Luuletaja enesekeedukatlas

Märts, 2017

Margit Tintso

 

 

 

 

Marko Kompus: „Laboratoorium”.

„Unenoppija”, 2016. 64 lk.

 

Marko Kompus on nüüdisaegses eesti luules omajagu müstiline ja raskesti haaratav fenomen. Kuigi tema aktiivne luuleraamatute avaldamise staaž li­gi­neb juba kahele aastakümnele, on Kom­­puse looming kujunenud pigem pe­rifeeriaid peilivate tekstifriikide vaimu­rõõmuks, mis võib n-ö hariliku inimese (kes tahaks kangesti teada, et mida kõik „tähendab”) panna õlgu kehitama või sootuks eemale hirmutada. Ometi võiks Kompuse luulele tormi joosta just see märkimisväärne osa eestlasi, keda kim­butab lakkamatu nälg kõikvõimalike ta­jusid avardavate ja reaalsust moonuta­vate kogemuste järele. Üks raamatutäis kum­mastavat ja hüpnootilist sõnakunsti oleks kokkujooksnud (t)ajuaparaadi õlitamiseks tunduvalt tervislikum, soodsam, kodumaisem ning edasiviivam va­lik kui kõik meditatsioonilaagrid, kol­m­anda silma kursused, mandalavihikud, vägijoogid ja meelemürgid kokku. Ka­hjuks või õnneks trendid aga niisugu­ses suunas ei liigu ja ega autor kindlasti üh­tegi sellist „praktilist” või muud luule­välist väärtust oma tekstidele külge ta­hakski. Pälvinud eelmise luulekogu „Poee­dinahk” (2014) eest Gustav Suitsu luu­leauhinna, lausus Kompus, et kui luu­letamine kinni makstaks või kuidagi ko­hustuslikuks tehtaks, läheks ta kraavi kaevama.^[1]

Kompuse luulet on seni kõige põhjalikumalt ja põnevamalt mõtestanud Hasso Krull, kes nimetab tema luuletajahoiakut eremiitlikuks.^[2] Erinevalt aristokraatliku poeetilise hoiakuga luuletajast, kes väärtustab traditsiooni, peab dialoogi klassikutega ja distantseerib end reaalsusest, ning proletaarse hoiakuga luuletajast, kes eitab traditsiooni, ihub kättemaksu klassikutele ja määratleb reaalsust pigem traumaatilise kogemuse kaudu, võtab eremiitliku poeetilise hoiakuga luuletaja luulet kui enesekohast askeesi või eneseloomise tehnikat, mis peab luule ja lugeja suhtest tähtsamaks luuletaja suhet omaenese luulesse. Krulli arvates ei ole eremiitliku hoiakuga luuletaja maailmavaadet võimalik kuidagi kokku võtta, sest ta ei anna selleks vastavaid määratlusi: eremiidi tekstid peavadki looma üksildase „ermitaaži”, kus ühiskonna pained, kinnismõtted ja vastuolud enam ei toimi.

„Laboratooriumis” jätkab Kompus oma luuletaja-teekonda senistest tekstidest tuttava hoiakuga. Lugeja ei saa endist viisi olla kindel, mida võiksid „tähendada” read, nagu „kylmaveekraanist vee seljanahka ryybaku tähtkuju lahkuv” (lk 60), kuid mida rohkem raamatut lehitseda ja luuletusi üle lugeda, seda selgemaks muutub nende meeleolu ning esmapilgul täiesti kaootilisest sõnapilvest hakkab läbi paistma kindel kompositsioon — n-ö luustik, mida Kompus armastab ka kujundina kasutada. Mõne teksti konstruktsioon on luuletaja üldise stiili taustal lausa üllatavalt loogiline, näiteks lummavalt ilusa visuaalikäivitusega „läänemaal tehakse pilvede remonditöid” (lk 22), üsna selgelt isamaaline „lumemorg” (lk 55) või samuti eestlaseks olemisest kantud „kuhu” (lk 59):

 

mu synnitunnistus aeti eestisse,

nagu raiheinapalavik, nagu mustade                                                    ylaste kabala;

kuused noana lumele löödud olid selga.

rändajat sülge sai sõtkutud hulkade

                                                       taignast.

 

„Laboratooriumi” tekstimaailmadesse õnnestub sisse piiluda vaid sõnadesse aeglaselt süüvides. Kuigi üldjuhul on keeruline kirjeldada, mis enamikus luuletustes mõistuspäraste kategooriate alusel „sünnib”, satub lugeja mitmesuguste meeleolude ja miljööde rägastikku. Siin leidub ängistust, joovastust, ootusärevust, maagiat, pettumust, mu­ret, mängurõõmu, taaka ja palju-palju muud. Tekstide väljendusjõudu võimen­dab nende kõva häälega lugemine: iga järgmise kõlakäänaku piirdeta servani libi­semisel saab üha ilmsemaks, et „Laboratooriumi” sõnavalik pole kaugeltki juhuslik. Kompuse tekstid on justkui loitsud tema luulemaailma keskme — emakeele — väeshoidmiseks.

Kompuse emakeel ei ole vabalt täidetav lahter kusagil ankeedil. See on elujõud, ettemääratus, emakeele „kandjate” eksistentsi makrodimensioon: „kuritöö sygeleb emakeeles” (lk 13), „mõistus on nuga karjamaal, emakeelroostetav tuulest” (lk 19), „emakeelest igritseb tiigrit” (lk 31) jne. Meil ei ole teist valikut, kui emakeelt kummardada ja teda ennastohverdava sülemina ümbritseda, „kanda kormorankohvreid / ja kastitäit kartulimaad emakeele taskust” (lk 42), sest ilma temata poleks olemas ka meid. Seega tuleb võtta tiivad, „et suudelda nendega lõhki / emakeele kõht / vastu õhtut” (lk 15).

Luuletaja on „Laboratooriumis” otsekui šamaan, kelle positsioonilt näeb tavalisest sügavamale emakeele „kõhtu”. Kõige üksikasjalikumalt tegeleb luuletaja rolliga tekst, mis algab reaga „et kassi­sitta keeta on luuletaja kohus, ma keedan” (lk 13). Ühtlasi seostub see luuletus ehk kõige lähemalt luulekogu pealkirjaga: pimedusega pikitud keetmismeeleoludes kangastuvad korraga nõiarohtude pruulimise hurtsik ja hullu teadlase labor, kus näevad ilmavalgust kahtlased keedused. Või sünnib hoopis luule? Nagu Krulli tsiteerides juba mainitud, ei ole luuletamine Kompuse puhul miski luuleväline missioon, vaid eneseloomine, mis võib saada isegi enesekeetmise kuju. Luuletaja „kogemused” on samamoodi nagu šamaanivõimed välistest asjaoludest sõl­tumatu antus: „ma kogen ilmutusi, konn tekstis, kassisitt kassisitas keemas; / kilukarpigat­susega maitsestatult, kibuvitspõskedega / alasti mõrudal uksel” (lk 13). Kui tarvis, heidab luuletaja emakeele sunnil ja nimel iseennastki katlasse, sest „hõrk on kassisitt kui teda keeta koos luuletajaga!” (Sealsamas.) Professionaalse vastandite poeedina kujutab Kompus aga luuletamist ka hoopis teisest küljest, kus kohustava saatuse ja keetmisaurude asemel valitseb õhuline lootusrikkus: „kuni hõbelusikas tungib hundi südameni; [—] kuni sulane vihm katab mustikatrummi; / kuni puud reisivad oma kõrvade taevas, / kõrvenõgeste taevas mu luule nagu ulakas laps / jääb alati luuletatavaks” (lk 19).

Seesugune hinnanguteta vastanduste kooskõla sillutab teed mütoloogilise hõnguga süvakihistusele. Kuna Kompus ei kajasta olemasolevat reaalsust, vaid loob oma maailma, kus harjumuspärastel tähendustel pole kohta, siis ei saa sinna üle kanda ka nendel tähendustel põhinevaid hinnanguid. On võimatu öelda, kas kõrvenõgeseid trotsiva ulaka lapse helgetest meeleoludest kantud luu­le on kuidagi üllam kui kassisitast kee­detu. Mõlemad on lihtsalt olemas ning kuu­luvad Kompuse luuleilma nagu must­sõst­ravidevik ja hobuselihast kuusikud. Mütoloogilist vaimsust põimivad teks­ti­­ridadesse ka müüdiallusioonid, nagu näiteks lohehambad või neitsi käomuna sees, ning rohked uneilma ja taeva­lao­tuse kujundid, nagu „selili taevas ühe käe me veedame koos; keset kohtupäeva; / tylitsedes unega; ja täis inimkola” (lk 34) või „mitte miski ei ennusta rändlinde kypsetama taevast. / ja valguse saapad astuvad sisse unenäopidamatuse / ennus­tamatust uksest” (lk 63). Teekonnal „Laboratooriumi” maailma südames­se jõuab hoopistükkis taevani ja selles pole midagi üllatuslikku.

Ühes kunagises intervjuus^[3] on Kompus arutlenud oma luuletaja-tuleviku üle järgmiselt: „Masing jutustab oma „Taevapõdra rahvaste” raamatus loo, kuidas Karjalas üks poiss kuulsaks laulikuks saada tahtis ja muudkui käis ühe ja teise vana lauliku juures, kes kõik ta minema saatsid. Aga siis ta sattus üksinda metsa ja vat seal tulid tema juurde need õiged laulud. Mina tahaks ka niimoodi seal metsas olla. Ükskord, ma arvan, tulevad ka minu juurde need õiged laulud. Sellised, et kui loed, siis imestad ise kah, et tohoh, misasi see siis on, mis see nüüd siit läbi kostab… Väega laule ja luuletusi ei saa õppida, need tulevad ise.”

Need õiged, väega laulud, tunduvad olevat nüüdseks Kompuse juurde jõudnud, sest tal on jätkunud püsivust üksi metsas oodata. Tundub, et luuletaja pilk liigub iga koguga ka järjest kõrgemale taevaavarustesse. Kogus „Poeedinahk” veel selgelt väljajoonistunud taeva ülevuse ja maa madaluse suhet sedastav vertikaaltelg^[4] näib olevat hõljuma löönud, vajudes maisesse kihistusse vaid mõne „sygava kynka” kohal.

Lõpetuseks ei tohiks päris mööda hiilida sürrealismi määratlusest, millega Marko Kompust kui autorit ilmselt kõige enam seostatakse. Kahtlemata on Kompuse luules sürrealismile iseloomulikke elemente, kuid omaette küsimus on tänapäeval viljeldava sürrealismi definitsioon. Peab see üldse veel au sees Bretoni peaaegu sajandivanust manifesti? Ja kui ei pea — on see siis seesama sürrealism? Asjasse toob veidi selgust Linnar Priimägi,^[5] kes asetab kõrvuti Bretoni ja Barthes’i ècriture’i-käsitlused ning uurib, kuidas need teenivad kunstilise terviku loomist Goethelt laenatud Faßlichkeit’i ehk „vaimusilmaga haaratavuse” printsiipi silmas pidades. Kohmakavõitu kokkuvõte Priimäe järeldustest võiks kõlada umbes nii, et instinktiivse automaatkirjutusega saab luua vaid lühikesi „vaimusilmaga haaratavaid” tekste. Kunstiküps ja terviklik teos võib sündida aga instinkti asemel intuitsioonist lähtuvast ning „transist” väljumise järel ülemõõdetud loomingust.

Niisuguse lähenemise järgi võib Kompust sürrealistiks pidada küll. Kuigi „Laboratooriumi” läbimõeldus ei vasta automaatkirja ideaalidele, on see kahtlemata intuitiivne, unenäoline ning tähendusloogikat ja tegelikkust eirav, nagu sürrealismist oodata võiks. Küsimusi jääb aga tekitama sürrealismi n-ö väljapoole suunatud väärtusruum, mis on tugevalt ideoloogiline. Paljude sürrealistlike poeetide looming on aktiivne eitus ja mäss, reaktsioon vaimu vangistusele, maailma enda „mõistuspäratusele” jne. Kompuse enesekohasus ei passi justkui sellisesse mustrisse. Võiks muidugi väita, et ka „ermitaaži” sulgumine on omamoodi ideoloogiline eitus, kuid see ei viiks meid Kompuse luule mõtestamisel eriti edasi. Ekskursioon tema „Laboratooriumisse” on põnev ja meeliavardav, kuid kindlapiirilisse teooriapurki ma selle sõnasegusid ümber valada ei söanda. Oleks hiiglama kahju, kui need selle peale ära hingaks või veel hullem — õhku lendaks. Oma luuleilmas on neil õige vägi.

^[1] Marko Kompus: kui luuletamine kohustuslikuks tehtaks, siis ma läheksin kraavi kaevama. Kultuur.err.ee, 18. III 2015.

 

^[2] H. Krull, Aristokraat, proletaarlane, eremiit. Kolm poeetilist hoiakut. „Vikerkaar” 2015, nr 12.

 

^[3] S. Vabar, Intervjuu Marko Kompusega. Kirjandus- ja muusikaajakiri „et”, 1. I 2004. http://www.teataja.ee/et/article.php?130.

 

^[4] Vt J. Kaus, Vabadus vastu võetud. „Sirp” 31. X 2014.

 

^[5] L. Priimägi, Sürrealismi võti. „Keel ja Kirjandus” 2014, nr 6.