Külalised / Virium Illarum

Kristjan Haljak

Foto: Kris Moor

 

Külalised

 

Mida ma siis oleksin pidanud ütlema? Nad olid minu korteris. Nad teadsid, et ma olen purjus ja leban voodis. Kui ma oleksin keeldunud nendega mängimast, oleks see olnud kui tolle mitmetähendusliku das Dingi tahe, tükike reaalsust, mis katkestab matemaatilise tehte, andes ühteaegu mõista, nagu oleksin mina ainus surelik, kellel pole mitte midagi varjata. Minu matemaatika ei taju ei mineviku ega oleviku aega. Tulevikus olen ma kodus – aga kuidas sinna saada? Minu teadvuse lavasügavuses paremal on rohmakas kuvöös, midagi pika meteoriidi või sisaliku taolist, mida kasutatakse aja voogamise takistina: see on sisemine kogemuse laev. Vaatevälja paremasse serva ilmub kassi figuur, ta liigutab, ometi ei ole mul kassi, ma põlgasin kasse juba enne kui iseend, ma nutan kasside pärast, nad kannavad haigust. Ma ei ole loll. Nurr… nurr… nurr… Nnnjääääu. Sest iga kord, kui mõtlen, et olen loll, jaatan ma ennast – ja tapan külalised. Nad saavad olema mu korteris. Geograafiline lähenemine vaatab mööda üsna lihtsatest tõsiasjadest, see ähmastab mõistmist, sest kaugeneb suulisest traditsioonist enesest. Nüüd lähevad veel karvupidi kokku. Esimene pilt teie lapsepõlvest: administratiivasutuse või eraettevõtte tööruum. Esimesed sõnad: sisemajanduse koguprodukt, aktsiaturg, retsessioon. Viimased sõnad: terror on armuand. Olgu nii, ütles kuninga hääl, toimige nagu heaks arvate. Lubage mul tegutseda, ütleb minu kõri, ja mu headus arvab sellest rohkem, kui toimime. Saabastega kuninganna libistab ennast vastu minu kööktoas kudeva mammuti õlga nõjatudes maha ja sammub mööda vaipa koridori poole. Mida kujutas siis see mammut, millele ta tahtis toetuda? Kaks suurt heledat kvaasi­kristalli ripuvad ta nibudes. Kas see aadellik loom ei olnud mineviku ja oleviku paroodia? Kas sellisena, nagu ta oli, kuningannaga koos, polnudki tema evolutsioonilise poliitika viimaste arengute tulemus. Ilu on ükskõikne. Ilu ei sure ju samamoodi nagu jahimees ootamatult metsas. Ma ei vilista kuninganna sääremarjade peale, mul on vaja nii tema sääremarju kui ka rindu… Mina tahab seda, mida ma teete. Mina tahab seda, mida ma teeb. Kuninganna näis mulle erakordselt suur, väga nõtke, peaaegu rahustav oma lopsakate hiiglaserindadega – nende tekstuur on puutes kui merekalade lima, elavhõbe ja bensiin. Pole vist mõtet lisada, et minu korteri põhjapoolse külje kindlustamiseks tuli piir võimalikult kaugele nihutada. Mitte et see oleks strateegiliselt oluline, sest metapsüühilist sissisõda – mille reeglid on ammu kirja pandud ja mille vahendid on välisilmast antud – ei saaks pliidi ees mingil moel pidada ega ole seal ka manööverdamisvõimalusi. Pliidi, pliidi, tehke spiidi. Kuningas on vait ja tundub järsku väga väsinud olevat. Kuninganna aga vajus jälle oma igapäevamülkasse. Külalised on minu korteris, aga nad ei sisene minu nägemisvälja. Üks külalistest ristküsitleb mind. Mis tundeid meie esimene vestlus teis tekitas? Ma ei tundnud midagi, minu intellekti külm hääl ütles, et ma vajan külalisi, et ma ei taha ihuüksinda oma seksuaalse ja metafüüsilise alaväärsuse üle mõtelda. Mõtelda on mõnus, ajakiri mõtlevale inimesele, minu ees laual on hüperboloid, rahast tuleb rääkida, eriti sinu rahast, Avetis, Armeenia brändi. Mida ma siis oleksin pidanud ütlema? Olen siis mina ainus surelik, kellel pole õigust mitte midagi varjata? Ma püüan võimalikult vähe teha vihjeid, kellega ma ka räägiksin. Püüan alati selgelt rääkida, ja teie veendute selles juba täna. Puupead koostavad sõnastikke, ometi tunnevad elu paremini kui Shakespeare. Teid solvata ma ei taha ega ole sellel ka mõtet, kas või selle pärast, et te minu sõnadest aru saate, mida ma teile iganes ütleksin. Selles olen täiesti kindel, sest saan meie suhetest väga hästi aru. Te ju ei saa neid suhteid võtta tõsiselt, eks ole? Voodis mõtteid mitusada, üks on kõrge, teine madal. Kuninganna tõstis pilgu mammutilt. Üks noortest külalistest naaldus just tema poole. Külalise nägu läbisid vaevumärgatavad tõmblused. Ta paistis kohutavalt lühikesena. Tema silmad asetsevad teineteisest määratuma kaugel. Tal on jalas mustad kitsad teksad ja suured valged lambanahast saapad. Ta heitis kõhuli ja püüdis kuninganna varbaid lakkuda. Mis muutis tema veelgi kummastavamaks: tema žestikulatsioon oli absoluutselt ilmetu, mind läbis mõte, et see mees tuleks tehases antud piiridest lahti tõmmelda, kuule mees, hei, kas sul suitsu on? Külaline vastas ei, ei, see ei olnud külaline, minu nägemisväli on tühi, või on see tekk, tekk ometigi oleks midagi, ja akna taga on päev, ei, mina tahan suitsu, kas sul suitsu on? Minu suu on kuiv, täielik kõrb, vajadust end kergendada pole ma tundnud, vähemasti mitte täna, sellel aastal, aga mitte keegi ei torma mulle suitsu tooma. Nad on mu korteris. Nemad? Ma arvasin, et intelligentsete inimeste kombel ei tule siin mingeid arusaamatusi. Minu korteri interjöör on tundmatuseni muutunud. Domineerivad islami vahemerelised lahendused. Isegi seinad on kohalt nihkunud ja ruumide jaotus saanud terveks, avar sinine atmosfäär, kohevad seinad, pehme tuba, kus kellegi silmad mind vaatavad, ma saan sellest terve kehaga aru, tean, kui vaimusilmas lasen pilgul langeda, et näha paika, kus sisemise kaardi järgi on mu jalad, nimmed, alakeha. Kuvöös on ikka samas kohas, või on see voodi? Kui ma silmad kinni panen, näen ennast peeglis küünlavalgel. Alguses põlgasin ma terrorit kui ajutist abinõu, aga ajapikku asusin koos kuningannaga selle liialdusi avalikult täiustama. Kui ma olen ebard, tahan ma olla ebard, et külalised tuleksid mind vaatama ja pakuksid mulle seltsi. Sest armastust saab teostada üksnes terroriga. Sest nüüd tuleb mul elu lõpuni tunda rõõmu, et minu nimi seostub terroriga. Uputatud laevade monument Sevastoopolis kannab endas kutset, peibutavat sõnumit. Minu mungad mõtted tahavad rindele minna, põllumehed tahavad, teenistujad, funktsionäärid, prostituudid ideed tahavad rindele minna, ebard tahab, külalised tahavad, ma näen nende otsusekindlust, ma näen nende hääli, heli, võnkeid interjööris. See on mu kodu. Allakäik on ajutiselt peatatud, niisamuti usk kehavälise hinge olemasolusse ja selle inkarnatsiooni. Jeesus Kristus, pime ja Maarja Magdalast, kas nemad tulid õnnistama uut kevadet? Mida ma siis pidin ütlema? Ma mõistan aastaaegu ihuga, see ei ole saladus, ma olen imetaja. Näib tõenäoline, et külalised võisid sellist lineaarset sündmuste käiku kasutada tavaotstarbel mugavuse tõttu, nagu venelased kasutasid inimohverdust. Ma tahan süüa, mõte pidusöögist toob endaga nälja, orgia elava kujutise, mis lagundab minu rahvuslikke veendumusi. Ma ei mäleta, millal ma sõin, ometi ma pakatan elujõust, minu mõte on terav, mina olen mõtte ori, allutatud barbar. Minu nägu on omaenese hüljatuse jälg, tarbetu funktsiooni peegeldus, tehase praak, mistõttu erineb igavesti jumalast, lammutab tema lähedust. See painab, aga ei haju, sarnastudes nõnda eetilise valikuga: lapselik headus ei ole mitte kunagi passiivne. Nad teavad, et ma leban voodis, et ma olen juba ammu kaine, olen ikka ja alati kaine olnud – ka olles purjus. Kui ma sellele olekule tagantjärele mõtlen, siis on mul tunne, nagu oleks selle juures oluline just nimelt hüljatus, mul on tahtmine öelda, et selle hüljatuse sõnastamine muudab jumala käegakatsutavaks, aistlikuks, barbaarseks. Ma tunnen nende lõhna. Intellektuaalses mõttes on minu korter teinud läbi lõpmatuse liikumise. Tema teadvuses on lõpmatu resignatsioon, sest eetilise elukäsitluse järgi on üksiklase ülesanne vabastada end seesmise meelevallast ja keskenduda välisele, pealispindsele. See ülesanne on inimesele jõukohane, liiatigi loomadele. Nüüd me näeme, et sõnade tõsidus ei ole kõige tähtsam, puudutuses on aga midagi plahvatuslikku, meie kehahoiak kuvöösis räägib ajaloo kohta rohkem kui kaasaja sümbolite huvitud fanfaarid. Kuninganna matkib rännakut teispoolsusesse, lilled käes, tantsuga, mida saadavad laul ja muusika, trummide ja flöötide helid, niiskete elundite ja näärmete lõhn. Öised koos­käimised, liiderdamine, mis saadetakse korda täielikus pimeduses. Need pildid on nagu nakkushaigus, nagu umbrohi. Minu nägu ei ole muutunud keskkonnast sõltumata. Ma ei ole loll. Minu vaatevälja paremas nurgas on must kass, ta liigub kärmelt üle magamistoa ja poeb minu voodisse nagu maad mööda libisev sõiduk, millel on suured püssid peal. Ma näen, et ta on sama suur nagu täiskasvanud inimene. Ma näen, et talle on küsimused elust ja surmast, elu mõttest, ajast ja Maarjast Magdalast tõelised, kuid mitte heidutavad. Kuninganna on küll rumal, kuid tema rumalustki saame võtta positiivsena. Et ma soostun temaga mängima, annab see märku, et olin surelik.

 

Virium Illarum

 

Terror algas tasapisi. Muuseas, ma ei usu, et need haigused sugulisel teel ei levi. Kui vaadata peegelpilti, on näha, kuidas külitades minu nägu vajub allapoole, veremist ja lugrest välja, kaotab tihkema struktuuri, veeldub. Millised haigused on need? Mõttelugu, arheoloogia, kapriisiõpetus. Mida see tähendab, kui ütelda, et arusaamise leek on antud selleks, et ainult üks kord kustuda, kas kaheksakand on kahetsuse või pattuastumise polüvalentne sümbol – ja sajata munni, sa tarapita-gediminase viljatu luik, Ventspilsis ootab sind su isikupäratu vürstiriigi hällutsinatoorne tõld, või ei mäleta sa seda, mida eile õhtul, kui me niisked kehad ühti, mida, mäleta, sa, kas, kus, kep-kep-keppisid, ei, kuula hoopis seda laulu, ei, mul on tuld, jah, kellega sa keppisid. Ma ei ole kunagi oma kodanlikku elukorraldust rõhuvaks ega vääraks pidanud. Ma olen end sisse seadnud mudelis, mida olen valmis edasi arendama. Niisiis on vägagi kohane öelda, kui ma kõnelen, kõneleb minus kodanlus. Üksnes kodanlus, tema väärtuste süsteem, isegi ta pealispindne põrgu (vaimuvaesus, laiskus, kadedus) lubab mul paremini haarata seda müsteeriumit, mida ma tahan tabada. Kodanlus on sõnades nende tähenduse ainus võimalikkus. Aga jaa, aga ei – sina, mu arm, meeste higis karastunud, süngeimat teed pidi, oi – aga joo, joo, joo – patu õilsas marinaadis hoitud tabu, kaks korda tugevam kui toorelt nopitu, see vesi ravib külmetust ja lõhestamata vaimu – küll ainult mingi eriline loll üleüldse usub terve vaimu võimalikkust, ent dekarti vaibis varum niht, ist fain – kus kõlamas igavese üksiklase hällilaul, kompuutertomograafi aeglane tuks, diiselmootori rummiv põtke, urisev vibraator, see hääl, mis kraabib sõrmega su küpset melonit. Kodanlus ei ole öö, see on öö vaim, mitte öö, vaid öö alateadvuse sigriline wunderblokk. Aga minu viimane sõber metskürvits nukrub, kui Throbbing Gristle mängib minu muude mõtetega, mida siis sõrmega seina peale laiali vean – viia, viia, kus on see liin, mille ukse taga ei oota kättemaksujumala terrori kaksteist korda maha jäetud armukene, igavesti paljas Athena, nii ilusate rindadega, nii kaunis, et ma minestan, I wont give you my phone number, if you don’t suck my tits. Aih. Rahvuslik mõte ärkab minus igal päikseloojangul. A što bõlo v natšale? Balti semiootiku poisipõli nagu kreeka pärimus. Müütide aegumatu piim, luba end juua enne koidikut. Niff, niff, nuff, nuff. Madonna lapsega, Sandro Botticelli. Auh. Selline õhtu oli alanud selleks, et kesta, et just neid lugusid saaks rääkida nendele naistele, kes ei tahtnud siseneda sellest väravast, mis juhtis minu aiast otse Laniakea perifeeriasse, sinna äärelinna, kus on kolm tuhat päikest ühes peas, iga päiksepurse tasane ekstaas – sekund siia, sekund sinna, aeg on ainult akadeemias – Ida-Laniakeagi minu kolmetoalises korteris abieluvoodi paremal pool, verevalamu juures. Kosmos kodus, kodu kosmoses, nii justkui öeldakse. Kuna ma pole inimeseks sündinud, siis tegin end elulugude kirjutajaks, ja ma pean lisama, et mitte päris teadlikult, tegin ennast üheks neist veetlevatest inimelus osalejatest, keda on miljoneid ja kes ei ole ühiskonnale ohtlikud, aga kes ei ole ikkagi inimesed – ega seetõttu kuulu ühiskonda. Nemad ei saa kuritarvitada kapitalismi oma perversse võimuiha vahendina. Suurushullustus ja meeleheide on minu vennad, ütles Elektra, kui oli pärast hommikust seanssi riided jälle selga pannud. Aga õed, kallis tüdruk, kes on su õed? Kui sa ärkad igal hommikul ja teed üht ja sama küllalt sajandeid, siis saad sa aru, et järjekindlust ja rutiini ei kiideta islamis niisama – see on tagasihoidliku ainus väljapääs inimeseks olemisest. Markii hakkas otsima üksindust ja vältima ­inimesi. Töö oli talle varemgi vastumeelne, nüüd aga muutus see talumatuks. Ta ei kartnud, et mingil salapärasel viisil tõmmatakse ta lõksu, aetakse talle adumatult Mithra ilmutuslik altkäemaks taskusse ja pärast võetakse ära – see polnuks võimalik, selle jaoks oli ta liialt nõtke ning leidlik, selle jaoks oli Mithra kultus liiga erinev judaismist. Seevastu kahanes märkimis­väärselt tema huvi välismaailma, sealhulgas iseenda peegelpildi vastu, ja mälu hakkas kõvasti paremini toimima. Aga nüüd on reede õhtu, hakkame veini jooma, teeme suitsu, pisut eed, paneme Jan Jelineki või Nils Frahmi mängima, silitame teineteise pehmeid ihusid – mina alustan Su jalgadest, seejärel vaatab edasi –, sest mitte öö tumedates silmades, vaid puutes püsib aistimise metsik tõde. Kas sa oleksid nii kena ja ütleksid seda veel kord, et ma saaksin sellest mõnu tunda? Aga palun. Sinu jaoks kordan ennast alati, Elektra. Ta imetles noore Elektra südikust tulla Balti kiusatustest hoolimata ikka ja jälle sellesse Laniakea hundikoopasse ilma ühegi muu kaitseta kui pikad mustad juuksed. Markii oli näinud unes, kuidas mustad koerad Elektraga ühte saavad, tema nõtke, peen ihu oli kui karvane pilv. Markii oigas mõnust nagu nukker hirv ja äratas sedasi nii iseenda kui Elektra, kes ei küsinud, mis lahti. Elektra teadis kõik, neil ei tarvitsenud mõtteid vahetada. Teejuhid Ventspilsi luik ja Tallinna Urhund viisid domina Elektra seejärel – kui happed, leelised ja plasmad sisse söödud – väiksele mäele mere kaldal. Märgates enda ees avaust, sisenes Elektra säravasse koopasse, mis oli peeglitega kaetud ja mille keskel oli midagi rohelise tule taolist. Ta nägi kahte alasti naist, kes olid karvased nagu kaks väikest hunti. Siis pani ta tähele, et ükski tuli ei põle, valgus tuleb avausest tema enda südames. Üks naine ütles talle, et ta on rase ja toob ilmale kaks väikest hunti. Teinegi naine sünnitas kaks väikest hunti – imaginaarset looma, kes on markiile ja Elektrale abiks kõigis nende töödes ja lisaks annavad neile riitusteks tarvilikke vesi, pulbreid. Koopal oli kaks ava, üks lääne-, teine idapoolne. Naised saatsid kummagi kaudu välja hundikutsika, et see aitaks meesterahvaid (Ventspilsi luike ja Tallinna Urhundi). Kui Elektra šamaanib, pöördub ta varihinges selle koopa poole. Üllataval moel on markii enesetunne kohe palju parem, kui talle meenub, et tema süü on vabatahtlik. Siiski, pärast pikemat järelemõtlemist sünnitab see tõdemus küll üksnes teatud teist liiki masendust. See ju tähendab, et kõik teised süüdlased on samaviisi süütud. Mais pourtant! Keegi ei sunni sind, sa liba-markii, ju enda vaatenurka muutma, sinu intersubjektiivne enese­imetluse ja armukadeduse võrk olgu ka edaspidi ehteks sinu peegeldusele! Aga tuleme tagasi selle õhtu juurde: minu ja Elektra ühist ilmutust ei saa samastada meie isiklike hädade tähendusliku looriga, öelda ei saa isegi seda, et me oleksime otsustanud teineteisele anduda, ei, meid ei räsinud sisemine meeleheide, meie meeleheide oli pärit väljast – ja ilmutus niisamuti. Tuleb aru saada ühest: üksindus on vältimatu eeltingimus, ilma milleta pääsemislootust ei ole. Ometi on mul lõpmata igav ilma vürstinnata, nii ütles markii oma munkadele mõtetele. Senimaani oli üsna eriline meele­lahutus markii elus kinos käimine. Varakevadel näidati filme kuus korda nädalas niinimetatud kultuuritehases – endises keemiavabriku laohoones, mida kohalikud assassiinid-disainerid enam hassa-kapitalistliku kultuspaigana ei kasuta. Mäletan, kuidas markii pesi koos varjuga kiiresti puhtaks pikast aiatööst määrdunud ihuliikmed, pani selga nn väljaskäimise kleidi ja läks varakult kino ette seisma. Mälestused nähtust on üsna intensiivsed veel tänagi, siiski on kõige eredama läbielamisena meeles Pedro Almodóvari film „Mujeres al borde de un ataque de nervios”, mille juhtmotiivi – naiselikku hullust – ümisesid mungad markii teadvuse eeskojas veel igal varahommikul ca kümme tuhat aastat jutti. Kui kell lööb kolm, joob ta viimase kruusi pinogringot, kustutab lambi ja läheb magamistuppa. Vürstinnat ei ole. Tänapäeval mõistetakse transgressiivset seksi valesti, on markii esimene mõte pärast uinumist.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon