Okastraaditõmmis katlamajas

Mait Vaik

Tarmo Teder: „Kuuskümmend aastat hiljem. III: Mõtuse Jaani vangid, joodikud ja vargad”. EKSA, 2020. 436 lk.

Tarmo Tedre triloogia „Kuuskümmend aastat hiljem” kolmas raamat viib meid mööda ajajoont seitsmekümnendate lõppu ja kaheksakümnendate esimesse poolde. Langevad roosad kardinad osaliselt isegi lootusrikkaks tunnistatud kuuekümnendatelt, algab stagnatsiooni viimane korisev ja brutaalne hingetõmbus. Läheb lahti. Mõtuse Jaan on nüüd elu lävepakul, siiberdab sihitult Tallinna ja Tartu vahet, mõnikord satub ka kodusaarele ja romaani läbivaks jooneks on eneseleidmise õrn hetk, meheea algus, kus inimesel tuleks teha kaugemale ulatuvaid otsuseid. Või sunnib selleks elu ise, nagu näiteks abielu, eelkõige aga tütre sünd. Jaani kulgemist palistavad aga edasi lõputud pättused, alkohol ja juhutööd, arusaamatu ja eesmärgitu sahmimine. Ühiskond oleks nagu temataolistele kärsitutele ja tormakatele loomustele nimme ja irvitades eriliselt ebasoodus. Jaan küll üritab, kütab siin-seal katelt, käib mingitel kursustel, luuletab ja kribab arvustusi, kuklas istub ka unistus omaette elamisest, kuigi viimane on ebatõenäolisem kui lend Kuule. Elatakse koos ämmaga, kelle eest varjus tuleb teinekord keldriboksis magada. Tüli põhjuste üksikasjad on vaid aimatavad, võib-olla on need ainsad, millel täpsemalt ei peatuta, tõenäoliselt on mälestused selleks liiga valusad (kuivõrd Jaan-Konsul on autori alter ego), inimesed ehk elus ja isegi osaline piht oleks kirjutajale liig.
Kõrvalliinina nagu ka varasemates teostes — aga üldse mitte kõrvalisena — kulgeb ajalugu ja tõmbleb pime ühiskond: vabadusvõitlus, pätid, vanglad, läbiotsimised ja pidev hirm ise trellide taha sattuda. Olud on viletsad või äärmiselt kitsad, rahaga polegi midagi muud teha kui see maha juua. Siinkirjutaja mäletab toonast karust Konsulit nii Moskva kohvikust kui ka ühistelt loodusmatkadelt, eriti viimased on millegipärast meelde jäänud — pealtnäha tühjad kulgemised mererannas või kuskil võsa vahel, mõnikord ei tarbitud isegi alkoholi. Liiguti lihtsalt selleks, et taevast vahtida, muud eriti ju teha polnud.
Tedre stiil on väljendirikas, kuid lakooniliselt kirjeldav, kaugel pisarakiskumisest, ühtviisi nii suhtumises peategelasesse kui ka vabadusvõitlejatesse, kelle ebainimlikest katsumustest mingil veidral põhjusel tänapäeval midagi teada ei taheta. Piinatud inimene tuuakse vangilaagrist kodumaale, viiakse koju, kus ootavad teda naine, väike tütar ja ema, ja palutakse tal alla kirjutada armuandmispalvele, mis annaks võimaluse jääda koju pere juurde. Pere istub tema kõrval ja nutab. Tema aga, vitamiinipuudusest ja alatoitumisest hambutu, kaotanud oma tervise ja kelle edasine tulevik vangilaagris võib suure tõenäosusega lõppeda surma või invaliidistumisega, ei kirjuta ometigi alla. Või kirjeldus sellest, kuidas Enn Tarto sõi vangilaagris kongikaaslastega igat rohelist liblet, mis kasvas läbi tsementpõranda, ja kuidas selle avastamise järel põrandapraod kinni valati. Lõputu nälg ja külm, kui kambris on vaid seitse kraadi sooja ja talveriided on ära korjatud, tsoonis, kus suri ebainimliku kohtlemise tõttu iga kümnes vang. Kogu selle õhustiku kirjeldus peaks olema kohustuslik lugemine igale keskkooliõpilasele.
Kõik valetavad, ehmub romaani pea­tegelane teose lõpus. Paratamatu ja möödapääsmatu kummitus laotub üle kogu maa. Miski ei ole puhas, isegi mitte see, mis esmapilgul justkui paistis. Isegi see, mis ületab tsensuuri läve, tundub olevat ette söödetud, vale ja vildakas. Mitte ainult looming, millega looja võis end kas või kunsti nimel lohutada, vaid ka igapäevane töö ja toimlemine on vale. Tegelikult morjendas nõukogude inseneri-arhitekti-töölist võib-olla rohkemgi kui luuletajat-kunstnikku teadmine, et kõik, mida ta ka ei teeks, on tegelikult praak ja naeruväärne. Et kuskil elatakse tõelist elu, tehakse päris asju, inimvõimete kohaselt. Ja seda ebainimlikku ponnistust ei vabanda tulemus, sest viimaks vormub sellest ikkagi mingi jama, mingi poolpidune lahendus, globaalsemalt ühe haige ühiskonna haige sitt. Tegemise hetkel võis see näida isegi usutav ja vajalik, aga alati allapoole arvestust — isegi kui anti endast parim. Veidi eelistatumad olid ehk emad, vahest ka arstid, pedagoogid, vaimulikud, tuletõrjujad, muusikud, mõned teadlased ja põllumehed võisid ennast tunda inimlikumalt.
Kõige rohkem annan autorile plusspunkte selle eest, et ta on oma teoses detailselt kirjeldanud toonase elu tühikäiku, milles inimestel ei olnudki muud teha kui juua, keppida ja mässata, ülejäänu on enamjaolt eesmärgitu ja sihitu. Suure osa ajast tuli lihtsalt tühjust jõllitada, ja Teder on seda oskuslikult kirjeldanud. Olen ka ise seisnud keset tänavat, oskamata endaga midagi peale hakata. Kui veab, vahid munakivisillutist ja mitte porimülgast või pragunenud asfalti, ja isegi kaugemas tulevikus ei paista olemine mõttekamana. Muidugi olid unistused ja mäss, aga ka mäss oli lootusetu ja hukule määratud. Niisiis jäid ainult unistused, kuigi reaalsuses või reaalsusega kontaktis olid need tühised ja poolikud, mõttetud ja naeruväärsed, välja arvatud ehk põgenemine. Võib-olla oli luule tõesti ainus, milles sai osaliselt ausaks jääda, küllap seepärast kõik ka luuletasid. Jäid seks, luule ja purjusolek, sest ülejäänu nõudis kompromisse või tundus olevat jäljendamine, millegi tõelise koopia, olgu selleks milline kunsti- või eluvorm tahes. Siiski tehti vahel ikka midagi ka päriselt, kuid pigem juhuslikult, suure vedamise korras. Üheski teises romaanis ei ole ma seda nõukogude absurditühjust kohanud sellises mahus ja teravuses nagu Tedre triloogias. Küllap enamik siiski uskus, et elu oli elamist väärt ja teod vajalikud, inimene peab ju lootma, nagu vajab ta ka tunnustust, ja nendelgi aastatel taheti olla edukas ja tõsiseltvõetav. Asjalikkus on paratamatu inimomadus, kuid samas nii loomuomane, et seda isegi ei märgata. Asjalikkuse peamine kriteerium, see, mis teeb asjast asja, on aga enamjaolt tõelisus ja mõtestatus.
Raamatu „Kuuskümmend aastat hiljem” kolmas osa on sündmusterohke ja põnev ning ka täiesti iseseisvana loetav teos, käest seda juba ei pane. Lugeja kohtab küll tuttavaid või pooltuttavaid tüüpe, kuid eelmised kaks osa elaksid nagu omaette kaitstut, piiritsooniga ümbritsetud elu, mille kohal lasub möödunud koledustest hoolimata mingi lummuslik usk. See on midagi sellist, mida ei saagi sõnadesse panna, maailm muutus kohati isegi inimnäoliseks: justkui väsis, leppis ja puhkas. See ajastu, täpsemalt kuuekümnendate lõpp ja seitsmekümnendate algus, hingetõmbeaeg, on tänini mõistatus.
Autoril on väga peen oskus peita oluline ja väljaöeldu muusse kirjeldusse, teha peamisest mõnikord mingi tühine liitlause, kiire noalöök, mida ei pruugi tähelegi panna ja millest saad alles hiljem aru, kui valusasti see mõjus. Ometigi ei ole Tedre raamatus kahetsust, seda igatsevat ohkamist, isegi sellisel määral, mille puhul me lugejana autorit mõistaksime. Oli see ju autori noorus… Just sellest noorusest lahti laskmine annab romaanile mõõtme, et seda võiks lugeda ka need, kellel ei ole nõukogude minevikku, samuti noorem põlvkond, selles ei rõhutata, et „meie teame” või et „selline see eluke kord oli”. Kõik triloogia osad on kirjutatud äratuntavalt kõrgemalt positsioonilt ja pingevabalt. Neis ei ole liigset hasarti, kuid samas on seda piisavalt, et kirjutatu köidaks ja mõjuks. Võib-olla on tegemist koguni autori omalaadse emotsionaalse laiskusega, mis veidral kombel ei mõju puudusena ja mille tõttu juhtumised ja lõigud, mis kuhugi ei vii, annavadki romaanile selle ainuomase vaakumi. Neid aga ei ole palju, vaid täpselt parasjagu, et lugejana hingata ja puhata ja järele mõelda, saadud noahoop läbi seedida.
On lausa häbiasi, et Tarmo Teder ei ole tänini Kuressaare või Saaremaa aukodanik, sest nii põhjalikku ja detailset ilukirjanduslikku läbilõiget saare keerulisest lähiminevikust polegi vist ühestki teisest Eestimaa paigast kirjutatud. Eranditeks on Vahur Afanasjev, kelle „Serafima ja Bogdan” kajastab Peipsi-äärset elu, ja Paavo Matsin, kes kirjutas Viljandi maailmakaardile. Ja nagu viimasel ajal kombeks, said mõlemad teenitult ka tunnustust ja auhin­du ning Matsin Viljandi aukodanikuks. Arvan täiesti siiralt, et saarlastel on Tedre ees võlg kirjas, sest Tedre teos ei piirdu ühe paikkonna ajalooga, vaid pretendeerib tervikuna suureks eesti romaaniks, olles juba praegu üks eesti kirjandusloo nurgakivi koos A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse”, Oskar Lutsu „Kevade”, Karl Ristikivi Tallinna-triloogia ja Jaan Krossi „Keisri hulluga”.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon