Luule

Aprill, 2018

Indrek Hirv

 

 

 

*

 

Kivid siin unustatud surnuaial

on pehme samblaga kaetud

mõni nimi on loetav

vaid sõrmedega

 

niisked kivid

külmad näod

taeva poole

 

 

*

 

Su ilu teeb mu vere raskeks —

jään istuma kui peaksin tõusma

jään vahtima kui peaksin naeratama

jään vakka kui peaksin

midagi ütlema

 

ilu on kohutav

ilu on kohutav

 

mu veri muutub kaugeks

nagu voolaks ta sinu soontes —

 

su jahe naeratus avab end

minu kahvatus näos

 

ning sinine taevas —

su ilu vanem õde —

tunneb end

minus ära

 

ja kaalub mind

(õieti ju sinu ilu minus)

äkki igaviku kaaluga

 

 

 

*

 

Igav suvine jugapuuheki lõhn

halastamatu küpsemine

mõtete kuiv puudutus

 

tõmban väga ettevaatlikult

sõna ta tähendusest välja

rapiirterava sõna

 

sa vaatad mind ja naeratad —

meie elu annab sõnadele

uue tähenduse

 

 

*

 

Kui mu rasked ripsmed

võtavad viimaks vaevaks

uniste silmade kohalt tõusta

 

voolab mu hinge hommikuvalgus —

värviline valgus merelt ja mägedelt

punastelt kivikatustelt ja piiniatelt

 

ja mu silmade janu

ei saa sellest iial täis —

ei enne ega pärast surma —

 

sest ma tulen ka siis

varahommikuste tähtede vahelt

maisest allikast oma hinge toitma

 

 

*

 

Soe õhtutuul

vabastab kodumaa

märgadest riietest

 

 

 

 

ma hoian südames

poisiea tuld ja ootan

kuni tõuseb kuu

ja võtab taevasse kaasa

 

jõed ja järved

metsad ja heinamaad

külad ja linnad

saared ja abajad

 

öö pihustab taevasse

siidpehmet pimedust

ja laulab vaikselt