Mängu ja maski taga

Saara Liis Jõerand

Andrei Ivanov: „Õuduste teater”.
Tõlkinud Veronika Einberg.
Varrak, 2022. 344 lk.

Rõõmustage, taevad, ja rõõmustage, lugejad, sest Andrei Ivanov ei väsi, vaid kihutab edasi ja tõuseb aina uutele tasemetele. Eelmisel aastal ilmunud „Õuduste teater” on romaan nagu karneval – see keerleb, pöörleb ja õrritab, vahetab asukohta ja nägu, tõmbab lugeja üleni endasse ja samas kohe võõritab. Lugemisviise ja lähenemisnurki on palju, nii et kõige õiglasem on valida neist üks ning heita alatihti kummitav, kuid saavutamatuks jääv täieliku ammenda­vuse küsimus kõrvale. Seetõttu ei vaatle ma seekord täpsemalt eestivene identiteedi küsimusi ega romaani praeguses poliitilises olukorras lausa prohvetlikuna näivat külge, vaid astun sammu tagasi. Räägin maskidest.

„Õuduste teatri” keskseks tegevuspaigaks on Põrgumaa, üks isevärki igast küljest logisev riik riigis, mahajäetud küla, kus käibel on Nõukogude rublad ning kus elavad ja töötavad isevärki eluheidikud, üsnagi veidrad tegelaskujud, igaühel oma lugu ja oma põhjus, miks sinna elama jääda. Põrgumaa on lõbustuspark. Seal on kuradiratas, mis on juba aastaid korrast ära, ja Õuduste Teater, mida meistrimees Antvärk aina arendab ja laiendab. Ning kes piisavalt maksab, saab zombikostüümis töötajate pihta plastkuuliga tulistada, mispeale vallandub värvi pritsiv mehhanism, zombi kukub efektselt maha ja külastaja saab tõelise arvutimängu-kaifi, seda aga nii usutavalt, et igaüks seda sirge näoga ära ei tee. Külastaja sõidab minema, töötaja kobib aga kasematti tagasi, peseb end puhtaks ja jääb järgmise väljakutse ootele, et eluks vajalik rahanatuke välja teenida.

Just sellest zombijahist saab nael, mille külge kogu ülejäänud maskeraad riputada. „Õuduste teater” võib kiskuda lugeja pikkadeks lehekülgedeks juhusliku kõrvaltegelase elulukku, võib lasta tal sihitult triivida Psühhedeelse Klubi kokkusaamistel sündinud mõttekäikude meres või, vastu­pidi, lükkida sündmusi tihedalt üksteise otsa ja pakkuda tõelist, heade ja pahade vahelise võitlusega täidetud action’it. Varem või hiljem tõmbab Ivanovi autobiograafiliste sugemetega minategelane aga kostüümi jälle selga ning astub areenile, kus laseb end koos teiste põrgumaalastega mängult maha kõmmutada: „täpselt nagu lapsepõlves: ma olen surnud, vedeled seal rohu sees, sind ei ole, enam sind ei ole … mõnus, eriti kui päikene paistab” (lk 113).

Aga ka mängult surnud mängusõja­mehe kohal valatakse pärispisaraid ja see, kui üks inimene saab osta endale päriselt õiguse teine mängult maha lasta, on midagi muud kui süütu meelelahutus. Põrgumaalased teavad seda ning just selle peale mängivadki – see on nende ninanips maailmale, kus „niimoodi ei tehta”. Tuleb ju välja, et rahvale meeldib, rahvas maksab ja on seepärast valmis külastama kohta, millest muidu suure ringiga mööda käiks, ja sellisest olukorrast saabki väljuda ainult võitjana: „ehkki kogu see ettevõtmine on üldkokkuvõttes häbiväärne, mina oma kohta selles ei häbenenud; Erkki ütles kord: parem olla jälgi šõu sellel poolel, parem käia maski kui püssiga, ja tal on õigus” (lk 115).

Veelgi enam, sellest maskist saab jutustaja jaoks salajane väljapääs pärismaailmast ja tahtmatult alal hoitavast identi­teedist, mis teda järk-järgult põhja kisub. Nii kaua, kui olla inimene, kirjanik ja isa, tuleb mahtuda ankeetidesse ja lahtritesse, tuleb omada isikukoodi, rahvust, elukohta ja sissetulekut. See kõik on Ivanovi autoriminale ammugi vastukarva, see süsteem ei sobi talle ega tema teoste tegelastele, kes on ühiskonna hammasrataste vahele jäänud ning just seetõttu valmis omaks võtma uue näo ja uued reeglid – ringi tammuda, pihta saada, maha kukkuda, surnud olla, püsti tõusta. Miks mitte?

See, kes on maskis, pole enam üleni ise. „Silmapiludest vaadates ei paista maailm lihtsalt teistsugusena (klaasid on hägused ja rõmelised, sa vaataks justkui kellegi teise silmadega), vaid see muutub kummastavaks, teistsuguseks, sest kui sa oled maskis, suhtutakse sinusse teistmoodi; kui sa oled maskis, on kõik kuidagi lihtsam: sa oled sihtmärk, sa oled teistsugune.” (Lk 114.) Ja seepärast annab minategelane oma maskile, sellele teistsugusele, nimeks Untermensch, luues sellega sideme romaani­tsükli proloogiga „Untermensch: minu lõhkikistud osa” ja sõlmides ühtlasi sealseid mitmes suunas hargnenud niidiotsi.

Selles mullu „Loomingu Raamatu­kogus” ilmunud teoses jääb Untermensch’i olemus ebamääraseks. See on jutustaja teisik, paralleelvorm, teine hääl, mis on ühtaegu oma ja võõras ega tahagi see­juures kindlalt piiritletud olla. Untermensch’i kujundisse koondub kokku Ivanovile omane tung otsida „võõrast mitte teises inimeses, vaid enda sees(t)”, millest on kirjutanud Sveta Grigorjeva.[1] Ta on teine, aga ikkagi mina, ta on metahaigus, mis mind küll järjekindlalt hävitab, aga mind eluspüsimiseks ikkagi vajab.[2]

Ilma neid tõlgendusi kuidagi vaesestamata saab „Õuduste teatris” Unter­mensch’ist lihtne, käegakatsutav kummist zombimask. Sellega võib vestelda nagu vana sõbra või lemmikloomaga, aga selle tugevus ilmneb siis, kui see ette panna – võõras nägu vabastab ju enda omast ning laseb vabalt valitseda sellel minal, kes muidu nime ja eluloo taha varju jääb. Mask tuletab meelde, et mina ei ole ainult minu identiteet, nii et „nende mõtted lendavad minust mööda, nende kirjutised ja arvustused ei käi minu kohta, ei ole minu raamatud neil hambus” (lk 115). Ma ei pea ju olema kirjanik, kui ma võin olla ka zombi! Ja olla ikkagi mina! Seega on Untermensch ühekorraga nii alternatiivne (võõras) nägu kui ka võimalus iseendale sammuke lähemale astuda; ühekorraga mask ja alastikistud mina.

Selgub muidugi, et sedasi millegi õilsa ega ilusani ei jõua. Inimeselt, kellelt on võetud nägu, on võetud ka vastutustunne, ja et see tema meelest mõnus on, oligi tarvis tõestada. „Ideoloogia võib olla väga seksikas, kui võtad vastu sulle võõra, tülgastava ideoloogia, sa kuuletud, täidad tema tellimusi ja selles on midagi.” (Lk 267.) Ah, olla vaid marionett! Olla üksnes suu, mille kuuldavale toodud sõnad on välja valinud hoopis kõhurääkija Erkki, kapitalistlik süsteem või mõni isehakanud rahvajuht – eriti hea oleks, kui ma neist sõnadest eriti hästi aru ei saaks. Mida võõram on mask, seda väiksemana paistab vastutus.

Just see teebki maskist ühe kõige võimsama relva. Olgu valitud ideoloogia nii õige, teistega arvestav või keskkonna­sõbralik kui tahes (kui Untermensch on mask, on seda sümmeetriliselt ka Übermensch), enese maski teenistusse andmine on eemaldumine sügavamast inimlikkusest. Seda inimlikkust väärtustab Ivanov väga kõrgelt. „Ma tahaksin näha nüüdisaegses ühiskonnas inimese arengu väärtuste kuulutamist – ilma rahvuseta, lihtsalt inimese, vaba inimese, mitte tingimata üli- või jumalinimese, ei, ma räägin sellisest inimesest, keda ei kammitse korporatiivne eetika, kes sülitab poliitkorrektsusele, ei kanna maski, kostüümi, lipsu, ei ole haaratud karjääritõusust, ei püüdle hüvede poole. Kuradile hüved, mugavused ja standardid!” (Lk 332–333.)

Viimased sõnad toob küll kuuldavale „Õuduste teatri” sütituskõnede ja ideoloogiliste (!) monoloogide eest hoolitsev tegelane Kostja, ja just see päästab need õpetavusest, mis selle karussell-romaani olemusega kuidagi kokku ei sobiks. Ivanov ei õpeta, vaid kirjutab kellegi, kes õpetab – ja siis kellegi, kes õpetab midagi muud, ja lõpuks iseenda, kes pole aga siiski piisavalt päris, et tedagi usaldada saaks. Romaan on mitmetest maskidest ehitatud mask ja Ivanovile, tavalisele, mitte eeskujulikule inimesele, meeldib end kirjutamisse peita: „[M]a triivin romaanis nagu kapslis mööda maailmaruumi ja midagi halba ei saa juhtuda – nõnda tulen toime maa­ilmaga, mis aina ründab meid uue jõuga.”[3] Kirjutamine kaitseb ning romaani polüfoonilisus vabastab vastutusest öelda välja üks ja ainus tõde.

Romaani kaitsev funktsioon aga kirjutamiselt lugemisele ei laiene ja „Õuduste teatrit” lugedes niisama lihtsalt ründava maailma eest peitu ei pääse. Dialoog mask-romaaniga mõjub siinjuhul pigem peeglina, nii et mulle jääb see teine, Zombipargi külastaja põlastusväärne roll – enesele otsa vaadata ja küsida, millist osa mina selles rünnakus mängin. Teades samas hästi, et seegi mäng pole tegelikult mäng.

[1] S. Grigorjeva, Võõras iseendale. „Vikerkaar” 2021, nr 4–5, lk 157.

[2] Vt: J. Haldna, Haiguslugu kui kirjanduslik ravipraktika. „Värske Rõhk” 2021, nr 72, lk 102–108.

[3] M. Trunin, Maailm vs. don Quijote. „Sirp” 19. II 2016.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon