Ukrainale mõeldes

Julia Musakovska

Foto: Wikidata

 

*

Hirm,
mis torkab rinnust läbi
nagu kuum ora,
põletades märgi
mõlemale põsele,
ei määratle sind.

Hirm – justkui tüüfus,
mille isa toob
sõjast koju
ja annab enne surma
kõigile lastele.

Hirm – nagu juuksekarv,
mis kasvab tagasi,
kui pea kiilaks ajada,
ega tõmbu enam kunagi krussi.

Hirm – justkui keel,
mida sind sunniti rääkima,
toites sind
hallitanud leiva
ja riknenud lihaga;
mullakamakaga,
mida on väetanud kondipuru.

Hirm – justkui tundmatu,
kes trügib,
pritsides tatti.

Hirm – justkui auk latekskindas,
kaitsemask,
mis rahvarohkes kohas lendab peast.

Hirm – see on see turvalisus,
mis puhta suuga
kugistab vabadust.

Ära küsi, mida hirm saab sinuga teha –
küsi, mida sina saad teha hirmuga.

Et ta sind ei määratleks.

 

*

Ja ennäe, põrkad kokku oma vaenlasega,
oliivisalus, liiva peal, mis on valgem kui su surnud.
Mis sa talle ütled? Murtud pähklipuu värava juures kasvab,
ajab välja uusi oksi nagu tääke, mis teda räsisid.
Su vaenlase tütar tantsib õrna väändunud pajuoksa all.
Linnud on tulnud tagasi, et teha korda segi löödud pesad.
Naaber-kuulipildurgi tuli tervena tagasi – väriseb äikesetormi ajal
ja teinekord karjub öösel, läbilõikavalt nagu kajakas.
Kui sa rahva seas oma vaenlase eksimatult ära tunned,
siis sihid – ja ootamatult ei tule ei sõnad ega kuulid.
Mööda helesiniseid käsipuid ronib aroonia- ja praemunalõhn,
aga üks terav lehk on nende seas veel – see on vihkamise oma.
Punane kuumus sirutab välja krabisõrad,
kobab kehadel riste ja nende sajandivanust roostet.
Su vaenlase tütar pillub jalgu lapselikult, kohmakalt.
Tantsib – ja ta silmad on marjad,
mis lõikusajal
pressitakse veiniks.

Ukraina keelest MAARJA KANGRO

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon