Kust peaks minema piir ajaloo- ja kaasajaromaani vahel?
Detsember, 2018Siinse mõtteavalduse kirjapaneku idee tekkis mitu aastat tagasi, kui „Keel ja Kirjandus” tõi lugejate ette ajalooromaanile pühendatud kaksiknumbri (2013, nr 8/9). Too number sisaldas nõnda palju huvitavat, et see oli üks neist kordadest, kui olen ühe ajakirja sõna otseses mõttes kaanest kaaneni läbi lugenud. Paraku ei jõudnud ma tookord paari teesi kirjapanemisest kaugemale ja sinnapaika see jäi. Nüüd tulen teema juurde tagasi.
Tolle ajakirjanumbri kõige haaravam kirjatükk oli minu meelest Aare Pilve sulest: „Rudolf Sirge ajalooromaanidest. Katse lugeda nõukogude kirjandust uuesti”. Autor võrdleb seal Sirge 1929. aastal ilmunud romaani „Rahu! Leiba! Maad!” ja selle põhjalikult ümbertöötatud kordusväljaannet pealkirjaga „Tulukesed luhal”, mis tuli trükist aastal 1961. Just seda artiklit lugedes hakkasin lähemalt juurdlema ajalooromaani piiride üle. Ehk konkreetsemalt: kui kaugeid sündmusi peab teoses kujutatama, et me võime rääkida ajalooromaanist, ja kuhumaani on tegemist pigem kaasajateemalise kirjatööga?
Romaanidega (või ka jutustustega, novellidega — mainin edaspidi lihtsuse mõttes üksnes romaani), mille tegevus toimub sajandeid enne teose ilmumise (resp. kirjutamise) aega, seda probleemi ei ole — kõik need on vastuvaidlematult ajaloolised teosed. Keerulisemaks läheb siis, kui kirjatööd käsitlevad perioodi, mida tavatsetakse nimetada lähiajalooks — termin, mis on aja poolest täpsemalt piiritlemata ja millega käiakse ümber tunde järgi.
Kolmas võimalus, mis eelmainituist erineb, on see, kui asjaomane teos kuulub ise kirjanduse kaugemasse ajalukku. Olgugi et Balzaci, Zola, Dickensi jpt teosed võivad tänapäeva lugejale tunduda ajaloolised mis ajaloolised, kirjutasid nad kõik valdavas osas oma kaasajast ja nende teoseid ajalooromaanideks pidada pole õige ning seda ka ei tehta. Ent siiski — ka Balzac ja teised paigutasid nii mõnegi oma romaani sündmustiku ajajärku, mida tollasel taustal võinuks käsitleda kui „lähiajalugu”. Kuidas nendega on?
„Keele ja Kirjanduse” teemanumbri juhatab sisse Eneken Laanese ja Linda Kaljundi artikkel „Eesti ajalooromaani poliitika ja poeetika”, kuid ajalooromaani piiritlemise teemat seal ei puudutata. See on ka mõistetav, sest kirjutise suunitlus on teine. Küll aga pillab Aare Pilv oma artiklis ühe tähelepanuväärse tõdemuse: „30 aastat romaani eri versioonide vahel on hiljutist minevikku kirjeldava romaani muutnud ajalooromaaniks selle sõna täies tähenduses.” (Lk 668.) Täiesti võimalik, et just see lause oligi mu toonaste mõtiskluste konkreetne lähtekoht. On ju viidatud uurimuses tegemist ülimalt harvaesineva olukorraga, kus — vähemalt on see nii Pilve interpretatsioonis — suures osas sama sisu ja tegelastega kaasajaainelisest teosest saab hiljem autori enda käe all ajalooline romaan. Teisisõnu: žanrimääratluse muutus johtub puhtalt sellest, et vahepeal möödunud aja tõttu on intervall sündmuste toimumise ja kirjutamishetke vahel tunduvalt pikem: 1929. aastal, esmatrüki ilmudes, ei olnud 1917—1918 juhtunu (ca 10 aastat tagasi) veel ajalugu, 1961. aastal (vahe kujutatavaga ca 40 aastat) aga juba oli.
Niisiis kinnitab see näide 40 aastat ajavaheks, mis paistab olevat piisav, et tagada teosele ajalooromaani mõõde. Väite esitamise kindlus lubab oletada, et tõenäoliselt saaks terminit veidi väiksema veenvusastmega kasutada ka mõnevõrra lühema ajavahe puhul (oletame, et 30 aastat).
40 aastat on suhteliselt pikk aeg ja seetõttu ei näe ma põhjust siinkohal Pilve seisukohaga otseselt polemiseerida, veel vähem seda vaidlustada või kummutada. Küll aga annab Pilve väide mulle pinna, millelt tõukuda, et tulla välja oma vaatenurgaga.
Kui võtta aluseks tänane päev, siis 40 aastat tagasi oli aasta 1978. Ja laulva revolutsiooni päevadest on möödas juba 30 aastat. Minul tekib siinkohal kõhklus: ma ei oska kuidagi laulvat revolutsiooni, aga ka sündmusi, mis toimusid näiteks 1978. aastal, käsitleda päriselt ajaloona. Loomulikult saab öeldust teha ainult ühe järelduse — milles pole absoluutselt midagi uut —, et ajaloo (ajaloolisuse) tunnetamine ongi subjektiivne. Ühed ja samad aastad võivad mõnele olla lausa eelajalooline aeg, teisele justkui alles eilne päev.
Ent mu kõhklusel on ühtlasi objektiivsem pool. Ka professionaalsed ajaloolased ei taha taasiseseisvumise ajaga sugugi veel tegelda, nende meelest pole asjad piisavalt settinud. Isegi sellele eelnenud kümnendit (30—40 aastat tagasi) käsitlevad esialgu esmajoones mälestuste kirjutajad. Põhjapanevamaid ajaloouurimusi hakkame arvukamalt leidma alles 65—70 aasta taguse stalinismiperioodi kohta.
Kui naasta termini „ajalooromaan” juurde, siis tuleks lähtuda nõudest, et too mõiste peaks olema ka objektiivselt määratletav. Ajalooromaan peaks olema ajalooromaan kõigile, nii verinoortele kui ka raukadele.
Eelöeldust tulenevalt näib minu arvates olevat ainumõeldav, et ühe teose kvalifitseerimisel ajalooromaaniks ei oleks õige lähtuda lugeja, arvustaja või uurija positsioonist. Tugineda tuleb autorile. Ajalooromaan peab olema ajalooline eeskätt autori seisukohalt. See klapib hästi ka eespool toodud näitega XIX sajandi kirjanike kohta: see, mis oli Balzaci jt seisukohalt tänapäevaromaan, on ka praegu (toda ajastut kujutav) tänapäevaromaan; mis oli ajalooromaan siis, on ka praegu ajalooromaan.
Ent mis on siis autori seisukohast ajalugu? Subjektiivne faktor ilmneb otsekohe ju siingi. Eespool tuli esile ajaperiood 40 aastat. Olen üsnagi kindel, et nende autorite puhul, kel endal eluaastaid sama palju või vähem, võib 40 aastast ajalooromaani piiriks täiesti piisata. Vanemate kirjanike puhul — võib-olla jääb sellest väheks.
Nõnda olemegi jõudnud autori elueani. Vahest oleks tark sättida ajalooromaani piir autori sünnidaatumi juurde? Mis hilisemast ajast kirjutatud, on kaasajaromaan, mis aga varasemast, see on igal juhul ajalooromaan?
Seesuguse piiri seadmist toetab minu meelest veel üks oluline aspekt. Nimelt on põhimõtteliselt erinev, kas autor kirjutab teose sellisest ajast, mida ta rohkemal või vähemal määral ise mäletab, või ajast, millega tal endal kogemuslikku kokkupuudet pole. Kas ta saab kasutada iseenda teadmisi või tuleb kujutatav keskkond elustada täiel määral sekundaarse materjali abil. Kahtlemata kasutatakse ka kaasajateemaliste teoste loomisel abimaterjali, teinekord isegi rohkem kui mõne pealiskaudse ajalooromaani tarvis, kuid siin on ikkagi printsipiaalne erinevus.
Seega: võib-olla polegi laias laastus vahet, kas autor kirjutab 30-aastasena kümne aasta tagusest ajast või 60-aastasena neljakümne aasta tagusest ajast — temale on see ikka kaasaeg, millega tal on otsene side olemas. Ja žanrimääratlus võiks seda arvesse võtta.
Meie väljakujunenud arusaamu siin pakutud piiritlusmudel ilmselt palju ei muudaks. Nõnda oleks 1864. aastal sündinud Eduard Vilde ajalooline triloogia ikka ajalooline triloogia edasi, sest Mahtra sõda toimus teatavasti aastal 1858, nagu ka Anija talupoegade peksmine Tallinna turuplatsil; „Prohvet Maltsveti” üks sõlmsündmusi, „valge laeva” ootamine Lasnamäe nõlval leidis aset 1861. aastal, seega kõik enne Vilde enda sündimist. Nüüdisaja olulistest teostest — olgu siingi toodud üksainus näide — oleksid Mats Traadi (snd 1936) „Minge üles mägedele” I—XI jagu ajaloolised, viimane XII jagu „Õelate lamp” aga mitte. Neid, kes on kogu romaanisarja lugenud, see ilmselt segadusse ei viiks: tähelepanelikule lugejale ei jää autori isiklik suhe „Õelate lambi” sündmuste ajaga kindlasti märkamata. Paraku poleks selle mudeli järgi kumbki 1905. aastal sündinud Rudolf Sirge romaanidest — ei „Rahu! Leiba! Maad!” ega ka „Tulukesed luhal” — käsiteldav ajaloolisena, sest tegevustik paigutub aega, kui Sirge ise oli 7—8-aastane, mis tähendab, et tal oli tolle perioodiga kogemuslik suhe. (Mõistagi ei kahanda mainitud asjaolu karvavõrdki Aare Pilve sisutiheda artikli väärtust.)
Miks ma autori eluaja olulisust nii kindlalt rõhutan? Olen nimelt ka ise viimasel ajal nii mõnessegi huvipakkuvasse möödaniku teemasse süvenenud, mille tulemusel on sündinud ilukirjanduslikud tekstid. Seejuures olen alati tajunud määratut erinevust selles, kas loodavas kirjatükis leiab tegevus aset enne või pärast minu sünniaega. Isegi seda, mis toimus aastatel, kui olin väikelaps või lausa imik, on tunduvalt kergem silme ette manada kui neid aegu, mida ma oma eluaastate tõttu kuidagi mäletada ei saa.
Olgu esimene näide novell „Vastik aasta”, mille sündmused toimuvad 1963. aastal ning mille peategelane on endine metsavend ja Gulagi vang, kes kodumaale naasnuna ei soovi ENSV oludega suhestuda. Tundsin selle kirjutamise juures end suhteliselt kindlalt, kuigi olin 1963. aastal ise kõigest kuueaastane. Kasutasin novellis ära seda, mida võib parema väljendi puudumisel nimetada ajastu hõnguks ja mis oli mul meeles, aga samuti mitmeid fragmente oma mälestustest. Oli näiteks meeles tookordne suur briketipuudus, nõnda et mu ema pidi järgmise aasta kütte hankimiseks minema koos majanaabritega ööseks puuhoovi ukse taha sappa seisma. Samuti mäletan, kuidas väikestes linnades ja alevites ei lastud enne jõululaupäeva kuuski müügile, et inimesed ei saaks usupühi pidada. Kõige olulisem aga: just neist oma isiklikest väikelapseaastatest mäletan, kuidas nii mõnigi vanem inimene hoiatas veel 1960. aastate algul, et noortel ei tasuks komsomoli astuda, sest kui võim jälle pöörab, „lastakse kõik komsomolid maha”. Mõni aasta hiljem olid säärased hirmutamised juba enamasti kadunud. Kui ma poleks ise neid jutte mäletanud ja kindlalt teadnud, et neid võis kuulda ka mind huvitaval perioodil, poleks ma iialgi riskinud rajada sellele asjaolule oma novelli sõlmitust. Tõsi, ka mu varases lapsepõlves olid hoiatajad juba suures vähemuses ja neid ei kuulatud kuigivõrd, sest kõigile oli näha, et nõukogude võimu ei kõiguta miski. Ent kui inimene — nagu üks novelli kõrvaltegelastest — seisab silmitsi endale suunatud püstolitoruga ja talle pannakse süüks komnooreks olemist, tulevad talle mutikeste hoiatused kohe meelde ja ta võtab olukorda väga tõsiselt.
Hoopis teistmoodi käis novelli „Päev, mil Stalin suri” kirjutamine. Stalin suri ainult neli aastat enne minu sündi, kuid tolle perioodi õhustiku veenva kujutamisega, nõnda et ma vähemalt ise oma kirjapandut usuksin, oli tõsist tegemist. Seda kõike hoolimata asjaolust, et olin tollestki ajast — ka sellestsamast päevast — palju kuulnud ja lugenud ning võisin mõnegi neist seikadest ära kasutada. Peamine raskus seisnes selles, et ma kahtlesin, kas tundetoon, mis kõike, nii tegelikkusest võetud seiku kui ka puhtalt väljamõeldut, üheks kangaks seob, on õigesti edasi antud või mitte. Iseenda sees mul seda tunnet ei olnud. Ent segadust tekitasid ka tõsiasjad. Näiteks ei osanud ma lahendada vasturääkivust: kuigi nõukogude raadios ja ajakirjanduses Stalini elu viimastel päevadel tema haigust mainiti, tuli diktaatori surm ometi kõigile rabava ootamatusena. (Ei tea ühtegi mälestuslugu, kus oleks väidetud muidu eestlastele nii omaselt: ma arvasin seda kohe!) Kui novelli kümmekond aastat pärast kirjutamist kogus avaldamiseks üle lugesin, viisin paaris kohas sisse korrektiivid. Kuid selles, mis puudutas ajastule iseloomulikku õhustikku, pidin ikkagi ainult ühele lootma jääma: et vaist pole mind väga kõvasti alt vedanud. Sama olen tundnud ka teisi töid kirjutades — alati siis, kui tegemist on ajaga enne minu sünnidaatumit.
Sestap tundub mulle, et „ajalooromaani” mõiste piiri sidumine autori eluajaga oleks üsnagi põhjendatud. Aga kindlasti ei saa kõrvale jätta ka teisi võimalusi ja seetõttu ei tuleks siinsesse mõtteavaldusse suhtuda kui soovi normi luua. Võib-olla ei peagi ajalooromaani piir olema väga kindlalt määratletud.
