Kuidas inimest ära tunda (ja tõlkida)

Maiga Varik / Anu Saluäär

 

Foto: Eiko Lainjärv

ANU SALUÄÄR: Me räägime 25. juulil 2014 Maiga Varikuga, kes on sündinud 11. juulil 1934, töötanud 37 aastat „Eesti Raamatu” tõlkeilukirjanduse toimetuses, tõlkinud koos Jüri Ojamaaga „Meistri ja Margarita”, peale selle hulgaliselt muud head venekeelset kirjandust, ning olnud „Loomingu” keeletoimetaja alates 1999. aastast.
Eesti kirjanike leksikon ütleb: sündinud 1934 lennukimehaaniku tütrena. Mida see tähendab? Kuidas sattus sinu perekond Pariisi (sellest kirjanike leksikon vaikib)? Kas nii nagu Lennart Meri perekond?

MAIGA VARIK: Arvan, et ikka teisiti. Lennukimehaaniku tütrena on natuke suureliselt öeldud. Isa oli tollal 22–23 aastat vana. Ja ta töötas tõesti lennuväljal ja tegeles mootoritega. Aga ta oli seal üpris lühikest aega, sest leidis tööpakkumise, see oli umbes nagu konkurss – pakuti autojuhi kohta Pariisis Eesti saatkonnas. Ta kandideeris ja saigi selle töö. Alguses läks ta sinna üksinda, naise ja tütre tõi hiljem järele. Mina olin pooleteiseaastane, kui ma 1936. aastal Pariisi jõudsin. Isa oli saatkonnas autojuhi ja majahoidja ametis.
Lennart Meriga ei puutunud ma Pariisis arvatavasti üldse kokku. Kui üks tüdruk on 4–5-aastane, mis on siis ühel 10-aastasel poisil temaga tegemist? Nii et ma ei teagi, kas me kohtusime või mitte.

A. S.: On sul mälestusi sealsest elust-olust, inimestest, kes saatkonnas töötasid?

M. V.: Seniajani on kõbus ja reipaski meeleolus minu hoidja Elli Kopli, kes elab praegu Rakvere kandis. Ta lahkus Pariisist 1939. aastal. Keda veel mäletan tollest ajast ja kellega olen kohtunud ka hiljem, oli Hilda Olhovskaja, tema oli saatkonna kokk, väga armas ja malbe daam, tõeline pariislanna kehastus mu meelest.

A. S.: Ja pärast riigipööret tulite Pariisist tagasi?

M. V.: Pöörde järel kõik üldiselt lahkusid saatkonnast. Isa kui majahoidja jäi sinna ja andis hoone uutele võimudele üle. Kui algas sõda Nõukogude Liiduga 22. juunil 1941, siis samal päeval tulid Saksa sõjaväelased ja meid interneeriti. Pool tundi anti asjade kokkupanemiseks. Ema tuletas ikka meelde, et mina olin selle juures väga asjalik olnud, panin pähe kaks kübarat korraga ja võtsin kaasa ka õe kleidikese, mis olid meil õega ühesugused. Õde ei olnud siis veel aastanegi.

A. S.: Pariisis sa kooli minna ei jõudnud?

M. V.: Seda mitte, aga viimasel aastal oli mul koduõpetaja, üks indohiinaliku väljanägemisega kaunis preili. Ja natuke kirjutamist jõudis ta mulle õpetada, prantsuse ja vist ka inglise keele sõnu.

A. S.: Kas prantsuse keelt on sellest ajast sinu peas säilinud?

M. V.: Oh ei, üldse mitte. Mulle õpetati selgeks ainult üks lause, kuidas saiapoest saia küsida, kui mind poodi saadeti. Kui ma rohkem kui kuuekümne aasta möödudes taas Pariisi jõudsin, siis leidsin selle keldripoekese üles. Prantslastega ma lapsena kokku ei puutunud, sest saatkonnarahvas elas üsnagi eraldatult. Isa läks seal küll õppima, see oli vist mingi tehnikakool, ja temal oli prantsuse keel selge.

A. S.: Siis tulite tagasi sakslaste-aegsesse Eestisse?

M. V.: Ei-ei, vene diplomaate ja ka meid interneeriti ja viidi Pariisist Berliini. Seal kulus mõni nädal läbirääkimiste peale ja siis pandi meid teisele rongile ja saadeti Lõuna-Euroopa kaudu – Rumeeniast sai igal juhul läbi sõidetud – Türki. Istanbulist pidi algama sõit Venemaale ja alguses oli see plaanitud aurikuga, suure laevaga. Aga ilmselt oli Mustal merel sõjategevus juba küllalt kaugele arenenud, nii et meid paigutati suure laeva pealt ümber pisikesele, jõetrammi moodi laevukesele, kus olid katuse all pingid, viidi üle Bosporuse ja rongiga läbi Türgi edasi Taga-Kaukaasiasse. Ja sealt juba Moskvasse.

A. S.: Jäitegi Moskvasse pidama?

M. V.: Isa võeti seal kohe sõjaväkke. Ema sai tööd Eesti esinduses. Sel ajal toimusid Moskvas Eesti raadio saated ja ema oli seal diktor. 1944. aasta suvel viidi eestikeelse raadio toimetus üle Leningradi. Lapsi sinna kaasa ei lubatud. Nii jõudsin ma koos õega Moskva lähedale Jegorjevskisse eesti lastekodusse. Moskvas läksin ma esimesse klassi, vene kooli muidugi. Ja ei mäleta suurt midagi sellest, kuidas seal õppimine käis, oletan, et teise keele kättesaamise koormus oli niivõrd tõsine, et mälumaht kulus selle peale ära. See on küll meeles, kuidas laulmise pärast pahandada sain. Sa valetad, ütles õpetaja mulle, tõ vrjoš, ja sealtpeale olengi ma ainult suud liigutanud, ei ole enam kunagi laulda üritanud.

A. S.: Vene keelele said siis põhja Moskva koolis. Aga edasi?

M. V.: Lastekodu oli ainus koht, kus ma nii umbes poolteist veerandit õppisin eesti koolis. Lastekodu toodi Tallinna tagasi 13. detsembril 1944, seda ma mäletan, ema oli vastas. Kuna ma senini olin vene koolis õppinud, siis vist ema otsustas, et paneb mu ka Tallinnas vene kooli.

A. S.: Nii et Pariisist kojutulemine võttis kolm aastat.

M. V.: Rohkemgi. Vanematel oli olnud plaanis 1941. aasta suvel Eestisse tagasi tulla, ettevalmistused olid tehtud ja asjadki pakitud, aga teekond osutus arvatust palju pikemaks.
Ma lõpetasin Tartus venekeelse 4. keskkooli. Minu mäletamist mööda oli see hea kool, meelde on jäänud mõnedki värvikad ja asjalikud õpetajad. Meil oli väga hea kirjandusõpetaja, Armilda Palu, kes pani meid maailmakirjandusest ettekandeid tegema, meil oli imeline klassijuhataja, matemaatik, tema nimi oli David Borissovitš Solomon. Ta oli väga äkiline ja mul on seniajani kõrvus, kuidas ta oma vahva juudi-aktsendiga meile käratas: „Ma hakkan teid patakate kaupa välja virutama!” Ja nii tema kui ka meie klassi kiituseks: kui poisid mingit vempu kavandasid, siis võisid nad selle pooleli jätta põhjendusega, et „vana saab pähe”, ärme teeme.

A. S.: Aastail 19521956 õppisid Leningradis žurnalistikat. Need aastad kuidas sa neid mäletad?

M. V.: Ma lõpetasin kooli hõbemedaliga, nii et tee oli lahti. Ja ma saan praegu aru neist paljudest, kes tahavad n.-ö. laia maailma minna – mina tahtsin ka kodust ära. Oleksin ju võinud Tartuski ülikooli astuda. Aga ma tahtsin siiski omapäi tegutseda, ja Leningrad oli lähemal kui Moskva, vanematele ka mõnevõrra kergem. Saatsin oma paberid Leningradi Riikliku Ülikooli žurnalistikaosakonda ja sain sisse. Meie kirjandusõpetaja vangutas pead, tema tundis mind paremini kui mina ise, sest ajakirjanikku ei ole minus küll kübetki. Ent vanajumal muigas habemesse, ja nüüd olen ma lõpuks ikka ringiga ajakirja toimetusse maandunud. Usun, et need Leningradi-aastad kaaluvad päris palju, ma leidsin seal sõpru, kes jäid, õppisin tundma inimesi, kes olid seda selle sõna kõige väärikamas mõttes. Juhtus nõnda, et kursusekaaslane, samuti hõbemedalitüdruk, kellega me üsna algusest peale kõige paremini sobisime, leidis pärast esimest kursust, et tema läheb igatahes ära kunstikeskkooli, et pääseda seejärel Kunstiakadeemiasse, mida ta ka tegi. Ja hakkaski lasteraamatutesse pilte joonistama. Temale olen ma tänu võlgu maalikunsti- ja muusikailma avanemise eest. Me käisime Ermitaažis prantslasi ja India kunsti vaatamas ning konservatooriumis eksameid kuulamas, hiilisime pärast vaheaega piletita ooperiteatri viimasele rõdule „Sitsiilia verepulma” kuulama ja läksime piletiga „Ruy Blasi” etendusele. Ning Blok ja Dostojevski jõudsid minu lugemisvara hulka. „Sotsialismi majanduslikud probleemid”, või mis nad olidki, jäid mõnevõrra tagaplaanile.

A. S.: Lõpuks tulid siiski Leningradist tagasi ja õppisid veel Tartu Ülikoolis vene filoloogiat.

M. V.: Sellel oli ka perekondlikku tagapõhja, ema tervis polnud kiita ja mina ise sain praktikate järel lõpuks samuti aru, et ega minust ajakirjanikku ei küpse. Suhtleja ma ei ole, see on aga ajakirjanikule vajalik. Tulin Tartusse üle vene keele ja kirjanduse osakonda. Tegin aasta aega kõiksuguseid eksameid ja arvestusi järele, mida ajakirjanike õppekavas polnud. Tegin hoolega, aga siis tuli tüdimus peale ja ülikooli lõpetamine jäi ära. Nendesamade võlgnevuste tõttu ei saanud ma ülikoolist ka stippi. Töökoht „Edasi” toimetuses päästis olukorra, olin seal tehniline sekretär, kes ukse juures istub, kirju ja külastajaid vastu võtab jne. Ajalehes tõlgiti ühte ja teist ja toimetuses oli üks töötaja, kes kirjutaski vene keeles. Tema siis ükskord küsis, kas ma ei tahaks proovida ühte tema lugu tõlkida. Seda ma ka tegin ja tema jäi sellega väga rahule. Helju Vals oli toona „Edasi” keeletoimetaja ja temagi leidis mu suureks rõõmuks, et tehtule pole eriti midagi ette heita.

