Meeliskleva tuiutaja pärlendav hallus

Brita Melts

Juhan Hellerma: „Tühjusse, kaugusse”.

„Tuum”, 2016. 71 lk.

Mida hakata peale raamatuga, mis algab eriti igavalt: „Aknast paistab täna õhtul kuu, suur kollane täiskuu. Üks sääsk oli tuppa tulnud, lõin maha” (lk 7)? Ja järgnevaski ei peljata sama tuhme argielu registreeringuid („Tramm seisis keset pimenevat õhtut. Juht luges lehte. Paar minutit väljumiseni. Trammil uksed pärani lahti. Inimesed istuvad sees”, lk 8), millele esmapilgul ei anta ka suuremat kunstilist ülevust või kujundilist väärtust ja millesse on vaid põgusalt põimitud ümbritseva niisama vaatlemisest tekkinud erksamaid, sügavamaid tõdemusi („polegi vist varem märganud, et tuul ja valgus nii seotud on”, lk 10). Ega muud, kui lugeda, kannatlikult, leppida kavala vormiga, mis pelga proosana (raamatu tagakaanel antud määratlus: mõtlikud proosalaastud) mõjub igavalt ühekülgsena, luulena (milleks raamatut võib vabalt pidada, nagu Tartu esitlusel reetis oma lehitsemismulje Carolina Pihelgas) on aga esialgu mannetu — vaid esialgu. Kuni toimub registripöörang, tekst sukeldub juba kindlamini lüürilisele „elu sügavuste” otsinguteele ja tasahaaval hakkab avanema, täienema ja veenvaks perspektiiviks vormuma subjekti meelisk­lev tunnetuslaad.

Enamasti luulelise jumega proosalaastude kogu kolmest osast esimene pakub tõesti heal hulgal halli argielupoeesiat, millesse on küll pikitud ka filosoofilisi mõlgutusi. Ent see kooslus surub vägisi peale n-ö lumehelbekese efekti: küllap peab mõtlik minavormis kirjeldaja hardalt iseend ja nii oma elujuhtumeid kui ka vaateveeru kordumatult eriliseks tuumaka elamuse allikaks (see võiks ju olla üks võimalikke seletusi oma igapäevaelu tegelikult väga tavaliste tähelepanekute avalikustamisele). Sellega söödetakse lugejale tahes-tahtmata ette hoiak, et minakirjeldaja silmanähtavalt sügavmõttelise ambitsiooniga positsioonist tuleks otsida midagi imetlusväärset ja ainulaadset — aga just algusleheküljed õõnestavad selle võimaliku eelhäälestuse hoopis tõrksaks muigeks elevandiluutorni kapseldunud tuiutaja üle. Sest raamatu esimese kolmandiku iga argist ümbrust registreeriv pildike, mis algab tihtipeale üsna nullstiilis teadustusega ja reedab seega päeviklike märkmete laadi („Radikas huugab”, lk 11; „Sõit Kölni kestis ligi seitse tundi. Buss läks Frankfurdis katki, ootasime kaks ja pool tundi”, lk 13; „Rongi aknast paistavad majad”, lk 17; „Täna päeval käisin rannas, lebasin päikese käes, lugesin ja tegin tiiru vette ka”, lk 25), on tegelikult üsna banaalne ja imetlusvaba, andes täheldusist hargnevaile meelisklusile esimese hooga hoopis lihtsameelsuse mündi.

Kirjutaja vahetu olme ja ilm teadmiseks võetud, võibki esmajoones küsida, mida neis tüüpilistes hetkedes on olnud sellist, et on peetud tarvilikuks neid talletada — ja milles peitub nende loomingulise jagamise väärtus, eriti kui mõni mõttekäik juba iseenesest deklareerib, et pole justkui millestki erilisest kirjutada („Millest siis õieti kirjutada? Sellest, et eile hakkas pärast nädalast lauspäikest lõpuks sadama ja et terve õhtu võis taevas heledaid sähvatusi näha, mis iga natukese aja tagant kogu taeva valgeks lõid? Või oma tänasest päevast, kus õieti midagi ei juhtunudki, sest istusin terve päeva toas?” lk 36). Ka muidu hallusest irduvate trammisõiduseikade vaatlused, mida kohtab mitmes laastus, mõjuvad näiteks Anti Saare väga intensiivsete (pereclike) metroo-vaatluste kõrval tuhmilt, ehkki neis kohtades on Hellerma ilmutanud valmidust rohkemaks kui vaikne tuiutamine ja püüdnud ühte vaatepunkti kokku sobitada nii passiivse vaatluse, situatsiooni sekkumise võimalusi kaaluva (ümber)lavastamishimu kui ka mängurõõmu eri­nevate elukäikude üle mõtiskledes, või sootuks saatusliku flirdi. Need hetked on teose üldisest laadist veidi irduvad kübemed, milles ilmneb uljust iseendast kaugemale vaadata: minamõtiskleja on jälgitavatele tegelastele mõelnud pähe ideid, leidnud neile iseloomu, pannud neile lauseid suhu, andes voli ka vabale kujutlusele jälgimisaluse võõra tüübi silme eest „kümnete kordumatute hetkede” (lk 22) läbituhisemiseks. Siin aimub juba tuntavalt tähelduste vabastamist noodist, millega muidu veidi pealetükkivas rütmis deklareeritakse minakirjeldaja enesekeskseid minemisi, kõndimisi, jõudmisi, käike, vaatamisi-nägemisi jne. Raamatu teises pooles leidubki märksa eredamas vormis seesugust õhulisust lubavat aspekti, mille efektsus seisneb just subjekti sammus kirjelduslikkusest taandada ning hajutada iseenda manifesteeriv kohalolek mingis vahetus momendis.

Ja siin ongi juba mängus kogu „Tühjusse, kaugusse” kaalukam, mõjusamalt just raamatu teises ja kolmandas osas saavutatud, luulelisusse küündiv tasand, mis kehtestab omalaadset meelisklev-metafüüsilist eluvõõrust, hallist argisusest malbet tagasitõmbumist kõik­võimalikesse mõlgutustesse ning absoluutset pretensioonitust igasuguse aktiivse ja ometi pealiskaudse toimimise suhtes. Seda tasandit võib nimetada kõigest välisusest ja vaadeldavast metafüüsiliseks rahulduseks tarvilike impulsside ammutamise pingsuseks või vähemalt järjekindluseks. Nimelt hälbib kesktee „tühjusse, kaugusse” õige pea alguses tuimusse eksitanud päeviklikust kirjeldaja eluolu registreerimisest ning peamiseks saab elus sageli kaduva, ent aimamisi alalolevana (kas või pelga potentsiaalinagi) igaüht sisemiselt rikastava vaikuse ja aegluse tabamine, mis juba eos välistab vajaduse ja iha midagi intensiivselt ette võtta. See poeetiline perspektiiv rajaneb niisiis sügavuti mõtlemise puhkehetkil, küllastub staatilisusest, vaikuse ja rahu malbest tundeskaalast: „Seda vaikust ihkangi, tema ruumikust, lõputut sügavust, rahu. [—] …ma ei taha muud kui olla, lihtsalt olla ja tunda, kuidas elutukse minu sees aina häälekamalt kõlama hakkab” (lk 67); „Võiksin siin endiselt lõputult istuda, vaadata aknast välja, tühjusse, kaugusse. Tunda elu tukset, vaikuses kõnelevat häält, mis ütleb, et kuskil on midagi veel, teine vaade, teine maailm, teine sina” (lk 69). Ja sellises küllastumuses näib piisavat ainuüksi õrnast tundest, et midagi rohkemat, mõni teistsugune vaade jne võiks kusagil veel olla — ent avali uudishimule naljalt voli ei anta ning materiaalse maailma raamides avastusrõõmu arvelt oma empiirilise skaala laiendamine on juba eos madaldatud mustvalgeks ja mõtte­lagedaks rähklemiseks, mis häiriks kon­takti „oma sisemise tuumaga”, kui ei tajuta, „mida see väljapoole elatud elu sinu kohta õpetanud on” (lk 44).

Niisiis on ilma/olme pisiasjust kinni­haaramine ja lihtlabaste hetkede märkamine vaid aje tühjusele-kaugusele vaim­selt vallaoleku vabaduse täielikuks tunnetamiseks ning vastava enesetaju foonil kõikvõimalike mõlgutuste süvendamiseks. Mõttekulg kipub kohati küll idealistlikku elukaugust kompides mõjuma abitult, kuna alati ei maldagi subjekt tungida tühjusse-kaugusse, mida ta üksnes ihaldab ja vaatab, otsekui peljates mis tahes kogemuslikkusest sündivat joovastust või miks mitte ka enneolematult raputavat dünaamikat. Nagu ta isegi üldistab: „Aga päriselt pinda jalge alt kaotada ei julge. Me oleme loodud tasasele, aga ihaldame kõrgust ja sügavust.” (Lk 50.) Mõni lõik kisendab siiski millegi pingelisema ja järsuma järele, et pisutki hajutada muidu ühetooniliste, ehkki korraliku terviku moodustavate vaatepiltide tunnetus- ja sõnastuspüüete ahtaks jäämise ohtu. Vaid viivuks laseb autor aimata minakirjeldajas „tärkavat tegelast, kes alles siis pea välja pistab, kui midagi uut sündima hakkab, kui ta haistab võimalust seigelda ja rännata tundmatuil radadel” (lk 11) — ja edasisest vakatab diskreetselt, sõnastamata midagi tõhusamat kergest õhinast või seda, mis tundmatuses seiklemise-rändamise võimaluse aimamisega kaasneb, sest nõnda vaibuks tuumakate mõtete raskus. Kaval nõks, sest autor hoiab selgelt oma stiili ja samal ajal tekib lugejas aegamisi lausa hasart jälgida, kui sujuvalt ja peenelt on igast tuiutamisest, trammisõidust või uitlevast loojangupüüdmisest välja filtreeritud see, mis maandaks olemise pinnapealseks kirevuseks või kergeks tuhisemiseks — ja kui kindlameelselt kasvatab subjekt iseenda argisuse ülevuseks, saavutades oma seesmuse ja ebamääraste kauguste kokkukõla („rahu kumab kuskilt kaugelt, seestpoolt”, lk 54). Ja eks nõnda kannagi vilja raamatu telgjoon: eluvõlu süvaloodimise raskusjõul aja mahavõtmise manifestatsioon, igast mõttevälgatusest aegluse programmiline immitsemine, mis poeetilisematel hetkedel hakkab ajapikku (!) lummamagi ja mida raamatu tagakaanel on omakorda sekundi veni(ta)mist stiilselt õilistanud ja ülistanud Jan Kaus kiitnud tähelepanuväärseks ning kirgastavaks oskuseks. (Säärast hetkede tardumusse ja ajavoolu hõrendamisse sugenevat isikupärast vahedust, isiklikkuse mõõtme intensiivsust, mida pakub Kaus, siinsel juhul küll ei kohta.) Nii et kokkuvõttes on raamatul jumet just poeetilise võttena: ootusest, igatsusest, passimisest sündiva tuimuse ja aegluse konverteerimine meelisklustest pärlendavaks loominguks, argiste tähelduste ülendamine lüüriliseks, mõneti hardakski „elu sügavuste”, „sisemise tuuma” ja kõikide väliste parameetrite terviktunnetuseks.