Loovus ja vaikus, loovusevaikus

Nikola Madzirov

Kuidas ma ometi ei märganud, et ehitati müüre?
Ei kuulnud kordagi ehitajaid, ainustki häält.

Konstantinos Kavafis, „Müürid”

Vaikus on kunstniku ülim teise-ilma-žest: vaikusega vabastab ta end orjaikkest maailmas, mis käitub tema loomingu patrooni, kliendi, tarbija, antagonisti, kohtuniku ja moonutajana.
Susan Sontag, „Vaikuse esteetika”

Pole muud rohtu peale vaikuse ja varju.
Marcel Proust, „Swanni poolel”

Vaikust on raske leida isegi raamatukogudes, matustel, linna öistes rituaalides. Homeros ütles: „Vaikija kõneleb kõigest, ta ütleb kõike.” Kõikidel väljakujunenud identiteetidel on nende isiklik vaikuse ajalugu. Mõnes Ladina-Ameerika piirkonnas öeldakse nutvale vastsündinule esimese asjana: „Ole valmis siin maailmas vaikima, varu kannatust, mu laps.” Sel juhul on vaikus pühitsemise või loomise märk. Nii nagu tekstil on hääl, on muusikal keha. Coltrane olevat öelnud, et tema tahaks muusika keeles paremini kõnelema õppida. Ise olen oma mõtete oskamatu sõnumitoojana arvanud, et sõnu kasutades õpin paremini vaikima. Dickinson kirjutas: „Vaikus on lõpmatus.” Minu vanaema rääkis mulle ikka, et pärast surma saab inimene lõpmatuks. Seadsin võrdusmärgi elusolemise ja sõnade vahele, sest uskusin, et vaikus on seotud ainult surma ja hauaplatside sümmeetriaga. Ja ometi nutetakse haudade kohal kõige valjemini. Kunagi elasin majas, kus kolme põlvkonna sõnad omavahel võitlesid, kes on tähtsam — sellal kui ühed rääkisid mälestustest, oli teiste vastus tulvil ootusi. Mõtlemiseks vajaliku vaikuseruumi avas selles sõnatääkide sõjas mulle ainult Arvo Pärdi või John Coltrane’i muusika — helitugevuse keerasin maksimumi peale.

Kasvasin üles süsteemis, kus enamik luuletajaid nägi kõvasti vaeva, et pääseda kohustusliku kirjanduse nimekirja ja saada kohe klassikuks, ilma tänapäeva kirjanikuks saamatagi; teised luuletajad, kes elasid loovuse noateral, pidid aga rajama ajatuid vaikusekoopaid. Seepärast usungi, et vaikus on sõna algus, mitte sõna puudumine. Varju nähes ei mõtle ma mitte kadunud valguse, vaid asja tõelise kuju peale. Vaikus on kujuta sõnade tõeline valgus. Tahaksin tsiteerida Miłoszi ridu luuletusest „Pühendus”: „Mis on luule, mis ei päästa / rahvusi või rahvast? … Vannun, minus ei ole sõnade võlujõudu. / Räägin sinuga vaikuses nagu pilv või puu.”
Kõik linnavaatega postkaardid annavad edasi vaikust, koos tardunud piltidega väljakutest, monumentidest, inimeste nägudest… Walter Benjamin kirjutab, et igal hüljatud linnasopil, igal helil ja esemel on omaenda vaikus, nii nagu mägedes on keskpäeval lindude, kirveste ja tsikaadide vaikus.

Luuletaja teeb hääled nähtavaks ja muudab nad oma loomisaktiga taas vaikuseks. Mina põlvnen Balkani sõjapõgenikest, kes vaikisid keldris, et ellu jääda. Vaikuse maailm oli nende olemise emakeel. Luule kirjutamine on rännak läbi ebatäiuslike sõnade tumedate soonte, see on taipamine, et vaikus ja pimedus on üleüldise mõistmiskoodi kaks tuumset poolust. Vaikuses on kõik helid võrdsed, pimeduses kõik asjad ühesugused.

Lapsena pidime üksi jääma, et teha peegli ees imelikke nägusid, mis olid vabad, ent vaikivad. Arvasime, et nii teeme ainult meie, hiljem aga saime teada, et tegelikult on kõik sedasama teinud. Maailm avaneb meile tasapisi alles siis, kui hakkame oma saladusi paljastama, ettevaatlikult nagu koer, keda on kunagi kividega pillutud. Luule läheneb vaikusele, kui seda loetakse baaris kohvimasina müra taustal, aga samuti siis, kui seda loetakse ooteruumis, saateks hilinevate rongide vihased viled. Hetkel, mil kõik ootavad luulet, aga see ei kosta, saab luulest palve. Suurtööstuse ajajärgul hakkab loomine sarnanema tootmisega, see meenutab üht Heideggeri mõtet kunstiteose algupärast. Ometi toob just loomisakt luule isikliku tõe lätetele, kalendrivälise aja sügavusse. Vaikus lihvib iga värssi, nii nagu meri lihvib kive.

Mahmoud Darwish on osutanud, et nii nagu võitu ega kaotust ei saa määratleda sõjaliste mõistetega, ei saa ka loomisakti mõõta sõnade või nootide arvuga. Mõned noodid näevad välja nagu pisarad, sosistaks Arvo Pärt. Mõned tähed nagu pärani silmad. Sõnad ei ole luuletus, pilt ei ole maal, heli ei ole muusika, kivi ei ole skulptuur. Kannatlikult rändavad nad raamimata mälu käikudes just nagu aadressita kiri.

Luule kirjutamine on uue keele ehitamine, milles algab vaikus, see on surmahirmu hääbumine. Luule ei jää kunagi hiljaks ega saabu kunagi kella järgi. Luule on liiva pudenemine liivakellas, mitte aeg. Tihti lisatakse luuletusele kirjutamise kuupäev, see on nagu kunstniku signatuur lõppematu maastiku nurgas. See on tavaline kahekõne hetkega, kultuuripärandi arhiiviga, mis aitab kõigil tulevastel arheoloogidel ja muuseumikuraatoritel vastata küsimusele, „millal” luuletus sündis, aga mitte „miks”.

Paberilehtede puruksrebimine jääb autorile vahest kõige võimsamaks võitleva enesetsensuuri demonstratsiooniks, mis on korraga nähtav ja kuuldav, raamatute põletamine väljakutel aga meenutab meile mõne ideoloogia dramaatilist lõppu. Praegusel ajal võivad ühe nupuvajutusega vaikselt ära kaduda romaanid ja memuaarid, aadressid ja lubadused… Luues ununeb mul „ideaalne lugeja”, ma võtan endale nähtamatu meta-looja või taasavastaja rolli. Loen kirjutatud ja kirjutamata sõnu vaikselt lennujaamades, puhastes ja steriilsetes hotellitubades, kujutledes iseendas „ajutise autori” võitlust „igavese lugejaga”. Paljud bosnia luuletajad kirjutasid Sarajevo piiramise ajal luuletusi salvrätikule ja vetsupaberile, pastakas tungis sealt läbi sama kergesti kui kuulid nende kehadest. Kirjapandud sõnu polnud aega muuta, polnud aega muuta palve kaja, mis rändab maailma algusesse. Sellises olukorras ei saa parandada muud kui ainult iseenda ajalugu ja seda, mida pole kunagi välja öeldud ega kirja pandud.

Loomisakt surma palge ees ei tulene surmahirmust. See on hingestatud mõtte nähtamatu seeme. See on tunnistajateta ärkamise tasane vari, ometi valjem kui viis, mida vilistame tühjal ja pimedal tänaval kõndides. Loomisakti müstifitseerijad ütleksid, et kunstnikul olevat vaja puuri, et vabadusest saaks kunst, ja vabadust, et puurist saaks kunst. Kummalgi juhul kunstnik trelle ei näe. Gilles Deleuze ütleb, et looja pole keegi, kes töötab lõbu pärast. Looja teeb ainult seda, mida ta möödapääsmatult peab tegema. Küsimus pole enam selles, kuidas inimesed ennast väljendama hakkaksid, vaid selles, kuidas luua üksindus- ja vaikushetki, kus nad viimaks ometi leiaksid midagi, mida öelda. Loovus loob vaikuse vertikaali; Rilke ütleb selle kohta, et „sügavused kõnelevad sügavustega”.

Mul ei ole pettekujutelma, nagu ütleksin midagi uut, sest kõik on olemas ka siis, kui seda ei dokumenteerita, nagu mineraalid avastamata kaevanduses. Usun rohkem ärapeidetud mänguasjadesse kui sõjasaladustesse. Kirjutamiseks on mõnikord vaja püsida üksinduses, see ei too kaasa mingeid hirme ega mälestusi, mis oleks suuremad kui surm ise. Viimane unenägu jääb kõige paremini meelde, kui ärgates hoidutakse aknast välja vaatamast. Usun, et kuni säilib lahkumise ja naasmise müsteerium, jääb alles ka lugude jutustamise tung. Tunnen end tihti turvalisemalt, kui räägin unenägudes ja vaikin päriselus. Olen tähele pannud, kui haavatavad on sõnad, kui elusad nad on väljaspool kooliõpikuid. Luuletuses „Tundmatu kiri” räägib Różewicz, et kui Matteus, Markus, Luukas ja Johannes Jeesuse juurde tulid, kattis Jeesus kinni tähed, mis ta oli sõrmega maapinnale kirjutanud, ja pühkis need ära. Kuigi ta kunagi midagi kirja ei pannud, tajus ta sõna sisendusjõudu. Virtuaalsete ikoonide ja jumalate ajastul usun ma rohkem keele ebatäiuslikkust kui sõna kestvust.

Laurie Anderson ütleb, et tehnoloogia on ainult lõke, mille ümber me koguneme lugusid vestma. Kas võiksime siis rääkida looja arhetüüpsest üksindusest, teatud nüüdisaegsest askeesist või „elektroonilisest munklusest” täieliku informatsioonitsölibaadi kaudu, kus loovus ei taanduks entsüklopedismile, vaid oleks vertikaalse dialoogi uus vorm? Aktiivne olevik annab virtuaalsuse anumas omapärase efekti, mille mõju on võrdne eufooriliste poliitiliste kõnedega: isegi keset rahvamassi tekib tunne, et juht kõneleb ainuüksi sinuga. Ekraani taga võime kisendada suletud suuga.
Loojal on õigus võita kätte vaikimisvabadus, pealesurutud vaikimise vastu. Loovus võib vaikuse vabaduseks muuta.

„Loovus on vabaduse müsteerium,” ütleb Berdjajev, Bei Dao aga kirjutab, et vabadus on vaid vahemaa küti ja saaklooma vahel. Luues oled nii kütt kui ka saakloom, aga kunst on see kaunis vahemaa, mille nimi on vabadus.

Inglise keelest CAROLINA PIHELGAS

Veealune

Tulen su juurde liivast riietes,
maailma õrnade hirmudega.
Iga päev toon su lävepakule
ühe seemne varju.

Sa teed ukse lahti ja paned jälle kinni,
lähed akna alla ja tuled tagasi,
nagu haruldane korall,
mis terve elu
püüab sügavikke hüljata.

Unemäng

Iga päev korraldatakse
maailm uuesti ümber:

mäed seisavad siin,
linnad seal,
jõed voolavad
täna meie elutuppa.

Ja homme jälle otsast peale:

tuulelohed siia taevasse,
vaherahud sinna.

Ainult meie jäime
sellest mängust välja —
iga päev asetas maailm
meid samasse kohta:
mina olin valmis
magama tikutoosis,
sina viiulikastis.

Nähtamatu

Haavadest ilmuvad sõnad
nagu päikese poole visatud seemned.

Minu äraolek sünnib
nagu udu peeglis,
muutun ruumituks nagu lipp
enne rahvuspühi.

Võin sind kujutleda ainult ajas,
sest seal on aina vähem sissetungijaid.
Tahan, et naaseksid liblikatega,
valmis selleks, et keegi ei näeks.

Pimedus tõmbub vaikselt tagasi iseendasse.

Tahtmine puutuda su laupa, kui keegi ei näe,
on igivana.

Makedoonia keelest CAROLINA PIHELGAS

NIKOLA MADZIROV (snd 1973) on makedoonia luuletaja, tänapäeva Euroopa luule omapärasemaid ja võimsamaid hääli. Tema kujundikeel on tihe ja rikkalik, see on palistatud nostalgia ja igatsusega. Madzirov on end nimetanud „pagulaste järeltulijaks vastu tahtmist”, viidates sellega oma perekonna põgenemisele Balkani sõdade ajal XX sajandi alguses.
Madzirov on avaldanud seni vaid kolm luulekogu, sellegipoolest on tema loomingut tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde ja see on pälvinud rohkelt tunnustusi. Tema eestikeelne valikkogu „Valgus ja tolm” ilmus 2016, kimbuke luuletusi ilmus ka „Loomingu” veergudel (2016, nr 10).
Ta on Eestit külastanud mitmel korral, osalenud festivalidel TriaLogos ja Prima Vista. Ettekanne „Loovus ja vaikus, loovusevaikus” kõlas 28. veebruaril 2020 Püha Johannese kooli ja Arvo Pärdi keskuse korraldatud rahvusvahelisel haridus- ja teoloogiakonverentsil „Loojast loovuseni”. Siinsed luuletused pärinevad autori valmivast käsikirjast ja on sedavõrd värsked, et pole veel jõudnud makedoonia keeleski ilmuda.

C. P.

Leia veel huvitavat lugemist

Max Blecher
Jaan Kross

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon