Maailmasuse haardes

Brita Melts

Mirjam Parve: „Varjukeha”.
Puänt, 2023. 93 lk.

Mirjam Parve esikluulekogu peamist ideed on raamatu tutvustustes juba hoolega esile toodud. Esitlusel on autor teose pealkirja avades väljendanud „kehalisuse värgist” arusaamise, sellega leppimise või suhestumise keerukust[1] – keha on asi, mis inimest esindab ja mille järgi teevad teised järeldusi isiku kohta, aga see ei peaks nii olema, sest „isik alles keerab ennast ette” (lk 8) ning „võtta oma kuju / võtab aega” (lk 10). Raadiosaatest „Delta” tehtud uudisnupp tsiteerib suisa pealkirjana autori sedastust: „„Varjukeha” puudutab minu jaoks olulist teemat – kehalisust”.[2] Samuti võtab kehalisuse aspekti kenasti ja kehtestavalt raami sisse nii kogumiku avapala: „mu nimi ongi mu varjunimi / aga ma ei tea mis mu päris nimi on / olen ma troop või inimene / mu keha ongi mu varjukeha / aga ma ei tea / mis jääb ta taha” (lk 4), kui ka read ühest viimastest luuletustest: „ma ei tea kas mu kehagi / huvitab kes ma olen ja kas mind huvitab / kes on mu keha” (lk 89). Nende vahele jääv ongi tükati ja vargsi takseerimine, kuidas oma füüsilistes piirides suhestuda kõige sellega, mis jääb väljapoole – nii nähtavas kui ka märkamatus alas (n-ö varjukeha taha) –, aga ka sellega, mis on seespool, ja sellega, mis on keha ise. Nii et esmajoones ei tarvit­segi seni rõhutatud peamõtet tõrjuda ning miks mitte katsetada mõne motiivi erootilisena tõlgendamisega, nagu on seda tehtud Juhan Liivi luuleauhinna saanud teksti analüüsides[3] – sellist tõlgendust on autor aga pisut kohkununa õõnestanud.[4] Pigemini kätkebki „Varjukeha” filosoofilist keha ja vaimu eristusega seonduvat, mitte lihtsalt enesekohast lihalikku ja meelelist problemaatikat – see võib olla mitmete luuletuste tugevalt läbi tunnetatud alus, aga mitte piiritletud eesmärk.

Tähelepanuväärne on seega, et keha­(lisuse) käsitlus ei ole Parve luules peale­tükkivalt ekspressiivne ega sihipäraselt soopõhine või minakuju manifesteeriv, nagu on muidu üks levinud loometüüpe ja nagu võiks kergemoeliselt arvata eeltoodud esiletõstete põhjal. Luulekogus vaadeldakse ja sõnastatakse seda, mida tähendab olla füüsiliste piiride ja tunnustega olevus kesk vaikseid tajumusi või hoopis tähenduslikke hoomamatusi (tõrjutud) vastuoludest küllastunud, üha muutuvas maailmas, mis sügavamas arusaamas on ometi järjekestev. Samuti, kuidas oma piire ja varjugi vaimselt ületada, endast tasakaalukalt n-ö väljas olla, selleks et võtta vastu tähendusrikkus enda ümber, mida kätkevad pisimad olmedetailid, põgusad viivud, hajusad aistingud, kas või kohmetud mäluseosed ja kõik muu, mis ebalevas kehakogemuses tahes või tahtmata tagaplaanile või sootuks adumata jääks. Ja millel ometi on hiiliv mõju elutervikule. „[K]ui maailmas on nii palju jõhkrust / ja maailmas on nii palju õrnust / siis kuidas elada” (lk 10) – sääraseid küsimusi püstitab „Varjukeha” nii otse kui ka mõttesügavust lisavate allusioonide keerdudes. Betti Alveri nimelise debüüdipreemia sai ärateeninult luulekogu, mille fookuses on alverlik olemise piiride küsimus, nende vaagimine ja avardamine.

Nii on loomulik, et lüürilise mina (varju)keha ebalusterohke adumine ja mõtestamine toimub mõnelgi juhul loodusliku olupildi (nt „Detsember”), teisal iseäralike argiste kulgemiste kaudu (nt „Ootamatu kohtumine”). Püüeldava olemuse võrd­kujuna võib aga ilmneda ka mõni üllatavalt tähendusrikas pisiasi ümbrusest: „kuidas teha pettumusest / ja rõõmudest / ja rõõmude haprusest / paar väikest kena kuldrenetti?” (lk 77). Tihtipeale hingelistki seisundit peegeldavatesse olmepiltidesse kätketud vaatlused-tunnetused võivad sujuvalt üle minna enesekohasest väljendusest umbisikuliseks või avaraks meieperspektiiviks. Kehalisuse taju seega üldistub, valgub ümbritsevasse, ning nõnda avalduvad universaalsed kuju, vormi, olemuse küsimused ja objektiivsed seosed. Näiteks võivad kuju võtta õhk ja valgus (lk 12). Kevadel riisutavat kulu „klanitud aialappide vahel” näeb lüüriline mina sasipäise lapsena, kes „äratab korralikes inimestes / rahutut tsiviliseerimistungi” (lk 16), ja sealsamas üleneb kindla riisumishetke vaatekoht üldise korra ja kaose „vahetteo” ning inimese ja looduse suhte vaagimiseks: „jah inimene loodusele seadusi / ärgu kehtestagu / inimene mulle pole naadist ülem / aga vanaema, teate, on” (lk 17). Pisiasjadest kerkiva kõheluse kaudu jõuab luuletus ajalis-ruumilisest paisutusest tagasi teksti alguse tihendatud riisumishetke, olles kujukalt valgustanud määravaid arutluspunkte, kuid jättes need tänuväärselt avatuks. Endistviisi on ees, nagu ka seljataga, häost millegi olulise ja võimaliku lakkamatu väljasõelumine. Endistviisi püsib tasakaalu otsing, olgu siis korra ja kaose, kehalise ja vaimse olemise vahel või lihtsalt tegutsemise sihis: „mina maniakaalselt riisun / vahel ei tea, mis on aiaomanikule olulisem: / et oleks midagi tehtud või et / näeks välja nagu oleks midagi tehtud” (lk 17).

„Varjukehale” ongi iseloomulik niisugune lüürilis-filosoofiline ringkäik (mõnelgi juhul ümbruse või mingi nähtuse mõtestamisringiga samal joonel), mis isiklikust seigast lähtuvalt ja vahel ka üksnes selle raames avab eri positsioone üldises plaanis või annab pealtnäha tühistele hetkedele ja harilikult erilisi reaktsioone mitte tekitavatele pisiasjadele (nt naadile,[5] keedumunale) eksistentsiaalse kaalu, varjundamaks rauget olelust või pakkumaks hoopis pagu „elu võika reipuse / muretu ja mureliku lärmi / maailma kuradima maailmasuse / eest” (lk 40). Samuti toob selline ringjas kaemus esile iseloomuliku poeetilise üleolemise füüsikalisest ajast kas siis ühe troobi või mõttepildiga pikemat muutumist hõlmates või eri ajastuid tervik­tunnetuseks ühte teksti kokku surudes. Selle saavutab Parve eriti ilmekalt ja osavalt muide kujundilise järjepidevuse, s.t kirjanduslooliste tsitaatide, parafraaside ja allusioonide kaudu. Maailm on ju ükssama ning mis tahes kontekstiga luule oma osutus­tiheduses üks mõjusamaid vahendeid selle sügavuti minevaks ja ajaüleseks läbivalgustamiseks. Ning luule­traditsioon on näidanud – vastu­kaaluks Theodor Adorno seisukohale –, et seda ka pärast Auschwitzi (vrd lk 45: „luule ei ole muidugi unustanud auschwitzi”).

Just allusioonide kaudu, mis sulandavad eri ajastuid terviklikuks poeetiliseks kogemuseks, ilmneb häälestuse muutus. Kui luulekogu alguses valdab keha piiride ja kujuvõtu sõnastamise püüetes kohmetus ja pentsikus, seejärel kergemat sorti melanhoolia (sh keeleliste võimaluste järele­proovimises avalduv, vt lk 25), siis alates raamatu keskosast tuleb sekka süngem tõsidus, mis isikulise kõrval üldistki elutunnetust kätkedes vaikselt süveneb. Parve sõnadega vahelduvad Heiti Talviku Teise maailmasõja aegsed värsid (lk 45), mis kannavad endas ka praeguseid meeleolusid. Parafraaside ja tsitaatide kaudu T. S. Elioti „Ahermaa” saja aasta tagust nägemust päeva­kohastav luuletus „Kevad Tartu peal” (lk 53–54) loob halastamatu pildi kevadisest linnamaastikust ja looduse kaubastamisest (korduv motiiv on kevade hakul plastmasstopsidesse känguma määratud hüatsindid poelettidel, pakkumaks põgusat, sisutühja meelelist elamust) ning selle võõrandavast mõjust inimesele. Muuseas, seesugune sünge nägemus, mis tuleb esile mujalgi, ei rõhu niivõrd üldisele keskkonna­murele ega kliimakriisile, mis on saanud ootuspäraseks loomeaineseks. „Varjukehas” väljendab seegi eeskätt eksistentsiaalset problemaatikat – todasama võõrandumist, samuti indiviidi süütunnet maailma ees (nt ebaõdusale tulevikukujutu­sele järgnev tunnistus lk 62).

Peale kõige eelmainitu on kogumikus veel palju tahke, erikülgseid elutunde avaldusi ja tähenduslikke kõhklusi, sünesteetilist hõrkust, keelekeskset mõtestamis­püüdu ja loomerefleksiooni, olemist talastava püsivuse ja inimlikkuse lüürilist tabamist, olmeliste pisiasjade poeetilise potentsiaali läbivalgustamist, võimatuse ja võimalikkuse pingsat ühildamist, isegi kui „kõik ongi kogu aeg võimatuse piiri peal” (lk 45). Ja muidugi tõlked: eri ajastute ja maade luuletajate tekstide eestindused (ungari, inglise, saksa ja horvaadi keelest), millel siinkohal pikemalt ei peatu, ehkki see oleks omaette ahvatlev vaatluskäik. Tõlked nüansseerivad, paiguti täiendavad sujuvalt Parve enda luulet (nt vallandades siin-seal märksa söakama ainestiku ja keelekäsituse) ja vastupidi: mõnigi kord on Parve tõlgitut oma loomingus tsiteerinud või kõneka motiivina edasi arendanud. Seda kõike silmas pidades mõjub tarbetu kitsendusena avalõigus osutatud keha(lisuse)teemaline raam ja annotatsioonis kõlav „Varjukeha” iseloomustus temaatiliselt ühtlase koguna. „Varjukeha” lüüriline mina, olles endale palunud „elamisjulgust” (lk 19), tabab elu ja maailma küll paiguti kentsaka kohmetusega, kohkumusegagi, aga kokkuvõttes haruldaselt mitmekülgselt ja just tähelepanu väärivates nüanssides, mitte tingimata pagedes „maailma kuradima maailmasuse” eest, vaid seda söakalt uurides, mõtestades ja järele proovides.

 

[1] Kirjanduslik kolmapäev: Mirjam Parve „Varjukeha”. YouTube 9. XI 2023.

[2]M. Parve, „Varjukeha” puudutab minu jaoks olulist teemat – kehalisust. ERR 23. IX 2023.

[3]J. Susi, H. Krull, Suitsu nurk XV – Mirjam Parve „jahtuvas saunas”. Sirp 6. V 2022.

[4]P-R. Larm, Elu pehme kõhualune. Sirp 24. XI 2023.

[5] „Varjukeha” on viimasel ajal teine luulekogu, milles on loodusest võõrandumise näitajaks see, et niivõrd tavalisest asjaolust nagu naadi õitsemine on saanud märkamatu nähtus: „(ainult keegi ei näe kunagi naati õitsemas / (või kui näeb ei pane tähele et naat))” (lk 17). Lauri Pilteri „Laikmaa välus” (2021) on värsid: „Naat õitseb. / Aga mina ei tea seda. / Ma pean seda raudrohuks. / Maakodu heinamaal ja Karlova aias naat õitseb. / Minu raamatu toimetaja Tallinnast imestab. / Tema ja ta töökaaslaste teada naat ei õitsegi.” (Lk 9.)

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood