Kui on meri…

Margit Tintso

 

 

 

 

Eda Ahi: „Sadam”.

„Verb”, 2017. 48 lk.

 

Eda Ahi luuletajakarjäär algas võrdlemisi tormiliselt 2012. aastal, kui tema esikkogu „Maskiball” pärjati Betti Alveri debüüdiauhinnaga. Ahi särtsuvaid riime on noorte autorite üldise vabavärsilisuse taustal korduvalt esile tõstetud ja teda on peetud Underi-Alveri-Kareva kanoonilise liini jätkajaks. Esimesel kolmel aastal avaldas ta järjest kolm kogu, enne „Sadamat” pidas aga veidi pikema pausi ja see avaldub ka tulemuses: kuigi autor jätkab väljakujunenud ja äratuntava stiiliga, on luuletused varasematest konkreetsemad ja viimistletumad. Sõnamängude vahel on rohkem hingamisruumi ning ehituslikud nurgad teravamad. Raamatu 38 luuletust on jagatud temaatiliselt kolme ossa, mis omakorda jagunevad veel väiksemateks teemaringideks. Esimest tsüklit „Finlandia” võiks esmapilgul pidada tervituseks Soome 100 aasta juubeli puhul, kuid tegemist on võrdlemisi ängistavate tekstidega. Ometi haaravad need päris õnnestunult Soome lahe mõlema kalda talviseid hallusmeeleolusid, mida küllap üsna ühtmoodi tajume. Ja pealegi, ilustamine pole Eda Ahil kunagi kombeks olnud, kuigi tema luuletuste kihiline ja külluslik keel võib esiotsa niisuguse ootuse tekitada.

Võrreldes eelmiste luulekogudega kerkivad tugevamalt esile ajalaulunoodid, Ahi senise loomingu keskmes figureerinud sarkastiline ja naiselik-naksakas luulemina on oma minakesksusest pigem taandunud ning asunud otsima valutava maailmaga kooselu sadamat. Luuletuste vormiliselt poolelt jätkab Ahi eelmistes kogudes kujundatud käekirjaga, mängides traditsiooniliste riimiskeemide ja stroofivormidega, jäämata neist ühelegi päriselt truuks. Korrapärasema vormiga paistavad silma neli sisekaemuslikku teksti tsüklist „kaunakskasvamine. kirjad herneulmale” (lk 20—23), samuti mõni pidulikum isamaalisusega laetud luuletus, mida võiks suisa skandeerides ette kanda (näiteks lk 43—44). Igavesed küsimused rütmistuvad „Sadamas” sujuvalt, samal ajal kui välismaailmaga aktiivselt suhestuv või segaseid tundeid lahkav luule võtab kergemini üle oma sisendi pidetu ja heitliku vormi:

 

me ei oota elult viisakust.

oskame ka ise avada

tuld ja uksi. võime lüüa maha

kõik, mis tarvis.

praegu me ei taha.

kell on juba palju.

ei, veel vähe.

hommik haugub akna all, külmkähe,

talve uut ja vana armastust. (Lk 7.)

 

Tänavu kevadel kütsid kultuuriringkondades kirgi Mart Helme etteheited viimase 25 aasta Eesti kultuurisaavutustele,[1] mille vastulauses analüüsis Mihkel Mutt muu hulgas noorte autorite suhet rahvusluse temaatikasse ja osutas oma üldistust mööndes, et nooremate loodud kirjanduses avaldub sotsiaalsus eeskätt globaalse kaudu ning rahvusriikluse temaatikat poleks justkui olemaski.[2] Kõnealune luulekogu on hea näide selle kohta, et rahvuse teema on ka vaid (taas) vaba Eestit kogenud autorite loomingus täiesti olemas, aga ehk ähmasemalt ja argisemalt kui ärkamisaegadel või siis, kui vabadust tuli elus hoida ridade vahel. Eda Ahi „madal meri, värvitu ja märg” (lk 11) ei tõuse uhkelt kallastest ning „vetikate kombel läänemeres” vohavat võõrast täis veri (lk 13) ei kisenda pidulikult nagu Gustav Suitsu luuletuses „Lõpp ja algus” eelmise sajandi hakul. Praegu on lihtsalt kõik teisiti. Maailm on muutunud ääretuks ja „kurat teab, kus päevaroju randub” (lk 9). Noortel (eestlastel) polegi justkui põhjust võidelda ega mässata ja sellega oleks nagu ette kaotatud suur sõõm nooruse essentsist. „Sadam” valgustab mu meelest üsna ilmekalt ka omamoodi põlvkondlikku kogemust, kui selliseid mõisteid enam kasutada saab. Neile eestlastele, kes nõukaaega suurt või üldse ei mäleta, on viimasel 25 aastal üsna edukalt sisse kasvatatud teadmine, et eestlaseks olemise juurde käivad eestluse nimel tehtud „suured teod”. Need on aga juba justkui kõik enne meid ära tehtud. Meie rahvuslikus ajalooteadvuses on seega oma koht teatud võlal, teadvustatud või teadvustamata süütundel toomata ohvrite pärast, ja küllap ka see koorem (kuigi kindlasti mitte ainult see!) paneb nooremaid mõnikord rahvusteemast tõukuma. Sest meil on vabadus tõukuda. Vabadus, mille heaks me ise paradoksaalselt midagi teinud pole.

Luuletuses „reas” kuulutab Ahi siiski väga selgelt, et ka see põlvkond on võitluste puudumisest hoolimata endist viisi olemas:

 

me seisame sirgelt hüperboreas.

me seisame sirges ja sitkes reas

ega lähegi läbi mere

sest et ei ole mõtet: on mõõn.

 

meil on ikka need laulud peas

juhuks kui ükskord on lainel hari

mis lööb puhtaks liisunud meeled.

siis kui on jälle midagi trotsida. (Lk 44.)

 

Muti sedastus noorte autorite globaalseks arenenud sotsiaalse närvi kohta peab vähemalt selle luulekogu puhul samuti paika. Tekstide pidetu ruum on inspireeritud paljudest paikadest Helsingist Roomani ja vallatud üleüldisest ärevusest. Mure maailmakorra ajutise loomu pärast ja kahtlased eelaimused liigestest lahti aegadel on üleilmsed, mitte eestluskesksed: „maailm pöörab järsult uue külje. / kukutakse tükkideks ja tolmuks. / kõik on üha tuhmim, üha kitsam” (lk 18) või „kõik oli läinud liiga libedalt. / ja libe tee on see, kus murtakse / igasugu luid ja lubadusi. // [—] nii muretsesin. sina aga murdsid / mulle ühe tüki šokolaadi” (lk 5).

Eelmises kogus „Julgeolek” („Verb”, 2014) tooni andnud Ukraina-teema on esil ka „Sadamas”, kus Ahi arendab edasi „Julgeolekus” juba kasutatud toomingate motiivi (lk 16). 2014. aasta šokile ja reaktsioonilistele mässumeeleoludele on vahe­peal koorik peale kasvanud, kuigi haav pole mõistagi paranenud: „me ei ole enam sama mures, kuigi siiamaani leidub maid, / mis on kurvad mis on kildudeks / [—] kas nad peavad vastu? küllap vist” (lk 16). „Julgeoleku” revolutsioonimeelsus ja häbitunne „vedeluse” pärast on „Sadamas” asendunud otsingutega, kuidas leppida oma võimetusega ebaõiglast maailma muuta ja kõigest hoolimata elada. Oma üürikese privilegeeritud positsiooni tunnetamine tänapäeva maailma kaoses, kus otsekontakt neist privileegidest ilma jäänutega on lihtsam kui kunagi varem, on samuti üks meie aja eksistentsialistlikest proovikividest: „mõne maa ei paku talle pagu. / teine kuid — / kas saab kord põlust jagu?” (Lk 13.)

Võib-olla peegeldavad luulekogu võrdlemisi sagedased ja teinekord isegi häirivavõitu joobe- ja joovastuskujundid ilustamatuid tagasilööke aja vaimu vääramatuse nentimisel („pitsitab? / siis tuleb võtta pitsid”, lk 9), kuid ometi ei lange Ahi kunagi pessimismi. Ta otsib aktiivselt sügavust, mille nimel peaks näilisest mõttetusest hoolimata tegutsema, ja haarab sellest: „veel on elu, mida rinnust kista / et me ei ole siin, et rinda pista / ordeneid, vaid elukaugusega” (lk 11); „ma mõõnan, et prahti on üleliia. / aga ma möönan, et mõni asi / on endiselt kindlasti üle prahi. / seda vist tasubki otsida” (lk 44).

Tasub.

[1]http://www.postimees.ee/4074701/helme-pohjendab-runnakut-eesti-kultuurile-tsirkuse-maik-on-juures.

 

[2]http://arvamus.postimees.ee/ 4097779/mihkel-mutt-mitte-ainult-kultuurist-vastuseks-trumpi-teinud-mart-helmele.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood