Lisanduseks „Loomingu” juuninumbris ilmunud arvustusele „Aedade harimise kunst”

Mudlum

Peeter Helme kirjutab: „Kogu see kivikuhil, mida on kiusatus visata I. V. kapsa­aeda, tuleb lihtsalt rahulikult nihutada Mudlumi omasse. Kõik need arvutud kokku-lahkukirjutamisvead, suurtähe­vead, stiilivead, lihtsalt näpuvead ja ele­mentaarsed toimetamatajätmised (lausestruktuur ja kordused näiteks), mida nähes paistab autori taotlus samavõrra silma kui toimetaja suutmatus, viitsimatus või mõistmatus tõtata appi ja teha see teoks, võinuks olemata olla.”

Siinkohal natuke taustast, mida kriitik loomulikult teada ei võinud.

Kui I. V. „Aedniku päevik” mulle toimetada anti, ütlesin kohe, et keele peab keegi veel üle vaatama, saan ainult sisu kohendada. Erandliku autoriga kujunes ka tööprotsess ettearvamatult erandlikuks. Pärast esimest suuremat toimetamisringi tahtsin käsikirja autorile näha saata, kuulda ta vastuväiteid ja nõustumisi, arutada muudatusi. Vastati, et kirjanik usaldab ja ei soovi ise enam sekkuda. Säilitasin tõepoolest võimalikult palju autori stiili, kuna temaga suhtlemata väga põhjalikult muuta ei pidanud ma eetiliseks. Saatsin töö ära palvega ka korrektuur mulle saata. Ent läks nii, et nägin raamatut alles pool aastat hiljem poes ja olin, mis seal salata, kaunis pahane selle üle, et mind nimeliselt toimetajaks on märgitud. Loomulikult on autoril õigus toimetaja parandusi vaidlustada ja tagasi lükata, praegu ma aga ei tea, kas ja mil määral raamatutekst erineb toimetusfailist. Parimal juhul saaks mind osaliste olematu kommunikatsiooni tõttu selle käsikirja trükivalmis seadmise juures nimetada ehk nõustajaks. Aga hoolimata Peeter Helme arvustuses välja toodud puudustest nomineeriti „Aedniku päevik” kulka vabaauhinnale ja ma soovitan ka ise seda lüroeepilist vangladokumentaali kõigile lugemiseks.