Kus kirjutajaid, seal lugejaid?

Eesti lastekirjandus 2020

Jaanika Palm

Kui kõik 2020. aasta lasteraamatud ühte kohta koondada, saab kenakese seina­täie – ilmus ju mullu lastekirjanduse keskuse andmetel ligi 800 lastele mõeldud teost. Kui tõlkekirjandus ja kordustrükid kõrvale tõsta, saame käesoleva ülevaate aluseks olevad 120 algupärast esmatrükki, millest 25 on luulekogud ja 95 proosateosed. Võrreldes aastaga 2019 jäi teoste üldarv peaaegu samaks. Mis jääb aga nende numbrite taha? Mis toimub meie lastekirjandusmaastikul? Kes ja milliseid teoseid avaldavad? Kas kõigile raamatutele jätkub ka lugejaid või on neidki, mille ilmumine rõõmustab vaid autorit ennast?

Möödunud aastal avaldas lastele teoseid üle saja autori. Lastekirjanduse populaarsust ja jätkuvat prestiižikust näitab, et ses vallas debüteeris kokku 38 inimest. Luules oli esmaavaldajaid koguni 8, neist üks kahe, teine ­lausa kolme koguga. Lasteproosas oli debütante 25, aimekirjanduses 5. Siingi pole harvad juhtumid, kui uued tulijad avaldavad aastas rohkem kui ühe teose. Nõnda näemegi, et kõigist lastekirjanduse autoritest peaaegu neljandik on alles oma katsetuste esimeses faasis. Seetõttu ei saagi neilt ehk ­oodata sama palju kui kogenenumatelt, kuigi enamiku debütantide puhul pole ka kirjan­duslik potentsiaal tuvastatav. Mainimist väärib, et üsna mitmed algajate käsi­kirjad on kirjastuste eitava vastuse järel välja antud autori kulu ja kirjadega.

Suure hulga debütantidest moodustavad autorid, kes on oma kirjandus­kire avastanud alles vanaduspõlves, teise märgatava grupina kerkivad esile värsked lapse­vanemad. Leidub ka (lasteaia)õpetajaid, kes avaldavad temaatilist kir­jan­duslikku õppematerjali, süvenemata lastekirjanduse olemusse. Siiski ei pruugi kõik lastekirjanduse vallas esmaavaldajad olla kirjanduskauged inimesed, on ka ühelt väljalt teisele nihkujad, olgu siis raamatute illustreerimiselt ise kirjutamisele, nagu Gerda Märtens, või täiskasvanute kirjandusest ja stsenaristikast laste­kirjandusse, nagu Andra Teede.

Mulluse lastekirjanduse keskse autorkonna moodustavad juba kogemuse ja nimega, kuid siiski värsked ja arenemisjärgus, lihvitud kirjutamisoskuse, hea adressaaditaju ja missioonitundega autorid, kes on sündinud 1960-ndate lõpul või 1970-ndail, nagu Jaanus Vaiksoo, Piret Raud, Indrek Koff, Kadri Hinrikus, Mika Keränen, Reeli Reinaus, Hugo Vaher jt. Nendega liituvad veidi vanemad Ilmarid – Trull ja Tomusk, ning Juhani Püttsepp. Need on lastekirjandusväljal järjekindlad autorid, kes avaldavad uue teose vähemalt iga aasta tagant.

Julgelt on lastekirjanduses kanda kinnitamas ka veidi nooremad, 1980. aastail sündinud kirjanikud, nagu Anti Saar, Kristi Piiper, Kristi Kangilaski, Helena Koch jt. Nendegi teoseid kätte võttes saab noor lugeja nüüd juba üsna kindel olla, et pettuda ei tule.

Kõige nooremad on ootuspäraselt noortekirjanduse viljelejad. Kuigi möödunud aastal avaldasid noorteraamatuid ka mõned vanemad autorid, nagu Lille Roomets (1977) ja Heli Künnapas (1982), on üsna palju neidki, kelle sünniaasta jääb sajandivahetuse kanti: Ene Sepp (1991), Kaia Raudsepp (1995), Berit Sootak (1996), Maria Siiman (2001). Nende käsitööoskused on vanematega võrreldes kesisemad, aga aega arenemiseks on andekuse ja hea tahtmise korral veel küllalt.

Tore, et vanemast põlvkonnast avaldas lasteteoseid jätkuvalt särtsakas Olivia Saar, et Leelo Tungal esines koguni kolme teosega, Lehte Hainsalu avaldas üle mitme aasta taas lasteraamatu, Helga Nõu leidis mahti täiskasvanutele kirjutamise juurest põigata taas lastekirjandusse. Hiljuti lahkunud Heljo Männilt ilmus valikkogu „Kullatilgad”. Kuid ka paljud teised vanema põlvkonna autorid, nagu näiteks Aino Pervik või Jaan Rannap, ei ole lastekirjanduspildilt kuhugi kadunud, nende teosed jõuavad meieni üha uute kordustrükkidena. Mullu ilmusid Perviku 2000. aastatel esmatrükitud ja nüüdseks kapsastunud Paula-lugude (illustreerinud Piret Raud) uued väljaanded ning ühiste kaante vahele köidetud Sinivandi lood (Catherine Zarip), Jaan Rannapilt aga Agu Sihvka pajatused (Edgar Valter) ning „Jefreitor Jõmm”. Klassika kordustrükid vääriksid üldse selle aasta kontekstis esiletõstu, ilmus ju uues kuues ka näiteks Jüri Parijõe „Tsemendivabrik”.

Erinevalt täiskasvanute kirjandusest ei ole eestivene kirjanikel meie lastekirjanduses kuigi olulist rolli. Mihhail Stalnuhhin alustas küll mõni aasta tagasi lasteraamatute avaldamist ka eesti keeles, kuid kedagi teist märkimisväärset tema kõrval ei meenugi.

Kõige produktiivsem kirjanik oli 2020, nagu mitmel varasemalgi aastal, ­Ilmar Tomusk viie teosega. Tema avaldatu hulgas on nii aimeraamat, mudilaste pildiraamat kui ka pikemad jutustused. Pole vist stiili, mida heade käsitöö­oskustega, vilunud ja nupukas Tomusk ei valdaks.

Möödunud aastal avaldas lasteraamatuid üle viiekümne kirjastaja, kellest peaaegu pooled on välja andnud ainult ühe teose. Enim ilmutavad lastekirjandust juba tuntud ja professionaalselt heal tasemel „Tänapäev” ja „Tammerraamat”, neile järgnevad mõningase mahuvahega „Päike ja Pilv”, „Koolibri”, „Varrak”, „Pegasus”, „Tiritamm” jt. Nii mõnedki lasteraamatud avaldati kirjanike endi kirjastustes nagu „Kolm Elu” (Anti Saar), „Nähtamatu Ahv” (Maarja Kangro), „Keropää” (Mika Keränen), „Ärkel” (Jaanus Vaiksoo) jne. Asjatundlike ja profes­sionaalsete kirjastuste kõrval on ka avantüriste, kes heausksetele autoritele avaldamisteenust pakuvad. Kuna tegemist on üksnes majandusli­kule edule orienteeritud äriettevõtetega, kellel kirjastamistegevusest aimugi pole, valmivad raamatulaadsed tooted, millest lugemisrõõmu on raske leida. Võrreldes tunamullusega on sellistes „kirjastustes” ilmunud lasteraamatute arv hüppe­liselt tõusnud ja jõuab juba järele lipulaevadele.

Rohkem kui pooled (77) kõigist ilmunud algupäranditest saavad raamatu­kogunduslikus kontekstis määrangu „mudilastele” (vanus kuni 7 eluaastat), ülejäänud osa (71) moodustavad lastele (vanus 8–12) ja noortele (vanus 13+) mõeldud raamatud. Siinkohal oleks mõistlik mainida, et nagu kirjandusteoste puhul ikka, on lahterdamine tinglik. Olukord, et mudilastele ilmub rohkem raamatuid kui lastele ja noortele kokku, on olnud meie lastekirjanduses valdav juba päris pikalt. Tahaks loota, et need lapsed, kes on imeilusate ja heade mudilas­raamatute abil lugejaks kasvanud, ei pea edaspidi algupärandite lugemisest loobuma, kuna neid ei jätku või pole need piisaval kirjanduslikul tasemel.

Luule

Lastele mõeldud luuleraamatuid ilmus koguni 25, neist enamik mudilastele. Vaid kolm (Vallik, Trull, Rooste) peavad silmas lapsi vanuses 8–12. Võrreldes 2019. aastaga on luuleraamatute arv kahekordistunud, aga suurest kvantitatiivsest hüppest hoolimata ei ole sisulist avardumist märgata. Valdav osa laste luuleraamatuist on vormilt mannetud ja sisult kulunud, ei kujuta ette kedagi, kes selliseid üllitisi vabatahtlikult kätte võtaks. Õnneks on ses tõrvatünnis ka piisavalt meetilku, mis aitasid luulesõbral aasta üle elada.

Kõige suuremat rõõmu tegi pikemate värsslugude taastulek. Leelo Tungla poeem „Kas printsess peseb käsi?” (illustreerinud Anni Mäger) on inspirat­siooni saanud tervise­kriisist. Väikelaste maailma suurepäraselt sisse elav meisterlik autor loob „lugu loos” tehnikat kasutades klassikalise muinasjutu, mille võlud avalduvad paremini just suuliselt ette kantuna. Jääb vaid oodata, et päris­elu erineb unes nähtavast nagu öö ja päev ning et printsess saab ka ise midagi teha peale valgel hobusel printsi ootamise. Tunglalt ilmus möödunud aastal veel teinegi luuleraamat „Anni uhke uudis” – Ilon Wiklandi idülliliste piltide järgi kirjutatud armsad värsid tüdruku igatsusest oma looma järele.

Anti Saare debüüt lasteluuletajana on sama värvikas kui tema lastekirjan­dusse tulek 2013. aastal. „Suur koogitegu” (illustreerinud Priit, Olga ja Märt Rudolf Pärn) on vaieldamatult aasta lasteluule tippteos. Selles on ürgset jõudu ja lapselikku fantaasiat, mis ühendatud meisterlikult pajatatud looks. Värss pole siin luuletajale takistuseks, vaid annab jõu ja toe, mis tegevust kannab. ­Saare hüperboolitava tekstiga sobivad kenasti kokku Pärna-pere vallatud ja oma lisalugusid jutustavad pildid.

Tuntud headuses esines ka Ilmar Trull. Tema juba viies järjestikusel aastal avaldatud kogu „Kala ei lärma” (autori illustratsioonidega) paneb imestama luuletaja loomejõu ja pideva tipus püsimise üle. Sellel, kes kõik Trulli kogud läbi lugenud, on avastamisrõõmu vähem, kuid kahtlemata on tegemist äärmiselt vaimuka, värsi- ja ajatundliku autoriga. Ja üllatusi jagub neilegi, kes on Trulli loominguga rohkem kokku puutunud. Võtkem või kõigi noorte matemaatikahuviliste lemmikluuletus „3,14soni kammimine”, mis vajab juba enne lugema hakkamist pisut nuputamist. Pikatoimelisematele võib pilt appi tulla.

Jätkuvalt heas hoos oli Olivia Saar, kelle väikelaste luuleraamat „Pääsuke ja päike” (Piret Niinepuu-Kiik) toob esile luuletaja ajas settinud essentsi. Kogu on lihtsuse ja selguse, elukogemuse ja põhjamaise rahu kehastus. Väikelapse igapäevaelu soe kujutamine on siin luuletaja trump.

Üks meie lasteluule kandvamaid jõude Aidi Vallik ilmutas möödunud aastal koguni kaks raamatut: „Imelood” (Ott Vallik) ja „Unelauluraamat” (Lumi­mari). Neist esimene kujutab endast maale kolinud luuletaja seiklusrikkast elust pajatavaid fantaasiarikkaid värsslugusid. Teemad on mitmekülgsed, luuletaja fantaasia imekspandav, kuid mida edasi, seda rohkem on tunda, et värsivorm kipub autori pegasust liialt ohjeldama. „Unelauluraamat” koondab erine­vate esemete ja olendite uinutamislaule, näiteks unelaul suurele kurjale mehele, pleki­lisele banaanile jne. Kogu võib luuletushaaval olla päris vahva väikelapsele ette lugeda või ümiseda, nagu autor soovitab, kuid järjest läbi lugemiseks pole selles piisavalt vaheldusrikkust. Sümpaatne on autori rahvaluulelik riimiloome ja äiutamissõnad, mis mõjuvad juba iseenesest rahustavalt ja loodetavasti aita­vad täita selle luule peamist eesmärki, laste uinu­tamist.

Mõned harvemad külalised lasteluules suutsid samuti üksikluuletustes ülla­tavalt helgeid hetki pakkuda, kuigi kogudena olid nende teosed pigem ebaühtlased. Jürgen Rooste „Kollilood” (Kalev Vapper) on mõnusalt mässumeelne. Meie valdavalt rütmilis-riimilise lasteluule taustal mõjuvad eriti värskelt vabavärsilised luuletused, mis tunduvad ka autorile loomuomasemad. Sümpaatsed on hetked, kui Rooste unustab, et ta kirjutab lastele, ja laseb luulel lihtsalt voolata ning enda isiksusel niimoodi rohkem avalduda.

Markus Saksatamme „Kade lehm ja tige lumehang” (Katrin Ehrlich), mida jagati kõigile pealinnas kooliteed alustanud lastele, sisaldab lühijutte ja luule­tusi. Saksatamm on mõnusalt kaasaegne nii teemades kui ka sõnastuses, viitsib vaeva näha puändi ja riimide otsimisega ning naudib ka ise noore lugeja naeru­tamist. Toredad on vanade tuntud lasteluuletuste ümberpööratud variandid, mis aitavad klassikat lastele elavana hoida. Saksatamme „Tere-tere, tähe­loomad!” (Kertu Sillaste) pakub aga põnevat graafilist luulet.

Aimeraamatud

Belletriseeritud aimekirjandusest ilmus 44 teost. Siia liigitub ka aasta ­müüduima lasteraamatu tiitli saanud Maxima Eesti ning kirjastuse „Päike ja Pilv” koostöös valminud Heli Illipe-Sootaki „Mina hoolin Eestist!” (Elina Sildre). Tegu on juba mitmendat aastat toimuva projektiga, kus raamatu ostmine on ühendatud poes toimuva kleepsumänguga. Raamatu allhoovus on seda­puhku märgatavalt kommertslikuma suunaga kui varasematel kordadel. Teose müüginumb­rid näitavad aga hästi, mis võiks juhtuda, kui lasteraamatute hinnad pisutki madalamad oleksid ning nende ostmine oleks lapsevanematele võimalikult muga­vaks tehtud.

Lastele teaduse populariseerimisel on märkimisväärne Els Heinsalu töö. 2019. aastal teadlasi tutvustava väikelaste pildiraamatuga „Ahhaaa!” debüteerinud ja seejärel juturaamatu „Haldja saladus” avaldanud autori sulest ilmusid 2020. aastal „Maru mõrud mandlid” ja „Kuti keel”. Kolm viimati mainitut moodustavad ühe neljalapselise pere juhtumistest pajatava sarja. Kui „Haldja saladuses” neelab tüdruk alla klaaskuuli, siis „Maru mõrudes mandlites” ootab poissi ees mandlioperatsioon ja Kuti keelenäitamine kutsub pikemalt arutlema keele olulise rolli üle meie igapäevaelus. Teadlasena tunneb Heinsalu hästi keha toimimise saladusi ja oskab neid lastepäraselt vahendada. Tema keel on lihtne, selgitused ammendavad ja arusaadavad ning sujuvalt teksti integreeritud. Lisa­plusse annab mõnus humoristlik toon.

Tore on, et muuseumide või organisatsioonide palvel kirjutatud raamatud pole enam mannetud ja reklaamimaigulised odavad trükised, vaid igati arvestatavad lastekirjandusteosed. Katrin Väljataga esimene lasteraamat „Ümar­mudil otsib kodu” (Anu Kalm) on sündinud koostöös Eesti Meremuuseumiga. Hiljuti marja­terast arenenud ümarmudila silme läbi jutustatakse Läänemerre jõudvatest võõrliikidest, nende siia sattumise viisidest ja põhjustest ning ­uutes oludes kohanemisest. Faktid, mis mõjuksid minajutustuses ebaloomulikult, esitatakse joonealuste teatmekirjetena. Ilmar Tomusk asub aga Energia­keskusega koostöös valminud „Footoni seiklustes” (Heiki Ernits) vesinikuaatomi Tuuma nahka, kes otsustab Footoni elust raamatu kirjutada.

Sümpaatne on ka Kätlin Kaldmaa „Ajalend” (Teele Strauss), mis on valminud koostöös autori kodukandis Palamusel asuva Oskar Lutsu Kihelkonna­koolimuuseumiga. Kaldmaa laseb kahel tänapäeva lapsel Rosal ja Kevinil sattuda aastasse 1899 ning tollaste talupojalastega rääkides selguvad värvikad erinevused mineviku ja nüüdisaja vahel. Lihtsate detailide kaudu tuuakse kauge aeg tänapäeva lastele lähedale, tehakse neile nähtavaks ja käegakatsutavaks ja rõhutatakse, et oma juurte tundmine muudab maailma värvilise­maks ja mitmeplaanilisemaks.

Mudilasproosa

Viimase kümnendi jooksul on mudilasproosa olnud eesti lastekirjanduse tugevaim ja köitvaim osa. See, mida suudavad üheskoos korda saata meie kirjanikud ja illustraatorid, paneb ka kogenud lugejaid üllatuma ja vaimustuma, olgu siis kõne all ettelugemiseks mõeldud teosed või ühe-jutu-pildiraamatud. Kohati on pildiraamatutes käsitletud küsimused ehk isegi olulisemad kui pikema tekstiga, juba õpilastele mõeldud lasteraamatutes.

Piret Raua filosoofiline autoriraamat „Juurtega aed” jutustab loo väikesest puust, kes on kodumetsa raiumise pärast sunnitud uut elukohta otsima. Jõudnud aeda, kus kõige tähtsamaks peetakse juuri, püüab puuke end oludele kohandada, aga see ei tee teda õnnelikuks. Nagu paljudes varasemateski pildi­raamatutes, paistab Raud siingi silma suurte ja keeruliste teemade lapsele jõukohase, kuid seejuures mitte nunnutava käsitlemisega. Tal on erakordne detail­itundlikkus ja oskus probleemi mitmest vaatepunktist käsitleda, pakkudes nõnda läbi töötatud ja viimistletud lõpptulemust nii tekstis kui ka pildis.

Kristi Kangilaski „Kõige õigem” tegeleb samuti erinevuste ja nende aktsepteerimise teemaga, kuid teeb seda vahest liiga programmiliselt. Naist otsima läinud kuningas avastab ühtäkki, et mujal maailmas võivad kombed olla hoopis teised. Tal on raske mõista, kuidas miski saab olla nii erinev: ei parem, ei halvem, lihtsalt teistsugune. Ehk oleks mõistlik enne oma kultuurist lähtuvate hinnangute andmist silmaringi avardada, pakub Kangilaski.

„Virmalised” on varem illustraatorina tegutsenud Gerda Märtensi esimene raamat, millele ta on ise ka teksti kirjutanud. Teoses keskendutakse kliimamuutus­tele ja rändeküsimustele. Raamatu peategelase jääkaru Joni kodu­maale saabuvad lakkamatud paduvihmad. Nii ei jää karul muud üle, kui kodust l­ahkuda. Nagu päris maailmas ei teata, nii pole ka raamatu autoril aimu, kuidas keerukat olukorda lahendada ja globaalsest kriisist pääseda. Muinasjutu ­võtmes teose puhul ei pruugi deus ex machina stiilis lahendus häirima jääda. Natuke lootust peab lasteraamatus ikka olema.

Ilmar Tomuski teoses „Vapper siil” (Catherine Zarip) on lähtepunktiks ­samuti loodushoiuküsimused. Siililaste kooliteele on ehitatud magistraal, millest loomakesed kuidagi üle ei saa. Õnneks märkavad hädasolijaid inimesed, nad aitavad siili­kesed koju tagasi ning võtavad ühendust linnapeaga, kes rajab väikeloomadele magistraali alla tunneli. Loodetavasti oskavad need, kes Tomuski raamatuga kasva­vad, suureks saades märgata ka endast väiksemaid ja nõrgemaid.

Huvitav koostöö on olnud Indrek Koffil ja Lucija Mrzljakil. Nende „Palaviku­lilled” pajatab haigeks jäämise ja haigusest paranemise loo. Uskumatult ehedalt mõjub Koffi tekstis sõnadesse püütud haigus ja hilisem haigusest vabanemise tunne. Lummava kunstnikukäekirjaga Lucija Mrzljaki toodud paralleelid inimese elukaarega on lasteraamatus ehk pisut ootamatud, kuid tundekirjanik Koffi tekstiga sobivad pildid kui valatult.

Hasso Krull debüteeris lastekirjanduses 2019. aastal raamatuga „Kurja kala kohvik”. Mullu ilmutas ta väikelastele lausa kaks teost: jutukogu „Hundike ja Karuke” (Albert Gulk) ning pildiraamatu „Kiisuke ja veeuputus” (Marja-Liisa Plats). Neist viimane moodustab kala-looga mõttelise terviku, milles tõlgendatakse piiblimotiive lasteraamatule kohases võtmes. Lisaks sellele võib teosele läheneda ka sõnakuulmatuse või uskmatuse motiivi kaudu. Köitev on Krulli teoste vanusepiirita ja lünkaderohke tekst, mille iga lugeja saab täita oma elukogemusega.

Aasta üllatavaim mudilasraamat on Triinu Laane „Luukere Juhani juhtumisi” (Marja-Liisa Plats), ühelt poolt juba peategelase, teisalt aga kindlasti ka tegelaskõnes kasutatava võru keele ja tundliku teema pärast. Pole just ­palju väike­laste pildiraamatuid, mis julgevad ja tahavad lastele ausalt, ilma liigse tundlemiseta surmast ja teispoolsusest rääkida. Elu ja surm on kirjanikule ­sujuvalt üksteiseks üle minevad kategooriad, loomuliku eluringi osad. Pjedes­taalile tõstetakse ka lihtne maaelu, milles aega ja ruumi kõige ja kõigi jaoks.

Anti Saare realistlike lühilugude kogumiku „Anni asjad” (Anne Pikkov) peategelane on kolmeaastane Anni, kellele olulised asjad on kirjanikule loo käima­tõmbamise vahendiks. Avanevad südamlikud igapäevaelu seigad, kerkivad ja lahenevad väikeste laste suured mured. Autori humoorikas ­jutustamisviis on nauditav, tekst näilisest lihtsusest hoolimata dünaamiline ja rikas.

Maarja Kangro „Isa kõrvad” (Kirke Kangro) määratleb end irooniliselt õpetlike lugude kogumikuna tänapäeva lastest ja täiskasvanutest. See on väärt täiendus meie lastekirjanduse mässumeelsemale poolele, mis viimastel aastatel on kuidagi õige kokku kuivanud. Raamat sisaldab kuus reaalsust ja fantaasiat põnevalt põimivat novelli, milles juhitakse tähelepanu laste käitumise ebakohtadele. Kangro raamat osutab ilmekalt, et üksteisega tuleb küll arves­tada ja kena olla, kuid aeg-ajalt võiksid täiskasvanud kasutada ka oma õigust olla lapsevanem ega pruugiks jätta kõiki raskeid valikuid ainult laste teha.

Lasteproosa

Koolilastele, kes ise loevad ja oskavad juba hinnata komplitseeritumat süžeed ja keerukamaid teemasid, on värskete raamatute valik märksa piiratum kui mudilasraamatute vallas. Mõned aastad tagasi selle vanuserühma seas populaarsust kogunud lühikeste fantaasialugude kogumikud on asendunud raamatutega, milles on kandev roll päriselul ja mida ühendavad püsitegelased. ­Suure osa lastele adresseeritud kirjandusest moodustavad põnevus- ja krimilood, enamasti on tegemist juba sisse töötatud sarjade järjeosadega.

Sisulises plaanis püüdis lastekirjandus eluga ühte jalga käia, et aidata noortel lugejatel mõtestada ühiskonnas toimuvat. Jätkuvalt on esil mitmel vara­s­emalgi aastal käsitletud ühiskonda sobitumise, elus oma koha leidmise teemad. Kadri Hinrikuse „Taks ja Dogi” (Elina Sildre) on armas raamat kahe erineva ise­loomu ja erinevate kommetega looma soovist koos olla. Näeme, kuidas autor lihtsas keeles lastele olulisi koosolemise reegleid selgitab. Ta pajatab nii kartusest üksteist kaotada kui ka hirmust ühiseksistentsis iseenda identiteedist ilma jääda. Raamatut lugedes on paralleelide tõmbamine inimmaailmaga võimalik, kuid mitte ilmtingimata vajalik.

Kohanemisloo räägib ka Ilmar Tomusk. „Kõik isad teevad pannkooke” (Maite Kotta) on järg raamatule „Kõik emad on head”, mis pajatas laste­kodusse sattunud tüdrukust. Nüüd, kui Marike on saanud endale kasuema ja alustanud kooliteed, näeb ta, et teistel lastel on hoopis teistsugused perekonnad. Pingi­naaber Liina juures külas käinud, hakkab Marike endalegi pannkooke küpse­tavat ja habemega isa igatsema. Vaatamata keerukale teemale on Tomuskil õnnestunud näidata sündmusi väga elurõõmsalt. Pessimistlikuma ellusuhtumisega lugejad võiksid autorile ette heita konfliktidest mööda ­hiilimist, kuid Tomuski eesmärk on näidata, et lastele siin probleemi pole. Mida rohkem, seda uhkem – see näib Marikese meelest kehtivat ka vanemate kohta.

Idüllilist väikeste vimkadega pereelu näeme ka Tomuski teises mulluses laste­raamatus „Kes tahab saada kummituseks?” (Priit Rea) ning Jana ­Maasiku omalaadset uuselamurajooni Bullerbyt kujutavas jutustuses „Õnnekaare õed ja Vimkavennad” (Sirly Oder). Suurtest tunnetest tulvil on Kadri Lepa „Sala­sõnad” (Kadri Ilves), Mardist pajatava seiklussarja kolmas osa. Kohati kipub lugu minema ehk liiga pisarakiskujaks, kuid õrnatundelisematele ­lastele võib teos hingekosutust tuua.

Koroona-aastale kohaselt leidsid tavalisest rohkem käsitlemist tervise- ja hügiee­niküsimused. Helena Koch oma teises lasteraamatus „Kõhu mäss” (Olga, Märt Rudolf ja Priit Pärn) juhib noore lugeja tähelepanu sellele, et tervise juures on oluline nii kehaline kui ka vaimne pool. Koch annab kehaosadele identiteedi ning paneb nad oma töötingimuste vastu mässu tõstma. Kui keha omanik, kaheksa-aastane Uku oma vigu mõistab ja need parandab, saavad kehaosad taas ühtse meeskonnana tööle hakata. Igati vajalik teema ja lustlik lähenemine.

Harivas võtmes on ka Aleksei Turovski ja Leelo Tungla „Kati, Carl ja ise­värki farm” (Heiki Ernits ja Aleksei Turovski), milles tõukutakse probleemist, et tänapäeva lastel on raske kodumaiseid loomi ära tunda ja nendega suhes­tuda. Nõnda pikitaksegi maal talus veedetava suve seiklustest jutustava loo vahele peatükke meie koduloomadest ja talu ümbruses askeldavatest elukatest. Autorite mõnusalt humoristlik toon ja mõistev, mitte hukka­mõistev lähene­mine on igati võluv. Kahju ainult, et ei sisukord ega register aita käsitletud loomi lihtsamalt üles leida.

Tore on, et kõige uue kõrvalt jõuti möödunud aastal tegeleda ka oluliste ajaloosündmuste tõlgendamise ja mõtestamisega. Üks aasta erilisemaid raamatuid, Juhani Püttsepa „On kuu kui kuldne laev” (Gundega Muzikante), jutustab eestlaste põgenemisest Rootsi 1944. aasta sügisel. Püttsepp on esimene lastekirjanik, kes sel tundlikul teemal üksikasjalikumalt peatub. Põhjaliku eeltöö teinud autor kirjeldab laste elu sõjaoludes, pommitamise eest varjumist, osasaamist põgenemise planeerimisest ja ohtlikust merereisist, saabumist Rootsi ning elu esimeses põgenikelaagris. Püttsepp teab, et last raamatu juures hoida pole lihtne, aga ta ei soovi ka noort lugejat ehmatada või hirmutada. Justkui lugejat käekõrvale võttes juhib kirjanik ta turvaliselt läbi keerukate ajaloosündmuste, mille meenutamine on raske, kuid samas oluline.

Ajaloolisel lainel oli mullu ka Mika Keränen, kelle Rampsu-lugude 11. osa (sic!) „Vanemuise väits” keskendub ERM-i näituselt „Uurali kaja” varastatud muistsele noale. Lisaks põnevusele toob kirjanik sooja huumori ja napi, kuid ilmeka sõnastusega esile Tartu värvikad tüübid ja põnevad faktid, mida „­päriskohalikud” enam ehk märgatagi ei oska.

Varasemast rohkem kerkisid esile ka teaduse-ebateaduse teemad. Tavaliselt esinevad need küll vaid kõrvalmotiivi või kommentaarina, kuid on ka raama­tuid, mis peatuvad nähtusel põhjalikumat. Ilmar Tomuski „Linnutee südames” (Hillar Mets) on „Ajarändurite” sarja viies osa. Lapsed satuvad aastasse 3874 ja avastavad, et füüsikatunnis õpitud maailmapildist pole enam midagi järele jäänud. Lugu on humoorikas ja seikluslik, kuid kõige põneva kõrval kutsub ka mõtlema, mis saaks siis, kui ebateadused võimu võtaksid.

Jaanus Vaiksoo avaldas „King nr 39” menu tuules „King nr 40: Salujärve linask” (Katrin Kaev). See on rahulik, empaatiline ja sooja huumorit tulvil teos, mis laseb Paulil ja Minnal lahendada kalade salapüügi mõistatuse. Neil, kes vaimustusid raamatu esimese osa maagilisest realismist, tuleb aga kahjuks pettuda. Iseasi muidugi, kui palju sellest üldse mahti on puudust tunda. Teos on tempokas, teemad huvitavad ja ajakohased. Samuti tunneb Vaiksoo imetlusväärselt hästi teismeliste poiste hingeelu ning oskab seda huvitavate ja humoorikate nüansside abil edasi anda. Nõnda ongi lõpptulemus igati nauditav ja mõtlemapanev.

Jätkusid teisedki laste armastatud krimisarjad. Hugo Vaheri „Vääna jälje­kütid” sai järje „Vana laagri saladus” (Joonas Sildre), Reeli Reinausi „Vanalinna detektiivide” sarjas ilmus uus osa pealkirjaga „Neitsitorni meedium” (Marko Pikkat) jm. Teisedki autorid ehitavad oma lood üles mõistatuse lahendamise põnevusele. Kristi Piiperi „Metsajärve pärandus” (Anna Ring) põimib ­sisse Aspergeri sündroomi, astma jt haiguste problemaatikat, Andra Teede „­Morna lapsed” (Maite Kotta) ratsutab ühel Astrid Reinla loodud suuremal ­eesti nüüdis­müüdil ning Tiina Laanemi „Kollase Kassi Komando” (Anna Ring) ­uurib loodus­hoiuküsimusi ja äärmusluse tagamaid.

Laste- ja noortekirjanduse piiril asub Reeli Reinausi „Morten, Emilie ja kadu­nud maailmad” (Marja-Liisa Plats), mille peategelane, sunnitud elama alko­hoolikust onu terrori all, otsib lohutust soos uidates ja sealset ilu fotodele jäädvustades. Kohanud ühel retkel veidrat tüdrukut, leiab poiss sõprusele toetudes võimaluse nõiaringist välja murda. Oma perekonna koormat kandma harjunud Morten otsustab lõpuks suu avada. Tagantjärele on poiss targem – ta oleks ­pidanud seda juba varem tegema, toimunu ei olnud tema süü. Loodetavasti aitab raamat noortel lugejatel näha maailma avaramalt, tajuda paremini kaaslasi enda ümber ning märgata ja aidata ohvreid, mis aga peamine – julgus­tab suud avama neid, kes sarnaste oludega kokku puutuvad. Keegi ei pea vägi­vallaga leppima.

Millistest raamatutest on aga meie lastekirjanduses praegu vajaka? Leian, et ülemäära palju ei kiputa realistlikus võtmes kajastama laste argielu – ­kooli, hobide, pereelu ja eakaaslastega seotud küsimusi, puuduvad ka spordist pajatavad teosed, mis aitaksid selle teema huvilisi kirjanduse juures hoida. Kindlasti võiks rohkem ilmuda ka humoorikaid raamatuid, mis oleksid raskel ajal lastele toeks, aitaksid säilitada optimismi või lihtsalt tooksid naeratuse näole.

Noorteraamatud

Mudilasraamatute olukorda võib hinnata suurepäraseks ja lastekirjanduse oma üldjoontes rahuldavaks, ent noortekirjandusega ei saa kuidagi rahule jääda – möödunud aastal ei ilmunud ühtegi noortele kirjutatud teost, mida reservatsioonideta soovitada võiks. Osatakse leida küll huvitavaid ja noori köitvaid teemasid (kooli­vägivald, sõpruse ja armastuse varjundid, probleemid meelemürkidega, perekonna­probleemid jne), kuid nendel teemadel ei suudeta köitvat lugu luua.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võib öelda, et 2020. aasta lastekirjandus suutis tekkinud eriolukorras kenasti toime tulla. Kuigi aasta esimeses pooles ilmus teoseid napimalt, tõi aasta lõpp jõudsalt täiendust, nõnda et üldjoontes kujunes pilt päris mitmekesiseks ja inspireerivaks. Kas aga kõik teosed ka lugejaid leiavad? Kipun arvama, et mitte, ja samas seda ka loodan. Rohke lugemisvara annab lugejatele võimaluse valida. Valigem siis targalt. Me ei pea leppima põlve otsas tehtud klibakatega, kui meil on Anti Saar ja Leelo Tungal, Piret Raud ja Triinu Laan, Kadri Hinrikus ja Ilmar Tomusk. Me ei pea sundima lapsi lugema igavaid raamatuid, kui meil on Mika Keränen ja Jaanus Vaiksoo, Juhani Püttsepp ja Reeli Reinaus. Ja kõik need teised kirjanikud, kes avaldavad oma teoseid asjatundlikes kirjastustes heade kunstnike ja toimetajatega koostöös. Me ei pea lugema teoseid, mis panevad meid ainult õlgu kehitama. Mullu ilmunud eesti lastekirjanduses on piisavalt head, et ka nõudlik lugeja endale üht-teist leiaks.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon