No taxes! No prizes! Only gifts!

Toomas Raudam / Valner Valme

Foto: Dmitri Kotjuh

 

Toomas Raudam on kirjanik, kes ujub alati vastuvoolu. Mõnes mõttes võikski kirjanik kui amet või kutsumus olla vastuvoolu ujuja. Voogame kõik ühes voolus oma argiaskeldustes, ja ennäe, vastu ujub kirjanik, kes ütleb, et see kõik on üsna mõttetu rähklemine, vaadake, kulla inimesed, elus on muud ka. Kirjanikke on igasuguseid ja mässajad paistavad ikka silma. Isegi kui nad ei tüki eriti esile, nagu võiks öelda Raudami kohta. Siiski, tükib küll, mis need 31 raamatut 40 aasta jooksul siis muud on kui tükid, mis on meie ees ja ka täitsa erilised.

Rokenrolli-tunnetusega mees, kes ei kannata kommertsi, kuldamist, edvistamist ega auhinnakultust. Sealt ka meie jutu pealkiri. Ometi, tunnustatud teda on, aga vist liiga vähe. Romaan „Tarzani seiklused Tallinnas” sai 1991. aastal kirjanike liidu aasta romaaniks, kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia on ta saanud essee eest Marcel Proustist ja James Joyce’ist, kellest mõlemast tuleb meie vestluses juttu. Tuglase novelliauhinna 1989. Kõrge koha kirjanike liidu novellivõistlusel. Ja isegi mõned rahvusvahelised preemiad! Need aga filmi­stsenaariumide eest: Lecce filmifestivalist Pärnuni. Romaanid, novellid, esseed, ja sageli mingi ehtraudamlik kirjutus, mida ei annagi konkreetsesse formaati paigutada.

Ja siis see Paide, kuhu peaks Raudamile ausamba püstitama – aga lugege, missugusega ta lepiks!

VALNER VALME: Tere, Toomas! Sa saad juulis 75. Millised su sünnipäeva pidamise traditsioonid on? Ja millise bändi missuguse plaadi paned sel puhul tavaliselt 21. juulil mängima?

TOOMAS RAUDAM: Ma ei ole suur sünnipäevapidaja. Mu viimane suurem sünnipäevapidu oligi vist kahekümnes ja toimus see Paides ja seal oli kõik see kamp koos, Varblane, Tegova, Sass Müller, Leelo Tungal ja teised ja ma sain oma pikkade juuste ja lilleliste pükstega linnarahvast ärritada. Olen selle peo ka raamatusse pannud ja vastav pilt on kaanel. Raamatu nimi on sama veider kui kogu tollane olemine – „Loe, lood, loe!”.

Siis mäletan veel Pärnu-aegu, kui sai sõpradega aias põõsa taga viina võetud ja ka plaate käiatud, aga siis oli mu naine veel elus ja tema selle eest hoolt kandiski, et ma päris üksi ei jääks, kutsus sünnipäevale külalisi, kuigi olin keelanud, ja neilgi oli karvu ja sulgi – Hannes Kulla, Toomas Taul, Elmu Sadulsepp, Alari Janson, Üllar Kallau. Mul oli Pärnus päris palju sõpru, aga siis hakkasid nad kõik surema ja just sellises järjekorras, et need, kellega olin just sõbrunemas, päris sõbraks saamas, olid äkki surnud. Ma ütlesin Hannesele: ju sa oled siis nii vana sõber, et sellepärast oled veel elus. Tundsin teda Tallinnfilmi ajast. Nüüd pole ka teda.

Viimased plaadikäiamised on samuti Hannese ja Üllariga seotud, aga see ei olnud sünnipäeval, vaid ühel mingil paremal päeval, ja me istusime aias õunapuu all ja Üllaril oli kaasas grammofon, mille jaoks polnud juhtmeid vaja, ja me jõime viskit ja kuulasime Claptonit ja üks priske õun kukkus otse keset plaati, aga plaat katki ei läinud. Ma võiks siit ise lõputult edasi käiata, omaaegseid plaatide kuulamisi, vahetamisi, prakse ja prõkse kirjeldada, üks kriim Zeppelinil maksis rubla või nii, õlle hinda mäletan rohkem, 33 kopsi, täpselt sama palju kui mu esimene raamat, „Anti jutud”, kuid selleks ei jagu vist ruumi.

V. V.: Sa oled tuntud rokifänn ja hiljuti ütlesid mulle, et avastad siiani ka uusi bände, lisaks sellele, et klassikuid ei unusta. Milline on su tavaline päev muusikas? Nimeta vanu ja uusi lemmikuid ka, kõik ei pruugi teada.

T. R.: Praegu selline päev puudub. Kuulan ainult sõjateateid, läheme vist Simmiga mõlemad psühhiaatri juurde, tal sama viga, kui läheme, siis koos, päev on veel kokku leppimata.

Päris ilma muusikata ikka ka ei saa. Vanadest lemmikutest loomulikult ­Stonesid, siis taheti maailma muuta, teisiti elama hakata, sellest ei tulnud midagi välja, peagi muutus kõik kommertsiks, sealhulgas nemad ise, aga midagi pole parata, „Let It Bleed” ja „You Can’t Always Get What You Want” on siiani mu lemmiklood. Tahtsin ka oma vanematele uut muusikat tutvustada, paraku oli ainus, kes Led Zeppelini kohta midagi head ütles, hoopis mu vanaema.

Olen oma lemmikutest kirjutanud terve raamatu, „Tänulikud surnud”, omast ja väga isiklikust vaatenurgast: John Lennon, Jim Morrison, Janis Joplin, Jimi Hendrix, Elvis Presley, Brian Jones. Toonaste iidolite kummardamisega, millega ka mina kindlalt kaasa läksin, kaasnes see, et teisi ja vähemalt sama häid bände ei pandud tähele, võiks ka öelda, et nad ei taibanud või neil ei õnnestunud teha endale head reklaami. Võis ju käituda skandaalselt, aga kui see ajakirjandusse ei jõudnud, siis ka müüginumbrid ei kasvanud. Niisuguste bändide hulka kuulub näiteks Love, kelle ma hiljaaegu Youtube’ist enda jaoks uuesti avastasin, olin neid küll omal ajal kuulanud, aga polnud enda käest kunagi küsinud, miks ma nende asemel teisi armastasin. See järjekorda sättimine, kultuuride omavaheline võrdlemine, iga hinna eest hindamine, on tegelikult üsna hiline komme ja alguse sai see Giorgio Vasarist, kes oma „Kunstnike eluloos” kehutas konkureerima, võistlema ja vaenama. Raha hais käis üle kõige. Kahjuks kehtib see tänapäevani. Mina tahaks, et kunst oleks kommertsist puhas. Ei või ma taluda neid edevaid esitlusi, rõõmukarjeid ja tänuavaldusi kulka preemiate saamisel. Nii et mina olen naturaalmajanduse apologeet. No taxes! No prizes! Only gifts!

V. V.: Sa oled selles mõttes huvitav kirjanik, et ega sind kinni ei püüa. Paika ei pane. Lähed eest ära, vingerdad kõrvale. Su raamatud ei ole üheselt mõistetavad, neis on mingi hooletu poolelijätt ja tungiv lõpuni minek korraga. Oled sa rohkem minimalist või maksimalist? Sugemeid leidub sul mõlemast.

T. R.: Ütle mulle üks ühemõtteline raamat? Kas tõesti on olemas kinni püütavaid kirjanikke? Minu arvates mitte. Enda teada ma ühtki lugu lõpetamata pole jätnud, veel vähem hooletu olnud. Tungiv lõpuni minek? Mida sa õieti silmas pead? Kui surma, siis muidugi, surmatung käib loomistungiga alati kaasas. Minu tegelased peavad surema, aga ma olen nad surmast välja toonud, nii on ärganud ellu Imbi Valgemäe, hääl, mis oli Hääl, ja Lumumba, minu poolearuline lapsepõlvekaaslane, ja veel paljud teised.

Kirjutamine on tehe, mille tundmatute arv on sinu enda teha. Sõna „surm” kirjutades on vältimatu, et mida tähtsam ta tundub, mida rohkem lugeja temasse usub, seda enam on ta vangistatud oma tähenduskonteksti kartserisse. Ta ei saa enam tähendada midagi muud. Kirjutamine on eksekutsioon, kalk kalkulatsioon, mida ümbritseb müütide aura, inglite inspiratsioon, teooriate taristu, pühapildi puutumatus, mida iga kirjutaja peab uskuma. Või muidu on ta saatnud hukatusse, saatusetusesse kõik need, kes tema sule all sünnivad ja surevad. Ta loob neid, kes ta ise pole, ta armastab neid, sest teab, et neist sõltub kõik. No kui see pole maksimalistlik, siis mis see on?

See, et mul lood viimasel ajal ikka lühemaks muutuvad, tuleb sellest, et olen väsinud. Eks vanadus teeb oma töö. Romaani ma enam kindlasti kirjutama ei hakka. Aga juba lühemagi loo ajal ründavad mind üsna pöörased ideed, kuidas teha nii, nagu kunagi pole tehtud. Ja kui ma sellega hakkama saan, olen õnnelik. „Loomingusse” sokutasin loo, mis kandis sama pealkirja, kuid kooloniga sõna lõpus – „Õnnelik:”. Toimetaja ütles, et olen loo stiilisiseselt nii üles ehitanud, et koolon sõna lõpus on VEENEV. Mul oli selle üle hea meel. Sellised sihilikult sisse kirjutatud vead, minimaalsed muutused nimedes on mind alati köitnud. Oma uue proosakogumiku pealkirjaks panengi „Õnnelik:”. Ja kui sellele järgneb Toomas Raudam, siis nii ongi.

V. V.: „Anti juttudest” „Kaarli pildiraamatuni” on pikk tee, aga neis raamatutes on midagi ühist ka – muidugi Raudam. See võib-olla ei kõlagi komplimendina, aga mingis mõttes sa ei ole muutunud. Kas me üldse muutume? Lõpuks oleme 70 või 80 ja vaimselt nooruses tagasi, aga kere muidugi ei tule järele.

T. R.: Vanuse ja nooruse kohta on mul tore lugu rääkida. Sa ju tead, mis asi on järjehoidja? Muidugi tead, oled ise neid kasutanud ja mäletad veel neid armsaid pikkade narmastega, nahkehistöö – sõber Simm muide kasutab seda sõna ülesmukitud naiste kohta – musternäidiseid nõukaajast. Tavaliselt oli nahkriba ahtrale pinnale ka midagi joonistatud, näiteks kivi heitev Kalevipoeg, võimalik, et koos mingi võimusümboliga, täpselt ei mäleta, fantaseerin. Tollal kasutati kõiki vabu, näivalt neutraalseid pindu võimupropagandaks. Neutraalseid pindu pole ka praegu, nüüd kasutatakse neid reklaamiks. Endalegi ootamatult olin üht taolist moodsa aja järjehoidjat kasutama hakanud. Pruunikale ribale oli suurte tähtedega kirjutatud mulle, lugejale, sihitud sõnum. MINA LOEN. Mina aga olin kogu aja valesti lugenud, iga kord, õhtul raamatut käest pannes olin teadnud, et MINA OLEN. Avastasin selle alles ei tea mitmendal korral. Olin väga üllatunud. Otsustasin, et näitan oma lapselapsele, küsin, mida ta näeb. Ja minu üllatus oli veel suurem, kui kümneaastane Konrad nägi sama mis mina. MINA OLEN. Endast sain veel kuidagi aru, enesekesksus võiks ju kirjanikukutse puhul tavaline olla. Aga väike laps? Ons noorusel ja vanadusel ehk midagi ühist, tajuprotsessides sarnast? Kontrollisin sama asja ka poja ja teise, vanema pojapoja peal – nemad lugesid „õigesti”! Katse jätkub, eile oli „jäneseks” Katrin Tegova, selgus, et tema on nagu mina ja Konrad. Katrin arvas, et „mina olen” on lihtsam lugeda kui „mina loen”. Kavatsen läbi viia küsitluse ja avaldada tulemused, mingi piisake teadmist elamise painajalikus kõrbes kulub vast ikka ära. Kuniks elu, seni kestab ka katse.

Muutumine? Olen kogu aja tagunud sama trummi: kirjandus on ainus elu, mida tasub elada. Nii ütles Proust. Mina ainult kordan, kajan vastu. Ühtki oma kirjatööd pole ma kirjutanud päris ise, ikka on keegi abiks olnud. Ka mu elu kohta kehtib sama, haige lapsena vajasin erihoolt ja järelevalvet, seoses meditsiini arenguga see õnneks kadus, sõltuvus teistest kirjanikest jäi – õnneks! Ilma nendeta oleksin täiesti iseseisvusetu.

V. V.: Ma küsingi vahele, milline kirjandus on sulle lugejana huvitav? Minu jaoks on huvitav selline kirjandus, mis enda käest küsib: miks ma selline olen ja kas ikka üldse olen?

T. R.: Mu enda ja eriti usaldusväärse rehnuti järgi on mu lugude tonaalsus muutunud, heausklikust humanistist on saanud Frankensteini homunculus. Isegi kriitikud on seda märganud, näiteks Made Luiga. Viimase loo pealkiri on „Impotent pargipingil”. Saatsin „Vikerkaarde”. Juubeli puhul äkki avaldavadki.

V. V.: Mulle tundub, et progress on üle hinnatud, regress on vahel eluterve, aga inimesel vist on ikka soov kogu aeg targemaks saada. Kui uudishimu kaob, siis on elu läbi, isegi kui füüsiliselt veel elad. Sinu puhul olen täheldanud lausa lapselikku uudishimu ja õhinat. See väljendub ka raamatutes: „Olen viie aastane: antibiograafia” on elav näide. Sulle meeldib alustada otsast: mõtetega, raamatute ülesehituses, ikka lähed tagasi algusse.

T. R.: Kõik, mis minuga mu eluajal on juhtunud, on juhtunud viieaastaselt. Ehk siis, Rousseaud tsiteerides: minu elu ei alanud enne, kui sain aru, et olen surnud.

V. V.: Ja su raamatutes on alati ulakust, isegi nurjatust. Kõige põhjas on siiski sügav humanism. Inimestes on midagi ühendavat, aga alles siis, kui maskid ja poosid maha võtta. Mulle on jäänud selline mulje lugedes, võib-olla sulle kirjutades jäi teine mulje.

T. R.: Humanismi on ikka ja jälle ümber mõtestada püütud, humanismi nagu ka religiooni on ju ka kuritarvitatud, kuid püüa kuidas tahes, ikka jääb midagi üldist, mis kehtib läbi aegade, olgu indiaanlastel või eestlastel.

Põnev on jälgida, kuidas filosoofidel käib võitlus keelega, et väljendada adekvaatselt elu kui lakkamatut liikumist. Keeles on võimatu surra, igavene elu on seal garanteeritud kõigile, hoolimata sellest, kui kuulus või tuntud keegi oli. Ise pean oma kõige riskantsemaks looks lugu „Sa pead elama” „Kaarli pildi­raamatust”. Seal on raske, kui mitte võimatu välja selgitada, kas koos pea­tegelasega, kes on end kaks korda üles poonud, ka ülejäänud tegelased ikka on elus, päriselt, või on nad vaid varjud, rääkimata arusaamatust ajamullist, kus kommunistlik riigipööre võis vabalt olla hullu või ullikese ettekujutus. Tahtsin kirjutada kurja loo äritegemise õelusest, kõige ja kõigi müüdavusest, aga lõpp tuli ikka koomusk välja. Lõpp omakorda haagib ühe teise raamatu looga. Taoline ristpisteline, lugejat peateelt kõrvale juhtiv kirjutamine mulle istub. Hea, hea, hea, kuulen ennast kiitmas, kui mingi lause hästi välja kukub; naeran valjult, kui mõni pettekas õnnestub. Ka ropendada peab oskama. Vist „Vihmas” oli seda ohtralt. Kui südames on kurjus, ei kuku ka roppused hästi välja. Algajale ropendajale võiks soovitada Joyce’i armastuskirju. Mis ka ei oleks, kirjandus on absoluutselt vaba, keelatud teemasid ja sõnu seal pole. Kui vaja, keerab keel ise sul kaela kahekorra, mingit publikut ta seejuures ei vaja. Kirjandus võib ka surra, kas kasutuskõlbmatusest, nagu Hegel ütleb. Või siis omatahtsi, nagu Blanchot’l.

V. V.: Eestis sa mingisse koolkonda minu meelest ei kuulu. Võrreldud on sind nendesamade eelmainitud Marcel Prousti ja James Joyce’iga, oled nendest ise kirjutanud nii esseistlikult kui ka ilukirjanduses. Need on uhked ja ka rasked võrdlused. Mina lisaks siia Tšiili kirjaniku Roberto Bolaño, kes tuli meelde hiljuti sinu romaani „Nips” lugedes.

T. R.: Pole lugenud, tellin, mis raamatut soovitad?

V. V.: Eesti keeles on üks tema tähtsamaid teoseid „Metsikud detektiivid” ilmunud 2013, samuti paar õhemat asja „Loomingu Raamatukogus”, soovitan palavalt. Võrdlemine on vist tobe, aga ma olen tihti hea meelega tobe, sest võrdlemine on haarav ka.

T. R.: Siia võrdlustesse või eeskujudesse võiks veel lisada Kafka ja Faulkneri. Kafkaga on selline tore lugu, et kui mul mõni lugu toppama jääb, teen mõne tema teose lahti ja ennäe, kohe kukub sealt välja lause, mis mind innustab, sageli lõikan terve lause oma teksti. Olen Kafkat kasutanud ka sirmina oma probleemide lahendamisel, ta on mulle olnud hea vestluskaaslane, see, et ma tema elust oma elu olen teinud, teda ei häiri, küll aga häirib neid lugejaid-loojaid, kes Kafkat ülemäära palju armastavad ja austavad. Nagu Kafka pole kunagi olnud mu lemmikkirjanik, nii tundus ka Faulkner ülikoolipäevil liialt ümbernurga ütlev, vast isegi staatiline, ma ei märganud temas mingit sellist sisemist liikumist, mida olin kogenud Prousti puhul. Alles nüüd, koroonaajal lugesin Lauri Pilteri õhutusel läbi kõik tema eesti keeles ilmunud teosed ja sain aru, kui rumal olin ülikoolis olnud.

Aga kus mujal saab hõlpsamalt loll olla kui tarkusetemplis. Joyce’i „Ulyssese” võtsin ette ühel suvel Pärnus, tegin ülakorruse akna lahti, panin piibu ette ja asusin tundmatuid sõnu välja kirjutama, kuid leidsin peagi, et isegi need sõnad, mille tähendust olin varem teadnud, muutusid kontekstis kui mitte arusaamatuks, siis ähmasemaks. Laual oli veel Stuart Gilberti „Allusions in Ulysses”, sealt sain esmakordselt teada, mida tähendab allusioon ja kuidas seda on võimalik kasutada. Kuulsin aiast kostvaid hoiatavaid hääli: tss, Toomas loeb! Nii kasutasin ma kõrgkirjandust häbitult ära tööst viilimiseks.

V. V.: Noorest peast oli sul kindlasti rohkemgi eeskujusid, niisama ju kirjanikuks ei saada, algul ikka loetakse. Milline oli su suhe kirjandusega lapsena, noorena?

T. R.: Minu suhted kirjandusega on olnud tavalisest keerukamad. Haige lapsena ma kirjutada loomulikult tahtsin, aga samas ka kartsin, tajusin, et kirjanikud on ka haiged ja et kui ma saan kirjanikuks, siis olen täiega tõbine. See on muidugi lihtsustus, kuid ennast ma „sündinud kirjanikuks” kindlasti ei pea. Olen seda oma mitteigatsust ka raamatuis kirjeldada püüdnud, vastumeelsus, kahtlemine ja küsimärgistamine peaks juba pealkirjadestki vastu vaatama: „Anti jutud”, „Miks ma ei taha olla kirjanik?”, „Kõhklev essee ajast”, „Pime raamat”, „Põletatud raamat”, „Miks mitte kirjutada memuaare, kui oled veel noor”.

V. V.: Loed siiani üliagaralt, tellid digitaalseid raamatuid. Mis on neil päevil käsil ja mis on muljet avaldanud?

T. R.: Digis lugesin viimati Peter Sloterdijki sfääri- või mulliteooria raamatut, pealkirja täpselt enam ei mäleta, kus ta räägib kütkestavalt platsenta ja lapse samasusest või isegi platsenta esmasusest ja inimese ja maailma sidemetest. Ülimalt humanistlik teos. Ka Homerose „Iliast” käsitlev „Raev” oli huvitav. Praegu on käsil Hasso Krulli tõlgitud Philippe Descola „Teispool loodust ja kultuuri”.

V. V.: Kui sa olid 15 ja Paide poiss, kas mõtlesid ka, mis sinust saab viiekümnesena, või 60 aasta pärast?

T. R.: Ei, minu ainus unistus oli, et mind võetaks inimeste sekka, see aga tähendas, et mul oleks naine ja laps. See unistus täitus, mul on poeg Juhan ja kolm lapselast, Hugo, Marie ja Konrad. Kahju, et enam pole seda, kes mu õnnelikuks tegi: Kerstit.

V. V.: Paide on sulle vägagi sisse jäänud, käib läbi su raamatutest, näiteks „Vihmast”. Ühel päeval uurisid sa minu Paide sünnikodu hoovi geograafiat, lõpuks mu ema saatis sulle pilte. Ja tuli välja, et sama hoov oli kaalumisel teil Peeter Simmiga filmi „Inimene, keda polnud” võttepaigana. Olgu öeldud, et see on siiani Eesti üks paremaid filme. Selle stsenarist sa oled.

T. R.: Kõik, mis ma kodust olen saanud, olen ka oma juttudesse pannud. Need tekstikohad, kus ma tagasi kodus olen, on erakordselt soojad. Tore on jälle kodus olla, seal hommikul ärgata. Tavaliselt äratasid mind kas kirikukellad – ja see teeb Prousti mulle armsaks – või siis lehma pasandamine otse akna all. See oli naabripoiss Juku, kes pidi hommikul lehma karjamaale viima. Aga ta tuli tagasi, pühkis pasa kokku, kühvlisse, ja aknaalune sai puhtaks. Teesklesin, et magan, kui Juku akna all ähkis. Paide oleks filmi peaaegu sisse läinud, sinu koduõues võinuks Imbi vabalt oma hääli teha, väga sarnane paik mu enda koduga, paraku polnud sellega nõus operaator Ago Ruus, kratsis lõuga ja ütles, et tal pole nii head objektiivi. Simm nõkutas pead ja sinna see jäi, ei aidanud isegi kapsasupp, mida mu ema võttegrupile sisse söötis.

V. V.: Miks te muide Simmiga nii vähe olete koos teinud? 2001 oli korraga kaks asja: film „Head käed” ja Rakvere teatris lavastas ta sinu näidendi „Kino-Mati, tema elutee ja juhtumised, mis seal ette tulid”. Pärast seda on paus. Kõrvalt vaadatuna te klapite nagu Jagger ja Richards, natuke on ilmselt seda kahe kõva kivi värki ka, aga täielik teineteisemõistmine kumab läbi.

T. R.: Simm on tegelikult mu hõimlane, tema tädi oli minu onu, professor Ernst Raudami abikaasa. Enne Tallinnfilmi me kohtunud polnud. Olin kuulnud ühest poisist, kes olla onu juures mingi asja peale vihastanud, toast välja jooksnud ja aias oma lumivalge särgi rinnaesise mudaga kokku määrinud. Tema jälle oli minust kuulnud, et onu vennal, minu isal on üks hukkaminemise äärel poeg, kasvatab juukseid ja kirjutab luuletusi, sa Peeter, vaata ette, et sinust ei saa Toomast. Selle peale läks Peeter Moskva filmikooli. Tallinnfilmis kaklesime kõvasti. Simm nägi öösel unes mu katlas keevat laipa. Mina aga säilitasin külma verd ja jälgisin Simmi käsivarrele tekkivaid närvikuppe. Simm polnud minu arvates kunstniku jaoks piisavalt tõsine, kargas ringi ja naeris, tõsi, mida edasi, seda vähem; mina olin tema arvates kuivik, kes teeskleb, et on käsn, lühidalt – tüüpiline toimetaja, kes sööb koos Rekkoriga lihapirukaid ja joob konjakit ja levitab kuulujutte ja nii see oligi.

Filmiga ma praegu enam tegelda ei jõuaks, isegi kui keegi ettepaneku teeks. Ja ega ma hea stsenarist ei ole ka, selles mõttes ehk olen, et ideid mul jätkub ja olen paindlik, aga ma ei taju hästi tervikut ja siis peab olema keegi, kes ütleb, mis suunas minna. Kino on kirev suhete pundar. Lähed võtteplatsile ja näed, et oled paljudele inimestele tööd andnud – valgustajad valgustavad, näitlejad näitlevad, abid abistavad, lavastajad teevad tarka nägu pähe, ja tulemuseks on õnnestumise korral kärg või halvemal juhul käkk, mis ometi süüa kõlbab. Ikka leidub mingi festival, nii halba filmi teha, mida kuskil ei näidata, on võimatu.

Muide, „Heade käte” pealkiri on mu emalt. Nii ta mulle korra köögis ütles, ei mäleta enam, miks, aga meie käed olid ühes, ja ta tundis seda, mida ütles. Film ise ei saanud vist kõige priimam, nende auhindade eest, mis oleme Peetriga saanud, oleme tänu võlgu Iosselianile, kellele film väga meeldis ja kes oli ka žüriis. Tema on üks neid režissööre, kes oskab oma filmides headust nõnda organiseerida, et see ka vaatajat köidaks. Meie Peetriga jäime selles asjas vist lonkama.

V. V.: Sa olid 1980-ndate teisel poolel, pärast tööd Tallinnfilmis, aastaid vabakutseline. Nõukogude ajal olid kultuuriinimesed ikka mingil palgal, olgu pargivahi või katlakütjana, kui dissidendiks kippusid. Kuidas kirjutamisega pinnal püsisid? See aeg andis vist otsustava tõuke, et jäid just kirjanduse juurde? Erialalt oled inglise filoloog ja teisalt võinuksid püsida ka rohkem filmi alal.

T. R.: Selleks ajaks, kui ma Tallinnfilmist lahkusin, oli mul juba esimene raamat ilmunud ning ka stsenaariume taheti ja nende eest maksti ning kuigi raha väärtus kolinal kukkus – „Lumumba” honorari eest sai Moskvas paki võid, seda Aare Tilga lavastatud filmi pean ma ise kõige südamelähedasemaks –, ei hüpanud ma siiski pea eest kuristikku.

Krooniajal läks raskeks. Õnneks sain kultuurkapitalist aastatoetusi. Käisin mööda toimetusi ja pakkusin oma artikleid, päris nälga ei tundnud, aga kõhe oli küll. Palusin sõpra Asko Tammet, kas ta ei võtaks mind Teaduste Akadeemia raamatukokku, kus ta ise töötas. Juhataja Tiiu Reimo oli nõus, ja sinna ma aastaks ka maandusin. Abiks olid „Eesti Aeg” ja Vaapo Vaher, kes tellis mult lugusid, oli vist isegi mingi eraldi rubriik, nii kõrgeid honorare polnud ma varem saanud. Raamatukogust mäletan ainult head, seal vaadati mu kõrvalehüpetele läbi sõrmede, sain tuttavaks paljude erakordsete, soojade inimestega. Sealt edasi viis tee Draamateatrisse.

Teater on närviline koht, klannimängud on seal tavalised, mul on vist halb stressitaluvus, tulin tulema ja maandusin „Postimehes”. See ajaleht oli tollal tippude tipp, artiklite pikkust ei piiratud, arvustus võis katta terve külje, ­laupäeviti olid lehed mitmevärvilised, kujundus lopsakas, fantaasiaküllane, õhkkond oli vaba ja loomulik, isegi purjus võis vahel olla, mäletan, kuidas üks kolleeg magas, pea klaviatuuril, tähed ekraanil jooksid, sisse astus peatoimetaja, kolleeg ärkas, nägi, kes uksel seisab, ütles: ma lähen „Ekspressi”, ja magas edasi, ei juhtunud midagi. Väärt kirjutajaid hoiti nagu sitta pilpa peal. Kultuuri­küljed tegid silmad ette „Sirbile”. Ajad muutusid, lõtk kadus, vabadus haihtus. Mingi aja pärast kaotati Margot Visnapi kultuurilisa, seda polnud enam vaja, sest turul oli juhtpositsioon kätte võidetud, ka artiklite mahtu piirati, tegin vehkat. Strateegia oli toonasel „Postimehe” juhtkonnal parem kui Putinil.

Miks keegi sellest ei räägi? Või räägib, aga ma ei tea. Või räägib nii, et ma ei saa aru?

V. V.: Ma sain sinuga tuttavaks aastal 1993, kui asusin Tatari tänaval tööle punklehte „Post”, see pesitses samas majas „Postimehega”, kus sina olid kirjandustoime­taja. Olin teismelisena olnud vaimustuses sinu esseede ja novellide kogumikest „Kirjutab näpuga õhku” ja „Igavene linn” ja muidugi kõrvust tõstetud, kui nende autor hakkas minu käest tellima raamatuarvustusi. Nii et kui ma praegu olen paberitega kultuurikriitik, sealhulgas natuke kirjanduskriitik, siis tegelikult enne pabereid sina tegid mu selleks ‒ ja neid on ju teisigi, keda tagant oled tõuganud. Olen sulle selle eest tänulik. Sa oled vist üldse oma elus noori usaldanud?

T. R.: Tabasid märki. Mul on väga hea meel, et mul on palju noori sõpru ja et ma olen neid julgustanud. Kirjanikest on minu poole pöördunud Anti Saar ja Erni Kask, nendega on mul siiani soojad suhted. Oli üks noor sõber, Tõnu Toomik, jõudis avaldada ühe luulekogu, pealkirjaks luuletuste arv: „27 luuletust”. Tema jäigi nooreks, suri ära. Kirjutasin talle veel järelehüüde „Postimehesse”. Ta käis mul Lasnamäel külas ja ütles, et ma olen üks hea onu. Sedasorti kuuldused minu kohta vist levisid, sest miks muidu kirjutas mulle Vahur Afanasjev ja palus teosele „Kastraat Ontariost” kultuurkapitali jaoks soovituskirja. Vahur mulle päris sõbraks saada ei jõudnudki. Kui mulle antaks valida, kas reeta kodumaa või sõber, siis loodan, et mul jätkub julgust reeta kodumaa. Nõnda ütles E. M. Forster, ka mina jagan tema usku ja lootust, kuigi olen kogenud ka sõpradest ilma jäämist. Miski pole igavene, isegi mitte isamaa, olgu või suure I-ga. Judinad jooksevad üle selja, kui seda poliitreklaami raadiost või telekast kuulma juhtun.

V. V.: Tagasi Paidesse. Sa armastad Paidet, kas Paide armastab vastu ka? Remsu on öelnud, et Paide linn peaks sulle ausamba püstitama. Nüüdse juubeli aegu pole kuulda olnud, ehk teevad 80-ndaks ära. Ja kuidas suhtuksid? Ikka uhke oleksid? Või oleks hoopis piinlik?

T. R.: Pigem piinlik. Ei taha saada suureks, no mitte kuidagi ei taha, tahan jääda väikseks, nähtamatuks. Kui Paides leiduks meistreid, kes valdaksid võlumaterjale, mis oleksid läbipaistvamad kui klaas, õhem kui õhk, ja millest saaks teha midagi, mida ei ole, aga mis on, no vot selline monument võiks ju olla küll, isegi avamisele läheks, ei teeks Tammsaaret. Postamendid on parim viis, kuidas inimest unustada. Ametlikku mäletamist on kultuuriliselt küllap vaja, kuid „igavene” mäletamine toimub mujal, inimhinges, ja kui seal seda ei ole, siis ei aita postamendid, muuseumid ega pingid.

V. V.: Ma võiksin küsima jäädagi, sest sa oled huvitav kuju ja sind ei püüa kinni. Aga mulle paistab, et meie leheküljed siin „Loomingus” hakkavad praegu otsa saama ja me ei saa kirjutada näpuga õhku. Kuigi tegelikult ikka saame ka. Viimane küsimus: mida sooviksid oma sünnipäeval teistele?

T. R.: Lugemist. Olemist. Rahu.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon