Lõvi

September, 2017

Juhan Voolaid

 

 

 

 

Kogumikust „Läbilööjalammas ja marukoer”

 

Kokkupandava lauakese taga kokkupandavatel presenttoolidel istusid mees ja naine ning sõid hommikust. Päike oli kerkinud üle kaugete madalate küngaste, mis tekitasid mulje, et Aafrika silmapiir on krobeline; taamal paistis puudesalk, puuoksad hoidsid oma taldrikukujulisi võrasid justkui pikkadel ettekandjanäppudel, oodates taevast arvet. Sööjate ees laiuv tasandik meenutas tavalist niitmata heinamaad, kuiva ja mätlikku, mis sulas kauguses küngastega ühte. Enamasti põlvekõrgune, ebaühtlane hein ulatus kohati vööni ja selles leidus rohkelt hajusaid põõsatutte, mis näisid iseenese raskuse käes laiali vajuvat. Kuuma kontinendi siinses osas oli kogu maastik toonitud tolmroheliseks, tuhmkollaseks ning luitunud pruuniks, muid värve ei hakanud kusagil silma. Ilm oli selge, tasandiku kohal hõljuv vine lisas paigale maalilisust, puude vahelt helkis vastu suure järve vesi.

Sööjad võtsid aeg-ajalt binokli ja uurisid tähelepanelikult ümbrust, kuid mingit elu või liikumist nad ei märganud. Nende neoonrohelise telgi taga algas võsa: suured hõredad põõsapuhmad, mille keskelt sirutusid kõrgemale tumedad kõverad puud. Sealsamas söögilaua lähedal seisis tumeroheline ja tolmune kandilise kerega Toyota džiip, numbrimärk mõlkis ja rattakoopad porised; esiotsa turvas jämedatest torudest raam. Autol olid tugevdatud klaasid, et metsloomad sealt läbi ei tungiks, ja selle katuses oli ruudukujuline, tugeva beežist presendist päikesevarjuga kaetud ava. Tegu oli tavalise turistimaasturiga, selliseid liikus rahvuspargis ringi sadu.

„Väga kuum päev tuleb,” lausus umbes viiekümneaastane mees, kes vedeles toolil nii lõdvalt, nagu ei oleks tema keha tahke, vaid koosneks membraaniga ümbritsetud vedelikust. Mehel oli kandiline nägu, enesekindel ilme ja tõsine pilk, lohk tema oliiviõlist läikival raseerimata lõual meenutas John Travolta oma, peas oli tal laia äärega pruun nahkkaabu. Seljas kandis mees rebitud käiseotstega valget T-särki, mille rinnalt vaatas vastu tundmatu mehe habemes nägu, ning jalas olid tal kahvaturohelised põlvpüksid. Püüdnud kausikesest kaks rohelist oliivi hambaorgi otsa, pistis mees need rahulikult suhu. Toidukausside ja -topsikute vahel oli laual binokkel, märkmik, kaks paari päikeseprille ja väike fotoaparaat.

„Aafrikas tuleb alati kuum päev,” lausus mehe vastas istuv sale, keskmiselt ilus naine, näol kustumatu sundnaeratus nagu sekretäril, kelle palk sõltub bossile meeldimisest. Naine oli umbes sama vana kui mees, tal olid kondised punaseks päevitunud õlad ja seljas käisteta khakikarva särk. Koltunud heinamaa värvi juuksed olid kukla taga patsi seatud. Naine istus toolil sirge seljaga ning tema rohelised silmad uurisid peaaegu vahetpidamata ja tähelepanelikult nende ees laiuvat maastikku, püüdes tabada vähimatki liikumist ja ennetada niiviisi võimalikke ohte. Võtnud taldrikult pooliku näkileiva, ajas naine väikese näpu õieli ja hammustas raginal.

„Nii,” ütles mees, „mis loomad meil eile siis kirja said?” Ta torkas järgmise oliivi orgi otsa, pistis suhu ja mälus, seejärel sülitas kivi endale pihku ja viskas üle õla võssa. Mehe liigutused olid laisad, ta ajas käed laiali ja ringutas häälekalt, lutsutas paar korda hambavahesid, laskis sõrmedega nipsu ja sirutas matkasaabastes jalad laua all pikalt välja.

Naine võttis laualt märkmiku ja tegi lahti. „Eile sai rist sebra, pühvli ja gaselli taha,” lausus ta ja hammustas jälle näkileiba. Leivapuru jäi kitsaste huulte külge kinni ja naine pühkis selle randmega ära.

„Õhtul nägime kaelkirjakut ka,” ütles mees, „pane see ka kirja!” Naine võttis pliiatsi ja tegi, nagu kästud. „Ei tea, mis loom see öösel möirgas,” ütles mees. „Kui teaks, võiks hääle eest ka mingi madalama tärni ära panna.”

„Need öised hääled olid ikka väga jubedad,” vastas naine, hammustas leiba ja pühkis huuli. „Eriti see plagin. Täpselt nagu oleks mingi jube kiskja mõnda väiksemat linnukest tapnud.”

„Selline mulje jäi jah,” nõustus mees, võttis kausist oliivi, pistis suhu, sülitas kivi pihku ja viskas võssa. „Ikka päris kaua piinas seda linnukest, plagin kostis vahelduva eduga vaata et hommikuni.”

„Õudus,” vangutas naine pead ja pistis viimase leivatüki suhu. Ta pani märkmiku käest ja vaatas lauakest enda ees. Süüa oli neil kõvasti, laual oli jupitatud baguette’i ja kuklikesi, poolikutest kirsstomatitest ja kanatükkidest salatit, Kreeka salatit, fetakuubikuid, mingit pähklitükikesi sisaldavat magusat pruuni löga, mis laua taga olijatele väga maitses, õhukesi, peaaegu läbipaistvaid lihaviile ja kuhi šokolaadimuffineid. Samuti oli neil palju juua: jääanumas leidus õhtust üle jäänud šampanjat, laual olid apelsinimahla- ja jääteepakid, suur pudel vett ning punane kohvikann. Mees võttis oliivi, pistis suhu, sülitas kivi pihku ja viskas üle õla. Kõrgest heinast põõsaste alt kostis urahtus. Mees ja naine vaatasid ehmunult sinnapoole ja siis hakati nendega rääkima.

„Kuule, vend,” lausus heinast keegi nii madalal ja kähiseval häälel, nagu oleks ta öö läbi pummeldanud ja laulnud. „Lõpeta see loopimine ära ükskord!”

Laagriplatsil valitses kümmekond sekundit vaikus. Mees ja naine jõllitasid teineteisele kangestunult otsa, ühel käes hambaork selle otsa torgatud oliiviga ja teisel kukkel. Mehe kehast oli kogu lõtvus kadunud, ta ajas end toolil sirgu ja vedas jalad laua all kokku. Naise silmist paistis hirm ja ta heitis pilgu auto poole, justkui lootnuks sealt häda korral abi saada. Ebamugavust tundes pani mees oliivi ettevaatlikult kaussi tagasi, võttis laualt rohelise salvrätiku ja puhastas aeglaselt näppe.

„Vabandust,” lausus ta võsa poole vaadates viisakalt. „Mis te ütlesite?” Ta ei rääkinud kõvasti, sest võõras hääl oli kostnud päris lähedalt, kõige rohkem seitsme-kaheksa meetri kauguselt.

„Ma räägin, et ära loobi mulle neid limaseid kivikesi laka sisse,” lausus kähe hääl. „Kas sina tuled neid pärast välja noppima või?”

„Vabandust,” ütles mees uuesti. „Ma ei teadnud, et keegi siin heina sees on. Rohkem ma oliive ei söö.”

„Söö aga söö oma oliive,” turtsus hääl, „keda see huvitab. Ära ainult kividega teisi loobi, siis on kõik tibens.”

Mees ajas alahuule rulli ja silmitses mõtlikult kõrget heina, põõsaid ja kuivanud puutüvesid, püüdes näha, kellega ta räägib, või vähemalt aru saada, kust hääl täpsemalt tuleb. Pööranud pilgu naise poole, kehitas ta vaevumärgatavalt õlgu, naine kehitas vastu ja pani kukli tasakesi lauale, justkui kartes, et ka see liigutus võib võsas olijat häirida. Mees köhatas. Heinast köhatati vastu. Mees vaatas jälle naise poole, see kehitas uuesti õlgu ja sundnaeratus tema näol tõmbus virilaks. Nipsutanud paar korda hääletult näppe, jäi mees mõttesse. Lagendiku ja kaugete küngaste pool laius tühjus, üle nende pea lendas vaiksel vurinal kolm pisikest kollast lindu. Naine tõusis, tõstis oma tooli mehe oma kõrvale ja istus uuesti. Mees asetas käe julgustavalt tema põlvele.

„Miks te seal heinas olete?” küsis naine arglikult.

„Aga kus ma siis olema peaksin?” küsis hääl vastu.

„Väga imelik,” sosistas naine mehe poole kummardudes. „Milline hääl! Täpselt nagu Antil, kui tal see refluks oli.”

„Mis pagana refluks?” sosistas mees vastu.

„Noh, kui tal seda maohapet üles ajas. Hape kahjustas kurku ja hääl läks kähedaks.”

„Ei ole sellel seal põõsas mingit refluksi. Jõi lihtsalt hommikuni võib-olla.”

„Me oleks kuulnud, kui keegi oleks võsas joonud,” väitis naine vastu. „Äkki sai inimene öösel külma.”

„Mis te susserdate seal?” küsiti võsast järsult ja naine võpatas. Ta köhatas ja pakkus ebalevalt: „Ehk tulete ja joote meiega tassi kohvi? Saate sooja. Meil sai just valmis.”

„Seda löga ma ei joo,” ütles hääl tuimalt.

„Aga ehk soovite tüki eilset baguette’i?” ei jätnud naine. „Ega meil on šokolaadimuffineid ka.”

„Ei, aitäh,” vastati heinast. „Ma söön ainult liha.”

„Meil on kana-tomatisalatit ja lihaviile.”

„Kas kana on salati sees toores?” küsis hääl veidi elavnedes.

„Toores!?” hüüatas naine. „Ei ole toores, ikka praetud, või mis ta ongi.”

„Aga need viilud? On need toored?”

„Ei,” vastas naine, mispeale kostis põõsast pettunud mühatus.

„Siis ma ei taha.”

Mees napsas hambaorgi jälle näppude vahele, torkas selle otsa oliivi ja pistis suhu. Naine tõusis, võttis kõheldes punase kohvikannu ja valas joogi tassidesse. Otsinud korvist kaks kooretopsikest, avas ta need ja lisas koore kohvile. Kusagilt kostis hirnumist, mis tähendas, et läheduses viibib sebra.

„Mis te teete seal heinas?” küsis mees.

„Pikutan,” vastas hääl.

„Miks just heinas?” küsis naine ja rüüpas ettevaatlikult kohvi, püüdes huuli mitte ära kõrvetada.

„Aga kus siis?” küsis hääl vastu. „Kus mujal peaks üks metsloom pikutama kui mitte heinas?”

„Ei, ei,” lausus naine ja puhus kohvi peale. „Ma mõtlesin, et teie. Miks teie seal põõsas olete?”

„Ma olen sellepärast põõsas, et ma olen lõvi,” vastas hääl rahulikult, seejärel kostis haigutamise häälitsus.

Naine vaatas mehele otsa ja kehitas õlgu. Mees kehitas vastu.

„Nimi vist,” sosistas ta naisele, valjusti aga ütles: „Väga meeldiv, meie oleme Selipid. Viktor ja Aini.”

„Tore kuulda,” öeldi võsast emotsioonitult.

Viktor ja Aini vaatasid jälle teineteisele otsa, raputasid vaevumärgatavalt pead ja kehitasid õlgu. „Ei tea, mis lõvijuttu see mees ajab?” sosistas mees. „Täitsa arusaamatu.”

„Äkki ei ole ka aafriklastel eesnime nagu Brasiilia jalgpalluritel,” pakkus naine ja kergitas kulme. Tema naeratus oli peaaegu kadunud.

„Kurat seda teab,” sosistas mees. „Vabandust,” lausus ta valjusti ja tegi naisele silma. „Ega te ei oska öelda, kus siin seda surnud looma ja püssiga pilti teha saab?”

„Mis pilti?” küsiti heinast.

„No nagu need netis levivad igasugused. Et inimesed kükitavad mõne surnud looma taha maha, toetavad püssi looma peale ja siis tehakse pilti. Me ta­haks endale ka ühte sellist Aafrika reisi mälestuseks.”

„Hm,” mühatas hääl. „Ma saan aru, et sellise pildi eelduseks on mõne surnud looma olemasolu?”

„Jah, kindlasti.”

„No siis peate endale mõne surnud gnuu või gaselli muretsema, muud kunsti pole siin midagi. Pärast kükitage tema taga nii palju kui kulub.”

„Gnuud ja gasellid on väga väikesed,” pistis naine vahele. „Me tahaks ikka seda buffalot või elevanti.”

„Mis pagana buffalot?”

„Pühvlit,” ütles mees, aga naine küsis:

„Ja kuidas me üldse muretseme endale selle surnud looma? Kas neid müüak­se keskuses või saab kuskilt üürida?”

„Müüakse keskuses?” küsis hääl imestunult. „Üürida? Surnud loomi?”

„Nojah,” vastas naine, „nagu muid suveniire müüakse.”

„Ei,” ütles hääl võsast valjusti ja irooniliselt, „surnud loomi ei müüda ega üürita keskuses nagu muid suveniire. Te peate ikka ise mõne looma maha laskma, kui teil laipa on vaja.”

„Mis mõttes maha laskma?” küsis naine ärritusega ja vaatas mehele kortsus kulmul otsa. „Meie? Püssiga?”

„Ei, närimiskummiga,” lausuti põõsast tasakaalukalt, mispeale naine korraks eriti pingesse läks, kuid kohe rahunes ja oma sundnaeratuse näole manas, olgugi et tema põsesarnad tõmblesid.

„Närimiskummiga,” sosistas ta mehele ja pööritas silmi.

„No ma võiksin mõne looma maha lasta küll,” lausus mees ja viskas oliivi efektse kaarega suhu, „sest noorena käisin ma sõjaväes, kus seda tööd sai ikka harjutatud. Ainult normaalset püssi oleks vaja, kindlasti optilise sihikuga.”

„Ah, ära aja plära!” hüüatas naine. „Sina hakkad nüüd kedagi siin maha laskma! Lolliks läksid või? Miks sa peaksid loomakestele liiga tegema?”

„Niisama,” lausus mees ja sülitas oliivikivi maha. „Lihtsalt, et oleks näha, kelle võim kellest üle käib. Ja muidugi, et oleks, mille taga kükitada.” Mees tõusis püsti, pani käed puusa ja silmitses hoolikalt võsa. Ühes hõredama heinaga kohas nägi ta midagi tuhmkollast, kuid ei osanud arvata, mis see olla võiks. Istunud tagasi, võttis ta suhkrutüki ja sulpsatas kohvisse, segas seda pisikese plastlusikaga, kissitas silmi ja jõi.

„Nägid midagi või?” küsis naine sosinal.

„Mingit karvapusa ainult,” vastas mees.

„Kas te olete muidu kohalik?” küsis naine valjusti. Võsas mõeldi natuke aega.

„Nii ja naa,” ütles hääl. „Ma sündisin siit ikka vähe eemal, Kampalas.”

„Kampalas!” hüüatas naine. „Nii vahva, me just olime seal mitu päeva. Kus kandis te elasite?”

„Kesklinnas,” vastas hääl. „Tsirkuses.”

„Tsirkuses? Nii põnev. Kas te töötasite seal?”

„Ei, ma lihtsalt kasvasin seal koos inimlastega üles.”

„Mis mõttes koos inimlastega?” küsis naine ja võttis laualt šokolaadimuffini. „Kes te siis ise olete?”

„Hm,” mühatati võsas rahulolematult. „Me ju rääkisime juba sellest. Ma olen lõvi.”

„Lõvi?” kordas naine arusaamatuses. „Mis mõttes lõvi? Kas nagu see Pele, nii või?”

„Ise olete Pele,” vastati põõsast turtsakalt. „Ma olen lõvi, see loom, see kiskja, kes närvi minnes inimestele kallale kargab. Nii et vaadake parem ette!”

„Täielik jura,” sosistas Viktor Ainile, kes jälle vaid õlgu kehitas.

„Äkki on see mingi mäng?” pakkus ta.

„Mis kuradi mäng?”

„Ma ei tea. Äkki on kellelgi poissmeheõhtu või käib mingi rollimäng. Või siis lollitatakse meid mõne telesaate tarvis.”

„No olgu,” ütles mees, muigas ja noogutas enesekindlalt. Ta võttis päikese­prillid ja pani ette. „Eks mängime siis kaasa, vaatame, kaua see pull käib siin.”

„Peaasi et me ennast lolliks ei lase teha,” ütles naine ja mees noogutas.

„Vabandust,” ütles ta valjusti. „Kui te lõvi olete, kuidas te siis rääkida oskate?”

„Ma oskan rääkida, sest ma kasvasin üles koos inimlapsega ja imelikul kombel hakkas õpetus mulle sama hästi külge kui talle. Vastsündinud inimene ja vastsündinud lõvi on ühtviisi loomad, alles õpetus ajab nende arengu lahku, nii et ühest saab arukas olend, aga teine jääb mõistusetuse sohu sumpama. Tuletage oma lapsepõlve meelde! Kõiki neid käske ja keelde, õpinguid ja aretusi, peaaegu kakskümmend aastat! Et lõpuks saaks teist midagi. Kakskümmend aastat tööd, et saada inimeseks — see kõlab uskumatult! Alguses imikuõpetuse periood, edasi lastesõim, lasteaed ja eri sorti koolid. Peab ikka vintske toorik olema, eks ole? Hariduse ränkraskel kärul lükatakse inimlaps loomabeebist eemale, aga sedapuhku istus juhtumisi loomgi kärus.”

„Mnjaa,” pomises Viktor ja uuris üle päikeseprillide võsa, püüdes heinas kõnelejat silmata, kuid asjata. „Lugu kisub ikka vähe ulmeliseks kätte. Raske on uskuda sellist asja.”

„Aga mis seal rasket on?” küsis hääl ärritunult. „Ma ju räägin teile, et vastsündinud inimene ja loom on võrdsed. Lõvi- ja inimtoorikuga nähti täpipealt ühtmoodi vaeva, mind lükati selles niinimetatud õpetusekärus inimese, mitte looma poole. Kui ma tegin midagi loomalikku, näiteks urisesin, siis sain laita, kui aga inimlikku, näiteks lalisesin, siis kiita. Mulle korrutati ikka ja jälle sõnu „emme”, „issi” ja „lamp” ning ühel hetkel laususingi ma oma esimese sõna, ja isegi varem, kui seda tegi mu kaaslane inimlaps.”

„Mis teie esimene sõna oli?” küsis Aini vahele.

„Liha,” vastati võsast.

„No muidugi,” sosistas Viktor naisele, noogutas ja naeratas irooniliselt. „Mis teie kaaskasvandiku nimi oli?” küsis ta valjusti ja viisakalt.

„Mu kasvukaaslane, imik naaberhällis, kellega me emarinda jagasime, oli väike tõmmu poisike nimega Teofilo Sergis, keda hakati juba üheaastaselt köielkõndijaks treenima. Olen tagantjärele mõelnud, et võib-olla sisaldab inimpiim mingeid mõistusepisikuid — hea oleks, kui teadlased seda uuriks, siis saaks tulevikus loomi lihtsama vaevaga inimesena käivitada.”

„Väga huvitav lugu,” ütles mees, lükkas päikeseprillid laubale, rüüpas kohvi ja muigas naise poole vaadates. „Ühesõnaga — te ütlete meile, et te olete mõistusega loom?”

„Jah,” vastas võsast tõsine hääl. „Seda ma teile tõepoolest ütlen.”

„Mulle tuletab see kõik väga Mowglit ja Tarzanit meelde,” ütles Aini ja võttis uue muffini.

Põõsastes naerdi. „Loba! Kas teie tõesti usute, et loomade seas üles kasvavale inimesele vupsab ühtäkki mõistus iseenesest pähe? Kust kohast see mõistus siis õige tuleb? Seeneniidistikust või? Dattel õpetab lapsele korrutustabelit või? Vastsündinute nutikuseseemet tuleb kasta mõistuseveega. Mõistusevett on aga ainult inimestel, kes annavad ämbrit põlvkondade ahelat pidi isalt pojale edasi, metsa loomade sekka selle ahela ots ei ulatu. Tarzan ja Mowgli on pettus, teile on näkku valetatud. Loomade juurde sattunud inimbeebi nutikuseseeme kuivab ja temast saab tavaline ahv. Minu arukusetõusmeid kasteti aga ohtralt nagu sooja dušiga ja nii mu mõistus lahti läkski.”

„No on see alles põnev teooria,” ütles Viktor, hääles sarkasm, mis ei jäänud lõvil tähele panemata.

„Miks ta siis põnev ei ole,” torgati heinapuhmast järsult. Viktor tahtis midagi pehmendavat öelda, kuid lõvi ei lasknud. „Muidugi,” jätkas ta juba häält tõstes, „Tefi sai puhtalt kehaliste eelduste tõttu meie klounidest vanematelt mitmekülgsemat õpetust kui mina. Näiteks ei õppinud ma eales noa ja kahvliga sööma, kuid loomingus ja tähestikutundmises olin väga kõva, vaat et kõvemgi kui Tefi.”

„Vabandust,” segas Aini järsku vahele. „Mis loom see Tefi oligi, ma ei pannud enne tähele?” Ta pühkis käed salvrätikusse puhtaks, kallas topsi vett ja jõi.

„Loom?” küsiti heinast üllatunult. „Tefi on inimene. Kas te siis üldse aru ei saa, millest ma räägin? Mind, lõvi, kasvatati üles koos inimlapsega. Meid kasvatati nagu vendi, nagu kaksikuid, armastusega.”

„Vabandust,” ütles Aini ja punastas. „Me kuulame küll. Aga miks looma ja last koos kasvati?”

„Sest elus juhtub igasuguseid asju. Klounid lihtsalt leidsid mind Kampalast, Serumaga tänava prügikastist mädanenud banaanikoorte laari alt. Ma olin seal kärnase ja näljasena vääksunud, kui nad mööda läksid. Nad nägid mind ja võtsid kaasa.”

„Ja miks nad teid siis tsirkusesse viisid, mitte loomade varjupaika?”

„Loomade varjupaika?!” hüüatati heinast. „Kas te olete peast põrunud või? Siin mahajäänud maailmanurgas kehtib põhimõte, et looma ainus varjupaik on surm. Mind viidi tsirkusesse, kus algas kohe intensiivne imetamine ja inimeseõpe; peas mul tihtipeale krudises, see oli märguanne, et nutikuseseeme ajab võrseid. Ma joonistasin beebina nii ilusaid abstraktseid palme ja sebrasid, et tsirkusedirektor käis mu töid isiklikult vaatamas. Areng oli kiire, kuid mingil hetkel sain ma aru, et kõrgharidus jääb minu puhul ära.”

„Noh, kuidas siis nii?” küsis Viktor püüdlikult irooniat varjates vahele.

„Ajafaktori pärast,” vastas lõvi ja heinast kostis vali mütsatus.

„Mis juhtus?” küsis Aini ehmunult.

„Külge keerasin,” vastas lõvi. „Inimene läheb ülikooli umbes kahekümneaastaselt, aga lõvid kõigest nii kaua elavadki, kui hästi läheb. Mu aktiivse õppimise ja lahtise pea faas sai kahetsusväärsel moel otsa umbes viiendal eluaastal, edasi oli juba kangutamine ja kustuvas tules roobiga sobramine. Mu haridus jäi poolikuks.”

„Jäi poolikuks!” hüüatas Aini emotsionaalselt. „Jutu järgi olete küll väga tark.”

„Tark?” küsis lõvi. „No eks küsige mult näiteks ringi pindala valemit!”

„Nooh,” naeratas Viktor, tegi naisele silma ja torkas oliivi orgi otsa. „Mis on ringi pindala valem?”

„Ma ei tea,” vastas lõvi. „Näete nüüd!”

„Aga ega meie ka ei tea,” ütles Viktor ja hakkas naerma, Aini ühines temaga.

„Muidugi oli pea puitumine mulle väga ebameeldiv üllatus,” jätkas lõvi, kui naer vaibus. „Sest me olime Tefiga planeerinud nagu paarishärjad haridusteed pidi kõrgemate väärtusteni pürgida. Ülikoolid, doktorantuurid, särgid-värgid.”

„Teie jutt kõlab nii usutavalt,” ütles Aini kaastundega ja valas endale veel kohvi. „Kas olete kindel, et te kohvi ei soovi?”

„Ei, aitäh.”

„Nojah siis,” ütles Aini järgmist muffinit pehme paberi seest välja harutades.

„Aga need teised loomad?” küsis nüüd Viktor, oliiv suus. „Mis nendega on?”

„Mis teised loomad?” küsis lõvi närviliselt vastu. „Ja ärge rääkige täis suuga!”

Viktor neelatas, midagi läks talle kurku ja ta hakkas köhima. „No need teised, tavalised loomad, kellel mõistust peas ei ole,” ütles ta, kui jälle rääkida sai. „Need ei mõika mitte miskit? Lihtsalt lihastega jahukotid, jah?”

„See on tavaline, et inimesed loomi debiilikuteks peavad,” öeldi heinast. „Aga asi pole kaugeltki sedaviisi. Loom näeb maailma ja tunneb tundeid sama selgelt kui inimene, aga ta lihtsalt interpreteerib kõike madalamal astmel. Mida ütlevad teile tuumafüüsika valemid — käed vajuvad jõuetult külgedele rippu, kas pole? Täpselt nii näeb loom aabitsat. Ta näeb kukke, ta näeb A-tähe kujutist, aga ta ei näe neil mingit mõtet.”

„Valemite ees saab inimene aru, et ta ei saa midagi aru,” vastas Viktor, „aga aabitsa ees seisval loomal pole aimugi, et aabitsas üldse on midagi, millest aru saada.”

Üle vestlejate pea lendas loperdades valge lind otsekui tuule käes lahti vajunud paberlennuk. Kaugusest kostis taas heledat hirnumist, sekka ka madalat möirgamist. Võsas jäi vaikseks, Aini ja Viktor tõusid püsti ja jõllitasid lagendiku poole, kus ei olnud aga midagi näha. Viktor võttis binokli ja tõstis selle silmile. Ta uuris mõnda aega silmapiiri, aga see oli ühtlaselt vinesse mattunud.

„Te vaatate lagendiku poole, aga tegelik oht varitseb teid hoopis siin põõsa­tutis,” ütles lõvi.

„Mis oht?” küsis Aini valvsalt ja astus paar sammu tagasi, et laud jääks tema ja võseriku vahele.

„Siin puu otsas magab üks hea tümikas püüton,” vastas lõvi. „Aga ega ta praegu teile kallale ei tule. Öösel, jah, siis oleks võinud küll allaneelamiseks minna, aga loodetavasti oleksite teineteist ära päästnud.”

„Ega püüton siis inimest alla ei neela!” hüüatas Aini, aga Viktor jäi tõsiseks.

„Ajalehes kirjutas, et võib neelata küll,” lausus ta binoklit langetades. „Minu arust Indias või kuskil neelati hiljuti üks joodik alla ja kas seda ei teinud just püüton.”

„Neelab, neelab,” kinnitas ka lõvi rahumeeli. „Püüton neelab vabalt inimese alla. Kui tahab. Ja miks ta ei peaks tahtma? Aga ma hoian tal praegu silma peal, ja kui ta liikvele läheb, annan teile teada.”

„Aitäh,” ütles Aini viisakalt.

„Palun,” vastas lõvi ja vaikis veidi. „Muide, ega kuskil lõvisid ei paista?” küsis ta siis.

„Ei,” vastasid mees ja naine nagu ühest suust. „Lagendik on täiesti tühi.”

„Jumal tänatud,” ohkas lõvi. „Jumal tänatud!”

„Miks te lõvisid kardate, kui te ise lõvi olete?” küsis Viktor ja noogutas Ainile sellise näoga, nagu paljastaks ta kohe petise.

„Ikka mõistuse pärast,” ütles lõvi ja ohkas veel kord. „Ilma selleta oleks mul tegelikult kergem.”

Aini uuris kahtlustavalt läheduses kasvavaid kiduraid puid. Need olid põõsaste vahele eksinud üksikud kõverad jändrikud, vintsked ja haralised. Küllap oleks ta madu näinud, kui oleks osanud vaadata. Viktor pani binokli lauale ja andis Ainile märku, nad haarasid laual nurkadest ja tõstsid selle kõige täiega võsast mitu meetrit kaugemale. Seejärel võtsid nad toolid, viisid laua juurde ja istusid. Aini sirutas käe uue muffini järele, Viktor noppis orgi otsa oliivi.

„Mis häda teil selle mõistusega siis on?” küsis mees. „Mõistus on ju hea.”

„On hea ja ei ole ka,” vastati heinast. „Kui mul mingisugune pilt juba kujunema hakkas ja ma mõistsin, mis asi on vabadus, pidin tahtmatult ka lõvisusele mõtlema.”

„Lõvisusele?” küsis Aini, kui oli suu hoolega tühjaks mälunud. „Mis see on?”

„Kust te pärit olete?” küsis lõvi vastu.

„Eestist,” vastas Aini.

„Tore,” ütles lõvi. „Siis ma küsiks, mis on eestlus?” Aini tahtis vastata, kuid lõvi ei lasknud ja rääkis edasi. „Ma hakkasin lõvisusele mõtlema ja oli selge, et liigi esimese mõistusekandjana tuleb mul kanda ka vastutust. Ma võin aluse panna lõvide mõistuseahelale ja saada selle esimeseks lüliks, kes hoolitseb teiste nutikuseseemnete eest ja ulatab siis mõistusevee ämbri edasi järeltulijale. Seda taibanud, otsustasin tsirkusest põgeneda, sest seal taheti mind, maailma esimest mõistusega looma ja üldse Kristuse mastaabis selli, panna krosside eest rahvale kukerpalli tegema. Ma usaldasin oma ema, kloun Megapekki väga ja rääkisin plaanist talle. Meie vestlus oli pikk, südamest südamesse, pisaradki ei puudunud. Varsti tõigi ema mu savanniservale, sasis veel viimast korda lakka, istus siis õhupallilogoga autosse ja sõitis tagasi Kampalasse. Rohkem pole ma teda näinud.”

„Nii kurb,” ütles Aini ja pühkis suud. Ta oli söömise lõpetanud, istus, käed süles, ja kuulas. Naeratus ta näol oli kustunud.

„On jah kurb,” ohkas lõvi. „Ma saabusin savanni sooviga toota kutsikaid, ohtralt kutsikaid, et neile mõistus pähe panna, aga ma ei teadnud, mis on minu osa selles. Seksuaalkasvatuseni me Tefiga veel ei jõudnud ja loomariigis pole kellelgi õrna aimugi, mis põhjustel nad poegivad.”

„Kuidas nii?!” hüüatas Aini. „Kas loomad siis ei tea, kuidas järglasi saadak­se?”

„Muidugi mitte. Ükski loom ei oska seksimist poegadega seostada. Üldiselt arvatakse, et kutsikaid saadakse juhuslikult nagu kirpe. Isased taplevad mõnu nimel, aga see, et emane hiljem poja saab, on kõigile ootamatu.”

„Täiesti uskumatu!” hüüatas Aini. „Aga see seos on ju nii loogiline.”

„Loogiline?” tõstis lõvi heinas häält. „Kui te maiustate täna siin Aafrikas muffinitega ja teie Eesti koju tuuakse üheksa kuu pärast seinakapp, kas see on loogiline? Seos seksi ja laste vahel on nii hästi ära peidetud, et ilma mõistuseta loom ei tule selle peale eales. Isasel loomal ei ole aateid, ainult tung, teda ei huvita järeltulevad põlved, pärand ja vereliini edasikandmine. Loomaisa arvates toob loomaema poegi ilmale omal algatusel, seetõttu peetaksegi poegi üksnes emade asjaks.”

„Väga põnev seksuaal-teoreetiline arutelu,” ütles Viktor kohvi rüübates.

„Väga õige,” oldi põõsas nõus. „Arutelu on puhtalt seksuaal-teoreetiline, sest praktika jäi minu puhul ära.”

„Jäi ära?!” hüüatas Aini jälle. „Te ei saanudki poegi?”

„No vaadake, üldiselt käib asi metsas lihtsalt. Isane ei tunne valehäbi, hakkab aga pihta, ei pelga ega punasta, ei põe suhtlemishäireid ja nii edasi. Minu mõistus aga ähmastas mu instinkte, mul oli savanni saabudes ühes käes viisakuse- ja teises kultuuriportfell ning mul oleks olnud väga piinlik kohe iharalt laamendama kukkuda. Seega püüdsin ma asja soliidselt ajada, kuid lõviemandatele lillede ja tordiga lähenemine oli ränk viga.”

„Lillede ja tordiga?!” küsis Viktor. „Kust te siin savannis tordi võtsite?”

„Või nii!” hüüatas lõvi kaeblikult. „Või see huvitab teid! Tordi päritolu on siinkohal täiesti ebaoluline. Ent kui torti lõviemandad veel mingi piirini tunnistasid ja seda süüa lätsutasid, siis lill kui selline pani kogu mu ettevõtmisele täieliku põõna.”

„Lilled on naistele ju ikka meeldinud,” ütles Viktor ja naeratas Ainile ühe suupoolega.

„Jah, aga näib, et lille nautimiseks läheb jällegi mõistust tarvis. Kui lõvi hak­kab lille nuusutama ja silmi pööritama, siis läheb tal haprasti. Teised lõvid arvavad, et ta on haigeks jäänud, ja seetõttu aetakse ta minema või murtakse maha. Õhkajatel pole loomariigis kohta, üksnes praktika, praktika, praktika, nüri meel ja robustne jõud on tähtis. Romantika on loomade arusaamises samasugune haigus nagu inimestel on läkaköha.”

„Äkki soovite siiski lihalõike?” küsis Aini. „Ma hakkan vist vaikselt lauda kokku panema, aga kui te tahaksite midagi, siis…”

„Ei,” ütles lõvi järsult. „Otseselt mind lillede tõttu muidugi maha ei löödud, aga emased põlgasid ära küll. Samuti oli viga randmekatega edvistamine.”

„Mis randmekatega?” küsis Viktor huvitatult ja heitis pilgu heina poole.

„Ma kandsin ju tsirkusest lahkumisest saadik käppade otsas randmesoojendajaid nagu korvpallurid,” vastas lõvi.

„Kandsite randmekaid?!” hüüatas Viktor. „Nagu korvpallurid!”

„Jah,” ohkas lõvi. „Välimusega eputamine on ju loomamaailma lahutamatu osa. Kes tahab sugu teha, peab hea välja nägema, sest ega naised su pea sisemuses leiduvaid kõrgemaid väärtusi väljastpoolt ei näe. Lõviemandad tahtsid, et ma nende pärast teiste isastega võitleks, aga minu arusaamist mööda oli see labane ja madal. Seega panustasin ma lillede ja tordi kõrval randmekatele, ent lõviemandad ei kergitanud nende peale kulmugi. Soovimata tõde väänata, ütlen otse, et need lõviemandad on õieti ühed lihakäntsakad, ei muud. Minu uudsus ja kombed ei mõjunud neile. Lilled, tort ja randmekad tegid minust koloonia silmis vääraka, ja väärakaga ei tee keegi sugu. Enda arust olin ma romantik, kuid lõvide arust vaimuhaige. Mind peksti karja juurest minema ja minust sai lindprii.”

Kusagilt kostis mootorimürinat ja lõvi jäi vait. Viktor ja Aini tõusid laua tagant püsti ja vaatasid ringi. Mürin valjenes ja peagi rappus eemalt põõsaste tagant välja lahtine, kaitsevärvi laiguline džiip, milles istus neli tõsist püssidega meest, kaks musta ja kaks valget, kõigil ees tumedad päikeseprillid, peas nokkmüts ja seljas luitunud T-särk. Auto peatus Viktori ja Aini juures, selle üleskeerutatud tolm vajus lauakese toidule. Aini püüdis päästa, mis päästa andis, ja pistis muffinikausi ja saiad, salati ja lihalõigud kiiruga piknikukorvi, näol kustumatu naeratus. Viktor viskas veel ühe oliivi suhu ja torkas hambaorgi särgivarruka külge, nagu läheks tal seda hiljem vaja. Neli päikeseprillidega nägu silmitsesid meest ja naist tuimalt, siis avas üks neist suu.

„Hei,” ütles autoroolis istuv kitsaste vuntsidega valge mees karmilt ja suretas mootori. „Kuidas läheb?”

„Tänan küsimast, hästi,” vastas Viktor viisakalt ja noogutas. Ta astus tolmu seest välja ja jäi ootama, et see hajuks.

„Ega te siin ühte üksikut isalõvi pole kondamas näinud?” küsis autojuht, võttis prillid eest ja nühkis neid särgiserva. Tal olid väikesed tumedad ja veidi kõõrdis silmad. Ülejäänud autosolijad istusid liikumatult, püssid kabapidi maha toetatud, torud taevasse sihtimas. Põõsast kostis tss! ning kõik vaatasid sinnapoole.

„Mis see oli?” küsis autojuht, kuid juba osutas tagaistmelt ühe mehe käsi puu poole.

„Püüton on puu otsas,” lausus ta.

„On jah,” vastas juht, pööras pilgu jälle Viktori ja Aini poole ning pani puhastatud prillid ette. „Noh?”

„Üksikut lõvi pole küll näha olnud,” vastas Viktor, kes oli lõvi hoiatusest aru saanud. Ja ega ma ei valeta, mõtles ta, sest küsiti ju, kas me oleme üksikut lõvi NÄINUD, aga seda me ei ole. On ainult võsa, jutt ja väide, et meiega vestleb lõvi. Loomulikult olekski olnud veider võõrastele, täiskasvanud ja täie mõistusega inimestele öelda, et heinas pikutab mõistusega loom. „Mis lõvi see õieti on?” küsis ta.

„Haige loom,” vastas juht kuivalt, toetas küünarnuki istme seljatoele ja sülitas maha. „Me peame ta kiiremas korras kätte saama, enne kui ta teisi nakatab.”

„Mis haigust ta põeb?” küsis Aini natuke liiga uudishimulikult ja mehed vaatasid kahtlustavalt tema poole. Aini naeratas neile oma lõpmatut naeratust.

„Roheline katk,” ühmas autojuht, asetas käe süütevõtmele ja keeras. Auto võpatas, viskas tagant välja pahvaka halli tossu ja hakkas urisema. „Näe,” hüüdis juht üle mootorimüra, „siin on mu number.” Ta ulatas Viktorile visiitkaardi, mille see vastu võttis. „Kui lõvi näete, helistate kohe mulle ja annate teada, kus ta on.”

„Teeme nii!” vastas Viktor ja tõstis visiitkaardi kahe näpu vahel üles. „Kuidas me selle lõvi ära tunneme?”

„Randmekate järgi,” vastas autojuht.

„Mis randmekate?”

„Punaste, keskel on valge triip ja peal must kiri DIO. Bye,” hüüdis autojuht, kolm pead noogutasid napilt ja auto sööstis rappudes minema.

Viktor silmitses visiitkaarti ja Aini astus lähemale. „Paistab, et rahvuspargi ametnikud.” Mees pistis kaardi püksitaskusse. „Ei teagi, mida kogu sellest asjast arvata.” Automürin kaugenes. Tolm hajus ja kõik jäi vaikseks, just nagu poleks segajaid käinudki.

„Suur tänu teile,” kostis lõvi südamlik hääl.

„Mille eest?” küsis Viktor, pani käed puusa ja vaatas võsa poole. Ta uuris ka puid, aga madu ei näinud.

„Te päästsite praegu mu elu,” ütles lõvi. „Inimesed otsivad mind taga, et mind mu mõistuse pärast maha nottida.”

„Mõistuse pärast maha nottida?” küsis Aini, jätkates laua koristamist. Ta kortsutas salvrätikud kokku ja pistis kilekotti, kallas ülejäänud oliivid koos vedelikuga purki ja keeras kaane peale. „Miks ometi?”

„Sest ma käisin paar nädalat tagasi rahvuspargi asjameestelt maad küsimas,” ütles lõvi, „mis oli muidugi järjekordne viga.”

„Mis maad?” küsis Viktor.

„Tavalist maad. Ma püüdsin lõvide koogiviilu kätte saada.”

„Jälle lilled ja tort?”

„Ei,” ütles lõvi ja uratas. „Seekord on jutt maismaapirukast. Kui ma veel laps olin — mind kutsuti lapseks, mitte kutsikaks —, esines meil tsirkuses külalisakrobaat Bao-Bab Keeniast, uskumatult painduv mees, kes viskas nii kvaliteetselt silda, et suutis hammastega iseennast tagumikust näksata. Tema rääkiski mulle mu voodiserval istudes unejutu, mis ei pannud mind magama, vaid vastupidi, raputas ärkvele.”

„Mis unejutt see oli?” küsis Aini, kui pakkis kohvitermost suurde rohelisetriibulisse plastkotti.

„Bao-Bab jutustas, kuidas kunagi ammu-ammu seitsme maa ja seitsme mere taga viskas kord ühes metsas rebastele mõistuse pähe. Muidugi hakkasid rebased elu kohe uutmoodi nägema, nad arutlesid elu mõtte üle ja tundsid huvi, mis toimub väljaspool metsa. Peagi said nad haisu ninna, et kõik maakera loodusvarad on inimeste valduses ja neid prassitakse parasjagu maha, nagu ainult jõutakse. Eriti ärritas rebaseid asjaolu, et inimesed laristasid nafta ja muu toorainega vähematki hoolimata, et see kõik varsti otsa saab.

„Aga meie?” küsisid rebased üksteiselt. „Ükskord leiutame meiegi auto ja tahame naaberpampasse vanaemale külla sõita või siis käia niisama öösiti kanavargil ja joomas. Ent selleks ajaks on bensiiniga juba ühel pool, ja see ei ole õiglane.”

Kuna rebased ei suutnud oma madala arengutaseme tõttu veel ise naftat rafineerida, vaid joonistasid alles koopaseinale mammuteid, siis hakkasid nad inimestelt süstemaatiliselt kütust varastama, et see tuleviku tarbeks kõrvale panna. Loomade tegevus üllatas inimesi, kuid siis suurenes järsult salaküttimine ja rebaseid hakkas kiiresti vähemaks jääma. Mõistlike rebaste vastu tundsid huvi ka teadlased, kes tegid ettevalmistusi nende uurimiseks. Salakütid olid aga kiiremad, ja kuigi neid ahvatles endiselt just rebaste kohev oranž kasukas, leidus nüüd rebaseurgudes boonusena ka kanistrite kaupa bensiini. Rohelised tõstsid salaküttimise vastu häält, nad hakkasid organiseerima meeleavaldusi ja andsid trükikotta sisse lendlehtede tellimuse, kuid hilja, juba olid kõik rebased maha tapetud. Kui teadlased lõpuks grandirahad kätte said ja aparaatidega metsa suundusid, leidsid nad üksnes mahajäetud pesi, kus vedelesid tühjad bensiinikanistrid ja seinu kaunistasid paljaste emarebaste pildid.”

Heinas jäi vaikseks, Viktor ja Aini ootasid, aga rohkem ei öelnud lõvi midagi. Äkki märkasid abikaasad kuivanud maapinnal pruuni sisalikku. Laiali hoidvate esijalgade, lameda tõsise konnanäo ning pika ja sirge sabaga loom võis olla oma paarkümmend sentimeetrit pikk.

„Kõtt!” hüüdis Aini ja lõi jalaga vastu maad.

„Kõtt?” kostis võsast üllatud hääl.

„Oi, vabandust!” hüüatas Aini. „Ma ajasin sisalikku minema. Teie rebaste lugu oli väga kurb.”

„Kurb jah,” vastas lõvi. „Bao-Bab lahkus, kuid tema lugu erutas mind veel kaua. Minus kujunes pikapeale veendumus, et oma riigi loomiseks on vaja lihtsalt, et sul oleks rahvusvaheliselt aktsepteeritav mõistus ja isiklik rahvus. Kuid inimesed nägid asja muidugi sootuks teisiti.”

„Mis riiki te siis luua tahtsite?” küsis Aini, kui loputas kohvitasse.

„Ja mis rahvusest te räägite?” küsis laua taga küünealuseid nokkiv Viktor.

„Mu meelel mõlkus lõvirahva Lõvimaa,” vastas lõvi. „Praeguse seisuga kuulub kogu maakera maa inimestele seetõttu, et neile tuli mõistus esimesena pähe ja neil oli piisavalt jultumust kuulutada kõik enda omaks. Kuna nüüd on minul kui lõvilgi mõistus, siis läksin asja rahvuspargi juhtkonnale selgitama. Esimene ametnik kuulas mu ammuli sui ära ja muudkui noogutas tummalt. Ent kui inimesed aru said, et ma tahan juppi rahvuspargist endale, läks otsekohe jamaks ja algas tagakiusamine. Tuli välja, et konkureeriv mõistusega liik, kes soovib maakerast õiguspärast osa saada, häirib inimesi. Võib-olla tegin vea sellega, et võtsin jutuks loodusvarad, mida inimene üksipäini maha prassib, aga ümbernurgajutud ja keerutamine mulle ei meeldi. Ma nõudsin puhta vee varusid, naftamaardlaid ja kulda, juppi savannist ja teist küngastikust. Seepeale tulistati mind pumppüssist, hea oli, et ma üldse eluga pääsesin.”

„Issand!” ohkas Aini. „Kas nad tõesti tulistasid mõistusega lõvi pihta?”

„Täpselt nii,” ütles lõvi. „Sul võib mõistust peas olla ükskõik kui palju, aga kui sa oled loom, siis inimkonna silmis oled sa häiriv ja ohtlik nähtus, ning kuni ma ÜRO-s arvel pole, võib igaüks mind vabalt maha lüüa ja kogu lugu. Mul ei ole nime, mul ei ole ID-kaarti ega passi, mul pole sünnitunnistust, ja keda pole kirjas, seda pole olemas. Kujutlege iseennast ilma nime ja hubase andmebaasita! Teie kadumisest või tapmisest ei tuleks mitte mingit jama ja keegi ei tunneks teist puudust; teid ei mäletataks ja teil poleks hauaplaati. Kui inimeselt nimi ära võtta, jääb ta alasti, satub metsa ja murtakse maha. Inimene iseenesest ei ole loomast ülem, vaid ta on väärtustanud ennast bürokraatia abil, endale nimed ja numbrid külge pookinud, ja tänu sellele on nüüd iga viimanegi lollpea eriline ja tähtis. Kõige rumalamat inimest peetakse väärtuslikumaks kui kõige targemat koera — mis te sellest arvate? Dogma missugune! Aga kui ühel hetkel ületavad koerte Aristoteles, sipelgate Einstein ja lõvide da Vinci juba selgelt rumalamaid inimesi, mis siis saab?”

„Jube mõeldagi,” ohkas Aini tomatisalatit kilekotti pakkides. „Täitsa lõpp ikka, kui ID-kaarti pole.”

Viktor oli lõvi juttu mõtlikult kuulanud ega öelnud midagi. Ta võttis laualt binokli, tõstis silmile ja uuris puid, lootes siiski madu näha. Päike oli vahepeal kõrgemale tõusnud ja Aini pani päikeseprillid ette. Üle nende pea lendas kaks erkrohelist lindu, võsas kõõksuti paar korda valjusti ja heledalt.

„Aga jah, mu missioon!” jätkas lõvi järsku tundest väriseval häälel. „Ma olen ju lõvide Prometheus, ma olen valgus nende koridori lõpus, ülem marurahvuslik vedur. Kas peab siis terve liik ainult seetõttu hääbuma, et mina ei suutnud endale naist muretseda? Muidugi mitte! Mu jüngrid ei pea ju ilmtingimata mu enda pojad olema, kõlbab iga kutsikas, peaasi et ma ta piisavalt noorelt kätte saan. Nii mõeldes hiilisin ma päris mitme karja ümber, aga seegi üritus kukkus läbi. Lõviemad valvasid oma poegi kiivalt, nad olid pidevalt ärevil ja mõistsid mu kavatsusi valesti. Mulle astusid vastu suured ja musklis isased ning mind kihutati lõplikult minema. Ma kadusin küll savanni, aga oma unistusest ei loobunud. Praegugi kinnitan ma oma klounidest vanemate nimel igaühele, et ükskord veel kõlab lõvide möire ÜRO-s.” Viktor naeris tahtmatult, see ei meeldinud lõvile. „Naerge aga naerge,” ütles ta turtsakalt. „Küll ma juba võimaluse leian, kuidas lõvidele mõistuseots kätte juhatada. Üks plaan näiteks on jätkata loomaaialoomade baasil. Mina ei suutnud emalõvisid nende kutsikatest eraldada, ent kui seda teeks betoonist sein, hakkaksid asjad liikuma.”

„Te räägite nagu tagakiusatud geenius!” hüüatas Aini tundeliselt. „Kas meie ei saaks teid kuidagi aidata?”

„No kuule!” ärritus Viktor, läks telgi juurde ja hakkas seda kokku panema.

„Tegelikult te saaksite mind aidata küll,” lausus lõvi mõtlikult. „Siis ma ei peaks loomaaiaga jändama, sest eks see oleks ikka päris keeruline.”

„Mida me tegema peaksime?” küsis Aini Viktori pahasest mühatusest välja tegemata.

„Teinekord muutuvad inimestega kokku puutunud loomalapsed nende emadele vastikuks,” lausus lõvi. „Nagu välja sülitatud tatt. Kas see lõvide puhul niisama on, ma ei tea, aga proovida võiks. Ühesõnaga, te võiksite autoaknast mõnda lõvibeebit paitada, ehk muutub see oma emale tülgastavaks ja mul oleks jünger olemas.”

„See tundub päris ohtlik ettevõtmine,” märkis Viktor, kuid lõvi ei olnud sellega päri.

„Ohtlik?” küsis ta. „Teile ei ole siin midagi ohtlikku. Kui emalõvi möirgama pistab, kerite lihtsalt akna üles.”

„Mina tahaks küll pisikest lõvi paitada,” ütles Aini.

„Lollus!” hüüdis Viktor närviliselt. „Okei, me võime ju autoga lõvikarja sisse sõita, miks mitte, aga akent ma seal küll alla ei keri ja kätt välja ei pista.”

„Täpselt!” hüüatas lõvi sama närviliselt vastu. „Tüüpiline! Praegu saaks ettur lippu minna, aga kummalisel kombel on nii mustad kui valged nupud tema vastu pööratud.”

„Mis mustad ja valged nupud?” küsis Aini rahuliku häälega, vaatas Viktori poole, kortsutas kulmu ja raputas keelavalt pead.

„Nii lõvid kui inimesed, kõik on minu vastu. Loomade kuningas on hädas, aga keegi ei aita teda.”

„Noo-noo!” hüüatas Viktor ülbelt, tegemata välja naise märguannetest. Ta oli telgikaared maha lasknud, torud hoidikutest välja libistanud ja klappis neid nüüd kokku. „Loomade kuningas on ikka inimene.”

„Inimene?” üllatus lõvi. „Inimene on looduse kuningas.”

„Loomade või looduse — mis vahet seal on?” vaidles Viktor vastu. „Inimene valitseb kõike.”

„Mis mõttes kõike!?” hüüdis lõvi pahaselt. „Ma ei usu praegu oma kõrvu! Loomade kuningas on lõvi. Kui inimene metsa satub, on temaga kööga, sest lõvi murrab ta maha. Säh sulle siis kuningat!”

„Ah või nii!” hüüdis Viktor ja rullis telgi kokku. „Lõvi möirgab küll kõvasti, aga püssipauk on valjem.”

„Ikka ja jälle see püssijura! Jutt käib praegu ausast heitlusest.”

„Käibki,” nõustus Viktor. „Inimene kohtab metsas lõvi ja laseb ta maha.”

„Ja see on teie arvates aus võitlus?”

„Jah.”

„Aga vaat ei ole,” uratas lõvi ja põõsastest kostis raginat, nii et Viktor jäi tardunult võsa silmitsema, kõik lihased pingul. Aini tõstis käe ehmatusega suu ette. „Kui üks poksija laseb ringis teise maha, kas see on aus?” küsis lõvi ja möirgas madalalt. „Püssi kasutamine on sohk!”

„No kuidas see püss siis sohk on?” ei jätnud Viktor jonni, ise kiiruga edasi pakkides. „Kas üks korvpallur ei või siis endale paremaid ketse jalga panna kui teine? Püssid ongi meie paremad ketsid.”

„Ketsid, randmekad ja muu selline kraam on lubatud,” ütles lõvi, „sest ega sa ketsiga kedagi maha ei löö.”

„Miks ei löö? Võtan ketsi jalast ära ja tõmban vastasel üle molu — palun väga! Järgmiseks ütlete, et inimene peab ka mõistuse peast viskama, enne kui lõviga kokku läheb, sest muidu pole kätš aus.”

„No vabandust väga, te ajate juba päris lolli juttu suust välja,” lausus lõvi heina seest tigedalt. „Piinlik sellisega vaieldagi.”

„Ah et piinlik, jah?” läks ka Viktor põlema. „Kui te nii tark olete, eks öelge mulle siis, mis reeglite järgi metsas võideldakse!”

„Metsas kehtib reegel, et reegleid ei ole,” vastas lõvi, kui oli järele mõelnud. „Loomariigis on see ikka nii olnud.”

„Täpselt!” hüüatas Viktor võidurõõmsalt, kui telgi kotti toppis. „Mida oligi tarvis tõestada. MOTT. Kui reegleid pole, on nii püss kui ketsid lubatud. Ja see omakorda tähendab, et just inimene on loomade kuningas, mitte mingisugune ahv või halearmas lõvi.”

Heinas valitses natuke aega vaikus, seejärel küsis lõvi nii raskelt, nagu nõuaks iga sõna lausumine erakordselt palju jõudu: „Miks ma sulle praegu peksa ei anna, ah?” Ta vaikis hetke ja vastas siis ise: „Aga sellepärast, et mind õpetati sind mitte peksma. Muidu saaksid kohe vastu lõugu.”

Viktor ja Aini tõstsid vaikides viimased asjad autosse. Nad tundsid ebamugavusega, et neid jälgib heinast tige pilk. Aini naeratus oli kadunud, ta oli kahvatu ja tõsine.

Nad istusid autosse, Viktor keeras süütevõtit ja mootor käivitus. Paarsada meetrit sõidetud, peatas Viktor auto ja võttis taskust telefoni.

„Mida sa teed?” küsis Aini, kui mees ka rohelise visiitkaardi välja otsis ja numbri valis.

„Halloo,” ütles Viktor naisest välja tegemata. Tema nägu oli liikumatu ja karm. „Kuulge, me nägime just seda teie väärakat, DIO randmekatega lõvi. Kui me ta teile kätte juhatame, kas me saaksime siis lõvi laiba juures autasuks pilti teha?”

„Püssiga pilti,” sosistas Aini ja toksas mehe põlve. „Ära seda unusta!”

„Jah,” lausus Viktor telefoni. „Saab, jah? No see on küll tore uudis.” Ta naeratas ja pani telefoni ära.