Lüürika kriis ja õitseng

Mõttevahetus: XXI sajandi eesti kirjandus

Joosep Susi

1

Hasso eksib, minul on õigus! Kas või seetõttu, et kirjanduse lugu ei ole ennekõike elavate lugu. Kirjanduse lugu on ju ikka suurte surnute lugu. Ja kirjanduse olevikki on just selline, nagu praegune kõneleb olnuga, sest olnu on ikka veel täna. Viiekümnendad, kuuekümnendad ja seitsmekümnendad laotuvad kirjandusmälus kõrvuti ja üleminekud ühinevad. Kui parafraseerida Mihkelsoni. Jälle räägib keegi kuskil (sadistlikult või masohhistlikult) kuuekümnendate, seitsmekümnendate või kaheksakümnendate aastate põlvkonnast… Kui parafraseerida Kaplinskit.

Suured surnud on säärased rändhõimlased, kelle lahkumine ei mõju enamasti ülearu traagiliselt, sest kogu kirjanduse ruum, lugejate maailmataju on nende loomingust sedavõrd läbi imbunud, et nende olemasolemine ja püsimine näib enesestmõistetav. Vahel juhtub, et suuri surnuid loetakse uut moodi üle, nende tekste raputatakse, kistakse vanadest tõlgendusmallidest lahti – nagu võis näha näiteks luulemurrangu aegu –, aga ega seegi midagi muuda. Seda enam on nad kohal, seda enam ongi nad kirjanduse olevik. Viimasel ajal luulekaanonit üleliia palju ei näpita, varasemaid tekste radikaalselt ümber ei hinnata ja eks või sedagi pidada tähenduslikuks: kui veel 1990. aastatel ja nullindatelgi vastanduti varasemale, rõhutati ainulaadsust, siis nüüd on luuleväli ärevalt rahulik, nagu ütleb Mart Velsker.

See motiveerib vaatama ümbritsevat olnu horisondilt. Kuivõrd olen ajakirja „Vikerkaar” veergudel oma tähelepanekuid nullindate ja teistkümnendate luule sarnasustest ja erinevustest, arengutest ja põhijoontest juba jaganud,[1] kavatsen alustada hoopis minevikust, luulest enne aastatuhande algust. Viimasel kahel kümnendil on meie seast lahkunud Kaplinski ja Mihkelson, Kesküla ja Kaalep, Isotamm ja Ehin, Vallisoo ja teisedki. Nii võiks ju rääkida näiteks mihkelsonlikust arheloost ja mälutemaatikast, samuti ajaloolisusest ja siirdekasutusest, mis kõik oleksid ka nüüdisluule kontekstis asjakohased (olgugi et Mihkelson on ja ilmselt jääbki erandlikuks geeniuseks kogu eesti luules). Mulle tundub aga, et nüüdisluule kontuurid ja põhimised jõujooned hakkavad välja joonistuma juba siis, kui kirjeldada pisut neist kolme: Kaplinskit, Kesküla ja Ehinit. Mida uut neile ikka lisada?

Kõige jõulisemalt on nüüdisluules kohal Jaan Kaplinski. Just keerulise ja lihtsa, kerge ja raske ühildamine näikse olevat üks tunnus, milles kaplinski­likkus avaldub ja siin võiks loetleda kohe hulganisti autoreid, kes ilma Kaplinskita, usun, kirjutaksid hoopis teisiti: Õnnepalust Kasemaani, Krullist Roosteni, Sauterist Riismaani, isegi Kivisildnikust Kruusa ja Viluni. Või nagu Tiit Hennoste nullindate luulet kokku võttes väitis: „Mis on keskne? Lihtsus, sirg­joonelisus, elu argiseikade luulendamine nullstiilis, lihtsas ja kujundita keeles, mis tuli eesti luulesse kunagi ammu Kaplinski kaudu. Sellel pinnal mängivad paljud luuletajad omaenda lisanditega mängu.”[2] Tõepoolest, säärane argidetaili­dest tõukumine ja ligipääsetavus pole ju sümptomaatiline mitte üksnes nullindate eesti luulelele, vaid suurele osale uue aastatuhande lääne kirjandusest. Kaplinski tegi seda kõike lihtsalt märgatavalt varem.

Üha enam avaldub kaplinskilikkus laiemas maailmahoiakus: antropotsentrismi eitus, mina ja looduse vahelise kujuteldava piiri tühistamiskatsed. Ehk siis n-ö ökoluule pealetungis kliimakriisi ajastul. Kõlab ju Krulli või Kasemaa või Marani või Pärtna või Paja luuletustest varjatult ikka ja jälle seesama üleskutse: tule tagasi helmemänd! tule tagasi metasekvoia![3] Kuni selleni välja, et pärast Kaplinski surma kirjutabki Krull kogus „Ava” (2021):

tule tagasi helmemänd
tule tagasi sama helmemänd
tule tagasi helmemännimets nii nagu oli

          helmemänd ei tule tagasi
          sama helmemänd ei tule tagasi
          helmemännimets ei tule tagasi nii nagu oli

Siin on kohal nii igatsus igavesest tagasitulekust, aga ka lootusetus selle paratamatu võimatuse pärast. Ja näiteks Krulli raamatu „Veel ju vist” (2012) oleks võinud mu meelest täiesti vabalt kirjutadagi Kaplinski. Pärtna „Vivaariumi” (2019) solastalgiline eluhoiak meenutab kangesti Kaplinski väljaütlemisi juba 1980. aastatel. Vaatame kas või üksnes luuletuse „Solastalgia” lõppu:

järgmisel suvel mitte uputus
vaid põud. uudis mainib möödaminnes:
see vist ongi muutus. loen raamatut
kus öeldakse, et aeg on tegutseda –
tulevik ei oota.

ühel pool maakera ütleb keegi
tähtsa näoga: muutuse varjus
on peidus võimalus.

teisel pool karjatab keegi
kelle häält pole kunagi olnud kuulda.

Nagu Marek Tamm on õigustatult väitnud, seisneb just ökoloogilises või öko­poliitilises mõtlemises Kaplinski loomingu kese.[4] Piisab, kui võtta kätte mõni Kaplinski proosapala või esseistlik tekst (rääkimata luulest). Näiteks raamatus „Isale” (2003) kirjutab ta, et „21. sajandi poliitika saab olema ökopoliitika. Minu ja mu laste (sinu laste ja lastelaste) põlvkond seda praegu veel üldiselt ei mõista, võibolla järgmine põlvkond mõistab. Peab mõistma, muidu…”[5] Võib julgelt oletada, et ökopoliitika suunas liigub lähiaastatel tähelepanuväärne osa eesti luulest. Olgu see siis kas ökoutoopiline või ökodüstoopiline. Kas pole ka nii, et ajastul, mil vaimse tervise häired on aina põletavam teema, mõjub üha aktuaalsemana Kaplinski 1970. aastate hakul kirjutatud nn kriisipoeem „Hinge tagasitulek” (1990).

Jätame Kaplinski hetkeks sinnapaika. Tundub, et tema kõrval on nüüdis­luules kõige enam tunda Kalev Kesküla häält, olgugi et miskipärast on Kesküla looming jäänud viimasel ajal kuidagi varju. Filosoofiline, rohkete kultuurilooliste ja mütoloogiliste viidetega sotsiaalselt tundlik paiguti irooniline luule võiks olla tunnuslik olulisele osale praegusaja poeetidest, Maarja Kangrost isegi Peeter Sauterini välja. Siingi peitub midagi laiemalt lääne luulele omast: soovimatus leppida ainiti teiseneva maailma tegelikkusega. Olmepildid ja jalutuskäigud, poeesia depoetiseerimine, ajakirjanduslik register ja kriitiline pilk, mis suunatud ühtaegu nii päevakajalistele teemadele kui ka üldinimlikele küsimustele. Suureneb ajastuspetsiifika: need on sotsiaal-poliitiliselt laetud tekstid. Üks näide nullindate hakul ilmunud Kesküla raamatust „Platoni riigis” (2003), kus dokumentaalsus ja väljamõeldis hakkavad humoorikalt kraaklema:

Kui ma hommikul seitungisse tööle lähen
ootab juba trepil Carl Robert Jakobson
neljanda isamaa kõnega
aga rahvuslus hakkab out olema
(kui just ehk juudiküsimus maha arvata,
tuleks Grenzsteinile meil saata)

Lõuna paiku tuleb Vilde
ja pakub „Mahtra sõja”
seksikamat ja vägivaldsemat varianti
mis võiks meie lugejaile peale minna

Jaan Kross peaks kirjutama uuriva loo
kuhu kadus Tammsaare raha
pakub peatoimetaja

Aga miks mitte mõelda ka nii, et Kesküla viimane raamat „Elu sumedusest” (2009) andis tõuke proosaluule õitsengule eesti kirjanduses. „Sina, Tuglas!” võiks nüüd keegi hüüatada, sest Tukla mõjuängis ei peeta näiteks Jan Kausi luuletusi, Aino Perviku mälupilte, Krulli poeetilist käsiraamatut või mine tea, võib-olla isegi mitte Tõnis Vilu viimatist teost „Kõik linnud valgusele” (2022) sugugi luuleks. Aga see selleks. Märgiliselt pälvis Carolina Pihelgas lüürilise proosaluuleraamatuga „Valgus kivi sees” (2019) kultuurkapitali luuleauhinna. Nii et ehk tuleks nüüdisajal suure eesti romaani asemel hakata pingsalt ootama hoopis suurt eesti miniatuuri.

Kaplinski puhul pole oluline üksnes ökoloogiline maailmapilt ja nn lihtsus, vaid kitsamalt just nimelt ka metafoorsusest eemaldumine, millega nullindatel raputas luulepilti fs: inimese ja ühiskonna fragmenteeritud kriitika, mis fikseerib ühest perspektiivist kogu ajastu. Resignatsioon, aga ka üksik­inimese ja meie-mõõtme pidev ühendamine. Ja kui nüüd teha Kaplinski ja Kesküla kujund­lik liitmistehe, jõuame karmi sotsiaalse luuleni, mis uuslihtsuse kõrval oli nullindate teine kõige jõulisem suundumus. Rõhutatud kehalisus, ikka otseütlev luule, mis peamiselt tegeleb küsimusega identiteedist. Vahest kõige ilmekam on ses kontekstis tugeva naisidentiteedi konstrueerimine, noorte naisluuletajate jõuline ja raputav stereotüüpe tühistav päeva­kajalisus, mis muu hulgas ise­loomustab ka näiteks soome viimaste kümnendite luulet. Võime tegelikult tagasi mõelda juba 1990. aastate märgilistele autoritele nagu Elo Viiding ja Triin Soomets, kuigi nende roll ja tekstid pole enam päris see, mis enne. Soometsa fs-ilik või keskülalik vahetu laad võiks iseloomustada näiteks Andra Teede, Triin Tasuja ja paljude teistegi luulet (näiteks Sveta Grigorjeva, Kelly Turk, Teele Lember, Anna Kaare): kehalisus ja vägivald, erootika, veri ja lilled, ootamatud seosed, mis põimivad traditsioonilise ja uuendusliku, maski­mäng. Teisisõnu, uutmoodi kehalisusele tähelepanu pöörav afektiivsus. Soometsast veelgi enam on nüüdisajal näha aga eloviidinglikke intellektuaalselt laetud, rohkete kultuuriliste allusioonidega meelsusavaldusi, kus lahendatakse traumaatilisi kogemusi, võetakse otsesõnaliselt ette ebaõiglus ja rõhumine. Siin hakkab kõlama – ja seda muidugi tugeva tinglikkusega – juba Johnny B. indi­viduaalsust rõhutav ärev opositsiooniline hääl. Üks juhuslik katkend möödunud sajandi lõpust, mis kõlab ju ometi praegugi päris „normaalselt”:

aga Lily on rangelt mõistuse juures ta on nii „terve”
nagu tomat ja Suurele Kontrollile vaatab vastu ta kõrge laup
marssige sisse pankadest andke veel juhtnööre
nii hea on ennast naisenanaisenanaisenanaisena tunda
(ja teada)
sest naised teevad kõike MILLEGI KELLEGI ARVELT
MINGI SOOLASE HINNAGA maksmatajätmisega kaob leplus
Rushdie nimel arvab Nadja et ükskord tapab ta end kõikide
nähes

Nüüdisluule olulisemate laadide piiritlemiseks võiks Kaplinskile ja Keskülale lisada ka Andres Ehini. Esmalt meenuvad muidugi puhtakujulised sürrealistid, nagu Marko Kompus ja eriti Kristjan Haljak. Viimane mõjub kui värske õhk eesti luules, mida kujundab „Värske Rõhk”.[6] Haljak on lühikese ajaga avaldanud kuus sürrealistlikku luuleraamatut, mis muutuvad üha huvitavamaks ja tummisemaks ja mis kõik põimivad tundlikult eri kirjandusvoole ja -traditsioone. Ehinlikkus on mu meelest eesti luules kohal aga märgatavalt laiemalt. Pean silmas intiimset keelega suhestumist, luulet, kus usaldatakse keelel enesel kõnelda, kus eneseleosutuslikkus muutub iseäranis jõuliseks. Nullindate lõpus ongi täheldatud keelekeskse luule esiletõusu ja kõige ilmsemad ja lummavamad näited on muidugi Mart Kangur ning Kalju Kruusa, aga pean siinkohal silmas ka nii vohavat peiarite paronomaasiat (näiteks Jüri Kolk), mis sarnaselt Vadi või Kivirähkiga parodeerib kultuurilisi troope, kui ka filosoofilisemat keelele ja luulele lähenemist (näiteks Aare Pilv).

 

2

Nii eesti kui ka näiteks angloameerika retseptsioonis on täheldatud luuletuse nn arhetüübi muutumist kollektiivses kirjandusteadvuses. Mart Velsker kõneles sellest mõttevahetuses nullindate kirjandusest, Tiit Hennoste tõi sealsamas esile luule pühaduse kadumise, Alan Jenkins räägib teistkümnendate anglo­ameerika luule tendentse kokku võttes, et laieneb arusaam sellest, mis on luule.[7] Võib oletada, et kui muutub luuletuse arhetüüp, teiseneb ka arusaam sellest, kuidas kirjutada luulet ja mida luule endast ülepea kujutab. Hakatakse vaidlema, ollakse rahulolematud, sest luule peaks tegelikult olema hoopis midagi muud. Või nagu Krull kirjutab vastuseks Mihkel Kunnuse kentsakale katsele seada kahtluse alla Sveta Grigorjeva tekstide luulelisus: „Kui luule tekitab poleemi­kat, siis võib kahtlustada, et kuskilt on ilmunud midagi uut: uus keelepruuk, uus nägemine, uus suhe ümbruse või enesega.”[8]

Uuenenud luulekeel kutsub retseptsioonis esile muu hulgas arutelud luule piiride üle. Ilmunud on mitu katset luulet määratleda, Märt Väljataga teeb seda Werner Wolfile tuginedes prototüübisemantiliselt,[9] Leo Luks näeb luulet kui eitusse kalduvat kirjandust,[10] Krull peab luulet ülepea lugemisstrateegiaks ja pakub välja kolm arhitekstuaalset telge (keel, hääl ja väärtus), mille kaudu luulet vaadelda,[11] Kivisildnik arvab, et luuletus ei pea luuletus olemiseks ülepea olemas olema.[12] Mis see uus luulekeel siis endast ikkagi kujutab, seda ei oska kohe öeldagi, aga küllap on see unustatud vana pisut uues kuues.

Mis on seni sõelale jäänud? Kindlasti on arhetüüpne luuletus proosalises vabavärsis, sest kui tehnoloogilise arengu ja kapitalistliku masinavärgi kontekstis on individuaalsus nagunii ligadi-logadi, mõjuks sümmeetrilistest kujundiplokkidest katedraal nagu mingi Bachi-eelne katsetus. Mis veel? Lihtsus ja ­päevikulisus, otseütlev kujunditest puhastunud keel, intertekstuaalsus, sotsiaalne teravus. Päris luuletuse arhetüüpi ma tuvastada ei suuda, aga üritasin leida ühe võimalikult „normaalse” luuletuse, mis võiks sarnaneda ettekuju­tusega korraliku tasemega nüüdisluuletusest. Nullindate luule ­prototüübiks valisin võrdlemisi juhuslikult teksti Peeter Sauteri esimesest luulekogust „Damoklese mõõk ja leiva­nuga” (2012). Ilmselt on tõukeks muu hulgas asjaolu, et Sauteri hilisemad viis poeemi on mu meelest väga huvitavad, aga miski­pärast vaadatakse neist kas mööda või siis üksnes proosaloomingu perspektiivist. Sauteri luulet olen nimetanud „väljakukkuvaks kirjanduseks”, sest see kukub justkui niisama kuskilt välja, aga kukub ka hästi välja.

lugesin jõgeval luulet ette
proua publikust leidis:
süda läheb pahaks
lugesin, kuidas nokin nina ja söön tatti
proua süda ei lähe pahaks
afganistani, iraagi, iraani
ja muu taolise peale
ei saa minna
muidu poleks ta enam elus
ja ei kuulaks luulet
tubli proua,
te olete end hästi vooderdanud
laenake juppi
oma tugevast voodrist
ma kirjutan sinna luuletuse

Mis on see Sauteri luule? Esmalt on tunda muidugi irooniat, siin on polüfooniat (dialoogilisust), retoorilist pöördumist, siin seotakse üksik üldisega ja laiem rahvusvaheline kontekst lokaalse ja ainulisega. Luuletus lõpeb puändiga, narratiivsus muudetakse sisekaemuslikuks. Sedalaadi luuletused on ­valdavalt rõhutatult vastalised, kibedalt kriitilised. Naljalt ei juhtu, et tänapäevane luule­taja ümbritsevates inimestes midagi hingekosutavat märkaks (kui ta pole just Janar Ala, Veronika Kivisilla, Marge Pärnits või kohati Rooste ja Sauter). Mõned tunnused võiks aga veel esile tuua.

  1. Luuletus ei koondu mitte ühe kujundi, vaid dokumentaalsena mõjuva loo ümber. Antud juhul on luuletaja sattunud Jõgevale luulet lugema ja ühele vanemale luulehuvilisele selline madalstiil kohe mitte ei passi. Lihtne äratuntav stseen/konflikt käivitab luuleilma.
  2. Globaalne traagika asetatakse kohakuti lihtsa ja labasega. Sageli kasutatakse luule kontekstis tabuteemasid (Sauteril üldiselt keppimine, joomine, surm ja armastus, keppimine, joomine, kirjutamine, keppimine, joomine, kirjutamine, surm ja armastus), mis luule nn pühadusega kohe kuidagi kokku ei lähe. Selleski luuletuses nokitakse nina ja süüakse tatti.
  3. Oluline on oleviku suhe mineviku ja potentsiaalse tulevikuga. Eri ajad põimuvad ja vahelduvad, aga keskmesse jääb siiski nn lausumisolevik.
  4. Dokumentaalsena mõjuvat stseeni fiktsionaliseeritakse, kusjuures algpositsiooni määratlemiseks kasutatakse konkreetset kohanime (Jõgeva). Pärisnimede pildumine on Sauterile (eks ikka jaan kaplinski, hasso, isaac newton, vonnegut jpt) ja nüüdisluulele laiemaltki omane. Isegi Mihkelson hakkas viimases kogus „Torn” (2010) ühtäkki varasemast märgatavalt rohkem pärisnimesid kasutama.
  5. Luuletus kaldub proosasse, sellel on tugev narratiivsus, näitamise-jutustamise teljel domineerib neist teine: siseneb tekstiväline tegelikkus, lugeja ise pole enam niivõrd stseeni tunnistaja, vaid seda jutustatakse talle (lüüri­line lausuja on nagu jutustaja proosas), antakse selgeid hinnanguid.

 

3

Teen nüüd aga sammu tagasi. Tavatsen üldistavaid pilguheite nüüdisluulest alustada kuulsa tsitaadiga David Foster Wallace’i 1993. aastal ilmunud artiklist. Olgugi et Wallace ei kõnele siin ei Eestist ega luulest, on kirjeldus siiski kõnekas.

…võib vabalt juhtuda, et järgmised tõelised kirjanduslikud „mässajad” me maal on veider kamp antimässulisi, sündinud jõllitajaid, kes julgevad mingil moel öelda lahti iroonilisest vaatamisest ning kel on lapselikku jultumust tõesti kehtestada ja toetada ühemõttelisi põhimõtteid. Sellised, kes käsitlevad Ameerika elu harilikke iganenud inimhädasid ja -tundeid aupaklikkuse ja meelekindlusega. Kes hoiduvad eneseteadlikku­sest ja moekast elutüdimusest. Need antimässulised oleksid muidugi juba enne pihtahakkamist vanamoodsad. Kuiva jutuga. Liiga siirad. Tõelised mässajad, nagu mina sellest aru saan, riskivad pahameelega. Vanad postmodernistlikud mässajad riskisid ohete ja kiljumisega: šokk, vastikus, nördimus, tsensuur, süüdistused sotsialismis, anarhismis, nihilismis. Tänased riskid on teistsugused. Uued mässulised võivad olla kunstnikud, kes on valmis riskima haigutuse, pööritatud silmade, laheda naeratuse, nügivate ribide, andekate ironistide paroodiaga, reaktsiooniga „Oh kui banaalne”. Riskima süüdistustega sentimentaalsuses, melodraamas. Liigses kergeusklikkuses. Pehmuses.[13]

Mida võiks Wallace’i kirjeldus vaatamata kultuurikontekstide erinevusele öelda eesti nüüdisluule kohta? Esmalt on Wallace muidugi lihtsalt prohvetlik, sest kirjeldab ennetavalt nullindatel pead tõstvat uuslihtsust ja metafooridest puhastunud otseütlevat suunda. Siin kirjeldatakse aga ka postmodernistlikku konteksti, mis iseloomustab vähemasti tagasivaatavalt suurt osa siirdeajastu luulest ja millest lugejad peagi väsivad. Wallace osutab põhjuslikule seosele: näib, et just üleminekuaja luulemurrangu põhijooned on need, millele vastandudes ja mida edasi arendades kujuneb edasine luuleväli. Väidab ka ju Piret Viires, et just 1990. aastatel ehitati üles praeguste kirjandusnähtuste baas.[14] Küllap siis ka põhimised luulelaadid ja lugemisstrateegiadki.

Selle aastatuhande luule on hoopis midagi muud kui 1990. aastatel. Kajar Pruul on kirjeldanud siirdeajastut kolme tunnuse kaudu (intertekstuaalsus, maskimäng ja keelekasutuse muutumine), ja küllap on need aluseks kogu uue sajandi luulepildile. Üleminekuajast ülemineku on mu meelest kenasti kokku võtnud Aare Pilv: „Kuuludes nende hulka, kes liiguvad juba puhtalt pöördejärgses luulemaastikus, näen, et too mainitud ruumiavardumine on kümnendi teise poole noorele luulele mõjunud teataval viisil lõdvendavalt. Mõtlen seda, et uued tulijad satuvad kümnendi alguses tipnenud uuendusega laiendatud ruumi kuidagi hajusalt, kõiksuguste asjade võimalikkus on niivõrd ilmne, et millegi kindlalt uuega on peaaegu võimatu üllatada.”[15] Põhiline erinevus seisneb asjaolus, et üleminekuaja ja 1990. aastate kirjandus oli – nagu Hasso Krull tabavalt on väitnud – erinevuste kirjandus, kus „erinevusi rõhutatakse nende eneste pärast”,[16] aga nüüdisluules mingit tuntavat erinevustaotlust vähemasti mina ei taju.

Wallace annab aimu ka sünkroonsusest eesti ja kogu lääne kirjanduse vahel. Küllap on põhjused pisut erinevad ja uue luulekeele tekkimisel mängivad Eesti kontekstis rolli teistsugused ühiskondlik-poliitilised loogikad, aga peamised poeetilised tendentsid näivad sarnanevat laiemalt kogu lääne luules aset leidvaga. Tõsi, eesti luules põlistuvad tunnusjooned pisikese ajalõtkuga. Olgu meenutatud kas või seda, et veel nullindate hakul jõudis eksperimentaalsus loojangu­eelsesse haripunkti, äärmusse, kui elujõuliselt tegutses Tartu eksp.

Sellest tõdemusest johtuvalt teen riskantse katse pisut ennustada alanud kümnendi mõningasi suundumusi. Võtan aluseks ülevaatlikud tekstid, mis on eri keeleruumide nüüdisluulest kätte sattunud, ja panen kirja korduvad tunnused. (Olgu öeldud, et selline järjekindel ja -pidev mõttevahetuste pidamine, nagu Eestis kombeks, on võrdlemisi unikaalne.)

  • Esile kerkib tugev naisluuletajate põlvkond, nagu on juba selgemalt täheldatav proosas. Luulelugu kirjutatakse ümber feministlikust teoreetilisest taustsüsteemist lähtuvalt. Ka akadeemilisel väljal ja kriitikas hakkavad üha jõulisemalt domineerima naised.
  • Luuletajad tõukuvad üha enam välisluulest, mitte eesti luule traditsioonist. Sageneb mitmekeelsus. Üha enam liigub temaatiliselt keskmesse küsimus identiteedist, seksuaal- ja rahvusvähemustest. Keskkonnakriisist ja vaimsest tervisest rääkimata.
  • Vastukaaluks mitmekesisele vabavärsikasutusele sageneb naasmine silp­rõhulise värsisüsteemi ja traditsiooniliste kinnisvormide juurde, nagu seda on teinud näiteks Tõnu Õnnepalu, Kristiina Ehin ja kadunud Vahur Afanasjev.
  • Veel jõulisemalt mõjutavad ka traditsioonilist luulevälja esitusluule erinevad avaldumisviisid (luuleprõmmud, aga lähiaastatel instaluule asemel esile kerkiv TikTok) ja hiphopmuusika.
  • Üha enam luuletajaid on akadeemilise taustaga ja oluliseks muutuvad loovkirjutamiskursused.
  • Raamatuturu teisenemise kontekstis väheneb Tallinna ja Tartu kesksus. Samas muutub keerulisemaks enda kehtestamine luuleväljal, sest autoreid on palju ja silmapaistmine raske. Kirjandusauhindade mõju autori populaarsusele väheneb.

Omalt poolt võiks veel lisada, et loodetavasti pööratakse koond- ja valik­kogude lembese luulerahvana rohkem tähelepanu terviklike luulekogude tõlkimisele. Ennustada võib sedagi, et luuleüritused jäävad niisama surmigavateks kui praegu: kaks inimest istuvad laua ääres, üks küsib ja teine vastab, kuulajad haigu­tavad, enne lõppu siseneb kolinal toiduklubi.

 

4

XXI sajandi esimeste kümnendite kirjandust iseloomustab ennekõike süvenenud reaalsusjanu. Mõttevahetuse tekstides on esile toodud näiteks omaeluloolisuse buumi, fiktsiooni taandumist, väljamõeldise ja faktuaalsuse suhte teisenemist, postmodernistlikest tekstistrateegiatest eemaldumist. Tollestsamast süvenevast reaalsusjanust on kantud uue sajandi luule tendents seada küsimuse alla traditsiooniline suhe tegeliku autori ja lüürilise lausuja vahel (mis kõlab, tõsi, samuti postmodernistliku strateegiana). Ühelt poolt nn ajakriitilise luule „otseütlev poeetika”, mida iseloomustab epateeriv kehalisus, tabuteemade rohkus, metafoorsuse vähenemine. Teiselt poolt on nii eesti luules kui ka kogu lääne kirjanduses täheldatud just uussiiruse esiletõusu: stilistiliselt lihtne kirjandus, mida iseloomustab ligipääsetavus, pihtimuslikkus ja autentsuse taotlus. Niisiis, ühe tendentsi kaks põimuvat avaldumisviisi.

Kui siia lisada eelnevalt postuleeritud nullindate luule prototüüp ja rõhutada Sauteri teksti jutustavat põhiregistrit (lausuja kui jutustaja, tekstiväline tegelikkus), siis meenub 2007. aastal Fjodor Svarovski manifesteeritud lüürika või lüürilise mina kriis. Üht- või teistmoodi on eri keeleruumides sedastatud lüürika kriisi või vähemasti romantilise lüürilise mina kui aksiomaatiliselt usaldusväärse funktsiooni kadumist. Teeb seda kaude ka Väljataga, rääkides luule muutumisest umbisikulisemaks.[17] Teeb seda ka Krull, kirjeldades luule impersonaalsust, mida iseloomustab muu hulgas eemaldumine autori isikust, sõltumatu lausuja loomine, refleksiivne hoiak, sageli ka tugev narratiivsus, intertekstuaalsus ja keelemängud. Krull kirjutab: „Lühidalt, tegemist on võimsa vooluga, mis taotleb tunnete emantsipatsiooni ja mõtlemise autonoomiat ..”[18]

Näib, et nüüd oleme jõudnud küll ummikusse. Nüüdisluulet iseloomustab mina ekspluateerimine ja varjamine, lausuja individuaalsus ja sellest väljumine, autori ning lüürilise lausuja samasus ja mittesamasus. Aga tõepoolest, nüüdisluules leidub vähe autoreid, kelle lüüriline lausujapositsioon oleks traditsiooniliselt ebamäärane, tekste, kus lugeja võib raskusteta haarata mina-positsiooni ja olla ise tunnistajaks kõigele, millest kirjutatakse. Ühelt poolt lokkab jätkuvalt maskimäng, eri stereotüüpsete positsioonide võtmine, teises otsas on autorid nagu Maarja Kangro, kelle luule ei luba ennastunustavat sisseelamist, vaid eeldab distantseeritud hoiakut. Kangro on mu silmis seejuures ainus eesti literaat, kelle luulet ja proosat võib lugeda sisuliselt sama strateegiaga. Siis on autorid, kes kasutavad palju faktuaalseid elemente ja konstrueerivad nii ­tekstides kui ka poeedi või poetessina esinedes autorikuvandit. Või vastuoksa, fiktsionaliseerivad täiskäigul. Või viskavad villast. Tonaalsusi on lõputult palju, puudub vist ainult tõsiselt võetav romantiline lausuja.

Pealekauba on luulevälja toimimisloogikat ja kollektiivset luuleteadvust otsustavalt mõjutanud sotsiaalmeedialuule pealetung. Kolmanda põlvkonna digitaalne kirjandus, nagu Piret Viires on seda määratlenud,[19] toob esile küll lugejaskonna janu ligipääsetavama ja isiklikuma kirjutamisstiili järele, aga samal ajal toetub hoopis teistele alustele (multimodaalsus, efemeersus jne). Alates nullindatest raputavad ja rikastavad üldpilti traditsioonilise luuleväljaga hõredamalt haakuvad tendentsid: esitusluule populaarsus (näiteks luuleprõmmud), luulelisus tungib teistesse kultuurivaldkondadesse (meemid, tviteratuur jne). Niisiis, vahepeal võis tõepoolest esile tõusta küsimus, ons veel ülepea kohta lüürikale?

Mulle näib siiski, et vähemasti teistkümnendatel võiks rääkida hoopis lüürika õitsengust. Rääkida sellest, et eemalt vaadates meenutab luuleväli Browni liikumist, kus eri osakesed liiguvad korrapäratult, muudavad suunda, siis kiirendavad ja aeglustuvad. Uued autorid sisenevad luuleväljale teadlikult ja üha uute tonaalsustega. Reaalsusjanu teiseneb, kehalisus ja eksperimentaalsus vähenevad. Aset leiavad proosaga paiguti ka vastassuunalised tendentsid: luule eneseküllasus suureneb ja eespool mainitud näitamise-jutustamise teljel kohtab üha enam just stseeni- ja kujundikeskset tugeva lüürilisusega luulet, mis ühtaegu ongi nii sügavalt isiklik kui ka sügavalt impersonaalne (näiteks Tõnis Vilu).

Kui vahemikus 2003–2008 pälvisid kultuurkapitali luuleauhinna teiste seas Künnap, fs, Rooste, Ryytle, Kivisildnik ja Kangro, siis nüüd saavad auhindu Pilv ja Ahi, Pihelgas ja Paja. Teistkümnendatel ilmub palju kontseptuaalselt tervik­likke luuleraamatuid (Hasso Krull, Peeter Sauter, Tõnis Vilu, Kaur Riismaa, Joosep Vesselov jpt), taasvohab omaenese keelele tähelepanu juhtiv luule (Mart Kangur, Kristjan Haljak, Jüri Kolk jpt), ilmub rohkelt poeeme ja ruumikeskseid luuleraamatuid. Väli on niivõrd mitmekesine, et ühest arengusuunast rääkida oleks suisa narr. Kõik areneb nii kiiresti, et pea hakkab ringi käima! See on erinevuste kirjandus, kus igaüks ajab justkui oma asja, mingitele suurematele liikumistele, tõmbetuultele pole väli avatud. Kui nullindaid on võrdlemisi kerge kirjeldada ja üldistusi teha, siis teistkümnendad on eesti luules üksiküritajate, individuaalsete luuletajate aeg. On ju kümnendi vahest keskne autor Tõnis Vilu eesti luuleloos üldse ainus, kes kaheksa aastaga kirjutanud kuus suurepärast, uudset ja üksteisest erinevat luuleraamatut. Ja lisaks Vilule jätkuvalt Krull, kelle iga uus luulekogu on enamasti varasematest kontseptuaalselt kuidagi erinev. Seejuures on Krull eesti luuleloos ainus, kes on 35 aastat avaldanud stabiilselt kõrgel tasemel kogusid (kokku 15). Mõlema tekste iseloomustab rõhutatud (umb)isikulisus: nad kutsuvad end lugema pidevalt mitmest suunast korraga, kutsuvad südamevärelusega sukelduma poeetilisse aegruumi, aga seda ka vaoshoitult ja reflekteerivalt eemalt uudistama. Nende luule on ühtaegu ligipääsetav ja ligipääsmatu, siiras ja mittesiiras. Vilu ja Krull on ehk ka kõige ilmsemad näited nüüdisluulest, kus lakkamatult kõlavad Kaplinski ja Kesküla ja ülimalt intiimne ja intensiivne suhe keelega. Pakun seetõttu välja võimaliku diagnoosi rahulikult äreva(te)le nüüdisluule(tajate)le: lapsikult jultunud jõllitajad on enese­teadlikud ja elutüdinud mässulised, kes riskivad ohete ja kiljumisega.

 

5

Mis puutub küsimusse fiktsiooni tõsiseltvõetavusest, siis olen nõus vene kirjanduskriitiku Ilja Kukulini väitega, et tänapäeval on luule ja lühiproosa psühholoogiliselt märgatavalt keerukamad kui Dostojevski või Tolstoi mõõtu mahukad romaanid. Küllap on ses tõetera sees ja küllap ütleb see nii mõndagi ka fiktsiooni kohta. Ennekõike aga siiski luule võimekuse kohta jätkuvalt lugejate maailmapilti raputada, teisendada sügavuti reaalsustaju. Luuletajatel ja eesti luulel on igaviku ambitsioon, avastatakse üha uusi tonaalsusi, kuidas küünitada nähtuste, ajaloolise paratamatuse ja inimese kui niisuguse süva­kihtideni. Võib-olla tingimata mitte teispoolsete tõdedeni, aga kindlasti järgitakse sisemisi eesmärke. Seda teevad Vilu ja Rooste, seda teevad Krull ja Pihelgas, Kangur ja Kangro, Paja ja Pärtna, Kruusa ja Haljak, Viiding ja Soomets, Heinsaar ja Väli. Seda teevad isegi Beebilõust ja Kauksi Ülle. Kui mainida minu jaoks kõige olu­lisemaid autoreid nüüdisluules. Aga seda teevad ka Kasemaa ja Õnnepalu. Karevast ja Ehinist rääkimata, kuigi nende viimaste aastate looming enam mitte eriti ligitõmbavalt.

Võib-olla seisneb tajutav lüürikakriis aga hoopis asjaolus, et luulelt eeldatakse midagi, mida see ei soovigi pakkuda? Rakendatakse varasemaid lugemisstrateegiaid, mis nüüdisluulele ei taha kuidagi kohalduda, ja nõnda jääb selle õitselepuhkemine ja psühholoogiline keerukus kättesaamatuks, suutlikkus kompida nähtuste ja inimolemuse tuuma ligipääsmatuks? See võiks viia mõtte pisut kaugemale. Viimastel kümnenditel on räägitud palju muutunud tekstikasutustavadest, uuest kirjaoskusest ja mitmikkirjaoskusest: tekstid, mida tarbime, on varasemast erinevad, nõuavad eri tajukanalite rakendamist (nagu näiteks sotsiaalmeedialuules). Selles kontekstis tundub luule funktsioon kahetine. Ühelt poolt on selge, et iha rütmiliselt korrastatud keele vastu on harukordselt suur ja seda tõestab muu hulgas räppmuusika populaarsus (kusjuures räpi sõnad on teinud Eestiski viimasel kümnendil läbi suure arengu), instaluulet loetakse nii mis mühiseb, luulelisus avaldub pea kõikjal meie ümber. Samal ajal räägitakse aga ka luule positsiooni devalveerumisest. Klassikat ei loeta, luule on teisejärguline.[20] Isegi ainekavades ning ülikoolide kirjandusõppes on luule osakaal häbematult väike ja ülikoolidesse minnakse kirjanduserialale üldiselt ikka proosat õppima.

Nii Eestis kui ka näiteks Rootsis ja Ameerika Ühendriikides on uuritud õpetajate suhtumist luulesse.[21] Kirjandusõpetajad tunnistavad, et kardavad luulet, ei oska seda käsitleda ja et poeesia jääb ligipääsmatuks. Aga mida siis veel õpilastest rääkida? Olen ise küsitlenud kirjandustudengeid ning eesti keele ja kirjanduse õpetuse magistrante: enam kui sajast tudengist tublisti alla 10 protsendi väidavad, et loevad regulaarselt luulet.

Katre Talviste andis hiljuti suurepärase ülevaate eesti kirjandusõpetuse ajaloolisest arengust ja jõudis arusaamale, et „ühenduslülid epiteetide allajoonimise või epiteete sisaldavate fraaside moodustamise ning tekstide „lahti­mõtestamise” vahel on väga harvad ja juhuslikud ka kõigis meie kirjanduse õppematerjalides. See tähendab, et põhimõtteline murrang, mida haridus­uuendus nõudleb, on suuresti jäetud õpetajate õlule.”[22] Nii jõuamegi nn naiiv-positi­vistliku kirjandusõpetuseni, „mis taandab kõik õppematerjalis sisalduvad laused ühe ja sama tasandi informatsiooniks, mingiks üleüldiseks „sisuks”, mis meelde jätta”.[23] Teades, et eesti keele ja kirjanduse õpetajad peavad nagunii kõikide ühiskondlike probleemide ärahoidmise eest hoolitsema – ühiskondlik nõudmine on meelevaldne –, ei ole õpetajatele põhjust tõesti midagi ette heita. Aga kust üldse saab nüüdisluule lugemisstrateegiaid, võtteid õppida? Kust saab õppida (nüüdis)luule õpetamise metoodikat? Viimane lähilugemisõpik ilmus, nagu Talviste välja toob, pea 90 aastat tagasi.

 

[1]J. Susi, Luule: kontrollitult turbulentne. „Vikerkaar” 2020, nr 10–11, lk 100–105.

[2]T. Hennoste, Mälu ja elu. Grilliajastu kirjandus. „Looming” 2009, nr 9, lk 1271.

[3] Võib minna veel kaugemale ja küsida (nagu Timo Maran Jaan Kaplinski seltsi asutamise päeval peetud ettekandes), kas tänapäeval on ülepea võimalik kirjutada loodusest ilma, et taustal kangastuks Kaplinski?

[4]M. Tamm, How are we to Survive? With Jaan Kaplinski in the Anthropocene. „Estonian Literary Magazine” 2022, nr 1, lk 10–15.

[5]J. Kaplinski, Isale. Tallinn, 2003, lk 190.

[6] Nali naljaks, aga „Värske Rõhu” Ja „Värske raamatu” funktsioon eesti nüüdisluule kujundamisel on üha olulisem. Näib isegi, et see on võtnud paljuski positsiooni, mida varem kandis ajakiri „Vikerkaar”. Viimane on sel aastatuhandel tublisti muutunud ega ole enam rangelt võttes kirjandusajakiri, millest ka värskelt luuleväljale sisenenud poeedid välja kasvavad.

[7] Vt: A. Jenkins, The decade of women. „Times Literary Supplement” 2019, detsember. Võrgufail.

[8]H. Krull, Teil pole õigust minevikku ära põlata. „Vikerkaar” 2013, nr 12, lk 89.

[9] Vt: M. Väljataga, Mis on luule? I. „Keel ja Kirjandus” 2013, nr 3, lk 153–170; Mis on luule? II. „Keel ja Kirjandus” 2013, nr 4, lk 253–268.

[10] Vt: L. Luks, Nihilism ja kirjandus. Tallinn, 2015.

[11]H. Krull, Mis on luule? „Vikerkaar” 2011, nr 7–8, lk 88–100.

[12] Vt: (:)kivisildnik, See õige luuleõpik. Pärnu, 2015, lk 23.

[13]D. F. Wallace, E Unibus Pluram: Television and U.S. Fiction. „Review of Contemporary Fiction” 1993, kd 13, nr 2, lk 192–193.

[14]P. Viires, Eesti kirjanduse ajaloo koostajale mõeldes. „Looming” 2022, nr 4, lk 545.

[15]A. Pilv, Ääremärkmeid „Haiguse” juurde. „Looming” 2000, nr 6, lk 937–938.

[16]H. Krull, Ainulisuse otsinguil. „Looming” 2000, nr 7, lk 1049.

[17]M. Väljataga, Üks korralik kirjandus. „Looming” 2021, nr 10, lk 1419.

[18]H. Krull, Sunnismaisus ja rändhõimlus. Eesti kirjanduse jagunemisi, lahknemisi ja koondumisi. „Looming” 2022, nr 5, lk 677.

[19]P. Viires, Uued loomevõimalused internetis. Märkmeid sotsiaalmeedia kirjandusest. „Methis” 2020, nr 21, lk 217–236. Vt ka R. Lotman, Põgenev luule. Tähelepanekuid ja märkmeid eesti insta- ja räppluulest. „Keel ja Kirjandus” 2022, nr 4, lk 291–308.

[20] Arusaam, et luulet enam ei loeta ega osata lugeda, näib olevat laialt levinud (kuigi selle tõesuses kipun kahtlema). Üks juhuslik näide, koreograaf Mart Kangro ütleb intervjuus ­väljaandele „Edasi” (20. V 2022): „Ma arvan, et üldine kujundilugemise ja -loomise oskus on ühiskonnas väga halvas seisus. Kas on see sellest, et luulet loetakse vähem, aga poeesias peitub igatahes maailma tajumise võti. Kõike võetakse esmatasandil ja väga otseselt. Satiiril ei ole enam kohta. Iroonia või sarkasm mõjub aina sagedamini kellelegi solvavalt. See kindlasti mõjutab seda, kuidas kunst publikuga räägib, aga ka seda, kui mänguline on meie omavaheline suhtlus.”

[21] Põhjalikum kokkuvõte varasematest uurimustest: A. Sigvardsson, Don’t Fear Poetry! Secondary Teachers’ Key Strategies for Engaging Pupils With Poetic Texts. „Scandinavian Journal of Educational Research” 2020, 64:6, lk 953–966.

[22]K. Talviste, Traditsioon ja avangard eesti kirjandusõpetuse kujunemisloos. „Philologia Estonica Tallinnensis” 2019, nr 4, lk 49.

[23]Sealsamas, lk 44.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon