Luule
August, 2018*
viie nüri tööpäeva kaugusel
pikkade tüütute kraamimiste ja kokkamiste
kohustusliku korraliku tüütu elu
ja justnaguarmastuse taga*
maal millest kõik unistavad mida igatsevad
aga mida keegi pole suutnud leida
elab tantsiv kuninganna
selle riigi julm monarh
ta on kõige ilusam kõige külmem
valitseb õiglaselt aga karmilt
ta uurib peeglist oma imeilusaid puhtaid näojooni
ja kaunist nõtket keha
sest ilu on voorus ilu on tõega samane
ilu ongi tõde
ja langetab siis kohtuotsuseid
tantsupõrandat katavad verepritsmete mustrid
igal õhtul tantsivad õukondlased end
sel arabeskil oimetuks pildituks tühjaks
tantsivad kuni vajuvad nõrkenuna maha
tantsiv kuninganna nende seas sest tema ohverdus
tema eneseäraandmine on suurim: ta teab
et uskuda saab ainult jumalat
kes tantsib
Tühi
(koos Sveta Grigorjevaga, tema mõtte järele)
kui arno isaga koolimajja jõudis oli tühjus juba alanud
tulin nägin tühjus
usk lootus tühjus
tee tööd ja näe vaeva siis tuleb ka tühjus
ega tühjus pole oma teha
tühjust ei anna häbeneda
vara üles hilja voodi nõnda tühjus majja toodi
parem varblane peos kui tühjus katusel
kordamine on tühjuse ema
kellele ema kellele tühjus
kellele tühjus kellele tütar
pada sõimab katelt ühed tühjad mõlemad
härga tuntakse sarvest meest tühjusest
hunt vaatab ikka tühjuse poole
tühjusel on suured silmad
isamaa tühjust hoieldes vaenlase vastu võideldes
igaüks peab oma tühjust ise kandma
lapsed tuppa tühjus tuleb
minu laegas minu kübar mu mõõk! minu tühjus ootab mind!
pärast mind tulgu või tühjus
tühjus annab tiivad
tühjus on vaataja silmades
*
seesama imeline maa
kus sõnajalaõied lokkavad
kus töö ja vaev toovad
lõpuks alati armastuse
kus alati võib minna
sauna taha tiigi äärde
oma libahundimõtteid mõlgutama
kus inimesed elasid
pool sajandit võimu all
mis püüdis kõiki ja kõike
teha ühesuguseks
tampida kõik üht mõtlema
tampida kõik maha
ühte auku
ja nüüd on nad vabad
ja saavad ainsana maailmas aru
et inimesed võivad olla
erinevad ja erilised et iga
veidrik on väärtus et
„meie reliikvia on vabadus”
sel maal kus lokkab sõnajalaõisi
kus nüri töö ja rõve vaev
toovad alati õnne ja armastuse
ja ehatäht
kahvatu-kahvatuna silmapiiril
äratab meis kire
*
oi kuidas ma armastan neid intuitiivseid loojatüüpe —
nagu lapsed
kes saavad inspiratsiooni
või noh — neil tuleb hull mõte
et küll oleks lahe
kui ma oleks alasti laval
valgustatud klaaskastis ja kasvaks sääl
nagu taim või roniks mööda seina
nagu nastik loomaaia terraariumis
see oleks korraga seksikas ja õudne
reflekteeriv mõtlev kunstnik
ei saa lõpuni nii
ta mõtleb
ta mõtleb üle
ta küsib endalt
miks ma seda praegu teen
kust see tuleb kuidas ma selleni jõudsin
mida see siin tähendab
mulle — neile
ta tahab seda läbi tunnetada
ta tahab plafatuse peatada
seda tajuda selles viibida
mõista
tardund plafatuste jadas
aga teisele piisab et ta on ja on
see hetk — tema selles
dadadadadadadadadadadaaaaaa
muidugi on neid kelles on mõlemat
kõik see kohal
kes on nagu hullud väiksed mõtlevad lapsed
ja on väga palju noid kelles pole
üldse midagi
kes ka mingi õnnetuse tõttu
on kunstnikud
on laval
nokitsevad midagi
nende liigutustes pole tantsu
isegi kui nad on väga hästi õppind tantsijad
aga uskuda saab ainult tantsivat jumalannat
armastada ainult tantsivat kuningannat
teenida ainult tantsivat naist
ja miljon öist lafatust
laskub Maale
ja sellest paigast saab me tähine paradiis
me diskosaalist tõusnud palav põrgu
me tardund igikestev plafatus
tantsiva jumalanna pilgu all ainult usuksin lõpuks
et olen
et sel on mõte
ole armuline mulle
ja saa aru et ma vahel ei taha
sind teistega jagada
siis olen ma laps
mitte usukuulutaja
*
viha teeb mu sisse
oma herilasepesa
ja elab sääl
taru sumiseb ja on
soe
kurbus punub mu
soolikaisse oma
paelussivõrgud
alkohol enam ei tööta
ja pea on pai
hirm kirbupesakonnana
sätib end mu
kehakarvasametisse
kihab ja kirvendab sääl
sügeleb
peremeeslooma tuleb hoida
peremeesloom on sinu maailm
aga kus tema täpselt
just sel hetkel kui sul
on vaja teada asub
mina ei tea ega tahagi teada
*
minu sees on
alati veel üks
neetud luuletus
mis ei lase mul olla
ma ei saa midagi teha
ma ei kirjuta teid
teie kirjutate mind
on detsembrilõpu
hall külm ja märg
mu lapsed ei vasta
mu kõnedele ja mu
ema ja isa laps ei
vasta nende kõnedele
kõik on ikka veel
nagu piiblis
põrgutuli on külmavõitu
ja käib muga kaasas
mu taldades ja
tülpind hinges: cool
ütlevad nad selle kohta
nemad kes ei tea
et minu sees on
alati veel üks
neetud luuletus