A. S.: Kuidas su eesti keel oli nii pika venekeelse hariduse juures, kas seda tuli kuidagi n.-ö. häälde seada?

M. V.: Usun, et häälikute moodustamise mehhanism häälestub ise ümber. Kui oled hulk aega ainult ühte keelt rääkinud, siis teisele üleminek võtab pisut aega, nädala näiteks. Minu puhul on ehk see mingit rolli mänginud, et keeled pole kunagi segunenud, kumbki on omaette maailm. Käisin ju kogu aeg kodus ja seal oli puhas eesti keel. Ainuke segakeelne lause meie peres oli vanaema ütlemine pudrutaldriku juurde: „Kušai, kušai, kuninga mees, kui lošad koju tuleb, saad moolokit kah.” Lugesin eesti keeles kaunis palju ja mul oli ja on seniajani lapsepõlvesõber, kellega me lugusid välja mõtlesime ja läbi mängisime ning teineteisele palju kirjutasime. Nii et eesti keeles ma ikka kirjutasin ka. Ja loetud sai seinast seina – Nobeli laureaadid, Põhjamaade romaanid, „Looduse” Kuldraamatu-sari, Kroonine romaan, Tänapäeva romaan, Looduse Universaal-Biblioteegi kollased raamatukesed ja lisaks „Jutuleht”, seal olid krimkad ja armastusromaanid, „Kuldjuustega tütarlaps” näiteks. Nende olemus sai üsna ruttu selgeks, nii et neid me eriti lugeda ei viitsinud. Ilmselt oli see päris hea stiilikool, sest mõne eesti kirjaniku puhul on mulle küll tundunud, et tal on jäänud Heinrich Anton Leichtweissi ja mõne „veetleva stenografinna” lood õigel ajal lugemata. Raamatuid laenati tollal päris rohkesti, ikka käest kätte ja sageli ainult järgmise hommikuni, nii et kiirlugemine harjus külge.

A. S.: Tartus „Edasi” toimetuses 1957 kuni 1962. Kellega koos töötasid ja mis tööd tegid?

M. V.: Kui „Edasi” senine tõlk pensionile jäi, sai minust toimetuse ametlik tõlk. See tähendas kaastööde tõlkimist ja rahvusvahelise elu rubriigi sisustamist. Materjali tuli otsida venekeelsest ajakirjandusest ja muu hulgas oli olemas ajakiri „Za rubežom”, kus avaldati tõlkeid mitmesugustest maailma ajalehtedest, vahel päris põnevaidki, näiteks mõni Walter Lippmanni följeton, mida ma siis juba ümber panemata ei jätnud. Seal sai tehtud ka üks töö, mille üle olen seniajani päris uhke. See oli Kennedy ja Hruštšovi teledebatt. Selle kahepoolne eeltingimus, kui ma õigesti mäletan, olevat olnud niisugune, et see peab ilmuma kärbeteta nii Ameerikas kui ka Venemaal… Ja seda ei avaldanud mitte „Pravda”, mis oli partei ja valitsuse häälekandja, vaid „Izvestija” – NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi väljaanne, s. t. kraadi võrra vähem püha tekst. Kui „Izvestija” number järgmisel päeval saabus, siis pidin debati sama päeva õhtuks ära tõlkima ja see ilmus ülejärgmisel päeval meie ajalehes, ainsana Eestis. See oli igatahes tõsine töö, ja hea tunne, et sai tehtud. Kui kunagi aega leian, loen ehk veel üle.
„Edasis” olin ma ühtekokku viis aastat. Kolleegide hulgas oli tollal üksjagu kirjanikkegi – Leo Metsar ja Heino Kiik näiteks, meelde on jäänud ka Valter Heuer ja Valdeko Tobro, toona korrektor, temaga sai õhtustel töötundidel maailma asju arutatud, ja Silvia Vissak, kellega koos käisime Tadžikistanis eesti geoloogiatudengite elu üle vaatamas.

A. S.: Järgnes pikaajaline toimetajatöö kirjastuses „Eesti Raamat”: 1962 kuni 1999. Sealt mäletan sind ise alates aastast 1971, kui istusid tõlkekirjanduse toimetuse toas, minu silmis absoluutsel Parnassil, koos niisuguste jumal-toimetajatega nagu Arnold Ravel, Leili-Maria Kask, Agnes Kerge, Tiiu Kokla, Eevi Siimson, Edla Valdna jt. Ja sina. Igaüks oma keelealal. Sinule „allus” muidugi eeskätt vene keel.
Mina viibisin seal viimasel kursusel oma kirjastuspraktikal ja olin sügisest 1972 suunatud tööle „Eesti Raamatu” korrektuuriosakonda. Toimetaja ametikoht tundus mulle tollal niisama kauge, kõrge ja kättesaamatu nagu vabariigi presidendi oma. Tõlketoimetajate tuba oli minu silmis nagu jumalate kamber. „Eesti Raamat” oli ainus raamatukirjastus, mis avaldas ilukirjandust, ja seal töötas väljavalitute seltskond. Mäletan toimetusetoast eriti Henrik Sepamaa ja Ott Ojamaa „käimisi”. (Leili-Maria Kask toimetas siis parajasti Anatole France’i teostesarja kommentaare.) Kuidas sina jõudsid „Eesti Raamatusse”?

M. V.: Täiesti ebaromantiliselt. „Edasi” peatoimetaja Meinhard Teder viidi üle Tallinna Eesti Riikliku Kirjastuse peatoimetajaks, ja kui ta oli seal mõnda aega olnud, tegi ta mulle pakkumise, kas ma ei tahaks kirjastusse tööle tulla. Mina olin nõus, aga ainult tingimusel, et tegemist tuleb ilukirjandusega. Nõnda ma „Eesti Raamatusse”, tollal veel Eesti Riiklikku Kirjastusse, jõudsingi.
Algul olin päris pikka aega toimetuses kõige noorem, õpipoiss mis õpipoiss. Ja enam-vähem selline see aukartusetunne tõesti oligi, ei söandanud nagu mõeldagi, et võiksin ka ise raamatuid tõlkida.
Päris alguses olid seal ka venekeelse kirjanduse toimetajad. Ja esimese tööna sain minagi toimetada hoopis venekeelse raamatu. Olin päris kohkunud, aga vähemasti järgmine lubati eestikeelne anda. Olime kõik samas toas, töö käis vahetuste kaupa. Kui kirjastusse läksin, siis töötasime ühe nädala toimetuses ja teise nädala kodus. Mõne aja möödudes hakati tööl käima ülepäeviti. Perepidamise seisukohast igatahes väga otstarbekas lahendus.
Vene toimetajatest ma teisi hästi ei mäleta, aga üks oli Maria Fjodorovna Kulišova, kes on tõlkinud Tammsaaret ja Vildet ning teisigi autoreid. Tema võttis mind alguses natuke nagu oma tiiva alla. Kui ta pensionile jäi, siis kolis ta ära Leningradi, käisin tal seal külaski.

A. S.: Tema oli siis kakskeelne?

M. V.: Jah, eesti keeles ta rääkis küll vähe, aga sai kenasti hakkama.

A. S.: Kas väljaantavate teoste valimisel oli toimetajatel sõnaõigus või koostati eeskava mujal? Kas asi toimis ülalt alla või alt üles ka?

M. V.: Ikka rohkem alt üles… Muidugi olid niinimetatud progressiivsed autorid, kes pidid plaanis olema. James Aldridge, mõnda aega Howard Fast, kes lõpuks keelu alla sattus, Armand Lanoux… Semperi „Punastest nelkidest” nad hullemad ei olnud, pigem paremad. Asi oli nii, et tsensori kätte ei läinud need teosed, mis olid vene keeles juba ilmunud. Teised pidid minema. Valikute tegemisel sellest mingil määra lähtuti.

A. S.: Vene keelde pandud maailmakirjanduse klassika oli kindel kaup. Balzac võis ilmuda eesti keeles probleemideta. Hea mõte oligi siis tekitada klassikakirjanduse kiht. Aga kui keegi sai välismaalt näppu mõne värske teose, kas ka selle võis välja pakkuda?

M. V.: Jaa, kindlasti. Ott Ojamaa oli näiteks üks, kes väga palju prantsuse kirjandust avaldamiseks pakkus. Inglasi – Henno Rajandi muidugi. Agnes Kerge pakkus ühte ja teist saksa kirjandusest. Plaan muidugi oli, aga see koostati algselt ikka toimetuses. Ega direktsioonil ja ka partei keskkomiteel olnud ju pilti kogu kirjandusest. Ammugi mitte maailmakirjandusest.

A. S.: Algupärane kirjandus ja poliitiline kirjandus olid rangelt kontrolli all. Seepärast tõlkeilukirjanduse toimetus tunduski olevat eriline oaas. Kuu aega istusin seal vaikselt nurgas ja vaatasin, mis jumalate kambris toimub. Tõlkijad tulevad ja lähevad ja räägivad ja… Praktikant tundis, et see on küll üks kirjanduslik paradiis.

M. V.: Ei usu, et keegi meist oleks end mingil moel jumalana tundnud. Ilmselt ei juhtunud sa kuulma näiteks põhjalikku arutelu teemal, kumb väljend konteksti paremini sobib, kas sitaratas või sitakäi. Mulle tundus ratas parem, olin seda kodus kuulnud, aga kumb variant lõpuks peale jäi, ei mäletagi. Ega mokalaat seal üldiselt kombeks polnud, igaüks tegi oma tööd, aga nõu küsida võis alati. Ja kui nüüd kõrgstiili juurde tagasi tulla, siis see põhiline, mis meie toonases toimetuses olemas oli, kuskil süvakihis ja väljaütlemata olekus – see oli vastutuse tajumine. See, et sa ei saa endale madalust lubada. Eks sellel inimkooslused püsivadki.

A. S.: Räägime nüüd sinu tõlgetest. Kõigepealt sellest, mille järgi kõik sind esmajoones tunnevad: Maiga Varik ning „Meister ja Margarita”. Aasta oli 1966, vene keeles polnudki Bulgakovi romaan veel raamatuna ilmunud, ainult ajakirjas.

M. V.: Mul oli „Edasi”-ajast säilinud komme lugeda enam-vähem kõiki vene pakse ajakirju, sealhulgas „Inostrannaja Literaturat”. Just selle mõttega, et leida midagi, mis pakuks huvi ja oleks väärt tõlkimist. „Meister ja Margarita” ilmus ajakirjas „Moskva”. Meil oli tavaks, et millegi tõlkimist enne ei arutata, kui teos on ajakirjas lõpuni ilmunud. Mäletan hästi, et kui olin Bulgakovi esimese osa „Moskvast” läbi lugenud, siis läksin toimetuse juhataja Jüri Ojamaa juurde ja ütlesin: siin on nüüd üks asi, mida võib kohe tõlkima hakata! Ojamaa luges ka ja pakkus välja: mis oleks, kui teeksime selle kahekesi? Jagasime teksti selle järgi, mis kellele rohkem meeldib ja huvi pakub. Ojamaad köitis rohkem algus. Esimene minu tõlgitud peatükk ongi teine, Pilatuse-lugu. Selle järel siis ka rohkem Margarita-teema. Praegu ma kõike peast üles lugeda ei oskagi. Kui mingi süžeeliin läks järgmises peatükis edasi, siis leppisime kokku, et me ei tee seda katki ega hüppa oma töös sellest üle, vaid alustaja jätkab selle liini tõlkimist.

A. S.: Kas selle nimel, et saaks kiiremini?

M. V.: Jah, seda ka. Ja siis oli suur ehmatus, kui „Moskva” järgmises numbris ei olnudki järge! Aga vist kaks numbrit hiljem tuli ikka lõpuosagi.

A. S.: Tol hetkel ei olnud veel muret, et aeg on muutunud ja Bulgakov pole äkki enam lubatav?

M. V.: Lausa närivat muret ei mäleta. Aga niipalju oli küll teada, et kui käidi Moskvas kirjastuse tööplaani kinnitamas, siis kõlas seal lause: „See ei kaunista teie plaani.”

A. S.: Kas üheski teises „liiduvabariigis” ei üritatud Bulgakovit kiiresti ära tõlkida?

M. V.: Ei tea, vist mitte. Meie Bulgakov oli ainuke „Meistri ja Margarita” raamatuväljaanne kogu Nõukogude Liidus pikaks ajaks. Ilmselt hakati seda ka jälgima ning takistama. Olen kuulnud, et meiegi kirjastus sai korralduse tiraaž ära korjata, aga direktor Haab oli vastanud, et see on juba raamatukauplustes. Kuigi veel ei olnud.

A. S.: Ja selle romaani lakkamatu võidukäik eesti lugejate seas on nüüdseks kestnud aastakümneid. On sul kordustrükkidest ülevaade?

M. V.: Tõtt-öelda ei ole. Põhiline oli esimene täielik väljaanne, kus olid sees varem välja jäetud peatükid. See ilmus Lauri Leesi „Europeias” 1995. Hilisemad kordustrükid on tulnud „Varraku” märgi all. Me oleme mõlemad neid üle vaadanud ja väheke ka redigeerinud. Meie tõlke toimetaja oli Maret Käbin. Kui ma olen kellegagi kahasse tõlkinud, siis on see olnud ikka nii, et kumbki tõlgib ära oma jao ja pärast vastastikku loeme üle.
Kõige rohkem olengi ma tõlkinud koos Maret Käbiniga. Me olime kuidagi väga ühel lainel ja meie arusaamised sobisid. Tänu Maretile sain ma tõlkida ka selle päris esimese raamatu, mille tõlkimisest olin juba kooliajal unistanud – see oli Aleksandr Grini „Lainetel tõttaja”. Selles raamatus on koos kaks Grini juttu – „Sädelev maailm” ja „Lainetel tõttaja”, esimese tõlkis Maret ja teise mina ning meil on kahe peale kena varjunimi: M. Käbrik.

A. S.: Kui palju said ise oma tõlkerepertuaari valida, kui palju tuli teha tellimustööd?

M. V.: Oli nii seda kui teist. Kui mõni autor väga meeldis ja tahtsin tõlkida, siis seda ma olen ikka kirjastusele pakkunud, nagu näiteks Ajtmatovit ja vendi Strugatskeid.

A. S.: Ja teisi Bulgakovi teoseid ka. Need on südame järgi valitud raamatud ja niisugused tõlked tulevad ka hästi välja.

M. V.: Jah, tõlkida tahad ikka raamatut, mis sulle midagi ütleb ja millega oled valmis kaasa minema.

A. S.: Ebameeldivaid sundtõlkeid teha ei tulnud? Olite oma toimetuses kõik juba nii kõrge klass, et teid ei söandatud ülearu kohustada?

M. V.: Ei oska öelda. Ega tõlkima ei saanudki kohustada. Pakuti ja võis ka ära öelda. Üks erand meenub siiski. See võis olla mõni Brežnevi tekst – töö jagati kirjastuse toimetuste vahel ja igaüks pidi tõlkima vist 2 lehekülge. Ka esimene tõlge, mille kirjastuses tegin, mind eriti ei vaimustanud. Oli üks lasteraamat, eraomandi vastane jutt. Pealkiri oli „Vana nõid”. Aga kuna ma üldse tõlkida tahtsin, siis tegin ta ära. Toimetamine ei olnud just vaba valik. See käis nii, nagu tööjärg ees oli. Olen toimetanud tõlkeid ka hispaania ja portugali keelest, ise keelt oskamata. Tuleb jälgida teksti loogikat, ja kui midagi ei paista klappivat, mõjub imelikult, siis küsid tõlkijalt seletust.

A. S.: Võib-olla on siin sünnis koht rääkida tõlkijast ja toimetajast kui näitlejast ja lavastajast. Tõlkija peaks ise olema nii näitleja kui ka lavastaja. Aga kui tõlkija seda ei ole, siis peab toimetaja, kes näeb kõrvalt ja kaugemalt, asjad laval paika panema. Mul on elu jooksul tekkinud selline teooria.

M. V.: Toimetaja puhul võib-olla võibki seda nii näha, kuid tõlkijana… ütleksin pisut teisiti. Lavastus on ju olemas. Autor on selle valmis teinud, lavakujunduse paika pannud, tegelased lavale toonud ja neile osa kätte andnud. Lugeja, tõlkija, toimetaja ülesanne on neid vaimusilmas näha. Kogu pilti. Ja tõlkija ülesanne on seda kõike teises keeles silmade ette manada. Ta ei lavasta, ta peab autoriga kaasa minema, tema mõtteilma pääsema ja tema tegelastesse sisse elama – jah, nagu näitleja rolli. Kui tõlkija on hea, siis ei tohiks toimetaja tema mõttekäiku segada. Näiteks minu arust on lause teksti põhiline ühik. Ja ei tõlkijal ega tõlke toimetajal ole voli autori lauseid liita või lahutada. Muidugi võrdleb tõlke toimetaja lause lauselt teksti läbi ja tal peab olema ettekujutus, mida autor tahab öelda. Kuidas ta seda ütleb, teksti tundetoonid, mõtted ja pildid peavad toimetajal olema samamoodi silme ees nagu tõlkijal tõlkideski.

A. S.: Ja tõlkija peab elama sisse psühholoogilistesse olukordadesse, taipama, miks üks tegelane vastab teisele nimelt sellise näiteks pooliku lausega. Kujutan ette, et eriti vene keelest tõlkides on vaja niisuguseid kõneolukordi tõlgendada nii näitlejana kui ka lavastajana.

M. V.: Napp, väljajätetega dialoog erineb keeltes suuresti. Pead ära tabama selle, mis on oluline, mida tegelikult öeldakse, ja sageli näeb siis eestikeelne napp dialoog välja hoopis teistmoodi kui originaalis. Kuigi ta peab ütlema täpselt sama. Selles asi ongi – sa pead minema kaugemale, selleks et jõuda lähemale. Sõnasõnaline tõlge võib autori vahel lausa tappa.

A. S.: Kui näiteks tegelane ütleb lühidalt a võ što?, siis peab tõlkija täpselt tajuma, kes selle repliigi heidab. Mis tasemel inimene, mis kultuurikonteksti tema ja tema kõnepruuk asetub. Tõlkija on siin nagu näitleja, kes lausub repliigi nii, et see annab edasi… mida? autori tahet?

M. V.: Vahel juhtub, et tegelane on targem kui autor, seda on kirjanikudki tunnistanud. Kui tõlkija on autori nahas nii-öelda sees, siis tuleb see õige sõna äratundmine sageli iseenesest, ta jookseb sulle kätte. Sel puhul olengi mõelnud, et see on näitemängule kaunis lähedane situatsioon. Sa mängid selle teose läbi teises keeles.

