Libahundid hakkavad kõnelema

Carolina Pihelgas

Sass Henno: „Vanaema”.
Cosmopol Deviant Constructions, 2023. 272 lk.

Sass Henno on missiooniga kirjanik. Pole just palju mehi, kes võtaksid avalikult ja järjepidevalt sõna naistevastase vägivalla vastu. Sass Henno teeb seda, ta on tähele­panu juhtinud nii korgijoogi levinud kasutamisele ööklubides ja baarides kui ka sellele, et seksuaalkurjategijaid ei mõisteta Eestis pahatihti süüdi. Henno pole tegus üksnes sõnades: juba hulk aega käib ta koolides rääkimas sellest, mis on nõusolek ja lähisuhtevägivald, kuidas reageerida väärkohtlemisele adekvaatselt jne. Nagu ka tema loengusarja pealkirigi ütleb, on need „asjad, millest täiskasvanud rääkida ei julge”.

Romaan „Vanaema” võtab needsamad valupunktid ette ilukirjanduslikus vormis. Fookuses on naistevastane vägivald ja selle karistamatus, trauma ning vaimse tervise probleemid. Kõik need on muidugi omavahel seotud, üks kasvab välja teisest. Neid näidatakse lugejale ühest küljest halastamatu täpsuse ja selgusega, teisalt on raamat üles ehitatud kui hoogsas tempos kulgev ja mõnegi ootamatu pöördega põnevik.

Romaan algab ühe eriti vastiku hommikuga. Peategelane Tiina ei mäleta, mis täpselt on temaga juhtunud – ta oli tulnud mõneks päevaks kodulinna emale külla, kohtas kunagisi klassikaaslasi, otsustas nendega pisut aega veeta, võttis lonksu pakutud siidripurgist ja edasi on kõik väga ähmane. Järgmisel hommikul on ta kehal sinikad, genitaalidel verevalumid ja õhtust täielik mäluauk. Siin tekib kiirelt aimus, et mängus on GHB, Eestiski laialt levinud lõhnatu-värvitu narkootiline aine, mida pidudel tihti joogi sisse segatakse, selleks et uimastada ja tekitada ohvril ajutist mälukaotust.[1]

Ühtlasi võib lugejale meenuda hiljutine õõvastav juhtum Viljandist, kus kaks pereisa vägistasid alaealise tüdruku, aga kohtus mõisteti nad õigeks.[2] Umbes sarnasel rajal jätkub esialgu ka romaani süžee: peategelane Tiina kogub end paar päeva vanaema juures, läheb siis tagasi linna, püüab juhtunut unustada, mis aga pole päriselt võimalik. Tiina kaaslane Margus veenab naist viimaks politseisse minema, aga see kogemus traumeerib uuesti, Tiina ei pääse taasohvristamisest, kui juhtunut tüdinult ja üleolevalt uuriv politseinik esitab talle küsimusi stiilis „Mis teil seljas oli?” (lk 52). Ja kui kriminaalmenetlus asitõendite puudumise tõttu lõpetatakse, vajub kogu raskus naisele uuesti selga, ta jääb olukorraga üksi, ning kuna „midagi ebaseaduslikku tema lapsepõlvesõprade tegemises ­polnud, muutus naises miski, mis varem oli teda normaalse elu küljes kinni hoidnud” (lk 89). Tiina suhe puruneb, ta kaotab töö, elu laguneb laiali.

Üsna kiiresti hakkab raamatus kaasa kõlama Kitzbergi „Libahunt”, seda seost rõhutatakse korduvalt ja otsesõnu. Näiteks jutustab vanaema omamoodi lohutuseks Tiinale „Libahunti” ümber: vanaema sõnul valib Margus „eelnevate põlvede lolluse ja mugavuse tee” ning ütleb, et Tiina pole „esimene ega viimane tüdruk, keda selle kandi rahvas niimoodi kohtleb” (lk 92). Vanaema on otsekui headuse kehastus, ta on Tiinat ikka kaitsnud, kuulab ta ära hinnangut andmata, on tema poolt. Vanaema, kelle abikaasa Oskar oli vägivaldne, teab, mida tähendab ülekohus ja kurjus. Kurjus, millest sai tegelikult osa ka Tiina.

Nagu Kitzbergil, nii tunneb ka Henno romaani Tiina end ühiskonnast välja heide­tuna – häbi ja süü, mis kaasnevad seksuaalse vägivallaga, on hingematvad. Mida edasi, seda enam hakkab Tiina end mõtestama libahundi võrdpildi kaudu, kuni selleni välja, et leiab endale „libahundikarja” – kui Tiina avalikustab endaga toimunud vägivalla Facebookis, hakkavad talle kirjutama sajad naised, keda on samuti vägistatud ning kes pole kas julgenud või suutnud endaga toimunust olgu avalikult või siis üldse kellelegi rääkida. Nendest naistest ja tüdrukutest saab Tiina jaoks kogukond, kes hoiab teda jalul, stiimul, et üldse midagi teha või elus püsida.

Teine abistaja Tiina teekonnal on psühhiaater Verner Kreek, kes on teoses ainus ambivalentne tegelane. Ta on võtmeisik mitmes mõttes. Tema kaudu on võimalik selgitada lugejale, kuidas korgijook toimib, mis leiab aset inimesega pärast rasket traumat, mis on dissotsiatsioon jne, kusjuures Kreek peegeldab ja selgitab nii Marguse kui ka Tiina kogemusi.

Esialgu kohtubki temaga Margus, kuivõrd Kreek on tema trennikaaslane. Hiljem, kui Margus Tiinast eemaldub, sest nende suhe „oli üle värvitud veebruari­kuise nähtamatu vastikuskihiga, mis ei lasknud päris lähedusel enam kunagi tekkida” (lk 84), hakkab Tiina ise Kreegi juures käima. Psühhiaatrist saab Tiinale oluline tugisammas, usaldusisik. Kreegil aga tekivad Tiina vastu tunded ja ta hakkab peagi tegema komplimente ja romantilist laadi lähenemiskatseid. Arstil on küll tugev soov oma patsienti aidata, ta usub Tiinasse ja näeb naise tervenemise nimel vaeva, aga taoline käitumine on sellegipoolest räige arstieetika rikkumine. Tagakaanel on selle kohta öeldud „kahtlase väärtusega psühho­teraapia”. Esmamulje põhjal tundub Verner Kreek Tiinale „mõru nagu sidrun” (lk 87), aga raamatu käigus kujutatakse psühhiaat­rit pigem positiivse kangelasena. Ent usaldus­lik suhtlus ja abistamine oleksid siiski võimalikud ka ilma selleta, et psühhiaater patsiendiga abiellub.

Aga mis siis juhtub, kui õigusorganitelt pole süüdlaste vastutusele võtmisel abi loota? Romaanis vastatakse vägi­vallale vägivallaga ehk siis omakohtuga. Jah, karistuseta jäävad kuriteod riivavad õiglus­tunnet, tekitavad viha ja masendust. Selles mõttes on soov kätte maksta omamoodi mõistetav, eriti kuna Tiina kannatusi kirjeldatakse põhjalikult ja usutavalt. Kurja­tegijad on siin läbi ja lõhki kurjad, neis pole kübetki inim­likkust, nad on koledad, paksud, vastikud, pealekauba väärkohtleb üks Tiina vägistajatest (kes on ühtlasi aasta isa) seksuaalselt ka oma väikest kasutütart.

Niisiis, kurjus saab „Vanaemas” karistatud. Aga siiski, kas sellist õiglust me tahtsi­megi? Tiina sõnab romaanis nii: „Kui näeme põlvkondade kaupa, kuidas ühe kuriteo liigi puhul õigussüsteem lihtsalt ei tööta, siis omakohus poleks see, mille pärast ma muretseks.” (Lk 219.) Mida teha, kui riik feilib süstemaatiliselt? Nõusolekuseadust, mis võiks ohvrite jaoks asja mingil määral leevendada, ei ole Eestis ikka veel, kuigi on lootust, et lähitulevikus selleni jõutakse. Aga kas seepärast tuleks kurjategijaid lintšida?

Kui muidu on romaan üsnagi realistlik – Henno sõnul on see kokku kirjutatud „erinevate seksuaalkuritegude ohvrite lugudest”[3] ja tõepoolest joonistuvad välja levinud mustrid nii kuritegude laadi, ohvrite kui ka traumakäitumise mõttes, siis see osa raamatust, mis käsitleb kättemaksu kurjategijatele, on verine fantaasia, kus pole võikusega koonerdatud. Vägistajatele pole võimalik kaasa tunda, samas ei saa ka kaasa noogutada räigele vägivallale.

Tiina jõuab raamatu lõpuosas arusaamale: „Ühel hetkel saab see nähtamatu jõud kätte kõik, kes pole veel vastutanud. Aga nad hakkavad vastutama. Ja neil saab olema väga valus.” (Lk 250.) Aga mis see nähtamatu jõud olla võiks? Mingis mõttes pakub vastuse sellele küsimusele romaan ise, juba selle kaudu, et ta on olemas ja kirjeldab seda, mida ta kirjeldab: naistevastast vägivalda ning selle laastavat mõju. Nähtavaks tegemisel on jõud.

Autori eesmärk oli valada kunstivormi dokumentaalse taustaga materjal ja hooli­mata mõningatest puudustest on see õnnestunud. Henno romaan on ladus ja loetav nii teismeliste kui ka vanaemade jaoks, süžee hoiab enda haardes. Jah, kohati muutub Henno liialt didaktiliseks ning kordab olulisemaid seisukohti natuke liiga palju üle, aga ehk võikski teost vaadelda kui ilu­kirjanduslikku vormi valatud õppematerjali? Sest kui „iga neljas naine on kogenud elus seksuaalvägivalda ja iga täiskasvanud naine teab kedagi, keda on vägistatud, siis miks me ei küsi, miks iga täiskasvanud mees ei tea kedagi, kes tema sõpradest oleks vägistaja? Need on kaks erinevat maailma. Naistel on kogemus ja meestel on usk, et pole hullu.” (Lk 218.) See pole-hullu-seisukoht on laialt levinud, ikka kostab siit-sealt kaeblemist, et on juba küll sellest pere/lähisuhte/seksuaalvägivalla teemast räägitud, kas ei aitaks juba. Aga seni, kuni asjad ei muutu, kuni neid teema­sid tahetakse endiselt vältida, neist mitte välja teha, seni, kuni vastutust ei võeta, kuni seadused soosivad vägivaldseid mehi, tuleb jätkuvalt sellest kõigest kõneleda ja kirjutada.

 

[1]L. Tooming, J. J. Tuuna, Noored võitlevad vägistamisjoogi vastu. „See on levinud oht juba 14–15aastaste seas. Kogu aeg peab valvel olema.” Eesti Ekspress 27. III 2024.

[2]K. Vainküla, Prokurör on veendunud, et seksiretkel viibinud pereisad vägistasid alaealise neiu. Kohus mõistis nad õigeks. Eesti Ekspress 11. VII 2023.

[3] Sass Henno: kool on vägistamiskultuuri taimelava. ERR 14. XI 2023.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood