Love not gone anywhere

Katariina Libe

 

Ta lõhnab nagu paber.

Sa vead sõrmega mööda tema käsivart. Nahk sinu näpuotste all tundub kuiv, anonüümne ja tundetu. Vahel sulle näib, et selle naha all ei olegi midagi, et ta on seest õõnes, nagu silitaksid täispuhutud õhupalli, õhukese kummikihi all paljas õhk.

Sulle meeldib vaadata tema tööpabereid. Need lebavad kuhjades tema kirjutus­laual, mõned neist on klambritega kokku löödud, neile on trükitud peenike kiri, millest sa aru ei saa. Sa loed sõnu ja lauseid ja vead neid lõikudeks kokku, aga sa ei jõua kunagi nii pikalt süveneda, et saada aru, millest ta kirjutab, millest talle kirjutatakse. Sa libistad käega üle pintsaku, mis ripub ta toolileenil, ja sa mõtled, kas see maksis sama palju kui sinu auto või natuke vähem. Temal autot ei ole, juhilubagi mitte ja kui te kusagile sõidate, siis sinu roostes sinise Fordiga, ja sulle meeldib juhtida, kui ta istub su kõrval, ehkki suvel on selles autos hingematvalt palav. Te naerate palju ja sulle meeldivad tema naljad, sest sa ei oska kunagi ette näha, kas ta naljatab või mitte või mida ta järg­miseks ütleb, ja ta kutsub sind vahel rebaseks sinu rebasetätoveeringu pärast ja sa naerad veel. Ja ta räägib palju. Aga nüüd räägi mulle Foucault’st, ütled sa pohmelliga tema voodil lebades, ja ta räägib tund aega hingegi tõmbamata ja mitte hetkekski tekitamata sinus tunnet, et ta on sinust kaks korda vanem ja targem, mida ta ju ometigi on. Ta muudkui räägib ja tema sõnad moodustavad sinu ümber pehme teki, mille sees sul on turvaline. See hoiabki sind tema juures.

Tasapisi hakkad sa tundma, et sa oled nagu süüdatud tikk ja tema on paber. Et kui ta sulle liiga lähedale tuleks, siis ta süttiks, ja sellepärast hoiab ta end ohutus kauguses. Ja sinu leegid nilpsaksid seda näljasemalt, nad tahaksid haarata ta endasse, aga isegi, kui sa tema keha tugevalt oma käte vahele tõmbad, tajud sa mingit külmust, seda paberilõhna, tunnet, et ta pole siin, justkui oleks miski temas juba aastaid tagasi surnud, võib-olla pole see kunagi ellu ärganudki, tema sitke keha on sinu käte vahel kui koolnukangestuses.

Ja siis ta lendab näiteks Jaapanisse. Pärast paarinädalast vaikust võib ta saata pildi pargis nähtud pardist või rebasega reklaamplakatist ja alguses võtad sa sedasorti sõnumeid krüptiliste signaalidena, aga mida aeg edasi, seda rohkem õpid mõistma, et ta lihtsalt ongi selline, ta ei pruugi mitu nädalat kordagi sinu peale mõtelda ja võib siis tunda seda parti või joonistatud rebast nähes soovi sellest sulle foto saata. Ja sa lepid tema juhuslike sõnumitega. Tema kadumistega. Tema ettearvamatusega. Tema puudumisega. Tühja kohaga, mis sinu kõrval alati on ja tema külma paberilõhnalist keha ootab.

Poole aasta pärast hakkad sa ära kaduma. Sinu piirjooned hakkavad kahvatuma, sa võid end vahel pidada osaks seinast või mööblist, vahel tunned sa end mõne tema kalli ja hoolega valitud mööbliesemena, mis kasutult oma kohal tema naasmist ootab, sa vaatad oma käsi ja püüad aru saada, kas sinu silme ees on nahk või on see kangas tema diivanil või oled sa paber, millele ta trükib oma igaveses voolus lakkamatult printerist välja voolavaid sõnu: printsiip, para­digma, koolkond, universaalsus, identiteet

Siis püüad sa veeta aega teiste inimestega päevadel ja nädalatel, kui teda ei ole või kui ta sinust puhkab, kui ta vastab sõnumitele lakooniliselt. Sa käid baarides ja jood tekiilat, vead suvalisi mehi koju, sest teil ei ole sellekohast kokkulepet, ehkki sa talle nendest meestest ei räägi, kuigi vahel sa tahaksid rääkida, et näha tema nägu ja saada aru, kas see riivab teda kuidagi, aga sa kardad kõik ära rikkuda. Vahel sa kujutled teda baariuksest sisse astumas, tema längus õlgadega kuju, kiilanevat halli pead, kohmetult naeratamas, sind otsimas, sinu järele ootamas.

Aga muidugi ta ei astu kunagi sellest baariuksest sisse, kuigi talle meeldib baarides, aga mitte kunagi nendes, kus sina teda ootad ja kellegi teisega tekiilat jood, tema joob kusagil mujal, enamasti üksinda kodus, köökus oma töö­paberite ja arvuti kohal, raamatutest lookas riiulite vahel, sinule arusaamatute sõnade ja nendest moodustuvate maailmade sees, võlukuningriigis, kuhu sina ei pääse. Ta joob paar klaasi kallist veini, mida sina endale lubada ei saa, ta nõjatub vastu oma hinnalise tooli seljatuge ja paneb lausetesse mõtteid, millest sina aru ei saa, sest sa ei räägi seda keelt. Ja sina jätkad kadumist.

Kui sa tema üürikorteris oled, moodustate te tundide kaupa sürrealistlikke luuletusi külmkapimagnetitest, millel igaühel on üks ingliskeelne sõna.

you scream at my raw pain
and create nude life from deadly smoke
appear free of sense
then let dead art waste my young form
I will suffer too

Sinu jaoks on nendes luuletustes varjatud sõnumid, nad on tähendustest tulvil, tema jaoks aga seosetud sõnad, mis moodustavad naeruväärseid kombinatsioone. Sinu jaoks on see appikarje, sa pikid neid tema ette, et ta näeks nendes sind, aga tema jaoks on see kõik vaid ajaviitevorm.

Siis sa mõtled, et sa oled nagu vann, mille kork on kehvasti paigale asetatud, et sa nirised vähehaaval, vaikselt-vaikselt tühjaks, ja sa lebad temaga koos oma voodil ja te räägite poole laupäevani rebastest, ja te kõõksute naerust ja tema sõnad mähivad sind endasse ja sa unustad. Sa vaatad kella ja su kõht tõmbub krampi, sest sa ei taha jääda üksi, sa oled hakanud üksiolekut kartma, sest selles üksilduses, temast ilmajäetuses on midagi nii brutaalset ja valusat, ja sa ütled, et palun jää, ma ei taha olla üksi, aga ta tõuseb ja vastab, et peab koju minema. Mida sa seal teed, küsid sina. Loen raamatut, võib-olla vaatan filmi, vastab tema. Aga miks sa ei või seda siin teha, miks me ei või seda koos teha, küsid sina, ehkki hääletult, sest sa ei suuda neid küsimusi kunagi päriselt sõnadeks muuta. Ja ta läheb. Ja sina hakkad öösiti ärevuses ärkama, suutmata uuesti uinuda.

Kui te koos reisile lähete, jääb aeg seisma. Sa ei mäleta nendest linnadest midagi, sa suudad meenutada vaid hotelle ja üürikortereid, veini ja naeru, tema karedat nahka sinu naha vastas, tema külma ja jäika keha sinu kõrval voodis – seal, aga mitte kunagi päriselt seal. Ja kui ta sinu sisse tuleb, siis ta ei ole kohal, ta pole kunagi seal, kuigi mingis loomalikus mõttes on ta vahest ehk rohkemgi kohal kui mõni teine, ja see saab kiiresti läbi, tema paindumatu kiretu keha tõmbub sinust eemale, ta naeratab sulle ja sa näed, et selles naeratuses on mingi ebalev soojus, ta püüab seda sinna panna, aga see ei soojenda sind.

Ja siis hakkad sa tülitsema ja solvuma. Ma olen sinusse armunud, ütled sa aasta pärast teie esimest kohtumist ühel pimedal Napoli tänaval aastavahetuse paiku. Te olete joonud veini ja džinntoonikut ja te jalutate tagasi peolt, kuhu sina oled tahtnud minna ja tema on sulle järgnenud, makstes kõige eest ja pannes sind nendel temaga veedetud päevadel harjuma luksusega, mida sa ise endale lubada ei saaks. Sa kuuled teie sammude kõla niiskel sillutisel. Ta vaikib. Kas sina ei ole, küsid sa siis. Sa ei saa minult selliseid asju nõuda, ütleb tema. Siis sa nutad hommikuni ja tema lebab sinu kõrval oma koolnukangestuses, vahtides lakke ja mõeldes ilmselt juba ammu Foucault’st. Need sinu solvumised hirmutavad mind, ütleb ta vahel öösel. Aga mina ju ei solvuks, kui sa oleksid olemas, kui sa oleksid elus, kui sa ei oleks paberist, ütled sina, ainult et sa ei ütle seda.

Sind tabab ärevus, kui lennuk hakkab Tallinnas maanduma, sa klammerdud tema käe külge ja ütled, et sul on lennuhirm, ta silitab su rannet ja püüab rääkida millestki lõbusast. Sa vaatad talle otsa ja tead, et nüüd enam kellad ei seisa, nad hakkavad tiksuma, venitades teie kohtumiste vahelist aega raskelt nagu paakunud muda. Nüüd tuleb kuidagi kusagilt jätkata. Ja sa hakkad neelama palderjani ja siis juba retseptiravimeid.

Ja siis loed sa Aspergeri sündroomi kohta, kuigi enam sellest ei räägita, nüüd öeldakse selle kohta autismispektri häire, pervasiivne arenguhäire, ja sa küsid tema käest, kas ta on kunagi mõelnud, et tal võib see olla, ja ta hakkab naerma ja sa tundud endale naeruväärne – kas inimene peab olema ilmtingimata autistlik sellepärast, et ta sind ei armasta? Kas inimene peab olema autistlik, kui ta ei otsi külmkapiluuletustest tähendusi, vaid näeb neis absurdselt kokku klopsitud sõnade voolu? Aga kui temaga ei ole midagi lahti, siis peab sinuga olema. Jah, sinuga on midagi kohutavalt valesti.

Ja sa jätkad kadumist. Sinu elu keerleb temaga kohtumiste ümber, nende üksikute kordade, mis on pikitud sinu kalendrisse nädala või kaheste vahedega. Sa oled alla võtnud, öeldakse sulle. Jah, mul ei ole isu. Sa oled kuidagi pinges ja hajevil, sa pole enam see, kes sa olid. Jah, mul on palju tööd, ütled sa.

Ma armastan teda, ütled sa ühel päeval iseendale ja tunned end nagu jalgupidi rebaselõksus, sa saputad ja rabeled, aga sa oled kinni ja sulle näib, et sa ei saa enam kunagi vabaks, ja sa ütled seda mõnele sõbrale ja nad ütlevad, et see ei vii kusagile, sellel pole mõtet. Aga miks ta siis…? küsid sina. Miks ta siis mida? Miks ta vaatab mind vahel väga harva sellise soojusega, nagu poleks ta kunagi varem oma elus midagi ilusamat näinud, miks ta ütleb, et mina olen esimene inimene, kes paneb teda mõtlema sellest, et ta võiks end jäädavalt siduda, miks ta helistab minule esimesena, kui temaga midagi olulist juhtub?

Ja siis ta helistabki ja ütleb sulle, et ta sai grandi ja kolib kaheks aastaks New Yorki. Aga meie? küsid sina ja ta ei saa sinu küsimusest aru, ta ütleb, et sa võiksid poole aasta pärast talle külla sõita, sa vihastad, korraldad oma harjumus­pärase solvumisetenduse, ei saada talle sõnumeid, tema sinule ju niikuinii mitte, te ei suhtle kuu aega ja siis kutsub ta sind välja ja on sinu vastu nii õrn, et sa ei mäletagi, et selline olla võib. Ta tõesti hoolib, ütled sa endale, ta lihtsalt ei oska. Mina ju ka ei tea, ütleb ta. Vaatame, ütleb ta. Ja ta sõidab minema.

Kui sa tema juurde jõuad, on New Yorgis läinud just väga külmaks, su pea käib ajavahest ringi, sa oled pakkinud kaasa liiga õhukesed riided ja ta tundub võõras, sa oled kuus kuud tegelenud iga päev sellega, et tema peale mitte mõelda, sa ei mäletanudki, et ta lõhnab nii täpselt nagu paber. Sa veedad suurema osa nädalast tema jaheda korteri kitsas kaheinimesevoodis, te sööte pastat ja joote veini, Andy Warholi näitusel jalutades tuleb ta korraks sinu kõrvale, libistab oma kareda käe sinu ümber ja tõmbab selle sama kiirelt ära. Te suudlete kolmel korral, te olete vahekorras ühe korra, ta on kauge ja kange, aga sa ei ole enam kindel, kas ta oli selline alati või on ta paindunud sinust veelgi kaugemale. Te ei räägi tulevikust ega minevikust, te teete nalja ja sul on jälle tema sõnade sees soe. Sa oled terve nädala tihedalt tema kõrval, sest kui ta tunnikeseks postkonto­risse läheb ja sind korterisse üksi jätab, tunned sa, justkui hakkaks maapind sinu jalge alt kaduma. Kui sinu piirjooned haihtuvad siin, teisel pool maakera, siis sa ei saagi enam kunagi koju tagasi, ütled sa endale ja sa astud tema töölaua juurde ja libistad käega üle tema paberite, mis on kaetud tiheda ingliskeelse tekstiga. Sa nopid sõnade hulgast üksikuid ja koostad oma peas kiiruga sürrealistlikke luuletusi, mis sind muigama panevad.

the true phenomenon
representive universes have faulted
the right
order of things
must be reformed

Paberi monotoonne pehme pind su sõrmede all rahustab sind ja kui ta naaseb, siis te räägite tundide kaupa ja sa tunned end jälle iseendana.

Kui ta sind lennujaama saadab, tead sa, et nüüd ei näe sa teda ilmselt üle aasta. Sa ei jaksa enam öelda, et sa ei jaksa enam, sa ei jaksa vaadata tema klaasist silmi paberist näos, sa ei taha koju minna. Ta kallistab sind pikalt ja lõhnab nagu paber ja kui ta minekule pöördub, arvad sa, et nüüd kaod sa jäädavalt, sulandud seinaks.

Lennujaama ümbritseb õhuke lumekord, lund sajab juurde ja sa kardad, et su lend lükkub edasi, sa vaatad aknast lennukoridore hämarduva taeva taustal ja su telefon annab märku sõnumi saabumisest. See on tema.

My Words to you
Jean Valentine

My words to you are stitches in a scarf
I don’t want to finish
maybe it will come to be a blanket
or a net to hold you here

love not gone anywhere

Su silmad tõmbuvad kibedalt märjaks, mõlema lau alt voolab välja üksik soolane nire, sa ei suuda ega püüagi neid kinni hoida, sa surud telefoni oma külma pihku ja siis loed sa luuletust veel kord. Ja veel kord. Sind kutsutakse lennukile, sa tunned kohutavat väsimust, aga samal ajal vabanemist ja kergust, nagu kahe aasta jagu, seitsmesaja kolmekümne päeva jagu rasket pinget tõuseks sinu pealt õhku. Ma muukisin ta lõpuks lahti, ütled sa endale ja hiivad seljakoti ühele õlale. Tema pärissõnad minule on selle luuletuse sees. Love not gone anywhere.

Kui sa oled lennukis oma kohale istunud, suudad sa talle kirjutada: „See on nii ilus.”

Sa pühid käeseljaga nina ja saad temalt vastuse:

„mu meelest megalt naljakas 😀

nägin metroos, meenutab neid sürrealistlikke külmkapiluuletusi, mis me Koidula tn-l tegime

nagu et mingit pointi pole 😀

lol”

Su sisikond tõmbub külmaks, põletav pinge vajub sinu peale tagasi, aga mitte endisel kujul. Alles nüüd lõpuks näed sa seda, mida nad kõik sulle kõrvalt ütlesid, et sa kaod, sa haihtud, sa kaotad kaalu, sa pole sina ise, sa lased endal tühjaks joosta läbi augu, mille sa oled ise enda sisse puurinud. Sa lülitad telefoni lennurežiimile ja kui lennuk õhku tõuseb, tunned sa end kaalutult, aga sa tead, et sa maandud peagi ja sel korral, kui lennukirattad Tallinnas maapinda puudutavad, ei roni enam ärevus mööda su selgroogu üles.

Sa silitad ühe käega teist ja su nahk tundub sulle nagu paber. Sa vajutad küüned sügavale käeselga, peenikeste luude ja reljeefsete veresoonte vahele, kuni on valus ja paberjas tunne kaob. Sa oled inimliha, veresooni täis pikitud, soe hingav käntsakas inimliha ja sinuga ei ole midagi valesti. Sa raputad end unenäost üles. Napilt, napilt läks, peaaegu oleksin paberiks muutunud, ütled sa endale ja puhked naerma nii, et inimesed su ümber jäävad sind vahtima.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood