Luule

Karl Martin Sinijärv

*

Tühi taevas naksab ulgvel maad.
Mitte midagi maa aru sest ei saa.
Rammus püüelus siis taevast naksab.
Püü on elus, nokib nagu jaksab.

Kuidagi on veidi valesti kõik,
samas tundub mõni hõige üsna õige.
Tee kuus õmblust ja vast vaid üks lõige,
lase veri välja, täpne ole, põik
jäägu põikamata praegu.
On veel aegu
nii põigata kui lõigata.
Ei täna.

Muutub kellaaeg ja kulgemine.
Ära omadega päris uttu mine.
Sinu elu on jo ära kulutatud.
Ta oli ilus, kuigi talumatu.

Ja jälle on õigesti asjad.
Me ei oima, kas nihu, mis oli.
Oli või poli, kuidagi ikkagi
kunagi kusagil Sinuga koos ostsime
õlle ja krõbedad kardulad!
Oh, olid ajad.
Ah, nemad tulevad taas.
Ei täna.

Ei täna,
sest tänan
Taevataati ja tulevikku.

Kui meil ei oleks
kuhugi kulgeda,
siis me ei suudaks ju surra.

Ei, täna
ei täna.

Suur,
suur aitäh.

*

Need sõnad
olid vähemad kui tähed
ja nad langesid lihtsalt maha,
ma ei saanud neid kinni.

Need tähed
ei andnud end kätte.
Ne kirjutajatar
vähem veel veel.

Nood kirjutajatarid?
Nood kirjad?
Too tulemata, nägemata
ööilm?

See on üks teine maailm.
Ööd, kirjad,
kirjutajatarid.

Ulm.

*

Kes sõidab merd,
see tuksub maaga ühes rütmis.

Kes lendab, tundub
linnuline.

Kes uinub õnnelikult,
hoiab headust ligi
ja jagab teistelegi teda
heldel käel.

Kes ärkab üksnes selleks,
et muud magada ei saaks,
näeb halbu unesid
ja kaotab oma sõbrad.

Kes jätab ärkamata
siia külma öösse,
teab ise, millega ta riskib.
Ja kas ta.

Kes tuksub merd,
see maaga ühes rütmis sõidab.

Kes on, see on, see on.
ta on, ja tema
jääb meiega ehk, jah, ka
kauemaks.

Ta ta.

*

Ma armastasin oma armastamist.
Ja mul oli häbi, kui sest lõpuks aru sain.
Pool sõprust, pool koolikeemiat vist.
Ja üle võlli kedrand hullpeaaim.

Endorfiine andke mulle, tüübid!
Ma ei tea. Noid aineid on vist veel.
Ei ükski seisa ees mu eluteel,
ma olen joobnuid kohanud. Ka kaineid.

Ah, jah, see imeline suitsunälg.
Ei ole pikki aastaid tubakaga semmind.
Ent ometi, elektrilised klemmid,
teist teispoolsusesse jäägu jälg!

Mingu noorus, tulgu see, mis tuleb.
Haige olek, vaikne siiras surm.
Ja mingu, mida üldse talub – – –
/ – – – – /
Jah, mingu see. – – – –
– – – – – – – jah

*

Ühe külma õhtu jutu jätkuks
poolteist lauset veeretaksin vaid.
Poolteist mõtet ja üks veider vaib.
Üheks külmaks õhtujutu jätkuks.

Jätkuks mõtteid vaid, ja meid.
Mõnikord on tunne, et ei jätku.
Teinekord, näib, jätkub,
siis, taas, oh ja uh ja ei.

Ühe jumalaga jätsin jumalaga.
Tuli teine, ütles, ta on Üks.
Ma olen ürgpaks argpüks — vesipüks
mu aruajus pole Jumal, aga…

…homseks praeks läen õlitama panni.
Seejärel põgenen vist lihtsalt vanni.

*

Näen puhast pimedust.
Ta isegi ei ole must.
Just hääletu ja valgusvaba olek.
Polek.

See puhas pimedus näeb mind.
Justkui siin oleks palju vaadata.
Tüse onkel, hea keskealine.
Poolakas, Popjolek.

Pimedusele vist pettumus.
No aga ära vahi, kui ei taha.
Näed lihtsat luuletajat.
Silmad maha.

Leia veel huvitavat lugemist

Sergi Žadan
Armin Kõomägi

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon