Kuidas kirjutada keskkonnakriisist?

Maarja Pärtna / Piret Põldver

Intervjuu Maarja Pärtnaga sündis kohtumise ja kirjutamise teel. Saime ­kokku veebruari lõpus, arutasime paljudel teemadel ning hiljem kirjutas Maarja ­endale olulisemad omakorda lahti. Rääkisime vabakutselise elust, keskkonnast, kirjutamisest ja mitmest muust asjast.

PIRET PÕLDVER: Kui kaua sa oled olnud vabakutseline?

MAARJA PÄRTNA: 2016. aasta algusest. Sellele eelnesid ülikooliõpingud ja töö – mul on bakalaureusekraad inglise keeles ja kirjanduses ning maailmakirjanduse magistrikraad, magistriõpingute ajal töötasin „Müürilehes” kirjandustoimetaja ja hiljem tegevtoimetajana. Samuti olin aasta „Värskes Rõhus” luuletoimetaja. Ülikooli lõpetamise järel otsustasin hakata vabakutseliseks.

P. P.: Need tunduvad ideaalsete töökohtadena. Miks sa ära tahtsid tulla?

M. P.: Tahtsin endale rohkem aega, et loominguga tegeleda, tõlkida, lugeda. Seda olen õnneks ka saanud.

P. P.: Samas sa vist ei kirjuta väga sageli artikleid, arvustusi jms?

M. P.: Ma ei ole eriti tahtnud arvustusi kirjutada ja kui on küsitud, olen viimastel aastatel ära öelnud. Aga samas olen teinud intervjuusid, toimetanud, tõlkinud, kirjastanud, korraldanud kirjandusüritusi, vahel harva kirjutanud mõne lühema artikli. Praegu toimetan Hanneleele Kaldmaa teist luulekogu, selline koostöö sobib vahelduseks hästi.

P. P.: Kuidas koroona on mõjutanud sinu eluviisi ja töid?

M. P.: Seni ei ole õnneks väga suurel määral mõjutanud. Kui eriolukord eelmisel aastal algas, olin just saanud Margaret Atwoodi loengute1 tõlkimisega hoo sisse, eriolukorraga seoses tööpäeva muster muutus, ei saanud enam töötada kodust väljas või käia trennis. Ja nii on see olnud enam-vähem siiani. Aga kuna mulle on oluline kehaline liikumine ja pikalt toas istumine mind roiutab, siis tegin suvel, kui koroonaolukord leevenes, tõlkimisse pausi, käisin näiteks veidi matkamas ja korraldasin koostöös Loodusfestivaliga ürituse Linnujämm2.Mul vedas eelmisel aastal, et sain tegeleda ühe konkreetse ja pikaajalise tööga – Atwoodi tõlkimisega –, mis andis kindla sihi. Tänu sellele ei mõjutanud ümbritsev määramatus nii palju, kui see muidu teinud oleks.

P. P.: Vabakutselise elust veel. Kui hästi see sinu jaoks toimib?

M. P.: Toimib väga hästi selles mõttes, et on süvenemisaega ja võimalust kesken­duda ühele asjale korraga. Teisest küljest ei tee ebakindlad sissetulekud ja sotsiaalsete garantiide puudumine rõõmu ning pikaajalisi plaane on raske teha. Aga samas saan otsustada oma aja üle ja see on mulle tohutult oluline.

P. P.: Mis suunas soovid kirjutamise ja uurimisteemadega edasi liikuda?

M. P.: Mind huvitab keskkonnakriisist tulenev kultuurimuutus, mille keskel me elame. Ja selle muutuse sees on omakorda kitsamad teemad, mis mind köidavad – inimelu läbipõimitus teist liiki elusolenditega, tulevikukujutlused, isiklik suhe keskkonnaprobleemidesse, millesse igaüks on nii- või teistpidi sisse mässitud, mina ise samuti. Aga selle kõrval on mulle ikka jätkuvalt olulised ka ruumi­poeetika ja kohataju, linnaloodus – asjad, mis pakuvad igapäeva­elus vaimset tuge ja avardavad tunnetust sellest, et jagame maailma paljude olenditega.

P. P.: Kes Eestis neid teemasid kajastavad? Ja millised autorid on sulle olulised?

M. P.: Eestis on mulle tegelikult kõige põnevamad hoopis uurijad, kelle töö on seotud keskkonnahumanitaaria valdkonnaga: Kadri Tüür, Ene-Reet Soovik, Elle-Mari Talivee, Ulrike Plath, Timo Maran. Keskkonnaesteetik Kaia Lehari on kirjutanud võrratuid esseid ja artikleid – oleks tore, kui keegi need kogumikuks koondaks. Samuti hindan väga psühholoog Grete Arro, ökoloog Aveliina Helmi ja maastikuarhitekt Karin Bachmanni tööd.

P. P.: Saan aru, et sind huvitab pigem keskkonnateema ise ja mitte nii väga see, millises vormis – kirjanduses, kunstis või teaduses – see on esitatud?

M. P.: Jah, kuigi kirjandus on mulle kõigist kunstivormidest armsaim. Aga igasugune looming, mis on põimunud teadusega või kehastab n-ö sidekudet kunsti ja teaduse vahel, nagu on öelnud Šoti kirjanik Kathleen Jamie, äratab mus uudishimu.3 Tänapäevaste keskkonnaprobleemide tekkepõhjustest aru saamiseks ei piisa ainult loodusteaduslikust lähenemisest – tuleb vaadata ka seda, mis toimub kultuuris. Ja kirjandus pakub väga häid võimalusi, et mõtes­tada keskkonnakriisi kultuuri, ühiskonna, inimese argielu, psühholoogia ja ­eksistentsiaalsete eluvalikute vaatenurgast.

P. P.: Kas sinu isiklik vaatenurk on Ida-Virumaa kogemus?

M. P.: Kindlasti. Ma kasvasin üles kohas, mida on mõjutanud põlevkivitööstus, ja see tööstus panustab globaalsesse kliimamuutusesse, lisaks on sellest sajandiga jäänud maha suur reostus. Põlevkivitööstuse üks praegusi lemmikmüüte on rahvuslik rikkus, aga kui mõtlen oludele, milles üheksakümnendatel ja nullindate alguses kasvasin, siis kõlab „rahvuslik rikkus” väga õõnsalt. Tööstus- ja kaevanduspiirkondades on alati inimesi, kes selles tööstuses ise ei osale ja sellest otsest kasu ei lõika, aga kellele jääb reostus ja keda mõjutab see, kui tootmine või kaevandamine ühel hetkel kokku tõmmatakse.

Kui ma kuulsin paar aastat tagasi Aveliina Helmi rääkimas sellisest mõistest nagu baastaseme muutus, siis oli mul tugev ahhaa-hetk – et mina olengi olnud see nihkunud baastasemega inimene. Ma ei aimanud lapsepõlves üldse, mis oli selles paigas, kus ma kasvasin, olnud enne, kui sinna tuli tööstus. Näiteks jõgi, mille lähedal on mu vanematekodu, oli kunagi üks Eesti paremaid lõhejõgesid. Minu ajaks oli kõik hoopis teisiti, lõhed kadunud, jõe kaldal ja põhjas must pigilaadne ollus – põlevkivitööstuse jääkreostus. Mõnes paigas lõhnas muld imalkeemiliselt fenoolide järgi. Või siis teine asi, mida nägin vahel hommikuti, kui läksin üle teise, väiksema jõe kooli: mööda jõge ujusid allavoolu kõrged valkjaskollased vahutordid. See aegruum on jätnud minusse sügava jälje. Ma võtsin end ümbritsevat enesestmõistetavalt, aga tegelikult ei osanud ma lihtsalt küsida. Neid jõgesid taastatakse nüüd, taasasustatakse kaladega – võimalused tehtud kahju parandamiseks on olemas.

P. P.: Nendest vahutortidest tahaksin küll lähemalt lugeda.

M. P.: Võib-olla kirjutan neist kunagi, olen kogunud selleks märkmeid ja materjale. Aga ükskõik, kas need kogemused autobiograafilisel kujul mõnda raamatusse jõuavad või mitte, on see ikkagi alus, millelt lähtub kõik muu. Raske on leida lähenemisviisi, mis ei oleks liiga tõsine. Teist nii sünget raamatut nagu „Vivaarium” igal juhul kirjutada ei tahaks.

P. P.: Mina ei tajunud seda süngena, küll aga tajusin seal mingit üksilduse tunnet, iseendaga üksiolekut, ja natuke ka kurba üksildust.

M. P.: Seda on seal kindlasti ka – üksinda silmitsi seismist muutustega, mis on liiga mastaapsed ja liiga traumaatilised. Aga globaalsed protsessid, kuhu ­oleme sisse mässitud, on kumulatiivsed ja kollektiivsed, need ei ole ühe üksiku inimese süü ja neid ei saa lahendada üksinda.

P. P.: Kui sa oma esimesi kogusid vaatad, kas leiad viiteid nendele teemadele?

M. P.: Keskkonnasuhe on mind intuitiivselt alati köitnud ja võib vist ka öelda, et mul on alati olnud teatav maailmakujutustung. Aga sellist otsest keskkonnamuutuste esiletõstu ei ole olnud ja küllap ongi nii hea, varem oleks see arvatavasti jäänud pinnapealseks.

P. P.: Kas kirjandusega saab maailma muuta? Eriti praegusel ajal, kui loetakse üha vähem. Millist tagasisidet oled saanud „Vivaariumile”?

M. P.: Ma ei tahtnud „Vivaariumiga” maailma muuta, seda raamatut oli vaja mulle endale – mul oli vaja läbi tunnetada, mida see tähendab, et mu elu taustal toimuvad nii suured muutused, kliimamuutus, liikide kiire väljasuremine. Ja ma tahtsin tõmmata paralleele ajalooga, sest probleemid, mille süvenemist tulevikus prognoositakse, on paljuski needsamad, mis on inimühiskondi ka minevikus kimbutanud. Kodu kaotus, ränne, kohanemine ja kodunemine on mind pikalt huvitanud ja huvitavad praegugi.

„Vivaariumi” ilmumise järel on mulle paar korda öeldud, et „mina olen ka sama mõelnud”, ja mulle tegelikult piisab selle luulekogu puhul teadmisest, et on õnnestunud üks võimalik vaatenurk enda kaudu ära kaardistada. Aga kas kirjandusega saab maailma muuta, sellest võib mõelda nii ja naa – ühtpidi ma loodan seda ja tunnen, et kirjandus on mu enda elu muutnud, kas või juba sellega, et on andnud mulle hääle. Teistpidi, kui tahta muuta näiteks keskkonnapoliitikat, siis demokraatlik ühiskond pakub selleks paremaid hoobasid kui luulekogu kirjutamine. Nii et kui kirjandus maailma muudab, siis arvatavasti mitte otsejoones, vaid näiteks seekaudu, et avardab kujutlust ja empaatiavõimet, joonistab välja seoseid nähtuste vahel, mis ei pruugi esma­pilgul olla üksteisega seotud, või valgustab läbi seda, kuidas on elada keset laia aegruumilise mastaabiga protsesse. Ja kindlasti saab kirjandus toimida kriitiliselt ja ettekompavalt, anda kujutlusliku kogemuse sellest, mis võib teatud tingimustel tulevikus ees oodata, ning kultiveerida tundlikkust selles osas, kuidas erinevad tulevikuvõimalused ja -kujutlused mõjutavad seda, mida me olevikus teeme või ei tee, tunneme või ei tunne.

Samas ei ela kirjandus niikuinii müüriga ümbritsetud rohuaias, nagu Atwood on öelnud, vaid ajab võrseid ühiskonda tagasi – tema romaan „Teenijanna lugu” on hea näide sellest, kuidas kirjandusteos võib anda kujundi, mille abil osutada sotsiaalset ja poliitilist vastupanu. Kui mõtlen veel teoste peale, mis on mulle viimastel aastatel muljet avaldanud, siis näiteks Ameerika ulmekirjaniku Kim Stanley Robin­soni romaa­nid kujutavad kollektiive, kelle igapäevane töö on seotud sellega, et keskkonnakriis ei päädiks katastroofiga – selliste teoste lugemine sisendab lootust ja teravdab tähelepanu inimeste suhtes, kelle töö on siinsamas meie ümber seotud näiteks ökoloogilise taastamise või mõne liigi kaitsmise, isegi väljasuremise veerelt päästmisega. Aga kas me neist midagi teame või nende töö mõttekusest aru saame, sõltub muu hulgas lugudest, mida me endale maailma kohta jutustame.

P. P.: Kui palju sa tekstidega tööd teed? Sul on väga täpne vorm, hea ja selge kooskõla sisuga.

M. P.: Ma tegelen loominguga hooti ja siis tõesti iga päev. Mida kauem tekst saab settida, seda parem, sest siis lähevad enamasti paika pisiasjad, mille kohalolu võiks muidu jääda juhuslikuks. Ja aeglane kirjutamine pakub ka lihtsalt palju naudingut. Luulekogud olen seni kokku pannud mõne aasta jooksul kogunenud tekstidest, kui on hakanud tunduma, et nad moodustavad terviku. Aga „Vivaariumi” jaoks kirjutasin luuletusi ka üksteisega tihedamalt kokku, lisasin pealkirju, mida esialgu polnud. Mõni luuletus jäi toimetamise käigus pähe ja avastasin, et kui neid mõttes jalutades lugeda, leiab üles kohad, mille võib välja jätta – kui ei tule meelde, saab järelikult ka ilma. Ja nii olengi lühemaid luuletusi toimetama jäänud. Nii et viimase aja loomingus on kehalist liikumist omajagu sees – teen tihti jalutades märkmeid ja pärast sõelun neid samuti jalutades läbi.

Aga mul sulle ka küsimus: kas sa mäletad, millal sa said teadlikuks kirjaniku elukutsest? Või et on üldse olemas kirjanik kui füüsiline inimene, kes loob teoseid?

P. P.: Ma ei mäleta, et ma ei oleks seda teadnud. Ilmselt olen kogu aeg sellest teadlik olnud. Samas ma väga kaua romantiseerisin seda, kirjanik isikuna oli justkui ideaal – inimene, kes on suuteline looma kirjandusteoseid, näis olevat üliinimene.

M. P.: Mind köitis Atwoodi raamat ka just sellepärast, et ta räägib seal mulle tuttavast kogemusest: minu jaoks oli kirjandus ka esialgu vaid tekst paberil ja sellega asi suuresti piirdus. Et kirjandus on miski, mida teevad päris inimesed elukutseliselt siin ja praegu, ning et see tegevus on omakorda seotud kirjandus­eluga, sellest sain päriselt aru vist ikkagi alles Tartusse ülikooli tulles. Aga tõsisemat kirjanikurolli romantilise idealiseerimise faasi mul polegi olnud. Ja ehk ongi hea.

1 M. Atwood, Tehingud surnutega. Kirjanik kirjutamisest. Tlk Maarja Pärtna. LR 2020, nr 37–40.

2Linnujämm 8. VIII 2020 Tartu Ülikooli botaanikaaias. Youtube.

3 Vt: M. Pärtna, Kirjandus kui sidekude teaduse ja kunsti vahel. „Sirp” 27. VII 2018.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon