Lihtsalt ilu pärast

Anu Piirisild

„Teisel olen,” hõikas naine ja jäi ootama, kas tulija kuulis või peab valjemini kordama.
Fonolukule vajutanud mehe sammud kajasid tülpinult, trepiastmeid võttis ta aeglase hingamise rütmis. Korrus kõrgemal uksepiidale nõjatuv naine avas oma alati käepärast mobiiltelefonis digitaalse märkmiku ja toksis kiirust ületavate pöidlaliigutustega, aeg-ajalt tulijat kuulatades:
Mees. Fonos oli mehehääl. Astub loiult, kõhukas mees? Või vana. Või haige? Loodetavasti mitte nakkavalt haige, mul endal haigeks jääda pole aega. Astumise sahin pehme, mitte selline tümakas nagu muidu, meil siin, meie püüdlikult restaureeritud maja trepikojas. Pealinna ühes tähelepanuväärseimas hoones! Nahktallaga kingad? Või tuleb sahin peenema seltskonna harjumusest? Või on ettevaatlik? Igatahes ainult üks inimene.
„Üks korrus veel,” kutsus naine.
„Tulen-tulen. Aega on,” pomises mees viivitusega. „Teil siin ilus, valgus­lülitid vanad ja puha.”
Naine uksel jätkas neelatades oma memo:
Temal võib ju aega olla, aga mitte minul. Mul üks koosolek teise otsas, vahepeal uus kleit selga, samal ajal telefonis sajale sõnumile vastata. Iga minut on raha, iga tund uus saavutus. Aga siin tuleb mees taldu sahistades ja teatab: aega on!
Naine salvestas märkmed ning surus uue neelatusega oma kärsitust alla.
Sammud jõudsid trepikäänakule. Kui tulija jõudis nähtavale, turtsatas naine tahtmatult ja avas uuesti oma digimärkmiku.
Poirot’ fänn? Vuntsid, vestiga ülikond. Rüht, justkui kõnniks presidendi paraad­trepist üles. Muljet avaldav.
Nad piirdusid diskreetse tervitusnoogutusega ja naine sulges mehe järel ukse.
„Kui teil muu tähtsam toimetus ees, astun ehk teisel ajal läbi,” viitas mees naise tegevusele telefonis.
„Ah ei,” peitis naine digivahendi kätesügavusse, „mul on kohustus mõtted kirja panna.” Mehe imestav pilk sundis teda lisama: „Arstiga meil selline kokkulepe.”
„Märgite tohtrile üleskirjutusi?” küsis mees.
Naine kohmetus. „Pole tähtis.”
„Tohter on alati tähtis. Ja see sündmuskoht kus teil siis asub?”
„Seal,” viipas naine avatud toaukse poole. „Tahate äkki mantli ära võtta?” Ta ulatas riidepuu.
„Pole tarvis,” astus mees osutatud tuppa. „Siinsamuses kliimas on rõivastest ikka rohkem seljas kasu, mitte nagis.”
Naise kulmud kerkisid sellest vastusest nii üles, et tema laup polnud seesuguses koguses kortse varem kogenud, vaod ei tahtnud laubale hästi äragi mahtuda. Tulija aga — hullemgi veel — ei pidanud tarvilikuks kingigi jalast võtta, mistõttu hangus imestus naise otsmikule mitmeks pikaks viivuks.
„Kas ma pakun teile teed? Või kohvi?”
„Piisab, kui teie pakute minule istet.”
„Jah, palun, kuhu soovite.” Naine jälgis saabunu otsustamist tooli, tugitooli ja diivani vahel. See oli vaatemänguline tegevus, sest näis, nagu valiks mees endale koju viimiseks mööblit, mitte ajutist istumiskohta.
„Kindel, et te teed ei soovi?” püüdis naine juttu üles võtta.
Paus oli ebamugav. Raskust õlgadelt abaluude vahele lükates üritas naine uuesti: „Või kohvi?”
„Paistan mina välja, nagu muudaks mina iga sekunditüki järel oma tahtmisi?” Mees valis pehme tugitooli. „Või on teil sedamoodi eriline kohv, kus mittetahtmine oleks kui kuritegu sooritada?”
Naine avas vargsi telefoni.
Frukt. Tõotab tulla raskem kui muidu töökoosolekud.
Naine neelatas taas, kõrisõlme asemel liikus seejuures lõug, ringiga oma alg­kohta tagasi jõudes.
Mees kohendas end mugavamalt istuma, samal ajal toas pilguga ringi seilates. Silm fikseeris range korra: põrandavaiba servad olid seintest täpselt paralleelsel kaugusel — mõõdulinti kasutades oleks tulemus millimeetriga paigas —, mööbel sümmeetrias ja tugitoolid ühesuguse nurga all. Isegi potitaimedel polnud selles toas vabadust omatahtsi kasvada, need poseerisid tehislikus pügatuses. Ainus, mis demonstratiivset korrapära rütmist välja viis, oli kausitäis kivikesi diivanilaual.
„Kas asume asja juurde?” piidles naine meest tugitooli sügavuses, ise samal ajal telefonimärkmikusse kirjutades:
Mehel vist lihtsalt depressiivne aeg. Minul kui keeruliste olukordadega harjunud inimesel tuleb kontroll võtta.
Naine libistas käe üle paberipaki laual: „Mul on siin varasemate selgituste väljavõtted. Või olete nendega juba tutvunud?”
Mees tõstis tõrjuvalt käe. „Seesama riiul?”
„Seesama jah. Ma pole pärast raamatute kadumist midagi muutnud.”
„Ahah,” hingas mees kuuldavalt ja keerutas vilunud pöidlatõmbega oma vuntse.
„Õigemini, tolmu olen küll võtnud.”
„Jajah,” kostis uuesti, kuid sel korral pigem otsekui etteheide, mistõttu naine lisas kiirustades: „Ma ei saa ju lasta tolmul koguneda, juba üle kuu aja on möödas.”
Tugitoolist tuli rahulolematut vaikust.
„No öelge mulle siis, teie ju töötate politseis, sealt te ju tulete? Mis hea pärast pean mina terve kuu ootama, et varastatud raamatute jälile saada? Mida te seal päevad läbi teete? Mingeid taskuvargaid ajate taga? Üksikud rahakotid? Mobiilivargused? Mõttetu raiskamine! Mul on siin terve riiulitäis raamatuid ära varastatud ja kuu aja jooksul ei liiguta te lillegi?”
„Mitu tükki neid siis ära kadus?” jäi mees rahulikuks.
„Mitte kadus, vaid varastati. Mina ei tea, kõik see, kogu riiuli jagu!”
„Arvuliselt, kui palju?”
„No kust mina tean. Siia mahub neid kõvasti.”
„Rahaühikutes teeb see kui palju?”
„Rahas? Oh, see on hindamatu! Mitukümmend aastat kogutud, igasugu head kraami.”
Õhk naise ja mehe vahel tõmbas end pingule.
„Proua,” mees venitas sõnu ja käsi, nagu oleks ta hoopiski Itaalia perekonnale külla sattunud, „mina ei saa teid mitte aidata, kui teie mulle täpselt ütelda ei või.”
„Härra…” ei jäänud naine võlgu, ta otsis pausist abi. „Kui… kui mina panen spagetid potti keema, siis tulemuseks ei ütle ma, mitu spagetti seal on, vaid et on potitäis spagette!”
Mees muheles. „Poti suurus teile ikka on teada?”
„Raamaturiiuli suurust tean ju ka. Näete,” sammus naine suursuguse riiuli ühest servast teise ja lisas kätega mõõte, „näete, kõik see siin, maast laeni, kõik oli raamatuid täis, mõnes kohas lausa mitmes kihis. Näete…”
„Mida kehvemini mina näen, seda kõvemini mina kuulen.” Mees vaatas demonstratiivse solvumisega riiulist mööda. Pilku püüdsid taas värvilised ki­vid. Mõned ka klaasist. Kausitäis kivikesi ja klaasitükke, kõik erinevad ja ei tolmukübetki. Mehe kulmukergituse kõrgus viitas, et ta pidas seesugust kollekt­siooni veidraks.
Naisel hakkas piinlik oma ägestumise pärast, ta võttis taas neelatuse abiks, digimärkmikusse aga kribas:
Muidu alati kontrollin end, aga mis siis nüüd? Ja mille pärast? Kelle ees? Ühe hipsterivuntsidega vanamehe ees. Kuigi
„Kas ma võin teist pilti teha?” küsis naine ja suunas telefoni pildistamisvalmis.
„Tohtrile?”
„Ei. Te meenutate mulle kedagi.”
„Ja mispidi tuleb fotografeerimine mälule appi?” Mees sättis end lubavasse poosi.
Pildi jäädvustamise klõpsatus meest ei ehmatanud. „Ma arvan, et tuhat raamatut ikka,” teatas naine eelmise jutu jätkuks, ise telefonis midagi otsides ning hetke pärast muiates. „Võib-olla isegi paar tuhat, või lausa kolm tuhat.”
Mees võttis taskust prillid, märkmiku ja vanamoelise kirjutusvahendi: „Millised raamatud?”
„Mis mõttes millised,” puhises naine õhku lõigates. „Igasugused!” Neelata­misest enam ei piisanud. „Ilukirjandus. Olmekirjandus. Luulet. Natuke filosoofiat. Jah, päris palju seesugust. Ajaloo asju ka. Kunstiraamatud. Ma ei tea, mida teil vaja on? Oli kõvakaanelisi ja pehmet kaant. Suuri, selliseid A-neli, ja päris tillukesi.”
„Ja mis värvi?” muigas mees ninal prille kohendades.
„Mis värvi? Siniseid, musti, punaseid, valgeid…” Sel hetkel kukkus naise pilk lõksu püütuna põrandale.
„Heakene küll.” Mees sättis oma märkmiku kirjutamisvalmis. „Pealiskirjad.” Mees tabas naise heitliku ilme ja selgitas: „Raamatutel teatavasti on pealkirjad.”
„Oh jumal!” haaras naine kahe käega peast, telefon endiselt sõrmede vahele surutud.
„Proua, mina ei eelda sugugi, et teie kõiki spagettisid oma potis nimepidi tunnete, aga raamatuid ju ikka? Vähemasti autoreid?”
Naine raputas pead, mis oli endiselt surutud kahe käe ja telefoni vahele.
„No sel juhul mina küsin, mis asjas on mure. Kui teie ei tea, millised raamatud ära varastati, teie ei tea ka loojaid, tähendab, polegi oluline?” Ta lisas end toolist üles ukerdades: „Olete seitsmendamas taevas, nüüd on teil rikkalikult vaba ruumi. Oma kivitükikestele. Head aega!”
Naine mõtles paar kiiret silmapilku öeldu üle, digimärkmikusse ilmus:
On tal õigus?
„Ei!”
Naise resoluutsus ehmatas mehe tagasi tugitooli sügavusse, prillid lendasid ninalt põrandale.
„Ma tean!” teatas naine valgustatult. „Ma tean. Ma tunnen neist puudust.”
„Millest teie puudust tunnete?” Mees kobas põrandalt prille otsida.
„Raamatutest muidugi!”
Nüüd oli kord mehe kulmudel tõusta ning omaniku laubale kortse tekitada.
„Raamatutest,” jätkas naine enesekindlalt, „nendest, õigemini sellest, mis seal sees. No ja neist endist muidugi ka.”
„Mina ei usu teid mitte,” vangutas mees pead. „Proua, teie tunnistusest mina lugesin, teie raamatud olevat varastatud kuu esimesel päeval, aga tähele panite ja politseiga ühendust võtsite teie alles millal? Nädala jagu hiljem. Kas teie ka oma laste puudumisest alles nädal hiljem teatate? Muidugi kui nad teile ikka kallid on?”
„Mul ei ole lapsi.”
„Minul ka ei ole. Ometigi teie mõistate minu mõtet?”
„Ma ei käi siin riiuli juures iga päev.”
Mees surus märkmiku ja pliiatsi pintsaku taskusse. „Ega iga inimene olegi oma raamatuid väärt.”
„Mida te sellega öelda tahate?” Naise käed värisesid telefoni avades.
Kas solvuda või täpsustust paluda?
Mees venitas sõnade asemel oma hukkamõistva pilgu üle kivikesi täis anuma.
„No siin,” esmalt viipas naine käega, kuid siis astus tühjalt laiuva riiuli ette. „Siin, ma tean, ma mäletan selgesti, siin olid reisiraamatud. Jaapan, Istanbul, New York, Ateena.”
Mees asetas prillid ninale ning tõmbas ohates taas taskust oma märkmiku. „Ja selles,” ta osutas vanamoelise pliiatsiga alt teisele parempoolsele riiuliavale, „mäherdused seal olid?”
„Siin olid, siin…” naine surus sõrmedega laubalt kortse laiali ajada, „siin olid, teate, no täitsa lõpp! Siin olid kokaraamatud! No kes see tänapäeval varastab kokaraamatuid? Kõik on ju internetis üleval! Milleks neile kokaraamatud?”
„Ja alumisel riiulil?”
„Sõnaraamatud. Issake, sõnaraamatud?! Kas praegu üldse keegi veel vajab sõnaraamatuid? Raamatuna?”
„Teil nemad ometigi ju olid?”
„No minul muidugi, mulle on need rohkem nagu mälestusesemed, õpingute ajast.”
„Mälestusesemed? Heakene küll,” mees upitas end tugitoolist üles ja astus mõne otsustava sammu riiulini, „ja siin, mäherdusi teie siin hoidsite?”
Naine taganes paar meetrit, ta pingutas raamatuteta riiulit eemalt vaadates meenutada. „Kui ma nüüd ei eksi, siis siin, siit servast algasid Murakamid ja edasi läksid kõik Mikitad.”
„Mikita meeldib teile?”
„Kas just meeldib. Kuidagi huvitav on tema hüppavaid mõttekäike lugeda. Viimane raamat, see mustade sametiste kaantega, see on lõpuks neist kõige selgema jutuga mu meelest.”
„Ahah, teie siis ikka loete,” nentis mees.
„Muidugi ma loen! Mis te siis arvate? Et niisama ostan kalleid raamatuid? Lihtsalt ilu pärast?”
„Inimene tahab igasugu asju toimetada lihtsalt ilu pärast. Selle riiuli teie olete ometigi soetanud toreduse tarbeks? Lihtsalt ilu pärast.” Kadedalt toetus mees majesteetlikule, kuid alasti raamaturiiulile.
„Midagi võib ju ka lihtsalt ilu pärast, on ju kena?” Naine lasi sõrmedel leebunult üle hinnalise puidu libiseda. „Sobib, on ju, kenasti. Hirmkallis oli, aga ära ma ta ostsin. Sisekujundaja soovitas, kui siia kolisin.”
„Mhm. Minul teie eas küll polnud võimalik omale seesugust mööblit lubada, ammugi sisekujundamist,” torises mees.
„Korterist rääkimata, või majast,” lisas naine. „Ma tean teie lugu.”
„Tohoh?” Mehe kulmud tõusid, kortsud laubale samuti.
„Kõik teavad. Mul olid mõned teie kirjutatud raamatud ka. Need olid siin, paremas servas.”
„Peidus uuemate all?”
„Vist tõesti,” jättis naine iroonia tähelepanuta. „Üks oli „Külmale maale”, tei­ne oli… Vabandust, praegu ei tule meelde.”
„„Mäeküla piimamees”?”
„Jah, just! Kust te teate?”
„Ah, ei…” ühmas mees, „nõukogude aastatel trükkisid nad seda nii palju, et on igaühe kodus, või lausa mitu väljalaset.”
„Minul on ainult üks. Oli, üks. Aga teie, kui ma tohin küsida…” otsis naine sõnu.
Mees noogutas lubavalt.
„Kuidas nii, et teie politseis tööl olete?”
Mees muigas tagasi tugitooli istudes. „See kõiksevõimas töötukassa, see sindri­sigudik surub kõiki ninapidi töötegemise sisse nagu silmituid kassipoegi. Jutukeste kirjutamine ei olevatki töö.” Mees ei lasknud naise žestikuleeritud protestil vahele segada. „Ei küsi nemad vanusaastaid, ei küsi tervist — ainumalt kraavi kaevamine pidavat õndsaks tegema ja päris leiva lauale tooma. Totter lugu, võtke või jätke.”
„Muidugi on mul hea meel, ikkagi teie. Aga samas ma nagu tahaks oma raamatuid tagasi saada. Kas te ikka oskate seda?”
„Oskan mina mida?”
„Noh, varastatud raamatuid tagasi saada. Minu raamatuid. Neid, mis siin riiulis olid, veel kuu aega tagasi. Kas teil ikka on vastav kvalifikatsioon?”
„Raamatute tagasitoomise kvalifikatsioon?”
„Ma küsin päriselt.” Naine kinnitas oma peaaegu solvunud pilgu telefonile.
„Ütelge minule palun, kuidaspidi need raamatud teil siin riiulis olid?”
„Mis mõttes kuidas? Püsti, osad pikali.” Naine ei mõistnud, mida temalt taheti.
Kodurahu huvides pingutan aimata.
„Alguses, kui ma siia kolisin, kui siis see riiul ka oli saabunud, siis ma üritasin teemade kaupa grupeerida. Aga tuli sisekujundaja ja teatas, et praegune mood käsib kaane värvi järgi sorteerida. Teate, ma ei teadnudki, kui palju on kollase või punase seljaga raamatuid! Mitu riiulivahet! Värvide järgi oli ilus, aga siis tuli üks teine dekoraator. See teine teatas, et värvide järgi on diletantlik ja tuleb hoopiski suuruse järgi panna. No ma siis tõstsin taas ümber. Siis käis üks kolmas spetsialist ja naeris mu välja. Siis seadsin lugemise prioriteetide järjekorras, aga see ajas hoopis masendusse. Lõpuks tegin ikka omamoodi.”
„Heakene küll. Mida teil veel peale raamatute ära viidi?”
„Ainult raamatud.”
„Ainult raamatud?”
„Mitu korda kontrollisin muud asjad üle. Arvuti ja iPad ja kõik muu on alles. Ehted ka.”
„Kas oli teil mõne raamatukaane sisse rahatähti peidetud?”
„Raha!” turtsatas naine. „Raha on ikka pangas ju.”
„Naerda ei ole siin kogunisti midagi. Mina olen reisind mees ja kõiksuguseid näinud.” Mees mõtles viivu ja jätkas: „Võis mõni neist raamatuist haruldane olla, või näiteks kõrgehinnaline?”
Naine sobras pikalt mälus. „No kuidas seda nüüd hinnata. Kindlasti oli neid, mida enam poest ei saa, mingeid vanu asju. Palju oli erialakirjandust, üliõpilasena Saksamaalt suure spordikotiga vedasin. Lennukisse jõudes tegin näo, et kotis on udusuled, aga tegelikult tahtis käsi otsast rebeneda. Jah, paljudel raamatutel on rohkem selline sentimentaalne tähendus. Mitmel, muideks, oli autori pühendus. Ma ei tea, mida varas pühendusega raamatu­tega pihta hakkab…”
Mees katkestas naise jutu: „Proua, aga misjaoks teile nii palju raamatuid? Mida teie teete nendega?”
„Loen?” Naine kõhkles, ta avas taas telefonimärkmiku.
Jälle mingi lõks?
Siis jätkas: „Ega ma ei teagi.” Ta kehitas õlgu, kuid ennist abaluude vahele surutud raskus ronis seepeale üle selja tagasi õlgadele. „Ei oska seda seletada. Nagu kohustus. Või sisemine sund.”
„Väljanäituseks?”
„Te ikka endiselt ei usu, et ma mitte ainult ei osta, vaid ka loen? No tõepoo­lest!” Naise solvumist võinuks kilodega kaaluda.
Mees vangutas pead. „Jah, mina ei usu mitte. Kustsamusest teil see aeg lugemiseks? Aeg süvenemiseks? Aeg uitmõtlemiseks? Proua, mina ütlen, teie lihtsalt ostate raamatuid. Tegelikult teie ei loe.”
„Kuidas te…?”
Õhku!
„Söandan jah. Mina ütlen, raamat on teiesugusele nagu väljanäitus, edevuse jaoks ja ei mitte rohkemat. Muidugi, mõne lehekülje teie ikka läbi peate lugema, kuidasmoodi muidu seltsielus kaasa mängida, niisama luisata teie ometigi ei julge, häbiväärt lugu oleks. Proua, raamatud iseenesest ei tee teist veel tarka inimest. Lugema peab, lu-ge-ma!” Mees ohkas ning lisas: „Ja seejärel mõtlema.”
Naise lõug tegi taas ringja neelatamisliigutuse. „Kust tuleb teil see jultumus öelda, mida mina olen lugenud ja mida mitte ja kui palju!”
„Kõik saab ilmselgeks, kui teie kõnelete.”
„Pean ma tõesti nimetama kõik raamatud, mida ma oma riiulist lugenud olen? Või kogu elu jooksul?”
„Põhjust ärrituda pole sugugi, hea proua.”
Naine neelatas taas. Mees jätkas: „Lugenud olete teie ehk tõepoolest ühte-teist ja kolmandamatki, aga mina kahtlen, kas teie seepeale ka mõtelnd olete. Mõtelnd peale lugemist, mõtelnd lugemise ajahetkel. Mõt-le-mi-ne, see on samakorda tähtis kui lugemine.”
„Te naerate mu üle? Mul on kolm kõrgharidust. Muidugi ma olen lugenud! Ja mõ-tel-nud. Ma loen väga palju.” Naise enesekindel hoiak jõudis meheni, kuid enesekindlus mitte.
„Kui mina teid kuulan, siis teie kõnelemisest ei tule see hoopiski välja.” Taas tahtis naine vahele segada, kuid mees tõstis tõrjuvalt käe. „Teie võite kas või sadakond päeva mulle nimetada, mida kõike teie oma arvamises lugend olete, aga see ei anna tühistki. Ega looja visku kasinusse mitte selle tarbeks, et teiesugusel oleks miskit riiulisse sättida. Et oo, missugune kõikvägev haritlane mina olen! Looja roomab armetuses, sööb almust, ta ohverdab omaenda aja, et teid paremaks teha, kui soovite, edulisemaks. Häbilugu, et ma seda teile siin nüüd niimoodi seletama pean.” Silmside mehe ja naise vahel tõusis võitluslikuks. „Teie sõnade ja mõtete rikkalisus, lausete priskus, teie kuulajas­konna tahtmine, just tahtmine teid mitte kõrvust mööda lasta osutab, kui palju või kui vähe teie sisse on mahtund ilukirjanduslikku. Teie mõttevärs­kus näitab, kui roh­kelt või väheselt teie olete lugedes kaalund filosoofilist ainest. Teie hingerahu, et teie ei peaks mitte nii sagedasti oma ärritumist sisse kugistama ega tohtrile teateid stenografeerima, teie kontrollivõimet suunab tundlikkuse ergastamine läbi luulesõnade mõtestamise.” Mees ohkas: „Minu ajal oli raamatuid arvuliselt hulganisti vähem, kuid neist osati sedakorda rohkem võtta.”
„Kas… kas ma kõlan igavalt?” Naise nägu oli iga viimati kuuldud lausega mornimaks moondunud, enesekindlus iga kuuldud sõnaga kahanenud. „Kas minu mõtted on lamedad? Ma arvan, te eksite. Inimesed kuulavad mind, keegi pole vastupidist väitnud.”
„Või on vaikides kannatand,” pistis mees vahele.
Naise lõug liikus, ta neelatas ja ajas selja sirgu, visates raskuse õlgadelt. „Minu arvates olen ma inspireeriv. Ma arvan, ma olen kindel, inimestel on minuga koos tore!”
„Vähe! Teie kohta mitte piisavalt.” Mees tõusis tugitoolist, selle asetust tahtlikult muu mööbliga sümmeetriast välja viies. Ta haaras kausist ühe sinaka tooniga kivi ja viibutas seda naise silme ees. „Lugemine, see pole nagu klaaskivike, mille pealt aeg-ajalt tolmu tõmmata.”
„Lasuriit,” pomises naine.
„Mis riit?”
„Lasuriit,” viitas naine kivikesele silme ees. „Parandab vaimset ja emot­sionaal­set seisundit. Toob meelerahu…”
„Lasuriit?” Mees võttis kausist teise, tumedate triipudega helehalli kivi.
„Hauliit,” ergastus naine. „Ärevuse ja stressi leevendaja. Soovitan.”
Mehe käsi oli jõudnud kausist juba järgmise kivi tõmmata, värvilt taeva­sinise.
„Larimar,” osutas naine kärmelt. „Tõstab teadlikkust. See on päris kallis ja haruldane.”
„Teadlikkus on tõesti miskit kallist ja harukordset,” viskas mees sinise kivi tagasi teiste sekka. „Minul pole siin enam midagi teha.” Ta sättis end minekule. „Proua, on midagi palju paremat, mis parandab vaimuseisundit ja leevendab stressi,” ning lisas toa uksel üle õla kiigates, „aga see peab siis muidugi ikka hea raamat olema.”
„Tooge minu omad tagasi! Palun! Mul on neid vaja.” Naine tõusis, et mehele järgneda. „Uskuge mind!”
Mees peatus korteri uksel, mõtles viivu, siis tõmbas vaagivalt oma pintsaku taskust ühe dokumendilehe. Kahetseva ohkega ulatas ta paberi naisele: „See paluti teile anda.”
Naine ahmis kiirelt lugeda. „Te ikkagi leidsite nad? Kus nad olid? Kes nad varastas? Miks varastas?”
Mees vaid kummardas galantselt ning lahkus, jättes naise kulme kergitades ja laubale kortse vormides endale hämmelduses järele vaatama. Naise lõug ei liikunud, kuid ta avas telefoni. Siiski ei tulnud tal ühtki mõtet, mida digimärkmikusse kirjutada.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon