luule
Oktoober, 2017
*
inimesed ehitavad maju
mis on liiga suured
et neis elada
inimesed ehitavad maju
surnute ja surematuse jaoks
inimesed koguvad raha
inimesed röövivad inimesi
panevad raha kindlasse kohta
kust elavad kätte ei saa
koguvad raha
et teha suuri asju
teenida suuri mõtteid
ja teha palju surma
inimesed tapavad inimesi
surnud inimeste nimel
surematuse nimel
väljamõeldiste nimel
inimesed tapavad endas inimest
inimesed ehitavad suuri maju
inimesed ehitavad suuri myyte
inimesed ehitavad suuri inimesi
kuid need
kes olid surnud
on surnud ikka veel
*
luuletaja luges luuletust
luuletajast kes kõneles kajakatega
vaatasin aknast välja
ei olnud väga huvitav
see vaade akna taga
mõtlesin et mida ma räägiks
kui kõneleksin kajakaga
kindlasti kysiksin
et miks sa sittusid
mu akna täis
kajakas vastaks et
ma olen lind sa ei mõista
neid lindude asju
aga miks sa ise
kysiks ta vastu
ei ole seda akent ikka veel puhtaks teinud
no vaata
ytleks ma
kiire on olnud
mul oli saksa keele eksam
peale tööd viktoriin
järgmine päev tegin raadiosaadet
jõudsin koju jälle öösel
enne valisin muusikat
mul jääb alati kõik viimase minuti peale
ja siis tuli mu tydruk mulle kylla
no siis muidugi märkasin
jälle seda akent
aga oot
misasja sa õiendad
sul jääb veel õigust ylegi
ma ei viitsi sinuga seletada
ytleks kajakas
sa ei mõista neid lindude asju
ja lendaks poe poole
et punast autot täis teha
oota
tahaks ma veel hyyda
mu tydruk imestas
kuidas on võimalik
sellise nurga all sittuda
aga lind oleks läinud juba oma teed
ka luuletaja luges juba teist luuletust
*
vanem naine ja vanem mees
söövad bussis maasikaid
näod tundetud tõsised
käsi tõstab suu juurde
suuri mahlaseid marju
taevas on selge päike on ere
on laupäeva hommik
on kevad
kuid meil on poststalinistlik trauma
*
inimeseks olemise kurbust
ei saa sõnadesse panna
seda saab näha
neid kylmunud
avatud suuga nägusid
suurte supermarketite
kalalettides
*
öö varjus tulid soost
tätoveerimata inimesed
nad ei teinud katsetki
varjuda udusse
nad olid ise osa udust
neid oli palju
rohkem kui meie numbrid suudaks lugeda
nad hiilisid uste taha
imbusid majadesse
ja vangistasid kõik
kes kandsid metsatöllu särke
kõik
kes olid kunagi
ostnud bensujaamast kabanossi
andnud hääle parlamendierakondadele
astunud yle pankade uste
pannud moosileivale võid
või jätnud mõne prantsuse kirjaniku teose
lõpuni lugemata
siis võtsid nad veel mõned
ei halastanud homodele
heterotele
ega muudele seksuaalidele
aheldasid loitsuga
ja saatsid kuu peale
nad ohverdasid need
kuu tagakyljel
härra pauli onule
ja syrrealisti tytrele
nad ei teadnud veel
et kuud ei olegi olemas
et maa on lapik
et härra pauli onu
elab kuu tänaval
ja ka syrrealisti tytar
elab tartus
nad ei olnud enda jaoks
veel tartut avastanud
aga siis see juhtus
nyyd on nad teel
nad tulevad
veel on tartu endine
emajõe tumedail voogudel
peegelduvad paplite lehed
kassitoome liputaja
heidab meelisele ja vjatškole
etteheitva varju
võru tänava lõpus
saab nelja tee ristil peksa
aga nad tulevad
ma kuulen neid
ma haistan neid
veel ma neid ei tunne
nende nägude kortse
ega elulugusid
ma ei ole ka tartus
aga miski ei ole enam kindel
nende sammud kajavad
autod ja arvutid seisavad
trummid löövad ja mesilased laulavad
ma ei tea
kas suudan neid ridu lõpetada
ma alustan:
sel ööl kui ma kirjutan luuletust