A. S.: Tõlkeid igapäevase toimetajatöö kõrvalt on olnud palju ja autorid on olnud alati hoolega valitud. Mäletan meie esimest koostööd „Loomingu Raamatukogus”: sa olid tõlkinud Maksud Ibrahimbäjovi „Ja polnud paremat venda” (1977, nr. 22/23) ja see oli tõlge, kus algaja toimetaja ei saanud mitte ainsatki täppi „paremaks teha”, oli dolce far niente, sest tõlkija olid sina. Kokku on sul LR kaante vahel ilmunud üle kümne raamatu. Ka nõukogude ajal ja „vendade” hulgast sai valida head kirjandust (näiteks Anari „Kontakt”, 1981). Või oli ka neid autoreid, kellega poleks eriti tahtnud tegelda?

M. V.: Ibrahimbäjov meeldib mu tütrele siiani… Tal on lõpmata mõnusad ütlemised.

A. S.: Kehvades oludes võeti võimalustest siiski parim välja.

M. V.: Midagi leidis ikka. Just neid nõndanimetatud vene pakse ajakirju sirvides ja lugedes. Näiteks Vadim Šefneri „Viie veaga noormees” (LR 1983, nr. 24/25) oli ka väga tore raamat.

A. S.: Sinu viimased tõlked „Loomingu Raamatukogule” on olnud Vladislav Hodassevitši mälestustevalimik „Nekropol” (2002, nr. 39/40) ja serbia keelest tõlgitud Milorad Pavići „Tuule sisemine pool” (2008, nr. 3739). Kuidas jõudsid serbia keelest tõlkimiseni?

M. V.: Jüri Ojamaa tõlkis „Varrakule” Pavići „Kasaari sõnastikku” ja mina sain selle toimetajaks. Originaali ei olnud, see oli tõlge vene keelest. Ojamaal oli ka ingliskeelne tõlge ja nii me püüdsime kahe tõlke abil toime tulla. Aga siis tõi mu tütre abikaasa Helsingist soomekeelse tõlke. Olin selle üle väga õnnelik. Kui sul on kolm tõlget, siis on juba võimalik mõista, mismoodi see õige vaste seal võib olla. Pavić hakkas mulle selle töö käigus meeldima, vene keeles anti teda tollal päris palju välja, lugesin ühte ja teist ja ta huvitas mind ikka. Tal on asjad kummalises nihestuses. Ta ise on kirjutanud, et proosa ei pea olema lineaarne, vaid ikka kuidagi nihkes. Ja seda oskab ta väga hästi. Mul tuli tahtmine proovida teda tõlkida originaalist. Tellisin tema teoseid „Krisostomuse” kaudu, võttis pool aastat aega, aga siis sain ma kaks serbiakeelset raamatut, „Viimane armastus Konstantinoopolis” ja „Tuule sisemine pool”. Viimane oli natuke lühem ja sobis LR-ile paremini. Tõlkimisel võtsin serbiakeelse ja venekeelse kõrvuti ette. Serbia keel on vene keelest kaugem kui soome keel eesti keelest. Aga aluseks on vanaslaavi põhi ja need loengud olid Leningradi ülikoolis igati asjalikud. Sellest oli abi, samuti oli mul väga põhjalik ja mahukas serbia-vene sõnastik. Sealt ma vaatasin, kas ma saan serbia keelest samasuguse lause kokku, nagu on vene keeles. Ajugümnastika oli see tõesti! Kusjuures pean tunnistama, et leidsin vene tõlkest isegi paar viga. Ma ei mäleta enam täpselt, mis need olid, aga üks oli täiesti ilmne. See oli eesti keeles väga levinud väljend, mis on saksa päritolu. Ja Serbias on ju saksa mõjud tugevad. Nii et mulle oli pilt selge, aga vene tõlkijale ilmselt mitte. Jäi paar lauset, umbes kahes kohas, mille puhul ma ei saanud serbia keelest täpset vastavust kätte. Tundus, et Pavić poleks öelnud nii lamedalt, nagu vene keeles oli.

A. S.: Oled valinud raskeid autoreid, keerulise mõtteviisi ja ülesehitusega. Kas sul lihtsat tulutööd, tõlkida kiiresti ära mõni lobe romaan, pole elus ette tulnud?

M. V.: On tulnud küll. See on ka omamoodi naljanumber. Meil oli lühike periood enne 1995. aastat, kui Genfi konventsioon Eestis ei kehtinud ning kiiresti tõlgiti kõike-kõike. „Eesti Raamatus” öeldi mulle 1990-ndate algul, et vene keeles on olemas John Grishami „Klient”, kas ma ei tahaks tõlkida. Aeg oli siis tõtt-öelda kaunis vaene. Ingliskeelne originaal oli mul ka, mina aga inglise keelt ei oska. Kui asi tundus kahtlane, siis läksin oma laste juurde ja palusin seletusi. Raamatus ei ole kirjas, et inglise keelest, vaid lihtsalt tõlgitud. Rohkem ma ei ole inglise keelt ette võtnud.

A. S.: Pärast „Eesti Raamatust” lahkumist oled olnud„Loomingu” keeletoimetaja ligi viisteist aastat. Sinu käest käib läbi viimane kui rida, esikaanest tagakaaneni. Teed seda tööd väga vaikselt (samal ajal kui me teised kohvitoas innukalt aru peame, istud sina keskendunult oma laua taga ja silud, mis silumist tahab) ja ometi ütlevad kõik aeg-ajalt: ei, ma ei tea, peab Maiga käest küsima. Maiga ütleb.

M. V.: See on nüüd küll väga ilus kunstiline liialdus, aitäh-aitäh. Kohvi joon minagi ja tegematajätmisi pole ka just täheldanud. On ju paratamatu, et inimese tähelepanu võngub, liigub sinusoidi mööda, kui matemaatikat meelde tuletada. Sestap on väga tore, et meil loevad kõik kogu ajakirja teksti, nii et sinusoidide tipud ei lange kokku ja vahel tuleb ette, et keegi näeb ainukesena viga, mida teised pole näinud.
Ja „Loomingusse” tulek oli mulle endalegi jahmatav. Eks see oli jälle minu meelest jumalate asupaik. Toimetasin Udo Uibo ja Erkki Sivoneni tõlget, Graham Swifti „Vete maad”, ja Uibo, kes parajasti otsis „Loomingule” keeletoimetajat, pakkus seda kohta mulle. Olin väga kõhevil ja tundsin suurt aukartust. Maret Käbin toetas ja ütles, et mine-mine!

A. S.: Ja töö jätkub mitte ainult teiste vigade parandamisega, vaid ka oma tõlgetega. Kas uus Pelevin on juba väljas?

M. V.: Jah, see on viimane Pelevin, mis ma tõlkinud olen. „Ut00pia” – ka autoril nulliga o-tähe asemel, pealkirjaks „S.N.U.F.F.”. See oli mul tükk aega laual, sest vahepeal oli muid tegemisi. Originaal on aastast 2011, nii et Ukraina sündmused olid tollal kõik veel olemata, ja riik, mida Pelevin kirjeldab, ei ole Ukraina, vaid Urkaina. Urkad on tänapäeva vene vanglaargoos kriminaalkurjategijad, aga et romaani tegevus toimub kolmanda aastatuhande lõpu poole, siis selgitatakse seal selle nimetuse päritolu üsna teistmoodi. Ajalehtedes ilmunud paaris tutvustuses on Urkaina küll paraku Ukrainaks ära parandatud. Pelevini vahepealset huvi vampiiride vastu ma ei jaganud ja need romaanid on mul ka lugemata, kuid „S.N.U.F.F.” tõmbas kaasa kohe esimese lõiguga. Meelelahutusmaailma edasist arengut on selles raamatus kujutatud vägagi süngetes värvides, nagu ka inimkonna tulevikku üldse, kuid väike lootusekübe siiski jääb.

A. S.: On praegu midagi pooleli?

M. V.: Ei ole. Ma suvel üldiselt keeldun toimetamast-tõlkimast. Sügisest hakkan „Varrakule” „Vendasid Karamazoveid” toimetama. See on Virve Krimmi uus tõlge.

A. S.: Küsin vahelduseks intervjueerijate lemmikküsimuse: mis on õnn?

M. V.: Kõige laiemalt võttes ehk ju vist see tõsiasi, et ühele kõiksuse taustal kaduv-väikesele molekulide kogumile on osaks saanud võimalus maailmas olemas olla ja seda maailma näha, kuulda, kogeda. Täiesti uskumatu võimalus. Ja ilmselt kordumatu.
Ning selle kõrval on täiuse hetked. Väga harvad. Samuti kordumatud. Kui näiteks keset kuuski seisad äkki silmitsi jahmunud rebasega, kes küllap on su liikumistrajektoori valesti hinnanud.
Järgmise ringina – kui inimestes, kellega elu sind kokku viib, tunned ära inimese. Seda juhtub ka raamatute puhul. On ju üllatav ja rõõmustav äratundmine, kui näiteks Pavić ütleb raamatu esimese lausena, et tulevikul on üks suur voorus – ta ei ole kunagi niisugune, nagu sa teda ette kujutad.

A. S.: Kas on see äratundmine meeldivas mõttes, et näe, ta mõtleb nagu mina, vaimukalt, targalt…

M. V.: Ta ei pruugi mõelda nagu mina, aga ta mõtleb…

A. S.: …huvitavalt?

M. V.: Mõtleb nii, nagu mulle pole pähe tulnud mõelda. Sellest tunneb kirjanduse ära mu meelest – kui kirjaniku mõte on üllatav ja samas ainumõeldav. Hiljaaegu sattus mulle kätte Simaki „Vahejaam”, mida olin kunagi ammu juba lugenud. Temal on üks selline mõte: ta ütleb, et inimkond on alles teismeline. Puberteedis. Ja sedasama olen minagi mõelnud. Ei oska öelda, oli see Simak, kes kunagi mõjutas nõndamoodi mõtlema, või oli see iseenda mõte, aga mu meelest inimkond just seda suuresti on.

A. S.: Nii et inimkonnal on veel tükk aega minna. Kahju on ainult sellest, et teadmine ei ladestu, vaid ikka hakatakse jälle nullist peale. Ei ole ühemõtteliselt nii, et inimkond kogub endasse tarkust ja läheb aina targemaks. Igaüks sünnib etteantud rumaluses ja peab elu jooksul sellest välja saama.

A. V.: Kui nüüd mõnisada aastat tagasi mõelda, siis ta natuke on vist ikka edenenud.

M. S.: Ennast saab igaüks arendada, nii kaua kui aega on antud, aga kas inimkond tervikuna paremaks ja targemaks saab…

A. V.: Võib-olla siiski. Loodame parimat. Kuigi ka ajupesu võimalused on suuresti arenenud. Saksamaal jäi Hitleri-aeg suhteliselt lühikeseks, ja tundub, et teist korda seal ükski Hitler läbi ei lähe. Venemaal on ajupesu kestnud aastakümneid ja kestab edasi. Ning poliitiline mõtlemine on mu meelest jäänud XIX sajandisse, impeeriumi aega. Suurim geopoliitiline katastroof oli ehk hoopis Asutava Kogu laialiajamine, mille enamlased 1918. aasta algul toime panid.
Pelevini tulevikupildis kestab vaimupimedus üha edasi. Tema paneb siiski oma väheke esoteerilises laadis lootusekübeme just nooruse arenevale vaimule – ja tehisintellektile. See viimane kauni noore naise kujul on ka „S.N.U.F.F-i” kõige positiivsem tegelane.

A. S.: Sinu tütar Aet Varik on kasvanud/kujunenud silmapaistvaks tõlkijaks inglise keelest. Kuidas sa oma lapsi oled kasvatanud? Või käbi lihtsalt õpib kännult, iseenesest, looduslikult, märkamatult?

M. V.: Me elasime laste kooliajal 7. keskkooli vastas. Lapsukesed sattusid mõlemad sinna inglise keele erikallakuga kooli. Võõrkeeleoskus on eesti inimesele hädasti vajalik. Eriti seetõttu, et meie rahvas on väike. Ja pealegi ma arvan, et see aitab ehk Alzheimeri vastu. Kõik seosed on dubleeritud.

A. S.: Öeldakse, et ka tõlkimine aitab Alzheimeri vastu. Nii nagu ristsõnade lahendamine, mis võivat seda tõbe ära hoida.

M. V.: Ma ei usu, et oleksin Aeta kuidagi survestanud, tema kutsevalik kujunes iseenesest. Ta õppis inglise filoloogiks ja lõpetas ülikooli, erinevalt emast. Ma ei tea, kas see oli ülbus või mis, aga mul olid jäänud teha riigieksamid ja diplomitöö. Ja ma leidsin, et nende asjade sooritamine ei anna mulle enam midagi. Kuigi ülemused käisid hiljem aeg-ajalt peale, et ma formaalsused korda ajaksin. Aga lõpuks nad tüdinesid ära.

A. S.: Kas poeg on ka midagi tõlkinud?

M. V.: Jaa, temagi tõlkis raamatu, ühe Asimovi, ja see tuli tal päris kenasti välja, aga ma kardan, et õde ja mamma olid tema meelest ülearu huvilised selle tegemise juures, nii et ta otsustas parem mitte enam proovida.

A. S.: Moodsast vene kirjandusest jäi meil kõnelemata.

M. V.: Ma ikka loen seda, aga ei saa öelda, et mul oleks sellest nii head pilti kui „Eesti Raamatu” ajal. Seal olid kõik vene ajakirjad minu käeulatuses. Ent Pelevin on meeldinud mulle „Tšapajevist ja Pustotast” peale. Tema on ka omamoodi nihkes ja sürri sugemetega – ja oskab üllatada. Sinna juurde on tema tegelased elus ja ehedad. Sedasama võib öelda Pavići kohta, kuigi tema maailm on hoopis teine. Ilmselt olengi ma rohkem ühe autori tõlkija – nii oli lugu Mihhail Bulgakovi ja vendade Strugatskitega omal ajal ja nüüd Peleviniga. Oled autori omaks võtnud, tema mõttekäigud huvitavad sind ja poedki juba tuttavasse nahka. Laiskus, mis muud.

A. S.: Räägime lähemalt tõlkimisest kui käsitööst. Eluaegse toimetajana on sul peale isikliku tõlkijakogemuse ka pikk kogemus teiste tõlkijate käekirjadest.

M. V.: Minu meelest peaks tõlkija lähtuma tundest, mõttest, piltidest. Teisel arvamusel on need, kes tõlgivad teise keele struktuurist lähtudes. See on minu meelest vale. Ma ei tea, võib-olla see on mingi keeleoskuse tase, kus teise keele struktuur lummab.

A. S.: Mõned väidavad, et keel, millest tõlgitakse, peab olema tõlkes tunda.

M. V.: Aga tulemus on minu arust selline, et kirjanik on niisuguses tõlkes nagu raudtrellide taga, puuri sees, ja harva, kui välgatab miski tema tegelikust olemusest.

A. S.: Aga tal on ju saksa, prantsuse jne. keeles niimoodi, hüüatab niisugune tõlkija.

M. V.: Tõlge peab küll ütlema sama, aga teises keeles. Ja niisama loomulik, nagu tekst on sakslasele saksa keeles, peaks see tõlkes olema eestlasele eesti keeles.

A. S.: On muidugi sihilikult väga komplitseeritud keelekasutusega autoreid…

M. V.: …ei tea, tõlkija peaks üldiselt suutma ka seda lahendada. Ta peaks selle autori sealt trellide tagant ikka kätte saama.
Üks asi on lause ära tõlkida, teine asi see lause tõlkimise käigus ka lahti mõtestada, ära tunda, mida ja kuidas autor on tahtnud öelda. Kui see jääb tegemata, näeb lugeja autorit nagu kõverpeeglis. See on lõputu probleem. Nii palju, kui on tõlkijaid, on käekirju ja suhtumisi. Aga see, mis jõuab lugejani, on lõpuks ikkagi tekst, mis on õigesti paika, eesti keelde pandud. Tõlge peab olema adekvaatne – aga mitte lauseehitus, vaid see mulje, see pilt, see tunne, see mõte. Toimetamine koolitab siin ka tõlkijat.

A. S.: On sul olnud rõõmu mõnest oma õpilasest või järelkasvust?

M. V.: Virve Krimm on olnud väga andekas õpilane. Tema üks esimesi tõlkeid oli see, mida mina toimetasin. Nüüd on ta juba palju tõlkinud ja eriti tema Dostojevski-tõlked on olnud lausa vaimustavad. Kuid vene kirjanduse tõlkimise praeguse seisu kohta üldiselt ei julge ma suurt midagi öelda, sest ma tõlkeid enam eriti ei toimeta. Ja tunnistan, et loen vene kirjandust pigem vene keeles. Võin öelda, kes vanasti hästi tõlkisid. Olev Jõgi näiteks. Tema oli täiesti võrratu. Ja temalt õppisin mina päris palju. Kui keegi kolleegidest minu tõlget toimetas, siis uurisin ma ikka üldmuljet ja seda, mis tundus häiriv. Nii olen seniajani tänulik kadunud Arnold Ravelile, kes pani tähele, et kippusin „aga”-dega liialdama.
Ja agadest hoolimata kordaksin nüüd lõpetuseks „S.N.U.F.F-i” peategelase Damilola järel – ma loodan, et ma olen teinud oma töö hästi. Ega palju rohkemat polegi inimese võimuses loota.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood