Luule

Lea Mändmets

Hetked

Su sõnadel
ehavaikuse
pitser.

Salamisi
pimedus loeb
koidupalvet.

Su igatsus
kui ritsiklinnu
vaikne sirin.

Kuu öösse
nõrutab
kuldset vaiku.

Hiline armastus
randastrina
õitseb.

*

Kummutan suure veepaja ümber,
vesi kaob solisedes ära,
maapinnale jääb kuhi jääkristalle.
Puutun neid käega.
Juhtus mu tundega ju sama —
kui surm tuli hingeastjat
tühjaks kummutama,
kõik jäätus, kõik purunes.
Nüüd haprana korjan
mälestuskilde.
Jäätükkide servad kui terav klaas.

*

Nii vaikne on.
Tuult ei kusagil.
Nii vaikne.
Naksatab lahti
künnapuu oksa küljest
leheke
ja tasa liugleb maapinnale.
Nii vaikne on.
Ja jälle tasast naksatust ma kuulen.
Liugleb sügisleheke.
Nukrus.

Leia veel huvitavat lugemist

Max Blecher
Jaan Kross

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon