Kuus ja pool
Mai, 2021Kuus koma viis on inimese kõige õnnelikum iga. Kooliminekuni on veel mitu kuud, kogu suvi on alles ees, ütleb Ervin Õunapuu Udo Uibo 65. sünnipäevaks.
Inimene muudkui mõtleb. Aina mõtleb ja mõtleb. Kui keegi ütleb, et ühel või teisel hetkel ta ei mõelnud midagi, siis on temaga midagi valesti.
Kõige rohkem mõtlevat inimene surmast. Kas enda või mõne teise inimese elu lõpust. Pole vist inimest, kes poleks kuulnud laulusalmi: „Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga.”
Veidi rohkem kui veerand sajandit tagasi sattusin Kuku klubi hämaruses ühte lauda musta riietatud indiaanipealikku meenutava pikkade juustega mehega, kes ei rääkinud kellegagi sõnakestki. Pealik istus liikumatult, lõug rinnal, ja suitsetas ühe sigareti teise järel.
Udo Uibo. Foto: kuvatõmmis EKI keeleklipist.
Ühtäkki tõstis pikkade juustega mees pea, vaatas mulle silma ja küsis ilma igasuguse sissejuhatuseta: „Kas maalitud lind või kirju lind?”
Mõni aeg hiljem Jerzy Kosinski „Kirgast lindu” avades ja impressumist tõlkija nime lugedes viisin otsad kokku.
Kümned eneseabiõpetused jagasid juba siis juhtnööre, kuidas oma elu kardinaalselt muuta. Kuidas saada õnnelikuks ja muu säärane.
Mind huvitas, kuidas muuta oma surma.
Ja siis sa, Udo, ütlesidki sõnad, mis määrasid minu järgnevad aastakümned: „Just surmadest alustagi. Pane kõik kirja.”
Sul polnud ju õrna aimugi, kas ma õigekirja oskan või kas ma üldse oskan lauseid nii moodustada, et mõte ka välja tuleb. Kokku- ja lahkukirjutamisega on mul tänaseni probleeme, aga jäägu see meie vahele.
Igatahes võtsin ma soovitust tõsiselt ja hakkasingi oma surma muutmisega pihta. Sõrmeotsad muutuvad praegugi tuimaks, kui ma mõtlen roostetanud „Olivetti” kirjutusmasinast, millel ma oma esimese raamatu – „Olivia” – mitusada lehekülge kahe sõrmega tähthaaval sisse tagusin. Pliiatsiga kirjutades peab ju ka igat kirjatähte ükshaaval maalima, jah, aga klahvide raksatused ja reavahetust saatev tilin olid kaua mu unenägudes.
Sellest ajast pole mul ainsatki jäädvustust. Toona niisama heast peast ei fotografeeritud. Fotode tegemisse suhtusid võõristavalt nii pildistajad kui ka pildistatavad. Ja kaameraid oli vähestel.
Sellest hoolimata ilmuvad need hetked tihti mu silme ette. Paljusid, kellega toona suheldud sai, pole praeguseks enam elavate kirjas.
Just surm, suremine ja uuesti elamine on meil sinuga täht-tähelt lahti võetud ja uuesti kokku pandud. Iga koma, semikooloni, mõttekriipsu ja punktini. Seda tegid sa muidugi üksi, mina seisin kõrval, näpp suus, ja vaatasin imestades pealt.
Ja nüüd siis „65”.
Mida rohkem ma seda numbrit vaatan, seda enam kinnistub minus teadmine, et selle numbri juures on midagi puudu.
Võtsin täitesulepea ja kirjutasin kuue taha koma. Kuus koma viis. Kuus ja pool.
„Kui vana sa oled, poiss?”
„Kuue ja poolene.”
Kuus koma viis on inimese kõige õnnelikum iga. Kooliminekuni on veel mitu kuud, kogu suvi on alles ees.
„Loomingu” toimetuse puhketoa suurest aknast möödudes näen ma alati musta riietatud siluetti. Suitsupilve mähkunud pealik on kohal.
Sa oled muutnud nii minu kui ka väga paljude teiste tulevikku. Pean silmas neid, kes on juba lugenud või alles avastavad sinu tõlgitud tekste.
Aitäh sulle, Udo.
