Kui kirjutad, siis kõnele!

Mari Peegel

Elo Viiding: „Mina kõnelen kirjandusest. (Tekste aastatest 2009—2019)”.
„Tuum”, 2020. 140 lk.

Elo Viiding on nagu sekvoia, kes kasvab aastaid kõrgustesse, ja on ikkagi omaette, sest ta kõrgub üle teiste. Võiks öelda, et ta jääb kirjandusväljal subkultuuriliseks, mis talle endale võib-olla määratlusena ei meeldi, sest eks kõik loomeisikud soovivad toimida ja toimetada peavoolus, keskväljal. Mis sellest, et just subkultuursus loob eriti soodsa võimaluse kõrvalpilguks ning julgustab olema erinev ja häiriv. Nagu ka Viiding ise märgib: „Heas kirjanduses, ja eriti heas luules, on alati sees teatav nihe või veidrus, see ei vasta kunagi normile ja standardile.” (Lk 140.) Sellise kirjelduse saab üle kanda ka heale kirjanduskriitikale ja publitsistikale.
„Mina kõnelen kirjandusest. (Tekste aastatest 2009—2019)” on artiklikogu kirjutamisest, kirjanikest, retseptsioo­nist ja kriitikast rõhuga soome kirjandusel, Juhan Viidingul ja psühhoanalüütilisel (kirjandus)teoorial. Kõlab ehk veidi kuivalt, ja ilmselt nii olekski, kui kirjutajaks oleks õpetlane, mitte juba mainitud vajaliku kõrvalpilguga kirjanik. Isiklikkus on muuseas selle raamatu oluline nüanss ja lisaväärtus, sest olgugi et Viiding kirjutab peamiselt teiste kirjanike raamatutest — seejuures on tekstid valdavalt tellinud ajakirjade-ajalehtede kriitikatoimetajad ilmselt juhuslikkuse põhimõttel —, jõuab ta arvustuse mingis punktis ikka endani. See raamatu pealkirjaski sisalduv jõuline „mina” ei näita enesekesksust, vaid pigem, et arvustaja on kui vestleja või võõrustaja, kes ei puuri ainult teist, vaid näitab, kuidas puudutab vastaspool tedagi.
Artiklikogus joonistuvad arvustatud raamatute tõttu välja teemad, mille analüüsi võiks lähemalt vaadelda, sest see loob hea pildi kriitik-Viidingust ja psühhoanalüütilisest tegelasesse sisenemisest, meetodist, millele ta aastaid truuks on jäänud. Üks neist nn korduvatest teemadest on emadus. Kirjanikuna emad(us)est palju kirjutanud Viidingule on arvustada sattunud piiripealse emakujuga või isegi mitte-emaga teosed: Lionel Shriveri „Me peame rääkima Kevinist”, Sandra Jõgeva „Avalikud ja salajased märkmed” ja Ivar Silla „Taas kasutu”.
Kevini emale Evale on laps eesmärk, milleni ta liigub kerget vastumeelsust alla surudes. „Eksistentsiaalne üksildus tundub Evale olevat armsam, selle tõmme tugevam kui paanika üksildase surma ees, mida aitaks leevendada järeltulija kui Projekt. Ent seda oma sisetunnet ja tõelist armastust ta lõpuni usaldada ei julge.” (Lk 25.) Viiding läheneb Eva ja tema poja suhtele psühhoanalüütilisest vaatepunktist, samas tunnistades, et tegelane ei pruugi meditsiinilisel põhjusel analüüsile alluda: „Eva õnnetunne emadusest tundub üha kasvavat piiride kehtestamisega. [—] Millegipärast aga Eva piiride seadmine ei toimi. Kuigi pea kõik väikelapsed on destruktiivsed, teatud faasides aktiivsemalt ja teistes latentsemalt, tundub kirjutaja loodud poisi monotoonne destruktiivsus olevat pigem geneetilist kui psühhoanalüütilist laadi.” (Lk 27.) Olgugi et Shriver ei anna raamatus vastust, kas poja psühhopaatilisuses oli süüdi ema või geenid, on Viiding kirjaniku loodud ebastandardse emakuju suhtes armuline ja isegi soosiv: „Tõepoolest, selle asemel et kaitsta oma rinnal sarimõrtsukast madu, toimub see, mida emad tavaliselt ei tee: toimub kodanlikust ahviarmastusest lahtiütlemine, hülgamine, „projektist” loobumine, tegelik vastutuse võtmine, oma vastutusvõimetuse avalik tunnistamine ehk emainstinkti ratsionaliseerimine ja omamoodi moraalne seisukohavõtt [—].” (Lk 31.)
Analüüsimaks Sandra Jõgeva dokfilmi ja seda saatva raamatu peategelast, (elu)-kunstnik V-d, pöördub Viiding David Chapmani tähendusetuseteooria poole. „Kunstil pole V. jaoks mõtet, küll aga on Tähendus lähisuhtel ehk „armastusel”!” (Lk 46). Viiding viskab õhku kahtluse, kas pole raamatu/filmi toimumise ajal ühtaegu joomatsüklis ja lapseootel V. hoopis Jõgeva hullumeelse väljamõeldise vili. „Tekib ju küsimus, kes siis tänapäeva noortest ei guugeldaks — alkohol ja loode? Või narko ja rasedus?” (Lk 47.) Enne seda on ta elukogenult sedastanud, et (elu)kunstnike lapsi kasvatavadki tihti vastutustundlikud lähisugulased, ning mõni lõik hiljem jõuab vaatepunktini, et V. lapsesaamine mõjub kui mässumeelne happening ja näide kontrolliühiskonna läbikukkumise kohta. Kriitik-Viiding on loobunud heakodanlikust õõvast joomarist raseda ees ja leidnud V. emadusstiilile põhjendused, mida nende objekt ei suudaks ise vist nii elegantselt (kui üldse) artikuleerida. Viidingut ei paista ka häirivat, et (elu)kunstnik, kelle lapsi kasvatavad teised, on naine. Eestis poleks meeskunstniku puhul see tõik oma normaalsuses isegi mainimisväärt, kuid võiks arvata, et selles rollis naine kutsub esile kriitilise torke.
Ivar Silla luuleminal on kõige raskem ema — alkohoolik ja skisofreenik. Viiding annab tegelasele nime Agressor Ema. Samamoodi kui V. puhul, pole tegemist ainult kunstilise karakteriga, vaid nagu võib oletada Silla autorimüüdi põhjal, lihast ja luust inimesega. Kriitik leiab, et Silla ema-traumast saab luule kaudu püsiv painaja: „Pala pala haaval eraldub luulemina oma agressorist, sadistlik vägivallatseja-ohvri suhe aga toetab kadumatu allhoovusena kõiki teisi, tervet vaadet maailmale” (lk 84) ja „Agressor Ema, see, kes pidi hoopis kantseldama, on aga edaspidi luulemina jaoks kes tahes Teine, kes ilmub millal tahes ja kelle käest „tabletid ei päästa” ja kellega ei kujunegi muud suhet kui ähvardav, ohtlik, tappev, vältimatu liiglähedus” (lk 85).
Ehk polegi Viidingu ema-tegelase analüüsist võimalik välja tirida mingit põhjapanevat üldistust, kuid see näitab väga hästi kriitiku elutervet uudishimu veidruse, ebaloomulikkuse ja normist kõrvalekalde suhtes ning laiemalt psühhoanalüütilise sõnavaraga relvastatud kriitiku võimalusi teose tähenduste rägastikus teed luua. Võiks ka märkida, et Viidingu psühhoanalüüs on (võrrelduna näiteks Maire Jaanuse tekstidega) psühhoanalüüsi light-variant, mis sobib jooksvasse kriitikasse. Empaatiat tunneb kriitik ehk vaid Shriveri Eva vastu, kuid ta on võimeline mõistma ka teisi „ebanormaalseid” emasid ja seletama neid lugejale arsti või juristi asjalikkusega, mis ei moraliseeri.
Kriitik-Viidingu kõrval leiame raa­matust kirjanik-Viidingu manifesti, ene­se­refleksiooni kirjanikult ja mõtlejalt, kelle debüüt jääb aastakümnete taha. Kõnealusest debüüdist johtub raamatus mitmel puhul esile tõstetud episood: esikkogu „Laeka lähedus” toimetaja, tuntud luuletaja, soovitas 19-aastasel Viidingul loobuda kogusse paigutamast ühte teksti, sest „sellest ei saavat mitte keegi mitte midagi aru” (lk 137). Toimetaja hoiatusest hoolimata avaldas Viiding luuletuse, ja sai arvustuses teiselt luuletajalt selle teksti eest kiita. See andis Viidingule õppetunni nii „hea kirjanduse” suhtelisuse kui ka enesekehtestamise kohta. Seesama ennast kehtestav „jõuline mina” on loomingus käivitav jõud, mis võimaldab loojal intuitsiooni ja eneseusalduse varal ehitada ainulaadse omaenese maailma, leiab ta. Siinkohal võiks küsida, kas on autor oma kreedost kinni pidanud, ja vastus saab olla vaid, et Viiding on kindlasti. Teist nii järjekindlalt kompromissitut autorit oleks Eesti kirjandusmaastikul raske välja tuua.
Retseptsioonitundlik Viiding pole jätnud arveid õiendamata ka jooksva kriitikaga. Kogust jääb silma, kuidas kümne aasta taguses tekstis sõdib ta „pealiskaudse, kirjanikku ja tema ponnistusi pisendava” kriitikaga, mida nimetab ilmselgeks ebaõigluseks autori suhtes (lk 109). Näiteks toob ta Tiia Kriisa jutustuse „Naine” arvustuse, mille autorit kahtlustab koguni isiklikus arveteõiendamises. Süüdistada ajalehekriitikut sellises kirglikus, lausa kirjanduslike mõõtmetega tegevuses nagu kättemaks, on ilmne liialdus, samas on Viidingul õigus olla kolleegi kaitseks rahulolematu. Sest kes peakski parema kriitika nimel võitlema kui mitte kirjanik, teades ometi, et ta soovitud kooskõla ja rahuldust kirjaniku ja kriitiku vaatepunktide erinevuse tõttu mitte kunagi ei saavuta. Ei saagi saavutada. Ääremärkusena võib mainida, et kümne aasta eest oli Eesti nn laiatarbe kriitikas tegelikult veel kõik üsna hästi, s.t see eksisteeris, samal ajal kui praegu on kirjanduskriitika Eesti päevalehtedest ja nädalalehtedest kadunud. Nüüd ei ilmu nimetatud pealiskaudsete arvustuste kõrval — mis on loomulik asjade käik nagu ka nõrgad kirjanikud ja nõrgad teosed ning kirjanikud, kes suhtuvad kriitikutesse pisendavalt — ka sügavaid arvustusi, mida Viidingki võiks heaks kiita.
Viidingu retseptsioonikriitika hulka kuulub ka 2008. aastal „Sirbis” ilmunud tekst „Juhan Viidingu eitamine”, kus ta visandab mõned võimalikud isa loomingu lugejate tüübid. Mäletan, et lugesin seda (konverentsikõnest lühendatud) leheteksti ilmumisel kerge hirmuga, et ehk olen minagi üks kategoriseeritud ja lihtsustatud Viidingu lugejatest, kuid õnneks ei tundnud ennast üheski ära. Ometi need, kelle side Juhan Viidingu luulega on tihedam kui mul, võisid seda teha küll, ja küllap solvudagi. „Juhan Viidingu eitamine” on särav ja kirglik tekst, ehk isegi omamoodi õpetlik neile, kes on Elo Viidinguga samas positsioonis: lähisugulase loomepärandi eest hoolitsedes on tähtis mitte ületada teatud piiri ning astuda tema ja lugeja vahele. Seda piiri tütar-Viiding ei ületa, kuid võib arvata, et miski isaga seonduv ei jää ta kõrgele pilgule nüüdki märkamata, nagu ka muu — ja talle kindlasti vähetähtsam — maailma kirjandus­elus. Viidingu-sugused teravad ja autonoomsed mõtlejad on eesti kirjanduses asendamatud. Eriti just praegu, kui ka kirjandusväljal kipub moraal mõtet varjutama.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon