha ja sealt laiule, otsisid saanile hea peidukoha ja katsid selle kaasavõetud heleda presendiga. Ka paksud üleriided jäeti sinna, vildid vahetusid suusasaabaste vastu, mõlemad mehed panid suusad alla ja viskasid seljakotid selga; Harala oma näis küll raskem, aga ta oligi ligi veerand sajandit noorem mees.

„Nüüd, Reino, otse kurss 180 kraadi kompassi järgi. Siis jääb Naissaar vasakut kätt ja me peaksime sattuma selle poolsaare idaranda, mille nimi on… oot, oot… Kakumäe,” selgitas Kekkonen kaarti vaadates. „Tee pikkus on 80 kilomeetrit, nii nagu Vasaloppet, ma loodan, et saame nendes oludes viie-kuue tunniga hakkama. Seekord on Wälläri meie õnneks jäälõhkujad jälle seisma pannud, nii et lahtised laevateed ei peaks meid eriti segama. Ja kui mõni ongi, siis jääsupp jäätub selle külmaga kiiresti. Õnneks tõmbas pilve. Ma sõidan algul ees, et sa vana mehe kiirusega harjuksid. Rabeleda ei ole mõtet, rahulik, aga järjekindel tempo viib sihile…”

 

Mehed olid jõudnud Naissaare põhjatipu joonele. Neil oli tulnud ületada ainult üks värskem laevatee, mis viis ilmselt Leningradi. Harala oli läinud esimesena üle jääsupi, jalad harkis, peenike, aga pikk köis ümber rinna. Kekkonen järgnes talle. Ilm oli pime, tähti ei paistnud, pihutas peenikest pakaselund, aga meeste pimedusega harjunud silmad nägid vasakul Naissaare siluetti, mis varjas Tallinna tuled. Naissaare põhjatipus plinkis majakas, ja nüüd oli meestel otse ees ka Suurupi ülemine tuletorn. Kompassi, mida nad olid aeg-ajalt punast tuld näitava taskulambiga piilunud, ei olnudki enam vaja.

Aga oh sa jumal, kus siis läks põrgu lahti! Taevas lahvatas plahvatustest valgeks, kuulipildujate leekkuulivalangud läbistasid merejää kohal õhku kohati meestele ohtlikult lähedalt, nagu nad arvasid. Harala oli kohe tõmmanud Kekkose külje peale maha ja ka ise tema ja tuleallika vahele pikali visanud. Helgiheitjate vihud ristlesid hullumeelselt nii kõrgustes kui ka jää kohal ja valgustasid end jää peal madalaks litsunud mehigi. Aga ehmunud mehed taipasid hetke pärast, et nemad vist siiski ei olnud selle infernaalse möllu põhjustajad. Kui nad julgesid natuke pead tõsta, et kuulata ja vaadata, kostis valangute vahel kaugusest röögatusi, muusikat ja isegi naiste kilkeid. Kekkonen sai lõpuks aru, millega tegemist, ja ütles sõjas lahingud läbi teinud, aga sellest hoolimata kahvatuks tõmbunud Haralale:

„Kurat, Reino, vankadel on pidu, suur pidu, Punaarmee aastapäev, sellepärast nad lasevad saluuti ja tulistavad huupi kõikidest raudadest merele, mis on nende arvates tühi. Ja just sellepärast soovitati meil nimelt täna see aktsioon ette võtta. Kõik mehed on täis nagu tinaviled!”

Kergendusest naerdes tõusid nad püsti ja jätkasid oma teekonda Naissaarest piisavas kauguses, aga siiski selle läänepoolset rannajoont järgides, kuni Kakumäe linnapoolne kallas paistma hakkas. Aga kui nad olid jõudnud Kakumäe neeme varju paarikümne meetri kaugusele rannajoonest, raksatas nende ette automaadivalang.

Kuid nüüd peab valgustama olukorda teiselt poolt.

 

Noorsõdur Raimondas ja üleajateenija Mahmud valvasid oma Nõukogude kodumaa läänepiiri kõledas rannapunkris või vaatluskohas Kakumäe poolsaare otsas. Neile oli pandud hirmus vastutus, sest kogu ülemuste koorekiht oli sel õhtul kohustatud tähistama pühamast pühama Punaarmee järjekordset tähtpäeva. Ja kes sel päeval sõjaväe, selle austatud väejuhtide ja oma relvavendade auks klaasi ei tõstnud, oli väljatõugatu. Ega selliseid ei leidunudki. Vodkat armastasid kõik — marssalist reameheni, selles mõttes käsuliin töötas.

Üleajateenija Mahmud oli äärmiselt nördinud, et just teda oli sel õhtul valvekorda käsutatud, ja sellepärast alandas ja hirmutas ta oma alluvat, paarimees Raimondast. Mahmud oli mägede poeg Kaukaasiast, lihtne lambakarjus, kelle vene keelgi jättis soovida. Selliseid poisse saadeti teenistusse Nõukogude Liidu läänepiirile kogu Aasiast. Baltimaade poisid aga läkitati tavaliselt kaugele itta, et neil ei tekiks tuttavas piirkonnas näiteks võimalust põgeneda või kuidagi sohki teha. Selle reegli järgi oleks leedulasest Raimondas pidanud teenima kuskil Tšukotkal, aga tema partei liinis mõjuvõimsal isal oli õnnestunud kaubelda poisile teenistuskoht peaaegu naabervabariigi eeldatavasti tsiviliseeritumasse keskkonda. Vaene haritud humanitaarlane Raimondas ei tundnud praegu sellest küll erilist rõõmu, jagades valveposti teda mõnitava mägilasega.

Ta püüdis neetud eurooplase kohusetundest vahetevahel binokliga seirata nende valvesektori tühjust. Ja äkki nägi ta järjekordse raketi välgatusel oma ehmatuseks, et nende valveposti poole tuleb paar inimkuju. Valgus kustus, aga binokli valgusjõud oli küllalt suur, nii et ta suutis nende lähenemist jälgida. Raimondas teatas ettevaatlikult oma ülemale:

„Seltsimees staršina, kaks objekti läheneb meie postile!”

Vanem tõmbas binokli reamehe käest ära, aga ei suutnud pimeduses millelegi fookustada, sest oli just leotanud mänguklotsisuurust teepakki klaasitäies kuumas vees ja kulistanud selle alla. Aga pea oleks saanud vähemastki soojaks.

„Sittagi seal on, aga vahi edasi, kuradi fašist, intelligent!”

Raimondas võttis binokli tagasi ja nägi nüüd kõike päris selgelt.

„Seltsimees staršina, kaks meest suusatavad varsti meist mööda, seljakotid seljas. Me peame häiret andma!” hõikas ta ja sirutas käe häirenupu poole.

Aga mägede mees lõi ta käe välkkiirelt eemale, võttis poisil rinnust kinni, raputas ja kähistas õnnetule näkku:

„Kuradi värdjas, katsu sa seda teha! Kas sa, molkus, ei taipa, et kui me katkestame ülemuste praasniku ja rikume nende tuju ära, siis puhastame paraskeid kuni suveni. Meie kandis peetakse ausatest salakaubavedajatest lugu, ja ma näitan sulle, siga, kuidas nendega talitatakse!”

Mahmud tõmbas riiulist oma Kalašnikovi ja sööstis, hõlmad lahti, välja. Tõepoolest, kaks suusatajat möödus temast ainult paarikümne meetri kauguselt. Mahmud täristas lühikese valangu suusatajate jalge ette. Mehed jäid võpatades seisma.

Mahmud sumpas lumes nende juurde.

Stoi! Kto võ?” karjus ta relvaga vehkides.

Mehed vaatasid teineteisele otsa. Ka Raimondas jõudis nüüd kohale ja valgustas neid taskulambiga. Kekkonen ei vallanud õieti vene keelt, aga sai oma pika nõukogude kogemuse tõttu sellest siiski päris hästi aru. Ta köhatas ja ütles:

Sportsmen.”

Mahmud purskas naerma, nii et tema automaaditoru õhus ohtlikke kaari tegi. Harala ajas käe märkamatult taskusse.

Raimondas taipas kohe, et tegemist ei ole venelastega. Eesti keelt ta ei osanud ja küsis seepärast:

English? Deutsch?”

„Ja, wir sprechen Deutsch.” Kekkonen seletas, et nad treenivad pimedas orienteerumist ja suusatamist, kuna varsti on minek Novaja Zemlja kevad­ekspeditsioonile.

„Mis sa kurat jahmerdad nendega! Küsi, kas suitsu ja viina on!” käratas mägilane oma paarimehele ja virutas leedulasele kirsaga tubli jalahoobi.

Kekkonen vahetas Haralaga jälle pilgu ja ütles vaikselt:

„Anname talle teise ploki Tuglase suitsudest ja ühe konjaki.”

Kui Mahmud sai Harala seljakotist ploki lääne sigarette ja pudeli alkoholi, röögatas ta verd tarretavalt, virutas Raimondasele veel kord ja käsutas:

„Ütle neile, et me oleme ka homme õhtul siin valves ja tee on neile lahti, kui nad peaksid tahtma tagasi minna. Mägilase ausõna! Ja nüüd, davai, kaduge!”

 

Mehed suusatasid mööda rannaäärt veel paar kilomeetrit edasi, keerasid siis maale ja ronisid teatud kohas nõlvakust üles just nii, nagu Valdese juhtnöörid ette nägid. Nad avastasid, et olid sattunud kummalisse kohta, nagu mingisse muinasjutukülla, kus neid ümbritsesid tummad ja pimedad, kõrge rookatusega palkmajad. Kekkonen rikkus lummuse ja seletas Haralale:

„Siia tuleb vabaõhumuuseum nagu meie Seurasaari. Need on vanad talumajad. Nüüd peaksime leidma värava juurest valvurimaja. Meie kontakt on seal.”

Edela suunas liikudes märkasid nad varsti maja, mille välisukse ees varikatuse all paistis nõrk tuluke. Sinna nad suundusidki, võtsid maja ees suusad alt ja Kekkonen koputas uksele. Harala jäi valgussõõrist väljapoole ja pigistas taskus püstolipära.

Varsti oli ukse tagant kuulda:

„Kes on?”

„Parool: Valdes,” vastas Kekkonen.

Uks paotus ja nähtavale tuli vanemapoolne mees, kampsun seljas.

„Tulitegi. Käykää peremmälle,” ütles mees. „Mina olen Siim,” jätkas ta, kui Kekkonen üle läve astus ja tervituseks käe ulatas. „Vanha pirtutrokari, siksi solk­kaan suomea.”

„Urho,” tutvustas Kekkonen ennast.

„Härra Vabariigi President — lubage, et ma ütlen nõnda, kui mul ükskord elus on selline võimalus. Kas kõik läks hästi?”

„Meil oli siinsamas väike vahejuhtum,” ütles Kekkonen ja rääkis loo ära.

„Kuramus, siis on parem kiirustada. Ma löön autole jalamaid hääled sisse ja peidan teie suusad ära. Teie istuge niikaua siin köögis. Pliita peal on kuuma teed.”

„Mul on kompanjon väljas. Ärge ehmatage!”

 

Varsti sõitsid nad Siimu päevinäinud „Moskvitšiga” juba läbi Mustamäele ehitatava uusrajooni Nõmme poole. Kekkonen istus eesistmel ja Harala tagapingil keskel. Siim palus mõlemal mehel pöialt hoida, et nad talvelibedast ja järsust Nõmme nõlvast üles saaksid. Mõlemad külalised vähemalt keskendusid sellele mõttele, Siim vajutas gaasi ja saigi lõpuks üles mäkke, kuigi viimased meetrid juba esimese käiguga jukerdades. Teekonna lõpp läks seejärel üsna libedalt, üle raudtee ja läbi Nõmme kitsaste tänavate. Siim peatas auto Veere tänaval ja ütles:

„Selles majas ta elab. Ma lähen ees ja teen kindlaks, et õhk on puhas. Annan siis märku.”

Väikese kahekordse krohvitud seintega kuubikujulise maja välisuks avanes. Siim lipsas sisse, aga tuli kohe tagasi uksele ja viipas autos istuvatele meestele. Nood järgnesid Siimule. Mehed tõmbasid esikus anorakid seljast ja astusid kamp­suni väel elutuppa. Selle keskpunktis seisis maja peremees, kirjanik Friedebert Tuglas, seljas kaherealine ülikond, selg sirge, aga jalutuskepp siiski vasakus käes, et paremaga kätelda saabunuid. Elegantselt riietatud majaproua seisis temast vasakul, kaks sammu tagapool.

Tervetuloa, herra presidentti,” ütles Tuglas soome keeli ja surus Kekkose kätt. „Lubage tutvustada, minu abikaasa Elo.” Ta viipas naise poole, kes astus nüüd ette ja andis kõrgele külalisele kätt. Kekkonen omalt poolt tutvustas oma kompanjoni: „Reino Harala, minu reisikaaslane ja julgestus.” Ka Reino kätles pererahvast.

„Nii, kallid kauged külalised, tundke ennast nagu kodus,” jätkas Tuglas. „Me oleme siin täna õhtul neljakesi, külalisi pole ja majaabilisele andsime õhtu ja homse päeva vabaks. Katsume siis omapäi hakkama saada. Ma valangi teile tervitusnapsu ise, kui lubate.” Tuglas siirdus väikese serveerimislaua juurde ja täitis karahvinist neli väikest pitsi kuldpruuni joogiga. Seejuures ei värisenudki tema käsi eriti.

Kekkonen köhatas ja ütles: „Täname väga sooja vastuvõtu eest, armas proua ja härra Tuglas. Mul on imelik tunne, nagu oleks meid täna õhtul siia lausa oodatud.”

„Kuidas siis muidu! Me valmistusimegi teid vastu võtma,” kinnitas Tuglas, aga kiikas siis üle õla seinakella, mis hakkas juba üks saama. Kekkonen imestas, kuidas nad nii kaua olid Siimu juurest tulnud, aga siis sai ta korraks oma keskööd näitavat käekella piiludes aru, et Tuglaste juures näitab kell Moskva aega. Peremees ütles: „Vabandust”, astus suure uhke raadio juurde ja vajutas selle nuppu. Ta viipas külalistele, et võtku pitsid, ulatas ühe pitsi proua Elole ja võttis lõpuks ühe ka endale. Raadio oli vahepeal oma lambid soojaks saanud ja toas kõlas äkki mahe diktorihääl soome keeles:

„…tähän päättyi viimeinen ohjelmamme. Hyvää yötä, nukkukaa hyvin.”

Ja kui hakkas kõlama Paciuse hümn nagu igal õhtul saatepäeva lõpuks, ajas Tuglas selja sirgu ja kuulas selle vaikides lõpuni. Tõsidusest hoolimata oli tal ehk siiski ka natuke kelmikas ilme. Proua Elo alumine huul värahtas võib-olla pisut. Kekkonen ja Harala austasid pererahva vaikushetke ja loomulikult ka oma rahvushümni. Kekkonen sai muidugi aru, miks see kõik nii sündis, ja tal oli muusika lõppedes taipu öelda:

„Kallis pererahvas, soovin teile head Eesti Vabariigi aastapäeva!”

Tuglas noogutas heakskiitvalt ja vastas lihtsalt: „Täname, härra president!” Kõik neli tõstsid klaasi ja jõid oma pitsi tühjaks.

„Aga nüüd,” ütles proua Elo, „paluksin ma lugupeetud külalistel lauda istuda. Kinnitaks veidi keha, sest teil on pikk ja raske teekond seljataga ja te olete kindlasti näljased.” Ta näitas laua poole, kus ootasid vaagnal kiluleivad ja muu hea-parem, ilmselt ka mingi soe toit rätiku all pottides.

„Kallis proua, meid ei ole vaja kaks korda paluda, sest eks me tõesti ole täna natuke pingutama pidanud. Ma kardan ainult, et kui me siin soojas toas kõhu täis sööme, siis tuleb niisugune rammestus ja uni peale, et me muutume ebaviisakalt haigutavateks seltsilisteks…” lausus Kekkonen.

„Sellepärast pole vaja häbeneda,” ütles Tuglas. „See on arusaadav ja sellega on arvestatud. Teile on korraldatud oma magamistuba, kuhu härra Harala võib kohe pääle einet siirduda. Teiega, härra president, ma räägiksin veel hetke pärast sööki ja paneks homse, või õieti juba tänase päevaplaani paika. Nagu ma aru saan, peate kohe õhtul pimedas lahkuma, aga küll me jõuame oma asjad joonde ajada. Siim läks praegu tagasi Kakumäele kontrollima, et mingeid jälgi ei oleks jäänud, aga ta tuleb hommikul jälle siia ja valvab, et meid ei segataks. Õhtul viib ta teid tagasi. Ma loodan, et see sobib teile.”

„Aga loomulikult. Härra Tuglas, kohe näha, et teil on konspiratiivne kogemus olemas, kui nii tohib öelda,” sõnas Kekkonen.

„Nojaa, vanu tsaariajal õpitud vempe olen ma kahtlemata pidanud viimastel aastakümnetel elus hoidma ja värskendama,” seletas Tuglas muiates.

Seltskond nautis oma hilist söömaaega ilma suurema vestluseta, sest külalised olid loomulikult väsinud ja söömine tähendas neile ennekõike, paraku, kulutatud jõuvarude taastamist. Aga kui Harala oli juhatatud võõrastetuppa ja ka proua Elo oli härrade seltsist lahkunud, siirdusid Tuglas ja Kekkonen peremehe kabinetti, kus Tuglas valas Kekkose külakostiks toodud konjakipudelist kahte klaasi korraliku napsu.

„See ehk hoiab meie silmad veel mõne hetke lahti, härra president. Teie tänase või siis eilse vägeva spordisaavutuse terviseks!” ütles Tuglas toostiks.

„Aitäh, härra Tuglas. Aga, aga… andke andeks pisut noorema mehe häbematus, aga mulle oleks suur au, kui teie nõustuksite mulle sina ütlema. Mina olen Urho.”

„Suurima heameelega. Friedebert.” Härrad surusid kätt ja Tuglas jätkas: „Too minu Valdes on teinekord pisut äkiline, kui ta ärkab sellest põhjamaisest letargiast, mille sees ta on viimased aastad elanud. Ma olen muidugi mõelnud juba pikemat aega, et sina oleksid õige mees õigel kohal süstima natuke lootust ja tegutsemistahet meie nooremasse generatsiooni, kes on pidanud üles kasvama sotsialismi viljastavates tingimustes. Vaat, tõuge selleks võiks tulla välismaalt, sest siis osutaks see veenvalt, et me ei ole üksi, meil on ikka side ja ühtekuuluvus iseseisvate ja demokraatlike Euroopa riikidega. Ma ei taha öelda, et meil endalgi ei oleks selliseid mehi, kes suudaksid eeskujuks ja autoriteediks olla, aga kogu meie vanem põlvkond on tasalülitatud, meie häälel ei ole praegu sellist kandepinda ja suurt auditooriumi, kõik kipub jääma kammerlikuks. Ja muidugi ei ole meil vanadel mingit poliitilist võimu. Soome oleks juba ajalooliselt loomulik käeulataja, esialgu ei ole meil mõtet hakata toetust kaugemalt otsima, Rootsigi on juba liiga kaugel, mitte geograafiliselt, vaid oma ajaloolise kogemuse puudumise tõttu, nende suhtumine oleks võimatult naiivne.”

„Aga meie oleme ikkagi sama karu kaisus,” mühatas Kekkonen ja püüdis vägisi peale kippuvat haigutust peita.

„Kuule, Urho, teie olete kaisus, aga seesama karu istub oma paksu persega meil näol, andesta mu labasus!” ütles Tuglas. „Kuid teie seal kaenlas suudate ometi karule natuke kõdi teha.”

Mehed vaatasid teineteisele otsa ja turtsatasid naerma.

„Aga nüüd enne magamaminekut tahaks veel tõsta klaasi Väinö Linna värske Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna auks. Linna on kirjanik, kes on väga haaravalt kokku võtnud terve rahvuse saatuse ja arengu!” sõnas Tuglas, konjakipits käes.

„Nõus. Ja temagi on tõusnud oma rahva vaimse eliidi tippu ainult oma ande ja visa töö tulemusena, ilma formaalse hariduseta. Küll temastki veel kord akadeemik tehakse,” tõdes Kekkonen muiates ja vaatas tähendusrikkalt Tuglasele silma.

Tuglas köhatas, ja mehed lõid klaasid kokku.

 

Hommikul pärast pruukosti ja Kekkose toodud kohvipakist valmistatud ehtsat kohvi läksid Tuglas ja Kekkonen jälle teisele korrusele peremehe raamatutega vooderdatud kabinetti. Seal selgitas Tuglas Kekkosele oma mõtteid ja plaani kuni üksikasjadeni, mitte pealetükkivalt, vaid viisakalt ja kõike põhjendades. Tuglas rõhutas, et on vaja olla väga ettevaatlik, et kavandatav asi ei saaks mingil kombel sellist poliitilist värvingut, millest oleks võimalik kinni haarata, ega kujuneks vähimalgi määral provokatiivseks, kuigi ta seda muidugi juba iseenesest oli. Tegutseda tuli nii peenel moel, et võimud oleks sunnitud kogu asja alla neelama. Aktsiooni toimumiskohana nägi Tuglas ainult Tartut ja Tartu ülikooli, kus oli võimalus akadeemilist humanitaarharitlaskonda ja üliõpilasi piisavalt kokku saada, nii et see tunduks asja loomuliku käiguna. Tallinnas aetaks asi liiga ametlikuks ja jäigaks, seetõttu poleks Toompea õige koht. Pealegi ei saaks kokku kuigi rohkearvulist üliõpilaskonda, sest näiteks polütehnilise instituudi uue peahoone ehitamine Mustamäele oli alles alanud. Nii et ikkagi Tartu.

Mehed rääkisid kaua ja põhjalikult suurest plaanist, mille tutvustamisega oli Valdes juba Helsingis alustanud ja Kekkose nii sügavalt asjasse pühendanud, et ta oli nüüd siin, Tuglase majas Nõmmel.

 

Lühike talvine päev hakkas juba hämarduma. Kogu seltskond, ka proua Elo ja Harala, kogunes veel kohvilauda. Kekkonen ja Harala sõid võileiba ja jõid kohvi, aga mitte ülearu, sest nagu Kekkonen ütles, täis kõhuga ei ole hea suuskadele hüpata. Jutuajamine käis Eesti ja Soome üldistel ühiskondlikel ja kultuurilistel teemadel ja ega ka suurt Nõukogude Venemaad ei unustatud. Vestlus hakkas tasapisi siiski vaibuma, sest külaliste mõtted kippusid juba ees olevale raskele teekonnale kanduma. Aga siis küsis Kekkonen jutujätkuks Tuglaselt:

„Saan ma midagi sinu heaks teha, ma mõtlen, isiklikult või igapäevastes asjades?”

„Ei, küll me hakkama saame. Või oot, üks kena noor soome proua, magister Hynä… Hynö… ühesõnaga Kilpi, on minu prilliasju ajanud, aga nüüd ei ole ta tükil ajal siia jõudnud. Ma sain hiljuti uue retsepti, aga siin on peaaegu võimatu nii keerulist tellimust täita, kui see just sõjatehaselt ei tule…”

„Ega ometi minu vana semu ja rivaali Eino Kilpi tütar, Raili vist oli ta?” küsis Kekkonen.

„Jah, tema just. Tema tahab ka minu „Väikest Illimari” soome keelde tõlkida, see on minu lapsepõlveromaan… Muidugi asjatu vaev, ega minu nimi kunagi Soomes tuntuks ei saa.” Ta pöördus oma naise poole: „Elo, kuhu see retsept jäigi, kas öökapi sahtlisse?”

„Kohe otsin,” rahustas majaproua.

„Noo, Friedebert, sinu nimi ja autoriteet on Soomes ammu teada, ega minagi siia niisama tühja ei tulnud. Las Raili tegutseb,” kinnitas Kekkonen. „Alles hiljuti lugesin sinu novellikogu tema tõlkes.”

„Muidugi, anna andeks, Urho, mõnikord vana inimese surmaeelne frustratsioon lööb läbi. Ega ma ei tahtnud odaval moel mingeid kiidusõnu välja meelitada.” Tuglas tõmbas käega üle vuntside ja muigas alistunult.

„Selle prilli asja ajame korda,” lubas Kekkonen. „Kirjandusmehele on vaevata lugemine esmatähtis asi.”

 

Ka Siim oli terve päeva kohal olnud ja hoolitsenud selle eest, et härrad saaksid segamatult oma asju ajada. Nüüd valmistus ta tasapisi „soome salakaubavedajaid” tagasi toimetama, tegi ümbruskonnas väikese luureringi kindlustamaks, et midagi kahtlast ei ole lähikonda tekkinud, ja kontrollis, et auto käivituks.

Seltskond tõusis tänades lauast ja mehed hakkasid oma varustust kokku panema. Kekkose seljakotti rändas ka õhuke mapp, millesse ta pistis need paar paberilehte, kuhu oli teinud märkmeid Tuglasega peetud vestluse kohta. Siis oligi juba aeg jumalaga jätta, see ei kujunenud väga tseremoniaalseks, sest küllap ongi nii, et mida raskem ja ohtlikum teekond ees, seda vähem jagatakse kergesisulisi viisakusi. Tuglas oli siiski oma jalutuskepi kõrvale pannud, kätles kahe käega Kekkost ja ütles: „Järgmise kohtumiseni!”

Mehed mahutasid ennast jälle Siimu väikesesse „Moskvitši” ja sõit kulges tuldud teed tagasi Kakumäe vabaõhumuuseumisse. Siim ütles, et koha nimi on itaaliapäraselt Rocca al Mare sealsamas paiknenud mõisa järgi. Kekkosele meenus järsku, kuidas mõisnikud armastasid vanasti igal pool oma lemmikpaikadele luulelisi võõrkeelseid nimesid anda, nagu Viiburiski oli mõisapargi nimeks Monrepos. Siim juhatas mehed õigesse kohta, kust oli paras teekonda alustada. Enne lahkumist ulatas ta Kekkosele kingituseks väikese loksuva plekkplasku, öeldes, et see on tal alles vanast keeluseaduse ajast. See tegi Kekkosele silmanähtavalt rõõmu ja ta tõdes: „Sehän on varpunen!”

Siim jäi veel Kakumäe madalalt pangalt vaatama, kuidas kaks põhja poole suusatavat meest lõpuks pimedusse kaovad. Ta seisis sealsamas oma mõtetes üle tunni, kuni märkas, et väriseb külmast. Midagi kahtlast ei olnud selle aja jooksul kuulda ega näha olnud — ei valgusrakette ega laske. Siimu viimane mõte enne kodu poole keeramist oli, et ei tea, mis tagajärjed sellel külaskäigul olla võiksid…

 

Aga tagajärjed sellel ikkagi olid.

Kui vahetuspatrulli ülem leitnant Sidorov esmaspäeva hommikul kell 7.00 värske meeskonnaga Kakumäe piirivalvepunkti ilmus, leidis ta eest värisevate kätega ja segaselt käituva vahetusevanema Mahmudi, kes püüdis nurgas kägaras istuvat ja pead kätega varjavat Raimondast röökimise ja jalahoopidega püsti ajada; too kiunus vaikselt.

Valvepunker oli sigaretisuitsu täis, ja joptvajumat — see ei olnud mingi mahorkatoss! See oli… see oli lääne sigareti taevalik aroom, mille ka seltsimees Sidorov eksimatult ära tundis, oli ju temalgi meremehest onupoeg! Leidus ka kuhjade viisi reetlikke sigaretikonisid ja neli tervet Marlboro pakki. Lõpuks ilmus välja kahtlane plastmassplasku, milles oli veel tilgake pruunikat sisu alles. Selle järgi ei olnud raske kindlaks teha, et pudelis olnud vedelik oli konjak, isegi mingit peenemat sorti.

Asi oli ilma seletustetagi selge. Leitnant Sidorov virutas Mahmudile üheainsa tugeva rusikahoobi näkku, nii et mees lendas põrandale ja tal purskas ninast verd. Sidorov andis käsu kahele vahetusmeeskonna ajateenijale eelmine vahetus välja lohistada ja seal oodata. Korraks oli ta juba mõelnud, et tuleks anda häiret, aga plaanist siiski loobunud. Ta helistas sisetelefoniga kordoni ülemale, kandis juhtunust ette ja kuulas ära ülema ränga sõimu. Ülemus lubas tulla vaatama.

Piirivalvekordoni ülem major Maksimov vedas ennast kiiresti kohale jubedast kahepäevase joomise järel tekkinud kassiahastusest hoolimata. Nad võtsid aastapäevaaegse vahetuse üksipulgi läbi. Ülbe ja ikka veel peast segi mägilase käest ei saanud nad suurt midagi teada, ei aidanud ka rusikahoobid, aga närvivapustuse all kannatav leedulasest ajateenija rääkis kõik nutuselt ära: kuidas jää pealt ilmus poolsaare otsa kaks tundmatust rahvusest maadeuurijat, kes kinkisid seltsimees vahetusevanemale ploki suitsu ja pudeli alkohoolset jooki. Pärast seda oli seltsimees vahetusevanem vahetpidamata suitsetanud, teda alalõpmata mõnitanud ja peksnud ja käskinud vahiruumi nurgas püsida, nii et ta ei saanud isegi väljakäiku minna. Küsimusele, kas diversandid ka tagasi läksid, ei osanud õnnetu Raimondas vastata, sest seltsimees vahetusevanem ei olnud andnud talle võimalust oma valvekohustusi täita.

„Kuradi intelligent,” kirus kordoniülem Maksimov kurjalt ja läitis sigareti, pärit muidugi allesjäänud Marlboro pakkidest, mis kohe tema taskusse olid rännanud. „Selle mägilase laseks kohe maha — peab mõtlema…”

Lõpptulemus oli, et valvepäevik täideti hoolikalt ära, Mahmud ja Raimondas jõudsid sisekorra ränga rikkumise eest istuda kolm nädalat Paldiski karistuspataljoni kartsas, enne kui Mahmud Raimondase plekknõust ihutud noaga ära tappis, ja pärast seda, kui Mahmud üle okastraatide põgeneda üritas, lasid valvurid temagi maha. Uus valvemeeskond sunniti vaikima karistuspataljoni saatmise ähvardustega, aga muid tagajärgi ei tundunud intsidendil olevat. Major Maksimovi ja leitnant Sidorovi plekitu sõjaväeline karjäär edenes, nagu ette nähtud.

 

 

 

 

*

 

Mitu aastat hiljem aprillikuu viimastel päevadel sai president Kekkonen oma hommikuposti hulgas Rovaniemis postitatud kirja. Sekretär oli ümbriku avanud ja kirja ilusti lahti teinud, nii et Kekkonen võis kohe lugema asuda. Selles teatas Paavo von Pandy, et Arthur Valdes oli käesoleva, 1971. aasta 15. aprillil surnud. Pandy kirjutas: „Valdes jäi paar nädalat enne surma nõrgaks ja ei rääkinud enam suurt midagi. Aga kõikide eelnenud aastate jooksul avaldas ta meie kohtumistel mulle oma suurimat heameelt, rahulolu ja lausa vaimustust selle üle, mida Teie, härra President, suutsite oma Eesti-visiidiga ja sellele järgnenud ajal tema isamaa heaks teha, kuigi see ei paistnud nii välja. Kui ma küsisin, miks ta ise Teile näiteks tänukirja ei taha saata, siis vastas ta, et see oleks nagu iseenda tähtsuse tõstmine või adressaadile enda olemasolu meelde tuletamine, ta ei tahtvat oma isikut Teie saavutustega seostada. Sest ta ütles: „Tema (Teie, härra president) võttis tohutu rindesõduririski, olles ise kindrali staatuses, mis mul siin tagalas häda oli…”

Tema soovi kohaselt matsin ma ta oma poegade abiga lähedalasuva tundru, tema meelispaiga lõunaküljele, nägu lõuna suunas tema kalli Eesti poole. Haud ei ole tähistatud.”

Pärast kirja lugemist läks Kekkonen pintsaku väel välja ja kõndis Tamminiemi sauna sillale. Ilm oli päikeseline ja tuul puhus küll lõunast, aga polnud veel kuigi soe. Harala ilmus kuskilt nurga tagant, pani presidendile jope õlgadele ja ütles: „Ei maksa ennast külmetada. Urho.”

 

 

 

Valdese kohta tasub vaadata Jaan Krossi romaani „Paigallend” (1998, 27. peatükk) ja Jouko Vanhase novelli „Naiivne fuuga Jaan Krossi antud teemal” („Looming” 2000, nr 7), kus valgustatakse sellele loole eelnenud sündmusi.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood