Luule
Mai, 2018
Unes lähen ikka selle toa poole,
kus syndisin —
läbi kymnete olukordade
poolpiduse udu
tõmbun nagu rauapuru magneti poole,
kui ka vahel tulevad ette naine, rist või toomingaoksad.
Jõuda lävele selles või mõnes tulevas unes, ykskõik,
mingu uks keerleva koridori lõpust, varjutrepilt,
läbi seina või maa alt — vastu mulda pandud suur viltune plekktahvel.
Pisim molekulgi pole yksi oma kujutluses.
Kõrvalkorterites tuikavad teiste syndide kompassid.
Sedagi juhtub, et kaks unerada
kohtuvad uduse laterna all. Kõige sygavam puudutus
ei tõusegi teadvuse pinnale.
Mõned toad selles majas on vanemad kui ehk tohiks,
omapäi moondunud, kerge käega visatud saladusse,
mõned on peatunud Eesti ajas,
mõne seinad on yksainus pulseeriv Facebooki ekraan,
kus neoonpunaste rastapatsidega tydruk bittide koses
kaheksajalana kõigi haarmetega oma sydame kylge klammerdub,
mõni sossutab 1965-nda nõuka keskmises standardis,
kus ikooninurgas miilab pisike mustvalge telekas
ja maast laeni ulatuvad kodukootud vaibad on täis
ymaraid koltunud mandalaid, rinnamärke,
lõputuid kolhooside suvepäevi, malevaid, spartakiaade,
tuletõrjet, miškasid, sipsikuid, kosmonautide päevi, oktoobrilapsi, tä…
— kas see kõik oli tõepoolest olemas — ? ? ?
Varsti pole enam kedagi, kes seda kinnitaks.
Väljas huugab noor tuul läbi puude,
aga inimeselaps norutab toas,
istub seljaga looduse saladuse poole.
Seepeale pöördub saladus ise.
Kõiki, kelle nägu on ilmunud lootevee pinnale,
ootab yks Algmine Ruum, selle kehastuse sissekäik ja sõber.
Sina arvad liikuvat ajas, midagi tegevat ja saatvat korda,
tema ei lähe kuhugi, ainult nõjatub vastu kaugemaid tähti.
Tuba on alati mulle valmis pandud, kaktused õitsemas
kevadise Valuoja luha eel, joonistatud kylgedega
puust auto vineerkastis, astu sisse ja kima nagu aatomik,
peeglis kõiguvad needsamad kased, tolm
ei lange taldriku pinnale,
uks kõlgub hingetõmmete ja silmapilkude taktis,
kui mu nimi lõpeb, lähen siit Vanaema toa altari
ja edasi selle unenäotoa kaudu.
Eemaloleku aastad heidavad pikki varje,
aga Su käsi ilmub vahel mu asjade sisse.
Su vanad fotod sulasid vinyylplaadi
kaanefriisi, sest keegi teine ei vaadanud
tookord seda metsatagust elu ta lihtsatest
hetkedest hoolides: kuidas kurttumm naine kartuleid
koorib, jalge ees siberi laika,
dressipykstes kylailudus põlvitab häbenedes kartulivaos,
Vanaema oma synnipäevalillede kohal,
töökindlad pihud rinnale peidet.
Poiss sihib vibuga miskit, mida tabada ei saagi,
taamal Vanaisa musta hobusega
igavesti kaevu kõrval seismas.
Metsavahi ylelend kõigutas koplikaskede latvu.
Kevadise aia päiksetulvas
helkis kulurohu ja tibukollaste tarude keskel
mesiniku valge villane kampsun.
Kymned elud ilmutavad end vahel siin,
kus minevik sööb õletulena olevikku.
Poiss tukub kasside vahel
talilaterna valgel.
Loomulikult ta igatseb Sind, kallis viiuldajakätega
hulluarst seal kauges linnas.
Ootab, et veri räägiks verega
ja harutaks lahti selle saladuse:
mis on lõhestund hing
ja kuhu voolavad me harujõed.
Tema nimel, kelle pihk
tõi selle kivi siia yrgoru veerele,
mustjate viirgude nimel
sygavpunases
tänaste ja tunaste veresoonte
kohtumises kivipinnal,
tukses, mis sähvatas vilgust graniiti
ja sõlmis pihkude saatusejooned.
Sambla all, liiva kaisus nad on nii vaiksed.
Kord kivilõhkajate pyssirohi neid pillutas.
Põllutööliste põlved ja valusad pihad
on stuupad kokku kandnud.
Perekonnad veeretand myrakaist labyrindi
ja peitnud sammudesse oma laane laulud,
selle, mis elas lehekohinas, kui maa oli veel vaikne.
Udu kumiseb.
Täiskuu läbi kaasiku,
kased häbelikud,
napis riides neiud,
kelle peale taevast
taskulamp suunatakse,
kuigi see pole lamp, vaid
šamaanitrumm, mille valgus kõmatab
päeva pöörduma nagu ukse,
kummutab selle aasta numbri
ja pimestab kõik järgmised numbrid.
Selle kõnnu tont,
ära kao.
Valge põiming kaheharulise männi ladvas.
Teine latv murdus mullu.
Kassi jalgpall roosa yllatusmunaga
härmatand õuel
ja lumesaju lunastus.
Kraavihallide kämmalde nimel,
kes kaevasid sadu meetreid kuivendusssänge.
Nende toidetud Samblanire
kuristab sulalumega kurku oma uhtorus.
Selle oru oim,
ole alles.
Kalmekivid seisavad oma vaikuses
tema nimel, kes sellel välul
vaikides metsmaasikaid sõi
tuhande aasta eest. Leek teie vahel,
leelõugas Su sydames.
Ta õed ja vennad
said puudeks, lindudeks, uduks ja putukaiks,
jäid aina uuesti siia tulema.
Mina lähen selle aida viimaseks palgiks
ja voolan sinna lättesse, kus teie
juba olete ees.
Me vahele ei jää nime ega kuju.
Kes siin käib?
Mina ei kauple vanade kuuskede eluga.
Ma ei saa osta kivikalmet.
Pyssiga sihtivad ja jälitavad ulukid
uuristavad end kyti unenäkku.
Miski pole kellegi oma.
Kõik ainult pihupesal hoidmiseks
pööriöö tuules.
Haigru viibe.
Uude aastasse kiirustav täht.
Selle variku valdjas,
ära lahku.
Latern
Talveõhtu astub minuga yhte jalga.
Tiir mööda loomajälgedes rada.
Latern kõlgub sammude taktis.
Varjud värahtavad lähemale ja kaugemale.
Mets muutub. Liiv tõuseb köitena voolama.
Puud viskuvad taevasse
Valgeteks Hiiglasteks, kelle suust pahvatab kiudpilvi.
Kuupaistest saavad neile tepitud taskutega pintsakud.
Samblast tõusnud kärbseseened tantsivad
punapäiste piigadena rohelistes rättides.
„Uigaahtu all-il-longo adissa edissa.”
Jääst kujud ronivad Veriojast orust yles
ja lähvad sauna poole.
Vaha on lambis aga otsakorral.
Leek tõmbub endasse.
Viirastav valgus hakkab vilkuma.
Udu kinnitab seda.
Nähtu pudeneb ja hajub.
Tuleb tagasi see igirahulik pimedus
kohina, sulina ja yksikute kuukiirtega
läbi rõskete kaardunud okste.
