Ukrainale mõeldes

Leelo Tungal

Foto: Kristjan Lepp

 

24. II 2022

Ei keegi meist kartagi osanud enam
nii julma ja jubedat aega!
Kuid mida võib tunda seal naabermaal ema,
kes hoida ei saa oma poega?

Tore poiss oli, nimigi talle sai ilus,
et see olla võiks õnne pandiks.
Aga poega nüüd – kui ta veel praegu on elus –
lihtsalt hüütakse okupandiks…

 

*

Kas on nii, et iga riigi
piirest leiab inimliigi,
kes on appi hüüdma äge
enesele võõrast väge,
küünilisi anastajaid
vaadates kui vabastajaid?

Mis neid juhib?
Võimuiha?
Alaväärse ürgne viha?
Kadedusest kasvav õelus?
Tahe allutada tõelus
haigele fantaasiale,
lüües segi tõe ja vale?

Hale võiks neist olla, hale,
aga ometi ei ole:
alatust, mis nähtud läbi,
haletsedagi on häbi!

 

*

Taevas, sa näed, aga appi ei lähe –
lastele pommid on langemas pähe,
põlevad kodud ja põlevad koolid,
külad ja kirikud – kõik, millest hoolid!

Justnagu polekski inimlik sajand,
ahnus ja alatus hulluks on ajand
mõne, kes leekiva hävingu kumal
kõrgudes enese meelest on jumal.

Inimkond ootab, et ilmutaks headust
see, kes ei tunnista ainsatki seadust…
Taevas, sa näed: terve maailm on ohus!
Millal ja kus tuleb õiglane kohus?

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood