Mõned küsitavad vastused

Toomas Kall

Priit Aimla 80. sünnipäeva lähenedes hakkasin mõtlema, mida võiks temast, eesti huumori säravast tähest, teada temast palju noorem, alles sellel sajandil sündinud inimene. Ega vist suurt midagi. Nii arvates ei sea ma aga kuidagi kahtluse alla tänapäeva noorte teadmiste mahtu. Pigem lähtun omaenda kogemusest: mida teadsin mina 20-aastaselt mõnest kuuskümmend aastat enne mind sündinud humoristist? Näiteks Oskar Lutsust. Kindlasti oleksin võinud rohkem teada.

Püüangi nüüd vastata küsimustele, mida võiks esitada mulle iga noorem huvi­line, kes tahaks jõuda Aimla tundmises ja mõistmises vähemalt minu praeguste teadmiste tasemele. Et sealt siis juba iseseisvalt edasi minna.

NOOREM HUVILINE: Kui öelda ühe sõnaga, siis kes on Priit Aimla?

TOOMAS KALL: Kui öelda nelja sõnaga, siis: eesti humorist number üks.

N. H.: Kas huumor on sport, et keegi saab olla esimene?

T. K.: Aimla oli esimene, kes sai Lutsu huumoripreemia, 1987. aastal.

N. H.: Ta oli ise selle preemia žüriis.

T. K.: Jah, ja tegi ettepaneku anda preemia Jüri Tuulikule. Aga siis saadeti ta toast välja, ja kui ta tagasi kutsuti, siis kuulutati Lutsu preemia esimeseks laureaadiks Aimla.

N. H.: Ja Tuulik sai preemia alles 2005.

T. K.: See on küll häbiasi. Aga Aimla oli ka esimene humorist, kes sai „Meie Matsi” auhinna, 1990. aastal.

N. H.: See kõik on formaalsus. Aga sisuliselt, mille eest?

T. K.: Igaüks, kes tahab hakata Aimla saavutusi hindama, võiks jagada need kõigepealt lihtsuse mõttes kahte ossa: töö ja looming. Ehk siis organiseerimistöö Eesti Raadio toimetajana 1967–1988, sellest viimased viisteist aastat „Meele­jahutaja” vedurina. Ja teiseks siis puhas (nalja)kirjandus.

N. H.: Naljalood?

T. K.: Lugu ei ole žanr. Žanrid ja alamžanrid on humoresk, komöödia, estraadistseen, telestsenaarium, laulutekst, estraadinäidend, monoloog, kuulde­­mäng, hoiatus- ehk ohuluule, vemmalvärss, kuplee, instseneering, libreto, värssföljeton jms. Kõiki neid žanre, kaasa arvatud jms, on Aimla korduvalt viljelnud.

N. H.: Mida kõige edukamalt?

T. K.: Inimeste subjektiivsed hinnangud võivad erineda, aga objektiivsed statistikud ütleksid, et valdavalt on Aimla oma verbaalse vaimukuse jõu­demonstratsioonides rakendanud kahte tööriista – dialoogi ja vemmalvärssi. Dialoogi, teadagi, võib esineda nii siin kui seal – nii näidendis ja estraadi­stseenis kui ka humoreskis. Aga algusest peale on Aimla firmamärk – see, millega ta eristus teistest humoristidest – olnud dialoogi tihedus.

N. H.: Mida see tähendab?

T. K.: Otseselt tähendab see professionaalsust. Teadmist, kui kergesti, ühe­ainsa tühise liigse repliigi tõttugi, võib dialoog manduda, hakata venima, muutuda lihtsalt lobaks. Professionaalina ei saanud Aimla endale lubada olukorda, et publik tema teksti peale ei naera. Kaudselt aga näitab see ka lugupidamist näitleja vastu, kes tema teksti esitab.

N. H.: Aimla ju esitas oma lugusid ka ise.

T. K.: Järelikult peab ta lugu ka endast. Mis on, kui mitte just haruldane, siis kindlasti väga kiiduväärt omadus. Samas on tihedal tekstil ka oma varju­külg. Humoristil jumala armust, kes Aimla kahtlemata on, ei ole vist raske luua spontaanselt dialoogi, kus üks nali ajab teist taga. Raskem võib olla panna vastu kiusatusele pista hiljem lugu lihvides kahe hea nalja vahele veel üks „ikka korralik” nali, lisada lausesse, kus vähegi võimalik, veel üks siseriim, keerata vint ikka nii üle, et on keeratud. Kõik see kokku muudab tema tekstid kohati isegi liiga tihedaks.

N. H.: Ometi on ka väidetud, et Aimla pole elu jooksul kirjutanud ühtegi rida: „Kogu tema loomingu paremik on olnud ridade vahel.”

T. K.: Seda Jüri Aarma ütlemist ei saa võtta sõna-sõnalt. Aarma oli vembumees nagu Aimlagi.

N. H.: Aga mis koht see ridade vahe ikkagi on? Ma olen kuulnud, et sinna, ri­dade vahele, pidid kirjutama nõukogude ajal kõik autorid, kes tahtsid trükki pääseda.

T. K.: Kõik autorid teadsid, et kui kirjutada otse: „Ainult venelaste kasva­vale massile ehitatakse uusi kortereid, eestlased ei saa midagi!” – siis see ei ilmuks. Aga kui kirjutada näiteks nii, nagu Aimla humoreskis „Hardumus” (1981): „Ma vaatan seda uut elamurajooni ja mu süda hakkab erutusest pekslema. Kui palju rõõmsaid rõdusid! Kui palju õnnelikke inimesi! Terve paneelpara­diis…” – siis nende kolme iroonilise, ametliku ajakirjanduse võltsoptimismi parodeeriva rea vahelt võis vilunud lugeja välja lugeda ka selle varjatud mõtte. Aga võtame teise näite samal teemal, lühinalja „Vagunid”, mis ilmus kogumikus „Aja viide” (1987): „Ajakirja „Krokodil” andmeil läheb meie maal aasta jooksul sadu kaubavaguneid vale radu pidi. Saadetuina punktist A punkti B, satuvad nad punkti P. Äkki juhtub eksitusi ka reisivagunitega? Kõik siiasõitjad ei tahtnudki ehk meile tulla? Vaesed häbe­likud kannatajad!”

N. H.: Kus siin ridade vahe oli?

T. K.: Seda ei olnudki. Ja nalja ka ei olnud. Ilmselt sellepärast see lugu saigi ilmuda. Sest autori esitatud suulises algvariandis oli lõpp hoopis ausam ja otseütlevam: „Võib-olla kõik need, kes siia tulevad, poleks tahtnudki siia tulla? Eksituse teel sattusid ja oma tagasihoidlikkusest ei võtagi ärasõidupiletit, jäävadki siia.”

N. H.: Kes selle teksti siis trükikõlblikuks muutis? Autor ise?

T. K.: On juhtunud ka seda, aga siin ma küll oletan, et paranduse on teinud kirjastuse „heatahtlik” toimetaja, tahtes osutada autorile teenet, kindlustada, et lugu ikkagi ilmuks. Mis sest, et see ei ole enam see lugu. Igatahes on keelamise/lubamise teema Aimlale nii oluline, et 2012. aastal avaldas ta kogumiku „Nüsi­tud naljad”, mis koosneb valikust eri aegadel keelatud tekstidest, tsensuuri ja toimetajate nõutud või soovitatud parandustest ning autori kommentaaridest. Õigluse mõttes Aimla küll lisab, et see on „esimene raamat, mis huumori vallas tänu sellele puhtnõukogulikule asutusele [Glavlitile] ilmub!”. Ning mainib möödaminnes ka, et „endast väljas pole ma seesuguste nähtuste mõjul nagu loomepala keelamine või avaldamatajätt kunagi olnud”.

N. H.: Midagi keelati ära ka teistel autoritel, aga mingit massilist sahtlisse kirjutamist ju ei olnud – kui Eesti valitsus oktoobris 1990 tsensuuri peavalitsuse likvideeris, siis selgus, et humoristide-satiirikute sahtlid on tühjad. Kõik olid targu kirjutanud asju, mis võisid vabalt ilmuda ka tsensuuri ajal. Mille poolest oli Aimla siis eriline?

T. K.: Iseenda tekstide esitajana. Tema selle ande avastas Eino Baskin oma 48. sünnipäeval 1977, kui Aimla oma tekste teistele külalistele ette luges. Järgne­sidki esinemised koos Baskiniga, aga peagi ka juba üksi – kui selgus, et Baskin ise ei jõua kõiki esinemiskutseid vastu võtta. Alguses oldi ehk pettunudki, kui oodatud Baskini asemel tuli Aimla, siis aga selgus, et temaga saab nalja vaata et rohkemgi. Sest see oli nali otseallikast ja mõjus seda veenvamalt. Nagu Aimla ise ühes intervjuus ütles (rääkides kahemehekavadest, mille muusika tegi Jüri Aarma): „Oli kindel, et kõik nüansid saavad välja toodud ning rõhud on õiges paigas.”

N. H.: Nii et see on tõsi, et iga vilets luuletaja loeb oma luulet ise paremini kui ükskõik kui hea näitleja?

T. K.: Jah, nii see on, ja pidagem meeles, et Aimla luges ka luulet. Talle esinemine sobis, tema meisterlikkus ja populaarsus kasvasid. Sest kuigi nõukogude võimu üle irvitasid vaikselt kõik, siis kuulda oma mõtteid eriti teravaks ihutud vormis ja näha laval meest, kes ei karda neid mõtteid valjusti välja öelda – see oli asi, mis läks rahvale korda (ja „korda minema” tähendas tookord midagi hoopis enamat kui praegune „peale minema”). Aimla ise on nimetanud ainult ühe arvu – 1988. aastal oli tal 250 avalikku esinemist. Aga me teame, et just sel aastal kogus ta ka rekordilise ühekordse auditooriumi – 17. juunil tuli lauluväljakule 150 000 inimest.

N. H.: Ja kõik tulid kuulama just Aimlat?

T. K.: Seda võiks öelda küll – kes nii ammust asja ikka enam täpselt mäletab. Võiks, kui Aimla ise poleks seda kummalist sündmust – delegaatide saatmist Moskvasse NLKP(!) XIX konverentsile – talle omasel kujundlikul, kuid samas ajalooliselt täpsel moel vemmalvärsistanud:

 

Esineti, kuidas keegi oskas –

kuulmist vääris iga sõnavõtt.

 

Mulje jäi, et e s m a k o r d s e l t Moskvas

räägitakse Eestist tõesti tõtt.

Nii et tõesti – Aimla ei olnud ainus, kes seal kõneles.

N. H.: Aga millest ta kõneles?

T. K.: Tegelikult ta ei kõnelnudki, vaid esitas pikema luuletuse „Mida teinud, mida andnud”.

N. H.: Aga miks mäletab rahvas Aimla luuletusest paremini Heinz Valgu lauset „Ükskord me võidame niikuinii!”, mis kõlas samal väljakul kolm kuud hiljem?

T. K.: Ilmselt sellepärast, et Valgu lause oli ca 70 korda lühem kui Aimla luuletus. Rahva mälu ongi lühike! Küll võiks rahvas mäletada Aimla ja Valgu värsi- ja šaržiraamatut „Imelised aastad”. Selles on kajastatud kõik olulisemad sündmused 1987 kuni 1990, ning tegemist võib olla Aimla kõige terviklikuma ja „asjalikuma raamatuga. Pealegi avaldub ka selles raamatus Aimla loomupärane tagasihoidlikkus – omaenda lauluväljaku-esinemist ta sellele sündmusele pühendatud luuletuses ei mainigi.

N. H.: Nii et ei ole ta nii ajalooliselt täpne midagi. Kas me liiguksime nüüd lauluväljakult edasi?

T. K.: Mitte enne, kui oleme rääkinud ka Aimla sisulisest seotusest lauluväljakutega üle Eesti, kus koorid on laulnud tema sõnadele loodud laule. Alates 1985. aasta üldlaulupeost on seal poiste- ja mudilaskooride esituses kõlanud Hans Hindpere „Selles eas”, „Karvast sõpra oodates”, „Tere hommikust!”, „Varuaeg”, „Poiste kool” ja „Ole viisakas”, ning Tõnis Kõrvitsa „Muusika me sees ja ümber” ja „Kõige suurem sõber”.

N. H.: Seda ma tean, see on see Leopoldi „Hea sõbra jaoks on valla mu uksed ja mu hing”. Aga kas ma neid teisi laule peaksin ka teadma? Või lausa oskama?

T. K.: Ei, tavaliselt piisab inimesele, kui ta oskab kaasa laulda „Andeks, kas teil on veel ruumi? Ei, kõik on täis!”, või „Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat”, või „Väärin muud, väärin muud!”.

N. H.: Kas need on kõik Aimla sõnad?

T. K.: Või „Aina igasugu pudi-padi pähe tuleb taguda meil koolis”, või „Oo Irma, oo Irmake”, või „Võõra raha eest joob purju end ka karske, taimetoitlane sööb liha, kui saab tasuta”, või „…maalaja, hi-hi-Himaalaja”. Kusjuures need viimased sõnad tõid minusugusele kuulajale meelde tookordse sundlektüüri – Nõukogude „esikirjaniku” Leonid Brežnevi memuaaride pealkirja „Malaja zemlja” („Väike maa”) – ähmane vihje küll, aga ikkagi vihje, ja ebamää­rane rõõm, et jälle on kellelgi õnnestunud nõukogude võimule lugupidamatust avaldada.

N. H.: Kas nn nõukogudevastasus oli nõukogude ajal iga hea nalja kohustuslik komponent?

T. K.: Mitte just iga nalja, aga tunne, et sinu üle on laotunud nüri võim, mis sind igast küljest piirab ja ahistab – see tunne oli ju pidevalt. Ja see hoidis sihiku automaatselt paigas. Praegu meil säärast eksistentsiaalset, s.t inimväärset eksistentsi ohustavat vaenlast ei ole. Nüüdsel ajal on „ärapanemine” mänguline ega ole enam tõsiselt võetav. Seda enam tasub meeles pidada Mihkel Muti manit­sust: „Pole midagi igavamat ja tüütumat tühjast teravmeelsusest.”

N. H.: Tekib küsimus, kas Aimla teeb alati ja igal pool nalja, või on tal ka tõsiseid tekste?

T. K.: Tal on isegi väga tõsiseid, minu meelest lausa igavaid tekste. Võtame esimesena ette sattunud juhusliku näite: „Kriminaalkoodeksi § 53 räägib, et isikut ei võeta kriminaalvastutusele, kui kolmanda astme kuriteost on möödunud üks aasta, teise astme kuriteost viis aastat, esimese astme kuriteost kümme aastat. Siin olevat aga praktiline elu piisavalt demonstreerinud, et üks aasta on kolmanda astme kuriteo puhul liiga väikene aegumise aeg.” Kas nii räägib humo­rist? Ei, nii räägib ühel ilusal 1995. aasta sügispäeval Riigikogu kõnepuldis kaasettekannet pidav õiguskomisjoni liige! Tõsi küll, juba ettekande järgmises lauses võis vilunud kõrv aimata jälle humoristi: „Esiteks on tegemist suhteliselt väikeste kuritegudega, näiteks jämedates joontes § 113 järgi kas või panniga pähe löömisega.”

N. H.: Kuidas oli üldse võimalik, et humorist pääses seadusandliku võimu juurde?

T. K.: Esimestel Riigikogu valimistel 1992 oli see kui mitte lihtne, siis vähemalt arusaadav. Sõltumatute Kuningriiklaste valimisliit sai endalegi üllatuseks kaheksa kohta, sest Eestis leidus sel ajal üle 32 000 valija, kelle arvates pidi pulli saama igal pool, olgu või Riigikogus. Aimlat see ažiotaaž küll eriti ei puudutanud, sest tema sai 4221 häälega lausa isikumandaadi. Kindlasti aitas Aimla populaarsusele kaasa kaks ja pool aastat tegutsemist Eesti Kongressi liikmena. Igatahes seda, mis järgnes, mäletati veel veerand sajandit hiljemgi. Oma 2018. aasta Roosiaia-kõnes tõstis president Kaljulaid esile iseseisvusaja alguse olulisi poliitikuid: „Peavoolust mööda ujuv erakond, ütleksin isegi populistlik partei, suutis tõsta nii valija kui ka valitute tuju ning lootust paremale Eestile, sest kuningriiklaste fraktsiooni kuulus Priit Aimla.”

N. H.: Kas…

T. K.: Ei. Kui rojalistid oleksid miskipärast ka mind enda hulka kutsunud, siis ma muidugi ei oleks läinud, sest oma tõsimeelsuses ei pidanud ma õigeks, et Eesti riikluse ühest sümbolist tehakse palagan. Iga asi omal kohal! Kui tahta proovida, kui tugev on noor riik ja kuidas ta talub, et mõne tema tähtsa tegelase üle nalja heidetakse, siis selleks on õigem koht teater. Seda ma oma kahe esi­mese „Prügikastiga” Vanalinna Stuudios üritasin ka näidata, ja kuigi minust veel tõsi­semate kodanike silmis oli ka see liig, käis neid tükke vaatamas üle 66 000 ini­mese.

N. H.: Mis prügikastidest me nüüd räägime?

T. K.: Ei, jah, räägime ikka Aimlast. Sest teda hakkas riigiasjandus päriselt huvi­tama ja järgmises Riigikogus, esialgu Keskfraktsiooni, hiljem Arengu­partei fraktsiooni liikmena oli ta juba tõsine tegija. Kahjuks järgmistel, 1999. aasta Riigikogu valimistel Aimla enam ei kandideerinud – ta ei soovinud sattuda kogusse, mis oli alles hiljuti kaotanud Eestis surmanuhtluse. Eeskujulik põhimõttekindlus, mis lubab arvata, et arvutus, mille Aimla tegi oma poliitikukarjäärile tagasi vaadates, võiski olla õige. Nimelt väitis ta, et kaotas oma huumorimeelest iga Riigi­kogus veedetud päevaga umbes ühe promilli. Saadud poliitikukogemuse võttis ta kokku ka lasteraamatus „Me käisime seaduste mäel” (2000). Üks definitsioon selles raamatus kõlab nii: „Poliitikuteks nimetatakse naisi ja mehi, kes peavad oma riigi juhtimist tähtsamaks kui mõnda muud tööd.” Nii et terve käesoleva sajandi on Aimla olnud vaba pidama tähtsamaks mõnda muud tööd.

N. H.: Kuidas eelmise sajandi naljade tervis uuel sajandil on? Nali vananeb ju kiiremini kui mis tahes muu asi?

T. K.: Nii see on. Ainus kunstiliik, mis seistes paremaks läheb, on minu teada dokumentaalfilm, täpsemalt kroonika. Aga ka nali õnneks vaid vananeb, mitte ei rikne. Näiteks see Aimla lause, mis omal ajal auditooriume vaimustas: „Ainult fotograafias kehtib põhimõte, et enne ilmutatakse, siis kinnitatakse.” Mis on sellest naljast tsensuurivabal digifotograafia ajastul alles jäänud? Paljas tekst. Alltekst on kadunud ja naljakoha tabamine võtab nii palju aega, et spontaansest naerust pole juttugi.

N. H.: Kui meil oli alguses juttu mingist meelejahutajast, siis millest õieti oli jutt?

T. K.: „Meelejahutaja” oli Eesti Raadio meelelahutussaadete toimetuse (RAMETO) 1973. aastal käivitatud saade. See koosnes Vello Miku valitud muusikast, Peeter Heina ja Toivo Tootseni tehtud intervjuudest ning Priit Aimla kirjutatud-valitud-tõlgitud naljadest, mida lugesid Draamateatri näitlejad Eino Baskini juhtimisel. See pühapäevahommikune saade oli tavatult populaarne – seda kuulas pool Eesti rahvast, või nagu tookord öeldi, ENSV elanikkonnast. Tagant­järele tundub üllatav, et kuulatavuse maksimumi (51%) saavutas „Meelejahutaja” just 1981. aastal, kui Eino Baskin oli äsja loobunud ja asemele oli tulnud Kaarel Kilvet oma näitetrupiga. Tollane alles lapsekingades ja ideoloogiakammitsates nõukogude sotsioloogia suutis välja selgitada ka selle, milline täiskasvanutele mõeldud raadiosaade oli esimese klassi õpilaste lemmik – loomulikult „Meele­jahutaja”! Mis on isegi usutav, sest tollaste esimese klassi õpilaste nimekirjast leiame ka näiteks Andrus Kivirähki nime.

N. H.: Räägime ikkagi Aimlast.

T. K.: Sel juhul peaks eraldi mainima juba enne „Meelejahutajat” alanud sarja „Nõukogude naerumeistreid”, mida tehti kokku 63 saadet. Neis usutles Aimla paremaid nõukogude humoriste-satiirikuid ning kõlasid nende teosed tema tõlkes. Kasu oli mõlemapoolne. Vene autorite tekste esitamiseks pakkudes sai Aimla siinsetele ülemustele öelda, et neil on „litt peal” – Moskva või Leningradi või Sverdlovski tsensuuri luba on juba olemas. Kuigi alati ei olnud. Ja ka Vene autoritel läks oma tööde pakkumine libedamalt, kui võis öelda, et neid on Estonskaja SSR-is juba avalikult esitatud. „Nõukogude naerumeistritest” tuntud autorite Arkadi Arkanovi, Grigori Gorini, Viktor Slavkini jpt loomingust koostas Aimla kogumiku „Naerumeeste paraad” (1974). Muidugi oleks nii selle raamatu kui ka raadiosaadete pealkiri võinud olla „Juudid naeravad”, aga tookordse poliitkorrektsuse raames ei olnud see veel võimalik (selle peal­kirjaga anekdoodikogumik – koostaja Leonid Stolovitš, tõlkija Teet Kallas – ilmus alles 1997). Huvitav on seejuures fakt, et „Nõukogude naerumeistrite” sari oli juba ammu alanud, aga Aimla ei olnud Mihhail Žvanetski (1934–2020) nime veel kuulnudki! Tutvus ja tihe läbikäimine selle nõukogude satiiri legendaarse suurkujuga algas tal natuke hiljem. Siis tulid Eino Baskini repertuaari tuntud monoloogid nagu „Gunstizaalis” ja „Tehnikaajastu”, tuli Draamateatri esimene ja viimane Žvanetski-lavastus „Allegro moderato” (1977) ja Vanalinna Stuudio avalavastus „Ei mingit kahtlust!” (1980) – kõik Aimla tõlkes. Ja tõlkida huumorit nii, et nali alles jääks, on sama raske kui tõlkida luulet nii, et poeesia kaduma ei läheks. Umbes nii ma mõistan seda asja. Kusjuures Žvanetski mono­loogide tõlkimise eripärana on Aimla märkinud vajadust tõlkida sõnu, mille autor ise on tekstist välja jätnud ja asendanud pausiga.

N. H.: Kas Aimlat ennast on palju tõlgitud?

T. K.: Irina ja Vitali Belobrovtsevi tõlkes on ilmunud kaks venekeelset kogu­mikku: „Pilves selgimistega” Moskva kirjastuses „Sovetski pissatel” juba 1985, ja „Läbi lagede” „Eesti Raamatus” alles 1989, mõlemad tiraažiga 30 000. Aga paremini kui need raamatud näitavad Aimla globaalset haaret juhtumid, kus ta on olnud õigel ajal vales kohas. Näiteks 20. septembril 1992 pidid need, kes tahtsid õnnitleda Aimlat Riigikokku valimise puhul, helistama Berliini, kus ta oli parajasti turneel. 20. augustil 1991, kui meil oli putš ja Eesti sai vabaks, oli Aimla turneel Torontos. 1. aprillil 1988, kui meil oli Toompeal loomeliitude pleenum, ei esinenud Aimla mitte seal, vaid Odessas. Kusjuures see esine­mine läks enam-vähem nurja, võin ma pealtnägijana öelda. Nimelt olime koos võitlus­kaaslaste Kalju Kassi ja Tiit Kändleriga valmis pakkuma odessalastele omast arust kõige edumeelsemat perestroika vaimus külakosti. Korraldajatele oli aga ENSV esindajate esinemine ilmselt üks paljudest tüütutest üritustest, mida oli ruumitäiteks vaatama aetud saalitäis koolinoori. Tegime siis nii kiiresti, kui saime, sest publikul tundus olevat kaugetele külalistele ainult üks küsimus: „Millal algab tants?”

N. H.: Ka minul on veel ainult üks küsimus: mida arvaks siinsetest küsimustest-vastustest Priit Aimla, kui ta juhtuks neid lugema?

T. K.: Küllap nii, nagu ta on ennegi öelnud: „Küsimused olid vastatavad, aga vastused olid küsitavad.”

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon