Luule

Juuli, 2017

Carolina Pihelgas

 

 

 

Sisikond

 

Öö on tume nagu sisikond, mida

riided ja nahk hoolikalt varjavad,

ei küsi millekski luba, võib ainult

aimata, milleks ta võimeline on.

Kui palju ruutmeetreid pimedust ta

endas peidab. See, keda pean endaks,

piilub arglikult trellide tagant, kuhu loom

ta kinni pani. Hull loom, mida ta tahab?

Kinni seal nagu maastik kunstimuuseumis,

abi pole kuskilt loota. Kõik see, mis

kunagi kasvas kokku, peab nüüd lahku

kasvama: luud, unenäod, puudutused.

 

 

Vajusid

 

Madalad pilved vajusid

öösel korstna ja katuseni,

alla maapinnale, et mähkida

kuivad juured jahedasse

pehmusesse. Oksad kraapisid

aknaid nagu sõnumitoojad

surnutelt, kellele oled selja

pööranud. Hommik ärkab

pimeduses. Valutades astud

uue päeva tühja muuseumi.

Kõik tahab tasapisi taas su

kehaekraanile ilmuda: asjade

tuhmid kontuurid, kütmata köögi

niiske lõhn, esimesed helid.

Lased neil tulla, ja loovutad

sellega päevale oma kauguse.

 

 

Pimesi

 

Tahtsingi vist rebeneda nagu ennasttäis kuu

paberist taevas. Tahtsin, et voolaksid minusse

nagu põhjatusse anumasse, täidaksid kõik praod

ja peidupaigad. Võrgud kerivad end lahti, nad vajuvad

sinusse hääletult — külmunud õnne saadikud, sõrm

huulil. Pimeduse juured luuletuse südamikus, inimese

ja öö südamik selle kauge sünnikuristiku serval juhatavad

teed kurttumm vanamees ja tema haisev hingeõhk. Järgne

neile kindlal sammul, pimesi nagu süütamata latern,

esimese elusolendi jõuetusega.

 

 

Võidunud lilledega tapeet

 

Liigun valu joont mööda,

see on sirge kitsas tee,

kus libastumist pole karta.

Ta lõikab mu hoolikalt pooleks

nagu joonlaud, nagu selgroog,

nagu kasuisa, keda vihkasin.

Tema kauge hääl nagu igavene

meeldetuletus skalpelli võimust,

liha võimetusest. Mõnikord öösiti

libisen su kaitsvate käte vahelt välja,

tuppa, kus on võidunud lilledega

tapeet, küünejälgedest muster,

mustuse vildakad rajad.

 

 

Klaasikild taskus

 

Mõttelabürintides nagu eksinud

rästik. Klaasikild taskus peegeldab

ainult nurki — nad ei tundu kunagi

kuluvat. Tood tuppa sületäie murdunud

oksi, viljad veel küljes. Tahtsid neid

päästa vist nagu surnud linde lapsepõlves —

aianurgas pisikeste puupulkadest ristide rida.

Tood mulle uudise, see on pisike ja terav, ta

tahab elada. Aga meie sees pole enam ruumi,

pole seda soojust. Koitanud vaikustega

tuleb ta kingakarp vooderdada vist.

 

 

 

Kutse

 

Hallituse kopitanud lõhn tubades,

kus keegi ei ela. Mõnikord ilmuvad

siia inimesed, aga mitte kauaks —

seintel on teine ajaarvamine. Kõrge

müüri tagant ometi hommikuvalgus,

talve helejahedad viljad, viibe. Trellid
akende ees ei heida varje, nad on nagu

kõrkjad rannal, pooleldi nähtamatud.

Kaugete mosaiiktänavate kutse, sõna

sees kumendab valgus, aga jõevesi tähti

ei peegelda. Seisatame segamatult oleviku

lävepakul, täpselt nii nagu meid loodi —

augud kinnastes ja metsavarjud silmis.

 

 

Vikatitera

 

Mina ei tea, kellelt ma pärisin

oma silmad — pudikeelsetelt taeva-

tähtedelt või vikatiteralt. Olen lihtne

nagu tuules murdunud viljakõrs,

tühi nagu teokarp, mis mäletab endist elu.

Ihu vastas ämblikuvõrgu koorem, see

tihe hele lõng, päevade lai lävepakk.

Minu vaikus on õhtuse kodutänava

vaikus — nagu tol tuhmil tänavalambilgi,

mida laps nimetab jonnakalt kuuks.