Luule

Lea Mändmets

Hetked

Su sõnadel
ehavaikuse
pitser.

Salamisi
pimedus loeb
koidupalvet.

Su igatsus
kui ritsiklinnu
vaikne sirin.

Kuu öösse
nõrutab
kuldset vaiku.

Hiline armastus
randastrina
õitseb.

*

Kummutan suure veepaja ümber,
vesi kaob solisedes ära,
maapinnale jääb kuhi jääkristalle.
Puutun neid käega.
Juhtus mu tundega ju sama —
kui surm tuli hingeastjat
tühjaks kummutama,
kõik jäätus, kõik purunes.
Nüüd haprana korjan
mälestuskilde.
Jäätükkide servad kui terav klaas.

*

Nii vaikne on.
Tuult ei kusagil.
Nii vaikne.
Naksatab lahti
künnapuu oksa küljest
leheke
ja tasa liugleb maapinnale.
Nii vaikne on.
Ja jälle tasast naksatust ma kuulen.
Liugleb sügisleheke.
Nukrus.