Meie — „uued eurooplased”

Jüri Saar

 

 

Pühendatud Czesław Miłoszile (1911—2004)

Meie koos teiste baltlastega, keda poliitikud mõnikord liigitavad n-ö uue Euroopa rahvaste hulka vastandina vanale Euroopale, oleme tõepoolest üks omamoodi seltskond. Tuulemaade rahvas, kellest on korduvalt käinud üle võõrvallutuste tormid ja keda on tabanud kaos, mis pole siiski suutnud kaotada meie erilist identiteeti. Siin ollakse paigal, elatakse raskuste kiuste ja ära on siitmailt mindud üksnes surmaähvardusel või viidud väevõimuga. Laastatud maal on pärast lahingut ka võõrad haavatud koju viidud, terveks ravitud ja omadeks hoolitsetud.

Välisvaatlejatel ei maksa lasta ennast viia segadusse meie sageli konarlikust inglise keelest. See võib jätta ebaõiglaselt viletsa mulje siinsete inimeste mõtlemisvõimest ja suutlikkusest näha tõeliselt raskelt tabatavaid asju sellistena, nagu need on — keerulistena. Meie ühisvara ja töövahend on emakeel, mille abil on võimalik süsteemselt mõelda, ennast väljendada ja milles saab kirjutada absoluutselt kõigil teadaolevatel teemadel. Oleme valmis arenema, kuid tahame jääda endaks, tahame, et meil oleksid nii tiivad kui ka juured.

Naerame meeleldi nende kaaslaste üle, kes üritavad kiirkorras muutuda maailmakodanikeks. Kes tahavad juba mõelda, tunda, süüa, juua ja hingata, nagu seda teevad nende arvates „päris” lääne inimesed. Seda hoiakut kajastavad igihaljad lood maalt linna läinud vurledest, kes ei tunne enam reha ära ja küsivad eputavalt: „Mis asi see selline on?” Aga sellele justkui tundmatule asjale peale astudes ja varrega otsaette obadust saades sajatavad nad kärmelt: „Pagana reha!” Nüüd tulevad nad tagasi Brüsselist või ookeani tagant ja „rehad” näevad välja hoopis teistsugused, kuid suhtumise põhiskeem on sama.

Mõnda asja me teame päris hästi, isegi paremini kui mitmed meie praegused nõustajad ja õpetajad. Näiteks seda, kuidas elada sõbralikult ja ilma tõsiste konfliktideta koos suure hulga võõrastega. Muutes nad samm-sammult ajapikku meie hulka kuulujateks, nagu tegime okupatsiooni ajal poole sajandi jooksul muulastega, kuigi üleliidulised ettevõtted töötasid lakkamatult migratsioonipumpadena ning regulaarselt kordusid venestamislained. Ja nüüd oleme juba ligi veerand sajandit tegelnud integratsiooniga omariikluse tingimustes ning tegelikult väga edukalt. Vajame lihtsalt rohkem rahulikku aega, kuid kõik Euroopa Liidu piirid peavad olema paigas ja reaalselt toimima. Ka võõraste vastuvõtmise ja integreerimise võimekusel on ülempiir. Ja seepärast me tahame, et Euroopa Liidu lõunapiirkonnast ei saaks Euroopa „pehmet kõhualust kui uut migratsioonipumpa”, ning oleme kurjad nende meie omamaiste ludride peale, kes oma suures tarkuses lasid Euroopa Liidu idapiiri võssa kasvada.

Meid on ajaloos palju õpetatud ja sageli õigusega, ehkki mitte iga kord. Kui meile tulid XX sajandi keskel idast „valgusetoojad”, siis lubasid nad siinmail elavatele inimestele õpetada nn õige maailmanägemise kõrval kirjutamis- ja lugemisoskust. Kuigi olime sisuliselt 100% kirjaoskajad juba XIX sajandi lõpul, kaugel ees bolševistliku impeeriumi tavatasemest. Pärast külma sõja lõppu, kui vana Euroopa ennast hoogsalt desarmeeris, avas end Venemaale kui partnerile ja Ameerikaga vimma kiskus, öeldi meile, et me põdevat okupatsioonijärgset sündroomi. Me ei suutvat mineviku­trauma tõttu näha maailma sellisena, nagu see tegelikult on, ja suhtuvat Venemaasse liiga kahtlustavalt. Mõni sõnakam süüdistas Balti riike isegi Venemaaga pidevas tülinorimises. Meie aga nägime, kuidas lihtsameelsete ja mõnikord lausa „kasulike idiootidena” toimetasid Saksa Hansud, Inglise George’id, Hollandi Maxid, Itaalia Silviod ja paljud teised väiksemad tegijad, keda ajas elevile ja pimestas Venemaalt pärinev lõppematu rahavool; nad kõik lootsid Venemaad selgi korral „positiivselt hõlmata” ja ühtlasi hea kopika oma taskusse pista.

Meie tundsime ja tunneme endistviisi Venemaaga äritegemise ja ühismajandamise kombeid oluliselt paremini. See pole mingi lepingute ja sõnapidamise värk, vaid lõuad-pidada-ja-edasi-teenida-süsteem, kus alluv on ülemusele lojaalne, hoolikas kohustuste täitja ja kus ülemusele jäävad kõik õigused. Ei olnud keeruline märgata, kui lühinägelikud olid sageli lääne inimesed, kui arvasid, et neile Venemaalt lihtsalt niisama raha kingitakse. Esimene kord kingitakse tõesti, edaspidi oled peos ja teed nii, nagu kästakse. Vanglažargoonis öeldakse selliste juhtumite kohta, et „lasti alla”, st pandi paika sinna, kust tagasi üles enam ei tulda. Ja me manitsesime ettevaatusele, mitte uskuma kõike ilusat, mida räägitakse roosilisest tulevikust, ja olema valmis ka olukorra järsuks halvenemiseks Venemaaga suhtlemisel. Nüüd ongi just nii juhtunud ja varasemast heast partnerist on saanud peamine muretekitaja ning nuhtlus.

Seepärast tasub kuulata hoiatusi ka suure hulga islami päritolu võõraste Euroopasse saabumise puhul. Rumal on jagada kvootidega võõraid laiali Euroopa Liidu sees, kui samal ajal ei kindlustata välispiiride pidamist. Jutt ei ole siiras ja veenev, kui alguses räägitakse illegaalidest kui vajalikest töökätest ja demograafilise olukorra parandajatest, keda kõik riigid peaksid endale pikisilmi soovima, vähem kui kuu aja pärast kõneldakse aga vajadusest hakata neid ikkagi „sunniviisil vabatahtlikult” jaotama, teadmata, kes nad õieti on, keda jaotada tahetakse. Kui ühe aastaga saabub ligi miljon illegaali, toob see kaasa üldise normipuudulikkuse, ükskõik, kas neid saabujaid nimetatakse nende piiriületuse õigusvastasele iseloomule viitamata pagulasteks, irregulaarseteks migrantideks, põgenikeks või veel kellekski. Ja me vaatame kahtlustavalt neid lobamokkasid, kes räägivad tänapäeva rahvasterändest kui inimeste spontaansest ja kontrollimatust liikumisest, tahtmata näha, kui hästi see liikumine on organiseeritud nii majanduslikus kui ka ideoloogilises mõttes.

Me muretseme Euroopa Liidu kui terviku pärast, sest teame, mida tähendab „hääletu alistumine”. Riigipiiride pidamatus ja seejärel juba kadumine võib mõnele vähemusrühmale meeldida, näiteks neile, kes unistavad ilma riikide ja riigipiirideta maailmast. See on paraku vaid marginaalne eluvõõras vähemus, kelle arusaamad ei saa kunagi üldkehtivaks normiks. Eriti maailmas, kus on üks miljard suhteliselt heal järjel ja kuus miljardit suhteliselt vaest inimest, kellele praegune lääs on maapealne paradiis. Miks küll ei tunne Lääne-Euroopa riigijuhid oma kuulsaid sotsiaalteaduste klassikuid, näiteks prantslast Émile Durkheimi ja sakslast Max Weberit, kes uurisid ja kirjeldasid sotsiaalsete normide kujunemist juba sada aastat tagasi ja väga veenval viisil? Nad näitasid: kui kaovad piirid lubatu ja keelatu vahel, saabub normide puudumise ajajärk ja keegi ei tea enam, mis on õige, mis vale. See lõpeb sotsiaalse koosluse lagunemisega, asemele tuleb uus sotsiaalne sidusus koos uute reeglitega, mis ei pruugi enam sugugi meeldida.

Väga oluline teema, mida meile on püütud hoolega selgitada, on diskrimineerimise ehk ebavõrdse kohtlemise äratundmine ja sellega võitlemine. Grupiline diskrimineerimine ükskõik milliste tunnuste alusel on tänapäeva läänemaailmas kategooriliselt keelatud. Samas on kummaline see, kuidas meile diskrimineerimise vältimise põhimõtteid üritatakse pähe raiuda. Järjest valjemad nõuded kehtestada riigi ja ettevõtete juhtkondades sookvoodid lähevad ilmselgelt vastuollu terve mõistuse ja läänemaiste meritokraatlike põhimõtetega. Viimased näevad ju ette, et juhtideks ja valitsejateks saadakse oma vaimuannete, isiksuseomaduste, oskuste ja haridustaseme alusel, mitte vereliini, klannikuuluvuse või muu kaasasündinud eripära tõttu.

On asju, millesse suhtutakse praegusel ajal läänes viisil: „Läks loll kirikusse ja hakkas palvetama. Tagus pea vastu põrandat katki.” Poliitkorrektsed liialdajad on mõelnud välja oksüümoronliku termini „jaatav diskrimineerimine” (affirmative discrimination), mis on avalikult suurt elanikkonna osa ehk mehi diskrimineeriv ja naisi sisuliselt alandav, sest sookvootide kehtestamisel saab määravaks mitte inimese kõrvade vahel asuv mõistus, vaid see, mis on kellelgi püksis. Ent eriti hulluks läheb lugu siis, kui püksis olema pidav võtab koha sisse kõrvade vahel. Ka meil on kokkupuuteid sedasorti valikõnelejatega ja me saame nende muredest aru. Kuid meid pole vaja petta, sest näeme, kui tihti on silmakirjalikkuse taga vaid isekus.

Me näeme Euroopas raukpoliitikuid, kes kinnitavad üha, kui hästi kõik on ja kuidas probleemid varem või hiljem lahenevad. Ühele järeleandmisele järgneb teine, nii et see meenutab milleski Nõukogude Liidu lõpuperioodi gerontokraatia valitsemispraktikat. Teatavasti muutuvadki inimesed soliidsemasse ikka jõudes alalhoidlikeks ja tahavad, et kõik jääks nii, nagu on, nagu on ikka olnud. „Oh õnnis hetk, oh viibi veel” tähendab paraku arengu ja tõelise elu lõppu, nagu õpetas geniaalne sakslane J. W. Goethe. Miski ei jää muutumatult püsima. Läänemaailma suure sõja järgsed kolm kuulsat aastakümmet on lootusetult möödas. Möödas on ajad, kui pensionile minek tähendas igapäevamurede kadumist, pangalaenude lõppu ja läänemaised pensionärid täitsid kogu maailma kuurorte soojade merede ääres, sest nende pension lubas niisugust vanaduspõlve.

Kollektiivne vastutus ja karistamine on keelatud ja vastuolus õigusriiklike põhimõtetega. Nende järgi vastutab inimene selle eest, mida ta on teinud, mitte selle eest, kes ta on. Siinmail on viimasel ajal juhtunud kaks tõsist lugu. Üks kord pani keegi põlema pagulaskeskuse kortermaja välisseina ja teine kord solvati väidetavalt Tallinnas mustanahalist Ameerika sõdurit. Kaubanduskojad nõuavad valitsuselt kõige karmimaid vihavastaseid meetmeid — või muidu katkevad majandussidemed ja pidurdub liitlaste sõjaline toetus. Ometi pole kindlaks tehtud ei pagulaskeskuse süütajat ega ka sõduri solvajat, rääkimata toimunu motiivide tuvastamisest. Mõned meie juhtpoliitikud ja avaliku elu tegelased on sellest hoolimata taas noominud haiget rahvast ja hakanud tundma kohutavat häbi terve Eesti pärast.

Kollektiivne süüdistamine ei taba meid esimest korda. Ka varem on meile püütud selgeks teha, kui halvasti käituti siinmail juutide ja mustlastega II maailmasõjas natside okupatsiooni ajal. Ja jõutud järeldusele, et meie praegused õiguskaitseorganid ei ole tol ajal toimepandud sõjakuritegude uurimisel piisavalt agarad. Ehkki enam kui pool sajandit oli sedalaadi kuritegude ja kurjategijate kindlakstegemisega ametis kõige võimsama eriteenistusliku varustusega riik — Nõukogude Liit. Kõik, keda vähegi oli võimalik leida, peaks olema juba ammu üles leitud, süüdlased karistatud, kuid jutt meie kollektiivsest süüst kerkib ikka ja jälle. Ja süütunde ning endale tuha päheraputamise tahtmise tekitamine on sageli edukas. Mõne meie riigijuhi koogutamine Brüsseli ees ja manitsused „allapoole” on selle taustal lausa piinlikud. Oleme ka seda näinud ja mäletame hästi, kuidas 1930. aastate teisel poolel tegeldi president Pätsi juhtimisel haige rahva terveks ravimisega. Paraku lõppes „haiguste ravi” sellesama presidendi juhitud „tingimusteta alistumisega” bolševistlikule Nõukogude Liidule, häbi ja tohutute inimkaotustega.

Läänemaistes väärtushierarhiates on kogu looduse kui elukeskkonna kaitse kõrgel kohal. Seetõttu õpetatakse meid kaitsma loodust, kaitsma seda inimese eest nõnda aktiivselt, et elu maakohtades kipub suisa välja surema. Üha raskem on viia maapiirkondadesse tootmist, et anda inimestele seal tööd, sest täiendavaid keskkonda puudutavaid piiranguid lisandub nagu küllusesarvest. Kunagistest „äraparandatud” talumaadest, millele XX sajandi alguskümnenditel rajati käsitsi kuivenduseks drenaaž, saavad nüüd taassoostunud Natura alad. Kogu Eesti territooriumist on juba rohkem kui 20% mingit tüüpi kaitse all. Talunikele, kelle vilja hävitavad läbirändavad linnuparved, makstakse sümboolset kompensatsiooni, kuid maaelu kui selline hääbub. Uut laadi vahekorda loodusega õpetab meile seesama vana Euroopa, kes on oma looduse industrialiseerimise käigus n-ö ära ekspluateerinud. Saanud selle eest vastu kõrge elatustaseme, käivad nad nüüd hea meelega loodusturistidena meil külas ja pildistavad lindusid.

Me oleme kogu aeg looduse kõrval ja koos loodusega elanud, kuid iga sitika huvide seadmine inimesest ettepoole on vähemasti veider. Keskkonnahoiust on saanud inimest vastustav uusreligioon oma prohvetite ja preestritega. Kummalise alaga tegelevad nn keskkonna-eetikud paigutavad ennast sisuliselt jumala positsioonile, kaitsevad loodust inimese kui liigi eest ja õpetavad kõigile „tõelist valgustatud jätkusuutlikkust”, nägemata, et meie põllu-, heina- ja karjamaad kasvavad ilma inimese tegutsemiseta (kadaka)võssa. Väärtuslikud puisniidud ongi igapäevase, aastasadade­pikkuse inimtegevuse ehk loodusest toiduse hankimise kõrvalprodukt.

Eluvõõras ja tegelikult ka arulage on püüd teha Eestist reservaati, konserveerida meie loodusrikkused ja maavarad justkui kellegi teise tarbeks tulevikus. Teadmata, kes on „see teine” ja kust ta lõpuks tuleb. Esmapilgul kummaline, kuid nüüdisaja looduskaitseliste piirangutega alad langevad väga suures osas kokku nõukogude ajal kehtestatud piiritsoonide ja sõjaväebaaside territooriumidega ning isegi juba ületavad nende ulatust. Võib-olla meeldib see tegevus mõnele rohefundamentalistile, kelle arvates inimliiki ei tohikski planeedil Maa olemas olla, kuid korralik maainimene ajab sellised tegelased oma kodu lähedalt kaikaga minema.

Läänemaailmas on hakanud sagenema pillav ja hoolimatu ümberkäimine sõnade ning mõistetega. Postmodernismi relativism ja kõike lämmatav poliitkorrektsus hägustab juba pikemat aega selget vaadet tegelikkusele ja raskendab toimuvale adekvaatse hinnangu andmist. Kõikvõimalikest kohtadest ilmuvad välja „moraalialased ettevõtjad”, kes sageli ei tea midagi konkreetsest eluvaldkonnast, ning asuvad õpetama, milliseid teemasid ja kuidas tohib üldse käsitleda. Juba ainuüksi mõne sõna suhu võtmine tähendavat vihakõnet, mille eest tahetakse hakata karistama kriminaalkorras. Samal ajal ei osata vahet teha vihasel kõnel ja vihakõnel ning tagatipuks ei suudeta määrata sedagi, kui kaugele tohib minna sõna- ja väljendusvabaduse piirangutega.

Me oleme seda kõike näinud Nõukogude Liidus. Siis olid kindlad teemad, millest tohtis kõnelda ükskõik millisel viisil. Lisaks olid teemad, millest võis rääkida ainult kindlal viisil. Ja lõpuks olid teemad, millest oli parem vaikida, millest kõnelemise eest karistati kriminaalkorras, sest teatud „pühasid” või tabustatud asju ei olnud ametlikult olemas. Seetõttu tunneme suurt ebamugavust samalaadsete arengusuundade pärast tänapäeva Euroopas, kus ilmselt üritatakse uuesti juurutada (enese)tsensuuri. Juba praegu varitseb selge hädaoht, et asjadest otse ja objektiivselt kõnelemata jätmise eest ootab Euroopat ja kogu läänemaailma põrgutee. Ühel hetkel me lihtsalt ei märka ohtusid või ei taha, ei julge märgata ja kiidame toimuvale vaid takka. Jõu kummardamisest ja jõule allumisest saab nõnda „kõige mittefilosoofilisemal” kombel hirm, mis muudab lõpuks jõu ees kummardamise sellest vaimustumiseks.

Mingis mõttes on muidugi kahju, et meie jõudsime piltlikult öeldes lääne pidulaua äärde siis, kuid kõige maitsvamad road olid juba nauditud. Kuna olime harjunud vähesega, on kõigest hoolimata olnud väga meeldiv sellest suhtelisest küllusest osa saada. Oleme ju näinud, mismoodi hakkas peagi käima nende käsi, keda pidusaali üldse sisse ei lastud. Nüüd on tulnud aeg tasuda arve ja siin peame kõik olema täismehe eest väljas. Ja me olemegi arvestanud sellega, ei mingit virisemist ega halamist, sest me teame, et iga asja eest tuleb paratamatult maksta. Me ei ole tulnud üksnes saama ja me oleme valmis täitma oma kohust ka läänemaailmale rasketel aegadel.

Sisutu on pikalt arutleda selle üle, kas kuulume Ida-, Kesk- või Põhja- Euroopasse. Ütleme, et oleme lihtsalt eurooplased, kuid samas ka erilised, nii nagu meid on voolinud suur skulptor Ajalugu. Me võtame Euroopa väärtusi tõsiselt, mõnikord tundub, et isegi tõsisemalt kui vana Euroopa ise. Me teame ikka veel, et tõde pole suhteline ja kõik ei tohi olla võimalik. Vana Euroopa on mõned lihtsad asjad ära unustanud, näiteks, et oma väärtusi ja identiteeti tuleb vajaduse korral kaitsta. Meie luuletaja Hando Runnel on öelnud seda tabavalt: „…ja kõige vastu võidelda / mis võõrastav või vaenulik / mis vaenulik või valelik / ja võidelda kus võimalik / kus võimalik ning vajalik / sest elu kõik on ajalik / ja lastele jääb tulevik”. Võib-olla on meist praeguseks saanud läänemaailma päästev õlekõrs. Äkki tasub meie arvamusi toimuva kohta kuulata päris tähelepanelikult?

 

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood