Mudlum ja mitte ainult

Tiit Hennoste

Mudlum: „Mitte ainult minu tädi Ellen”. „Strata”, 2020. 208 lk.

Kirjutasin selle loo viimast versiooni siis, kui sain teada, et Mudlumi raamat on saanud Kulka proosapreemia. Paar nädalat enne seda olin „Sirbi” jaoks kirjutanud žüriiliikme kimbatusest küsimuse ees, mis on ilukirjandus ja kus on tema piirid. Ma saan aru, et sellega pole tegelikult mõtet oma pead vaevata. Aga ikkagi. Viimased paarkümmend aastat on eesti kirjanduse lausa matnud enda alla nähtus, mida on kõige enam nimetatud mälukirjanduseks. Olgu suvalises järjekorras hulk nimesid: Kaplinski, Vaarandi, Tarand, Kõiv, Mihkelson, Laretei, Luik, Mutt, Kross, Mihkel Raud, Park, Tungal, Sauter, Õnnepalu, lisaks lugematu hulk mälulookorjanduste tekste.

Selle tekstimaailma piirid on hämaruse peidus. Seda võib heal juhul vaadata kui suurt perekonda, milles isa on natuke sarnane tütrega ja see omakorda tädiga, Kaplinski natuke Kõivuga ja Kõiv Mihkelsoniga ja Tarand Kaplinskiga ja Sauter Rauaga ja nii edasi ja edasi.

Ma olen kunagi (aastal 2009) paigu­tanud mäluraamatuid kahele skaalale: mäleta­mine vs. unustamine ja paljas­tamine vs. vaikimine-varjamine. Ja proovinud leida neile kohta ka ilukirjanduse-mälestuste joonel, kus üheks otsaks sobivad kas või klassikalised romaani tunnusjooned ja teiseks nende puudumine: sündmuste arenguliin vs. selle puudumine (see ei tähenda, et romaan peaks oma sündmusi „õiges” järjestuses läbima); tegelased, kes tõusevad iseendast kõrgemale ja on millegi/kellegi üldisema esindajad vs. tegelased, kes esindavad lihtsalt iseennast; kujundid ja laiemalt kirjanduslik keelekasutus vs. neutraalne üldkeel.

Mudlumi raamatu tegelased on tädi Ellen, ema ja äratuntavalt Mudlum ise. See on rõhutatult kolme naise maailm, milles mehi peaaegu ei ole. On mõned korrad nimetatud poeg, on kirjutaja nimetud elukaaslased, on mõned remondimehed, kusagil on veel isa ja Elleni elukaaslase Juhan Smuuli varjud. Aga need kuuluvad väljapoole.

Teisalt on see rõhutatult era-/argielu maailm, mis otse tõrjub avalikkust. Kodust väljaminek on selles maailmas suur sündmus ja sama suur hirmutus. Muidugi on igas inimeses midagi ühist-üldist, aga raamatus ei saa neist naistest üldistatud kujusid. Veel enam, Mudlum mu arust otse hoidub sellest. Ka antakse lugejale kiiresti teada, et tema ootused leida raamatust näiteks Smuuli, ei ole määratud täituma. Kunagi hiljem, ja vaid hetkeks, ilmuvad eesti filoloogist ema kuulsad kursusekaaslased Marju Lauristin ja Mari Tarand, kes toovad küll rõõmu, aga on siiski otsekui märgid ema viltu elatud elust.

Pole ju hullu. Nii Ellenis kui ka emas on kindlasti ainest n-ö suureks romaaniks. Kummalised inimesed ja nurjunud elud on ju alati suurte romaanide aines. Eriti sellised nagu pidevalt üle hulluse piiri liikuv tädi Ellen ja tema elu. Või kas või psühhoanalüütilist mõõdet võimaldav Elleni armastus kirjutaja poja vastu. Aga Mudlum tõmbab siin rõhutatult joone vahele. Selles raamatus ei ole mingit lugu. On vaid pisikeste lugude killud.

Laiemas mõttes hoiab Mudlum üldse inimestega distantsi. Tema elu on asjade maailmas. Kui lugu otsida, siis see on lagu­nevates majades ja majad on neis lagunevate elude märgid. Nii võiks see olla lagunemise raamat, aga mitte ainult, sest asjad jäävad ellu, kuigi vaid mälus. Kokku on see Mudlumile eriomaselt kirjelduste kaskaad, millesse lõpu poole lõikuvad lühi­kesed mõtisklused ja arutlused.

Mudlum kirjutab muu hulgas sellest, kuidas ema vihastas tema eelmise raamatu peale, sest seal oli kirjutatud äratuntavatest inimestest ja lisaks ema arvates valesti nii sisult kui keelelt (filoloog!). Aga Mudlum ei jäta. Kirjanduspreemia nominentide intervjuus1 ütleb ta otse, et on hoiatanud inimesi, et „kõik, mis sa ütled, võib kunagi kuskil ära kasutatud saada”. See tuli kuidagi tuttav ette. Just. Ülo Tuulik tsiteerib Juhan Smuuli, kes palub Tuulikut, et see oma lugusid talle ära ei räägiks, sest tal on varga kõrvad. Mudlumil on ennekõike varga silmad. Ta varastab asjade pilte.

Tegelikult on selles raamatus kaks omavahel põimuvat raamatut. Esimene võiks kanda pealkirja „Minu tädi Ellen” ja teine „Mitte ainult”. Viimasesse mahuvad kirjutaja ema ja kirjutaja ise. Esimene valitseb raamatu algust, teine selle lõppu.

Need raamatud on peaaegu vastandid. Tädi Elleni lagunev majamaailm on täis kirevaid värve, lõngu, niite, pitse ja satse, aristokraatlikult mõjuvat peenust ja kauneid välismaiseid asju. Seda maailma valit­seb Elleni oskus, täpsus ja ülikorrektsus. Autor mäletab neid asju detailideni ega väsi lõputult ja üha korrates kirjeldamast, kuni detailid muutuvad asjadeks iseeneses, kaotavad oma seose terviku, inimese ja ajaga. Mudlumi mälu ei otsi nagu Madis Kõivu oma seinalt varju tagant tõelist lampi, ta lihtsalt mäletab. Muidugi tekib kahtlus, kui palju inimene tegelikult mäletab ja kui palju ta on juurde pannud ehk paljundanud mäletatud head oma mõttes. Aga lugedes on selline mälu otse hirmutav, kuigi neid kirjeldusi saadab refräänina pidevalt korduv mõte sellest, et see kõik oli üle mõistuse ilus.

Ema ja „minu” maailm, „mitte ainult” maailm, on Elleni maailma vastand. See on täis pigem koledaid asju. Või vähemalt ilu puudumist. Ema ja enda asjadel ei ole ka sellist värvide kirevust, nad kaotavad oma sulestiku ja on lihtsalt asjad. Iseendast kirjutamine kuulutatakse igavaks, omaenese elu ebahuvitavaks ja depressiivseks. Selles maailmas kaob ilurefrään. Kui otsida mingit sümbolit, siis selle maailma pildiks võiks olla pusserdis. Koos iluga kaovad ka detailid ja mälu. Järsku ei mäletata läbi kukutud eksamit, faktid lähevad segi (koerakuut!), jääb vaid tunne. Ilmuvad laused stiilis „ei mäleta täpselt” või tüdinud „ah eks ole juba kõneldud ka”. Ega ei saagi öelda, kas kirjutaja ei mäleta, ei soovi mäletada või lihtsalt libiseb ebameeldivast üle oma õigusega vaikida. Miskipärast meenub Debora Vaarandi, kelle hiilgav detailimälu kadus mälestustes nagu kaevu, kui teemaks tulid nõukogude aja alguse halvad valikud.

Ka kõnelejaid on selles raamatus kaks, kuigi mõlemad on Mudlumid. Tädi Elleni raamatu Mudlum on laps. Täpsemalt, tüdruk, kes vaatab talle peenena näivat maailma ihalevate silmadega. Isegi ilu sõnastamine käib siin lapselike lausetega. Ma ei tea isegi, miks, aga meelde tuli Elin Toona kunagise „Lotukata” (1969) lapsemaailm, kuigi see räägib hoopis muust ajast ja kohast.

Samas on see müürilille maailm, tüdruku, kes istub kogu peo seina ääres, käe ümber Elleni suur kullast käevõru. See on suur tahtmine olla peen nagu Tallinna preilid, aga kuidagi mõjub kõik kokku kodu­kootuna, kui soovite, provintslikuna. Ja nii hakkab tunduma, et need detailid ja pidev korrutamine, kui ilus see oli, on millegi kaheldava üha uuesti kinnitamine iseendale, kuni sellest saab mälutõde.

„Mitte ainult” raamatus kõneleb ära­tuntavalt keskealine või isegi vana, väsinud ja resigneerunudki inimene. Ja tagantjärele tekib tunne, nagu olnuks kõik eelnev Elleni maailmast kirjutamine ainult enda elu eemale ajamine, mis lõpuks siiski tuleb. Aga samas on see lõpp siiski rahunemine, leppimine ja endale aru andmine, et inimene ei saa muuta seda, mis ta on, ja oluline on tunda ära oma loomulik koht selles ilmas. See oma koha äratundmise lugu on kuidagi väga tuttav, see on vana hea Eesti fatalism, mida on kujutanud kas või Oskar Luts oma tagahoovi-inimestes.

Elleni raamat on imetluse raamat, ema ja enda raamat kisub kohati kättemaksu raamatuks. Ei, see pole avatud kättemaks, see on vaikne ja varjatud kättemaks. Vaikselt, aga siiski paistab sealt välja see vihkamise ja armastuse spiraal, mis eraldab ja ühendab ema ja tütart ja kahte omamoodi nurjunud elu, mida tagantjärele lahatakse. Kuigi lõpus saabub kaastunne, arusaamine, et armastus tuleb läbi asjade, mida on antud või tehtud armastusega. Aga koos kaasaega jõudmisega muutub raamat ka igavaks, tüütuks. Tekst muutub miskipärast piinlikuks (vähemalt minu meelest), just nagu vaataks lukuaugust ja kuulaks neid kaklevaid hääli. Otsekui vanainimes­e hääl kostab neist lausetest („Küll ta oli ikka ka üks hea koer”, lk 164) ja peatükkide lõigud meenutavad vanainimese telefonikõnesid. Midagi tuleb meelde, ja siis võtab selle ette. Ja siis jälle midagi.

Mudlumi raamatu teebki huvitavaks keel. See on kirjalik rääkimine. Ma ei ole ammu lugenud teksti, milles oleks korraga ja koos nii palju suulise spontaanse süntaksi võtteid. Siin otsib kirjutaja kogu aeg paremaid sõnu. Siin on eelteemad ja pöörduvad laused: „Aga see kohvijoomise komme, ma arvan, nad polnud keegi kuulnud ka, et inimene peab vett jooma.” (Lk 153.)2 Siin on täpsustusjätkud ja portsjonite kaupa ehitatud lõputud, üle piiride jooksvad laused: „Ta oli palju Muhus ka, see taks, emale seltsiks, teda oli raske transportida haiguse pärast, ma vahepeal mõtlesin, et jätangi ehk, kaks põdurat koos.” (Lk 164.) Siin on suulise keele moodi tehtud kiillaused: „Selle trimmeri – Hecht on ta nimi – selle ma ostsin ise mõni aasta tagasi” (lk 161). Siin on loendid ja laused, mille otsad ei lähe kokku: „Nahkhiirevarrukaid tehti ja raglaane ja palmikuid olen pusserdanud ja pitsikirja, kõike.” (Lk 152.) Siin on pikad lauseketid, mis on jutustuse võte, aga siin kasutusel ka kirjelduses, nii et kirjeldusest saab otsekui sündmus. Muuseas, Mudlumi armastatuim sõna paistab olevat „ja”.

Mudlum armastab lõikude üllatavaid lõpulauseid, mis võtavad kokku, annavad hinnanguid või pööravad öeldu uue nurga alla. Nagu kunagine Mihkel Mutt, kelle laad meenus mitmel puhul.

Aga ka keel läheb otsekui kaheks. Elleni osa keel on hõrk. Kirjutaja valitseb keelt ja selle rütmi. Aja jooksul muutub lause üha spontaansemaks ning suulised laused saavad üha suurema võimu. Rütm kaob käest, spontaanne lause hakkab otsekui valitsema kirjutaja üle. Laused hakkavad venima ja muutuvad tüütuks. Siin kaob hõrkus ja lapsetunne. Tekst muutuks otsekui juhuslikuks, fragmenteerub. Assotsiatsioonid viivad uue teemani. Peatükid muutuvad juppideks, milles on koos poolmälestused ja päevikumärkmed. Ühesõnaga, lumm hajub.

Kokkuvõttes on need mälestused, millest suur osa tuleb minuvanusele väga tuttav ette. Kõik need omaaegsed uskumused ja maatööd üle viiekümne aasta tagasi ja muu, kuni selleni, kuidas korralikult lõngakera kerida (õpetus on lk 137). Aga üldiselt valitsevad seda raamatut ikka detailid. Muidugi muutub detailsus mingil hetkel väsitavaks. Minul sai esimest korda jõud otsa leheküljel 35. Ja siis tuli mulle pähe mõte, et kas ma loeksin 200 lehekülge teksti läbi ka siis, kui see tädi Ellen ei oleks Smuuli kunagine elukaaslane. Teisisõnu, ei oleks tegelane, kellega mul on mingid tugevamad sidemed ja seosed kui suvalise tädiga Tallinnast. Ja sain aru, et vist mitte. Ma loeksin seda novelli mahus kindlasti. Aga see oleks piir.

PS. Ma lugesin ja tegin märkmeid ja jõudsin siis viimase peatükini, kus autor hakkab minema otsesõnu raamatust välja, ellu. Seal leidsin, et mu märkmed olid suures osas juba kirjas. Siis tuli lõpp, sümboolne otsekui Mati Undi „Tühirannal” ja otsekui vihjav, et kõik see kokku võinuks olla ka lihtsalt unenägu: „Magan sügavalt ja raskelt nagu vanajumala selja taga.” (Lk 207.) Mälestustest ei saa ju teada tõde, vaid… Jah, mida sealt siis teada saab? Seda, mida inimene tahab uskuda, loota ja armastada.

1 Kirjanduspreemia laureaat Mudlum: kirjutades mõtlen eelkõige enda probleeme selgeks. ERR-i kultuuriportaal 14. III 2021.

2 Tsitaatides siinkirjutaja kursiivid.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon